7/2015 Manuel Buchholz. Kui tõhus on makrofinantsjärelevalve poliitika majanduslanguste ajal? Pankade finantsvõimenduse piirmäära mõju analüüs

Eesti Panga Toimetised 7/2015

Manuel Buchholz. How effective is macroprudential policy during financial downturns? Evidence from caps on banks leverage

Pärast ülemaailmset finantskriisi on paljud riigid uuendanud oma järelevalveraamistikku nii, et see sisaldab ka makrofinantsjärelevalve poliitikat. Makrofinantsjärelevalve poliitika eesmärk on ohjata süsteemsete riskide kuhjumist ja kaitsta kogu finantssüsteemi. Paari viimase aasta jooksul on eelkõige arenenud riigid tunnistanud, et makrofinantsjärelevalve poliitika täiendab nii nende raha- ja eelarvepoliitikat kui ka olemasolevat mikrotasandi usaldatavusjärelevalvet finantsasutuste üle. Arenevatel riikidel on makrofinantsjärelevalve poliitika instrumentide rakendamises suuremad kogemused, mis ulatuvad juba kriisieelsesse aega. Riikide põhjal, kus makrofinantsjärelevalve poliitika instrumendid on juba minevikus kasutusele võetud, on võimalik analüüsida nende instrumentide tõhusust.

Hiljuti tehtud empiirilistest uurimustest saab välja lugeda, et makrofinantsjärelevalve poliitika aitab tõhusalt pärssida laenutsüklit ja vähendada süsteemsete riskide kuhjumist. See on tähtis seetõttu, et ülemäärased laenubuumid võivad viia süsteemsete finantskriisideni ja kogutoodangu vähenemise tõttu ka suurte majanduslike kuludeni. Vastutsüklilisel makrofinantsjärelevalve poliitikal on aga ka teine tahk: see ei peaks üksnes vähendama kriisi tõenäosust, vaid ka stabiliseerima majanduslanguste ajal laenupakkumist. Vähem on teada selle kohta, kuidas panustab makrofinantsjärelevalve poliitika sellistel perioodidel finantsturgude ja reaalmajanduse stabiliseerimisse. Selle tühimiku täitmiseks analüüsitakse käesolevas uurimuses empiiriliselt, kas makrofinantsjärelevalvel on majanduslanguste ajal stabiliseeriv mõju.

Uurimuses keskendutakse ühele konkreetsele makrofinantsjärelevalve poliitika instrumendile: pankade finantsvõimenduse piirmäärale. See instrument, mida nimetatakse tihti lihtsalt finantsvõimenduse määraks, on näide meetmest, mis võib majanduslanguste ajal pankade laenuandmist stabiliseerida. Tehniliselt tähendab panga finantsvõimendusele seatud piirmäär minimaalset omakapitali summat, mis pangal peab oma koguvarade suhtes olemas olema. Selle instrumendi rakendamisega saab seega suurendada kahjude katmise võimet, mis omakorda parandab pankade vastupanuvõimet negatiivsetele šokkidele. Ka Baseli pangajärelevalve komitee kehtestatud Basel III raamistikus peetakse finantsvõimenduse piirmäära juba olemasolevate, riskiga kaalutud varadel põhinevate kapitali regulatsioonide täienduseks.

Käesolev empiiriline analüüs põhineb 69 arenenud ja arenevast riigist koosneval valimil, mis hõlmab aastaid 2002–2014. Kaheksa neist riikidest olid võtnud finantsvõimenduse määra kasutusele enne kriisi. Majanduslikult raskel ajal pöörab riiklik järelevalveasutus tõenäoliselt eriti suurt tähelepanu oma majanduse erasektorile antavate laenude stabiliseerimisele. Seetõttu käsitleb see uurimus pankade laenuandmisele kehtestatud finantsvõimenduse piirmäära mõju kodumaisele erasektorile. Uurimuses kasutatakse erinevuste erinevuse (ingl difference-in-differences) meetodit. Sisuliselt tähendab see seda, et võrreldakse erinevust kriisijärgse (2009–2014) ja kriisieelse (2002–2008) reaalse laenukasvu vahel riikides, mis võtsid enne kriisi finantsvõimenduse piirmäära kasutusele, ja riikides, mis ei võtnud. Eeldades, et reaalne laenukasv oleks ilma kriisita arenenud mõlemas rühmas sarnaselt, võib leitud erinevust seostada finantsvõimenduse piirmäära kasutuselevõtuga enne kriisi.

Analüüsi peamise leiuna võib välja tuua selle, et pärast kriisi oli reaalne laenukasv tunduvalt suurem neis riikides, mis olid enne kriisi kehtestanud finantsvõimenduse piirmäära. See näitab, et makrofinantsjärelevalve poliitikal on majanduslanguste ajal reaalsele laenukasvule tõepoolest stabiliseeriv mõju. Lisaks leidsime kanali, mille kaudu see stabiliseeriv mõju avaldub: pangad koguvad enne kriisi suurema kapitalipuhvri ja kasutavad seda hiljem erasektorile suunatud laenuandmise stabiliseerimiseks.

Tulemusest võib järeldada, et makrofinantsjärelevalve poliitika põhjalikus kulude-tulude analüüsis peaks arvestama valitud poliitikainstrumentide võimaliku stabiliseeriva mõjuga. See on eriti oluline, kuna isegi siis, kui makrofinantsjärelevalve poliitika ei suuda finantskriise ära hoida, võib see siiski olla tõhus kriisijärgse majanduse stabiliseerija.

DOI: 10.23656/25045520/72015/0011

Autori kontakt: Manuel.Buchholz [at] iwh-halle.de


formaadis
uues aknas

Toimetise autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga, IWH ega Euroopa Keskpanga ametlike seisukohtadega.