3/2017 Gregory Levieuge, Yannick Lucotte ja Florian Pradines-Jobet. Keskpankade eelistused ja pangandussektori haavatavus

Märksõnad: 

Eesti Panga Toimetised 3/2017
Gregory Levieuge, Yannick Lucotte and Florian Pradines-Jobet. Central banks’ preferences and banking sector vulnerability

Viimase kolme kümnendi jooksul on saavutatud üksmeel keskpankade rolli suhtes, tõstes esile kahte aspekti: 1) keskpangad peaksid olema valitsusest sõltumatud ja 2) nad peaksid keskenduma hinnastabiilsuse säilitamisele. Nõnda on enamiku keskpankade peamine eesmärk madala ja stabiilse hinnataseme hoidmine. Neid muutusi keskpanganduses peegeldab kõige paremini see, et üha suurem arv tööstusriikide ning areneva turumajandusega riikide rahandusasutusi võtab kasutusele inflatsiooni sihistamise raamistiku.

Põhjus, miks hinnastabiilsuse tagamisele on omistatud nii suur tähtsus, peitub selles, et paljud ökonomistid ja keskpankurid on arvamusel, et hinnastabiilsus on piisav tingimus, kindlustamaks makromajanduslik ja finantsstabiilsus. Sellest põhimõttest lähtub ka niinimetatud Jackson Hole’i konsensuses, mille alusel peaksid keskpangad finantstasakaalustamatusele reageerima ainult niivõrd, kui palju see mõjutab hinnastabiilsuse väljavaadet. Rahapoliitika teostamise mõttes tähendab selline „tagajärgede likvideerimise“ strateegia, et keskpangad sekkuvad ainult tagantjärele, et neutraliseerida võimalikku deflatsiooniriski ja finantsstabiilsusele avalduvat ohtu.

Aastatel 2007-2008 asetleidnud finantskriisi alguses sai aga ilmnes aga vägagi selgelt, et hinnastabiilsus pruugi alati võrduda finantsstabiilsusega. Hiljutine finantskriis tekkis ju nn suure mõõdukuse (Great Moderation) perioodil. See on pannud kahtluse alla tavateadmise, et hinnastabiilsus kindlustab makromajandusliku ja finantsstabiilsuse. Mõned teadlased on väitnud, et kuna rahapoliitika on peamiselt keskendunud hinnastabiilsusele, on finantsstabiilsus jäänud suuresti tähelepanuta. Selle tulemusel on finantsstabiilsus makromajanduslikku stabiilsust nõrgendanud, ehkki hinnatase on olnud madal ja stabiilne.

Seega on käesoleva toimetise peaeesmärk uurida empiiriliselt seost, mis esineb keskpankade inflatsioonistabiliseerimise eesmärgi saavutamise suhteliste eelistuste (võttes arvesse ka nende konservatiivsust) ning pangandussektori haavatavuse vahel. Selleks kasutatakse artiklis keskpankade konservatiivsuse jaoks mõõdikut, mis hindab rahandusasutuste eelistusi inflatsiooni stabiliseerimise osas võrreldes kogutoodangu stabiliseerimisega, ja võtab arvesse pangandussektori haavatavuse alternatiivmõõdikuid.

Nii arenevaid kui ka tööstusriike sisaldava suure valimi põhjal saadud tulemused näitavad, et erinevused keskpankade konservatiivsuse osas selgitavad pangandussektori haavatavuse riikidevahelisi erinevusi. Täpsemalt viitavad empiirilised tulemused sellele, et tugev hinnastabiilsuse eelistus võimendab pangandussektori haavatavust ning seejärel finantstasakaalustamatust.

Poliitikasoovitustena saab eelneva põhjal välja tuua kahest alternatiivsest vaatenurgast lähtuvaid ettepanekuid. Esiteks teavad keskpankurid nüüd, et finants- ja pangandussektori haavatavust tähelepanuta jätta on väga kulukas, kuna sel juhul tuleb tõsise kriisi puhul hüljata tavapärane rahapoliitika ning võtta hoopis erakorralisi meetmeid. Selle tulemusel võivad keskpankurid leppida esmase hinnastabiilsuse eesmärgi „lahjenemisega“, et pöörata suuremat tähelepanu kogutoodangu stabiilsusele ja finantsstabiilsusele. See tekitab küsimuse, kuidas määrata kindlaks adekvaatsed vahendid, mis aitaksid neid mõnikord omavahel vastuollu minevaid eesmärke saavutada. Täieliku tõhususe tagamiseks oleks tarvis ka formaalseid reforme, mille raames sätestataks need lisaeesmärgid ka seadusandluses. Keskpangad oleksid niiviisi selle ülesande täitmise eest ametlikult vastutavad.

Teise vaatenurga kohaselt võib tõhusa makrofinantsjärelevalve poliitika rakendamine vähendada keskpanga suure konservatiivsuse negatiivset mõju juhul, kui reegliks jäävad üksikud mandaadid. Alates 2008. aastast on usaldatavusnormatiivide vallas tehtud selles osas mõningaid jõupingutusi, kuid raamistik ei saa siiski olla „imevahend“ üksnes seetõttu, et sel on võime rahapoliitikat mõjutada. Rahapoliitika ja makrofinantsjärelevalve poliitika võivad teineteist täiendada, kuid võivad ka omavahel võistelda – järelikult on vaja nende kasutamine kooskõlastada. On selge, et optimaalse kooskõlastamise tingimused olenevad kahe mainitud eesmärgi eest vastutava asutuse või asutuste eelistustest. Eriti mõjutaks kooskõlastamise tingimusi ja vastavat makromajanduslikku tasakaalu keskpanga konservatiivsuse tase. Jätkuuurimusena võiks käesolevas toimetises mainitud empiiriliste tulemuste valguses analüüsida kompromisside sagedust, võttes arvesse ka asutuste eelistusi ja eri tüüpi šokke.

DOI: 10.23656/25045520/32017/0141

Autori(te) kontakt: gregory.levieuge [at] univ-orleans.fr


formaadis
uues aknas

Toimetise autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.