1/2020 Merike Kukk, W. Fred van Raaij. Perekondade ühised ja isiklikud säästud: mida pangakontod näitavad

Eesti Panga Toimetised 1/2020
Joint and individual savings within families: evidence from bank accounts

Suur osa peresid kõiki oma rahalisi ressursse omavahel üldiselt ei jaga. Paljud inimesed annavad teatud osa oma sissetulekust perele ühiseks kasutamiseks ning hoiavad osa oma rahast isiklikuks tarbeks. Kui perekond ikkagi otsustab sissetulekuid ja kulutusi jagada, võiks arvata, et nad ka säästavad ühiselt. Mitmed teoreetilised majandusmudelid eeldavad, et perekonnas elavad inimesed on hoolivad ning ei muretse mitte ainult oma isikliku toimetuleku, vaid ka teiste pereliikmete hakkamasaamise eest. See tähendab, et pereliikmete säästmis- ja kulutamisotsused tehakse ühiselt ja taoline koosotsustamine peaks viima selleni, et ka individuaalne kulutamine ja säästmine on pereliikmete vahel enam-vähem võrdne. Meie kasutasime oma uuringus anonüümseid pangakontode andmeid ING pangast, et uurida lähemalt Hollandi perede individuaalseid ja ühiseid sääste.

Holland paistab Euroopa riikide seast välja selle poolest, et seal tehakse enim osaajaga tööd. Osaajaga töötab Hollandis lausa 50% tööealisest elanikkonnast. Naistest töötas 2015. aastal osaajaga 77% ning meestest 27%. Hollandi tööturul valitseb samuti sooline palgalõhe, euroala keskmisel 16% tasemel. Esimese abielu lahutamise määr on 1975. aasta 19,3%-lt kahekordistunud ja jõudis 2017. aastal 38,8%ni. Lahutanute rahaline seis sõltub hiljem väga palju abielu jooksul tehtud finantskokkulepetest. Viimase 50 aasta jooksul on abiellumise populaarsus Hollandis olulisel määral kahanenud, 1970. aastast saati on registreeritud abielude arv vähenenud 50%. Eriti silmatorkav on abieluta kooselu nooremate inimeste seas. Seepärast on oluline mõista, kui erinev on ühe pere liikmete rahaline olukord.

Uurimistöös tuvastasime, et valimis olevad pered säästavad ühisele pangakontole päris palju: 40% valimisse võetud peredest säästavad pangakontodel ühiselt, nad ei oma isiklikke pangakontosid. Samas 47,5% ehk pea pooled peredest säästavad nii koos kui eraldi, nende rahalistest vahenditest 43% on ühiskontodel ning ülejäänu on isiklikel pangakontodel. Regressioonianalüüs kinnitab, et mida suurem on ühine sääst, seda väiksem on erinevus partnerite isiklike säästude osakaalus kogusäästudest, sest ühised säästud on jagatud võrdselt.

Samas on olukord täiesti erinev, kui võrrelda paaridel ainult isiklikke sääste. Uurimistööst selgub, et partneritel, kel on olemas isiklikud pangakontod, erineb säästude määr väga palju. Rohkem kui 50% leibkondadest, kes omavad ka ühiseid sääste, on ühel partneril isiklikel pangakontodel palju suuremad säästud kui teisel. Veelgi enam – peredes, kus kasutatakse nii isiklikke kui ka ühiseid pangakontosid on isiklike säästude osakaal ebavõrdsem kui peredes, kus kasutatakse vaid isiklikke kontosid. Regressioonianalüüs näitas, et kui ühiste säästude osakaal kogusäästudest on 10 protsendipunkti suurem, on partnerite isiklike säästude osakaalu vahe 1,4 protsendipunkti võrra suurem. See tähendab, et partnerite isiklikud säästud on ebavõrdsemalt jaotunud. Kui võrdlesime partnerite ühiseid ja isiklikke sissetulekuid ja kulutusi, leidsime sama mustri.

Saame sarnased tulemused, kui kasutame erinevaid mudeli spetsifikatsioone või kui jätame valimist välja pered, kus ühel partneril ei ole isiklikke pangakontosid või kui arvestame analüüsis ka laenudega. Samas leidsime, et isiklike säästude kogumises pole süstemaatilisi soolisi erinevusi. Meeste ja naiste arv, kel pole peres isiklikku kontot, on enam-vähem võrdne ning samapalju on peresid, kus naine omab rohkem sääste ja peresid, kus mees omab rohkem sääste.

Uurimistööst saame järeldada, et ühisesse säästmisesse panustavad paarid võrdselt, kuid see ei kajasta seda, kuidas jagunevad isiklikud säästud. Paarid võivad küll võrdselt panustada ühistele pangakontodele, kuid see, kas ja kui palju säästetakse isiklikele kontodele või kui palju sissetulekust ära kulutatakse, näib olevat iga inimese enda valik, mille kohta ei tehta otsust ühiselt. Partnerite rahakasutamisharjumused võivad erineda ning seega võivad nad pikema aja jooksul koguda erinevas suuruses sääste. Lisaks avastasime, et isiklike säästude ebaühtlane jaotumine on mõnevõrra suurem kui isiklike kulutuste oma, kuna säästud on pikema kogumise tulemus ning aja jooksul erinevused suurenevad.

Võrdsete finantsvarade olemasolu aitaks tagada sissetulekute täielik ühiskasutus. Rahaliste vahendite ühisjuhtimine tagab ka parema rahalise heaolu. Kahjuks ei toeta seda põhimõtet tänapäeva suundumus olla võimalikult iseseisev, ka perekonnas. Näiteks nooremad, 20ndates eluaastates paarid seisavad oma iseseisvuse eest rohkem kui vanemad paarid ning jagavad ka oma rahalisi ressursse vähem. Uuringus avastasime, et isegi kui nooremad paarid ühiselt säästavad, on lõhe nende isiklike säästude vahel märkimisväärselt suurem kui vanemate paaride puhul. Ilmselgelt näeme siin põlvkondadevahelist muutust rahaliste vahendite juhtimisel. Ühest küljest tähendab see suuremat iseseisvust ning suuremat soolist võrdsust. Teisalt aga võib rahaliste vahendite väiksem jagamine viia suurema perekonnasisese majandusliku ebavõrdsuseni.

DOI: 10.23656/25045520/012021/0174

Autorite kontakt: merike.kukk [at] eestipank.ee


Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ega Euroopa Keskpanga ametlike seisukohtadega.