4/2017 Jaanika Meriküll, Tairi Rõõm. Eesti leibkondade finantsriskid: mikroandmetel põhineva tugevusanalüüsi mudeli tulemused

Eesti Panga Toimetised 4/2017
The financial fragility of Estonian households: Evidence from stress tests on the HFCS microdata

Käesoleva uurimistöö eesmärk on hinnata Eesti leibkondade finantsriske ja majapidamissektorist tulenevaid võimalikke laenukahjusid kommertspankadele. Me rakendame tugevusanalüüsi mudeleid (stress-testing models), mille puhul hinnatakse iga laenu võtnud leibkonna puhul tõenäosust, et ta oma laenumakseid ei tasu, ehk maksejõuetuks muutumise tõenäosust (probability of default). Meie analüüs põhineb Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringul (Household Finance and Consumption Survey, HFCS), mis viidi läbi 2013. aasta märtsist juunini. Lisaks küsitluse teel kogutud andmetele kasutame registritest pärinevat infot, mis võimaldab võrrelda eri andmeallikate põhjal arvutatud majapidamiste finantsriskide mõõdikuid.

Selleks, et hinnata, kas leibkond muutub maksejõuetuks, võrdleme leibkonna kuiseid laenumakseid tema netosissetuleku ja likviidsete varadega. Kui laenumaksete summa ületab kuist netosissetulekut ja kalibreeritud likviidsete varade summat, määratakse leibkonnale nullist suurem tõenäosus, et ta ei tule oma laenumaksetega toime. Likviidsete varade läviväärtus (treshold value) kalibreeritakse nii, et agregeeritud maksejõuetuks muutumise tõenäosuse määr on võrdne uuringuperioodi tegeliku halbade laenude (non-performing loans, NPL) osakaaluga Eesti finantssektoris.

Me kasutame mitmeid erinevalt defineeritud mõõdikuid, et hinnata, millistel leibkondadel on oma laenude teenindamisel raskusi, ning analüüsime, kui suured on pankade finantskahjud, kui realiseeruvad erinevad negatiivsed stsenaariumid ehk ebasoodsad šokid (adverse shocks). Käesolev artikkel on esimene uuring, mis analüüsib süvitsi Eesti leibkondade finantsriske ning võrdleb eri andmeallikatel põhinevaid finantsriski indikaatoreid.

Leibkondade finantsriskide tugevusanalüüsist tuleneb mitu järeldust, mida me järgnevalt kirjeldame. Esiteks on uuringu põhjal võimalik välja tuua, et suhteliselt suurel osal Eesti leibkondadest oli 2013. aastal finantsraskusi, aga samal ajal olid pankade laenukahjud väikesed. Viimatimainitu on mõnevõrra üllatav tulemus, kuna lisaks sellele, et paljudes peredes ületas laenumaksete summa netosissetulekut, oli ka laenu võtnud perede finantspuhver tagasihoidlik. Sellest järeldub, et leibkonnad pidid oma laenumaksete katmiseks kasutama peale isiklike sissetulekute ja kogutud säästude ka muid finantseerimisallikaid.

Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuring sisaldas küsimusi, mille eesmärk oli hinnata, kuidas leibkonnad finantsraskustega toime tulevad. Vastused neile küsimustele näitavad, et Eesti pered tuginevad sõprade ja sugulaste abile rohkem kui euroala leibkonnad keskmiselt. Eesti peredest peaaegu pooled (45%) ütlesid, et neil on võimalik raskuste korral finantsabi saada; euroalal keskmiselt oli see osakaal ligikaudu poole väiksem. Samal ajal on Eesti perede puhul nende enda hinnangul suhteliselt vähe tõenäoline, et nad kasutaksid finantsprobleemide korral lühiajalisi või krediitkaardilaene. Krediitkaardi abil on valmis oma makseraskusi lahendama 10% leibkondadest ning 5% võtaks muud tüüpi laenu. Euroalal seevastu olid need osakaalud 23% ja 15%.

Teiseks saab uurimistöö põhjal teha järeldusi, mis põhinevad küsitlus- ja registriandmete võrdlusel. Nende andmete võrdlus näitab, et Eesti leibkonnad pigem ülehindavad oma sissetulekut ja varade väärtust, alahindavad aga oma laenude mahtu. Me hindasime, mil määral muutuvad finantsriski indikaatorid juhul, kui asendame kõigepealt uuringul põhinevad sissetulekuandmed registriandmetega, seejärel teeme sama asenduse varade puhul ning lõpuks laenude puhul. Registriandmetega asendamise tulemusel hinnatud finantsriskid mõnevõrra suurenesid, ent hinnangutest tulenev põhijäreldus, mille kohaselt on majapidamissektorist tulenevad finantssektori laenukahjud tagasihoidlikud, jäi samaks.

Kolmandaks viisime uurimistöös läbi tugevusanalüüsi hindamaks, kui palju suureneb leibkondade maksejõuetuse tõenäosus ja pankade halbade laenude osakaal erinevate riskistsenaariumide korral. Hindasime eraldi kolme standardiseeritud ebasoodsa makroökonoomilise šoki mõju: intressimäärade tõus, tööpuuduse kasv ja kinnisvara hindade langus. Ilmnes, et leibkondade laenumaksevõimele avaldasid negatiivset mõju eelkõige intressimäära ja tööpuuduse määra šokid, kuid pankade laenukahjud suurenesid enim kinnisvara hindade languse tagajärjel.

Nii intressimäära tõus kui ka tööpuuduse suurenemine avaldasid leibkondade maksejõuetuks muutumise tõenäosusele ning pankade laenukahjudele siiski suhteliselt väikest mõju. Tööpuuduse määra šokid avaldasid Eesti leibkondade maksejõuetusele suuremat mõju kui intressimäära šokid. See tulemus on kooskõlas teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kohta tehtud tugevusanalüüside tulemustega. Üldiselt on leitud, et Kesk- ja Ida-Euroopas avaldab töökoha kaotamine sissetulekule ja seeläbi maksejõuetusele suuremat mõju kui Lääne-Euroopas ja Skandinaavia riikides.

Kuna kinnisvara hindade langus ei mõjuta sissetulekuid ega laenumakseid, avaldab see tugevusanalüüsi mudelis mõju ainult pankade laenukahjudele ega vähenda leibkondade laenumaksevõimet. Mudelipõhised hinnangud näitasid, et pankade laenukahjud majapidamissektorile antud laenudest suurenevad enim, kui kinnisvara hinnad langevad. Nii intressimäärade tõus kui ka tööpuuduse kasv avaldavad laenukahjudele väiksemat mõju. Ka kinnisvara hindade languse mõju pankade laenukahjudele oli pigem väike. See on üllatav tulemus, kuna Eesti kinnisvara hinnad on lähiminevikus olnud väga volatiilsed ning standardiseeritud šokid on seetõttu ulatuslikud. Ühe, kahe ja kolme standardhälve suurused šokid vähendasid mudelis kinnisvara hindu vastavalt 24%, 49% ja 73%.

Tugevusanalüüsi mudeli tulemused, mille kohaselt jäid pankade laenukahjud ulatuslikest negatiivsetest šokkidest hoolimata väikeseks, on sarnased tegelike trendidega ajaloolises pankade halbade laenude määras ja laenukahjude provisjonide (loan loss provisions, LLP) määras. Vaatamata järsule SKP langusele finantskriisi ajal aastatel 2008–2009 jäid Eesti pangandussektori kriisijärgsed laenukahjud väikeseks ning laenude mahakandmise määr (write-off rate) on olnud nullilähedane.

Tugevusanalüüsi teises etapis hindasime, kuidas mõjutavad leibkondade ja pangandussektori finantsriske samaaegsed šokid kõigis kolmes makroökonoomilises muutujas (intressimäär, tööpuuduse määr ja kinnisvara hind). Riskistsenaariumiks võtsime nende muutujate tegelikud ajaloolised muutused majanduslanguse perioodil kümne kvartali jooksul alates 2008. aasta esimesest kvartalist. Sellest tulenevad mudelipõhised kasvud halbade laenude määras ja laenukahjude määras jäid mõnevõrra väiksemaks kui tegelikud ajaloolised muutused NPLi ja LLPi määras. Mudelipõhised hinnangud jäid tegelikest väiksemaks kahel põhjusel. Esiteks oli majapidamiste maksevõime 2013. aastal parem kui kriisiaastatel. Teiseks põhinevad käesolevas uurimistöös toodud hinnangud staatilisel tugevusanalüüsi mudelil, mis sobib paremini lühiajaliste šokkide mõjude hindamiseks.

Neljandaks vaadeldakse artiklis, millised on eri leibkonnatüüpide finantsriskid. Ilmneb, et peamiselt sõltub maksevõime leibkonna sissetulekust. Esimesse ja teise sissetulekute kvintiili kuuluvate leibkondade puhul oli tõenäosus, et nad ei ole võimelised oma laene teenindama, tunduvalt suurem kui parema sissetulega leibkondade puhul. Sarnase tulemuse andis ka multivariantne analüüs, mis samuti näitas finantsriskide ja sissetuleku vahel statistiliselt olulist negatiivset seost. Ka leibkonna viiteisiku haridustase mõjutab maksevõimet. Mida kõrgem on haridustase, seda väiksema tõenäosusega tekib leibkonnal laenude teenindamisel raskusi.

Viiendaks hindasime, kas majapidamissektori finantsriskid on tsüklilise iseloomuga. Selleks lisasime laenu väljastamise aastat tähistavad fiktiivsed muutujad kontrollmuutujatena regressioonidesse, mille sõltuvad muutujad olid erinevalt defineeritud maksejõuetuse tõenäosuse mõõdikud. Regressioonide hinnangud näitasid osaliselt, et suuremad makseraskused olid leibkondadel, kelle peamised laenud olid väljastatud 2006.–2009. aastal. Ainult ühe muutuja puhul neljast olid need hinnangud aga statistiliselt olulised. Seega võib regressioonide põhjal järeldada, et laenukvaliteet buumiaastatel märkimisväärselt ei halvenenud.

DOI: 10.23656/25045520/42017/0142

Autorite kontakt: jaanika.merikyll [at] eestipank.ee, tairi.room [at] eestipank.ee


formaadis
uues aknas

Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.