2/2016 Alessandra Cepparulo, Juan Carlos Cuestas, Maurizio Intartaglia. Finantsareng, institutsioonid ja vaesuse vähendamine: empiiriline analüüs

Märksõnad: 

Eesti Panga Toimetised 2/2016

Financial development, institutions and poverty alleviation: an empirical analysis

Alates 2008. aastal alguse saanud majanduskriisist on erialakirjanduses keskendutud üha enam sellele, milline oli finantsasutuste roll kriisi põhjuste ja tagajärgede puhul arenenud majandusega riikides. Samas on viimasel ajal üksnes vähestes uuringutes käsitletud finantsarengu ja institutsioonilise raamistiku vastastikust toimet.

Käesolevas uuringus on kasutatud mõlema eelnimetatud uurimissuuna kirjandust hindamaks, kas institutsioonilisel raamistikul võib olla mingit rolli selles, kuidas finantsareng mõjutab vaesust. Põhimõtteliselt võib eeldada, et finantsareng käib käsikäes tõhusama ressursside jaotuse ja ligipääsuga rahastamisele kõigi sissetulekurühmade seas. Selle tulemusel suunatakse ressursse tootlikesse investeeringutesse. Lisaks on lähteidee selles, et finants- ja institutsionaalne süsteem toimivad vaesuse määra mõjutamisel vastastikuselt, sest need kas täiendavad või asendavad teineteist. Kui finantssüsteemid ja institutsioonid täiendavad teineteist, siis võimendab tugeva institutsionaalse raamistiku toimimine finantsarengu vaesust vähendavat mõju. Kui finantssüsteem ja institutsioonid aga asendavad teineteist, on olukord vastupidine: mida kvaliteetsemalt institutsioonid toimivad, seda väiksem on finantsarengu mõju vaesuse leevendamisele. Teadmine, kas ja kuidas toimivad vastastikku finantsarengu ja institutsioonide kvaliteedi mõju vaesusele, on väga oluline otsustamaks, kuidas kõige paremini jaotada olemasolevaid ressursse nende kahe eesmärgi vahel. Kui vaesuse vähendamisel täiendab finantssektori toimimine institutsioonide toimimist, siis aitab finantssüsteemi paranemine vähendada vaesust kõige rohkem nendes riikides, mille institutsionaalne raamistik on parim.

Käesolev uuring vaatleb, kas finantsarengu ja institutsioonide arengu mõjul vaesusele on vastastikune toime. Kasutatud on 58 riigi andmeid aastatel 1984–2012 ning kolme finantsmõõdikut koos institutsiooniliste muutujatega hindamaks, kas finantsarengu mõju vaesusele on eri institutsionaalse kvaliteedi võrdluses erinev.

Uuringust selgus, et finantsarengul on vaesuse vähendamisele märkimisväärne positiivne mõju – seda kinnitavad kõik finantsarengu ja vaesuse alternatiivsete mõõdikute tulemused. Teiseks näitavad hinnangud, et vaesuse leevendamisele avaldab suurt positiivset mõju ka institutsionaalse raamistiku areng. Samas on finantsarengu mõju vaesuse vähendamisele väiksem seal, kus institutsioonid toimivad paremini. Kehtib ka vastupidine seos.

Need tulemused tõendavad finantssüsteemi ja institutsioonide vahelist asendusefekti. Nimetatud efekti üks võimalik põhjus on see, et pangandussüsteemi toimimine võib leevendada mõnda nõrga institutsioonilise raamistikuga seotud piirangut. Poliitikast rääkides viitavad uurimuse tulemused sellele, et vaesuse vähendamisel toob kõige suuremat kasu ressursside jaotamine kas institutsioonide arendamise valdkonnale või pangandussektorile.  See vastab paljuski tõele just riikides, kus majandusressursse ja rahalisi vahendeid napib ning neid kasutatakse rahvastiku põhivajaduste rahuldamiseks. Vaesuse vähendamise ja majanduskasvu soodustamise jaoks on seega väga tähtis, et ressursse jaotataks õigesti kahe eesmärgi vahel: finantsarengu edendamine ja institutsioonide kvaliteedi parandamine. Loomulikult sõltub otsus, kummale vahendeid anda, finantsarengu tasemest ja institutsioonide toimimise kvaliteedist.

DOI: 10.23656/25045520/22016/0008

Autori kontakt: juan.cuestas [at] eestipank.ee


formaadis
uues aknas

Toimetise autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.