3/2015 Kadri Männasoo, Jaanika Meriküll. Rahastamispiirangute mõju teadus- ja arendustegevusele üle majandustsükli

Eesti Panga Toimetised 3/2015

Endogeenset majanduskasvu, loovat hävitamist ja majandustsüklite volatiilsuse valdkonda käsitlev kirjandus on taas toonud esiplaanile Schumpeteri vaated (Aghion ja Howitt, 2006, 1998). Idee, et teadus- ja arendustegevusele pööratakse enam rõhku majanduslanguse perioodil, aidates vähendada volatiilsust ja tagada kõrgemat pikaajalist majanduskasvu, on ahvatlev. Mitmeid lähenemisi on välja pakutud, et mõista ettevõtete teadus- ja arendustegevuse investeeringute ühismõju volatiilsusele ja majanduskasvule. Aghion jt (2010) väidavad, et alternatiivkulude tõttu on ettevõtete investeeringud teadus- ja arendustegevusse vastutsüklilised; Barlevy (2007) on vastupidisel seisukohal, öeldes, et teadus- ja arendustegevus on dünaamilise positiivse välismõju tõttu protsükliline. Ka teadus- ja arendustegevuse investeeringute tsüklilisust käsitlev empiiriline kirjandus on vastuoluline (vt Ouyang (2011) ja Rafferty (2003)).

Teadus- ja arendustegevuse tsüklilisuse ja krediidipiirangute mõisted on omavahel tihedalt põimitud. Teadus- ja arendustegevuse investeeringutega seotud Schumpeteri alternatiivkulude mõju, mis väljendub vastutsüklilises teadus- ja arendustegevuses, ilmneb vaid siis, kui puuduvad krediidipiirangud. Lõviosa teadus- ja arendustegevusest rahastab ettevõte ise, sest projektid pole ettevõtteväliste investorite jaoks sageli mõistetavad ega tooda kiiret tulu. Halli ja Lerneri (2010) väitel on teadus- ja arendustegevuse võõrfinantseerimine palju kulukam kui ettevõtte omavahendite kasutamine. Võttes arvesse, et majanduslanguse ajal kuivavad rahavood kokku ja võõrfinantseerimine muutub veelgi kulukamaks, võib teadus- ja arendustegevuse rahastamise piirangutel olla väga suur negatiivne mõju. Majanduslanguse ajal võimenduvad rahastamispiirangud võivad üles kaaluda teadus- ja arendustegevuse alternatiivkulude vastutsüklilise mõju.

Käesolevas artiklis uuritakse rahastamispiirangute mõju teadus- ja arendustegevusele Kesk- ja Ida-Euroopas üle majandustsüklite. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on jäänud teadus- ja arendustegevust käsitlevas kirjanduses tagaplaanile, nende finants- ja riskikapitaliturud on vähem arenenud (Brown jt (2011)) ning nad on olnud viimasel kümnendil volatiilse majandustsükli õpikunäiteks. Artikkel panustab valdkonna kirjandusse, pakkudes ettevõtte tasandil võrdlevaid empiirilisi tõendeid krediidipiirangute mõju kohta teadus- ja arendustegevusele üle majandustsükli ning tutvustades empiirilist lähenemist, mis võimaldab eristada selgitavate tegurite otsest mõju ettevõtte teadus- ja arendustegevusele samade tegurite kaudsest mõjust läbi krediidipiirangute. Kuigi rahastamispiirangud mängivad teadus- ja arendustegevuse tsüklilisuses olulist rolli (Aghion jt (2010)), on empiirilises kirjanduses väga vähe tähelepanu pööratud teadus- ja arendustegevuse rahastamise piirangute tsüklilisusele. On tõendeid, et 2008.aastal alanud majanduskriisi ajal ja pärast seda vähenes innovatiivsete ja mitteinnovatiivsete väike- ja keskmiste ettevõtete vaheline rahastamislõhe (Lee jt (2015)).

Empiirilises analüüsis on kasutatud kahte teineteist täiendavat andmebaasi. Esiteks Euroopa Arengupanga ja Maailmapanga 2002., 2005., 2009. ja 2012. aastal korraldatud küsitlusi ärikeskkonna ja ettevõtete tulemuslikkuse kohta (Business Environment and Enterprise Performance Survey, BEEPS), mis sisaldavad rikkalikult andmeid ettevõtete teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevusest ning krediidipiirangutest, aga ka finants- ja taustteavet. Analüüsis on kasutatud andmeid kümne ELi uuema liikmesriigi kohta: Bulgaaria, Tšehhi, Ungari, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. Enne majandusbuumi, selle ajal, majanduslanguse ajal ja majanduse taastumise aastatel tehtud nelja uuringu andmed koondati, et hinnata krediidipiirangute mõju teadus- ja arendustegevusele üle majandustsükli. Kasutati kahe muutujaga võrrandisüsteemi, mis võimaldas arvesse võtta krediidipiirangute endogeensust. Teadus- ja arendustegevus on määratletud binaarse muutujana, mis tähistab kas ettevõttes tehakse teadus- ja arendustegevuse kulutusi.

Rahastamispiirangute mõju ettevõtte teadus- ja arendustegevusele on ristandmetel raske hinnata, sest ettevõttespetsiifilisi efekte ei ole võimalik kontrollida. Teise andmebaasina kasutati Eesti ettevõtete teadus- ja arenduskulude paneelandmeid, et valideerida ristandmetel saadud tulemusi. Paneelandmed võimaldasid testida rahastamispiirangute mõju teadus- ja arendustegevusele arvestades ettevõttespetsiifiliste efektidega. Paneelandmed hõlmavad aastaid 1998–2012 ning on võetud ettevõtete bilanssidest ja kasumiaruannetest. Andmete puuduseks on see, et rahastamispiirangute mõju mõõdetakse kaudselt. Selles andmebaasis hinnatakse teadus- ja arendustegevuse investeeringute tundlikkust rahavoogude suhtes Euleri meetodil. Eeldatakse, et teadus- ja arendustegevuse tundlikkus rahavoogude suhtes näitab rahastamispiirangute olemasolu. Kasutati Browni jt (2012) käsitlusviisi, mille puhul ettevõtete teadus- ja arendustegevuse investeeringute tundlikkust testiti kontrollides sularahareservi ja laenuraha kasutust. Teadus- ja arendustegevuse rahastamispiirangute mõju hindamiseks majandustsükli jooksul kasutati aasta fiktiivseid muutujaid ning hinnati aasta fiktiivsete muutujate ja rahavoogude koosmõju ning reaalse SKP kasvu ja rahavoogude koosmõju.

Mõlema andmebaasi põhjal tehtud analüüs kinnitas, et rahastamispiirangutel on teadus- ja arendustegevusele tugev pärssiv mõju. BEEPSi käigus kogutud kümne ELi uuema liikmesriigi andmete analüüs näitab, et krediidipiirangute tõttu esineb umbes 70% väiksem tõenäosus, et ettevõte tegeleb teadus- ja arendustegevusega. Teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute rahastamise piirangute olulisust kinnitas ka Eesti ettevõtete paneelandmete analüüs. Teadus- ja arenduskulude tundlikkus rahavoogude suhtes on Eestis kuni neli korda suurem kui jõukamate riikide andmetel leitu. Teadus- ja arenduskulude rahastamise piirangud on mõnevõrra vähem olulised vanemate ettevõtete puhul, kuid nende tundlikkus rahavoogude suhtes on jõukamate riikidega võrreldes siiski suur.

Analüüsi tulemused ei näita, et rahastamispiirangute mõju teadus- ja arendustegevusele varieerub üle majandustsükli. Hoolimata sellest, et enamikus valimisse kuuluvates riikides oli 2009. aastal sügav majanduslangus ja laenupakkumine tõmbus kokku, ei näita andmed, et rahastamispiirangute mõju teadus- ja arendustegevusele majanduslanguse ajal tugevnes. Kuigi valimi ettevõtete teadus- ja arendustegevusoli rahavoogude suhtes väga tundlik, ei võimendunud see mõju majanduslanguse ajal. Lisaks näitavad BEEPSi andmed, et krediidipiirangute mõju välja lülitades on teadus- ja arendustegevusega tegelemine vastutsükliline, ehk majanduslanguse ajal tegeleb rohkem ettevõtteid teadus- ja arendustegevusega.

DOI: 10.23656/25045520/32015/0015

Autori kontakt: jaanika.merikyll [at] eestipank.ee


formaadis
uues aknas

Toimetise autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.