Eesti tööturu olukord

Natalja Viilmann
Eesti Panga ökonomist

Pärast majanduskriisi lahvatamist on paljude inimeste majanduslik olukord kiiresti halvenenud, sest nende sissetulek on oluliselt vähenenud või nad on sootuks töökoha kaotanud. Kindlasti soovib enamik inimesi vastuseid küsimustele, miks selline olukord on tekkinud, milline on olukord tööturul tulevikus ja mida nad saaksid omaltpoolt teha, et enda olukorda parandada. Lihtsat ja ühest vastust neile küsimustele ei ole, kuid tööturu olukorra mõistmiseks on vajalik aru saada, miks ikkagi sellised suured muutused praegu toimuvad.

Majanduslangus kohustab ettevõtteid töötajate arvu korrigeerima

Kui majanduse väiksemat tsüklilist kõikumist saab pehmendada või vältida majanduspoliitiliste vahenditega, siis suured langused võib teadlaste hinnangul liigitada enamasti olukordadeks, mis on kujunenud erakordsete sündmuste tõttu, nagu ikaldused, sõjad, poliitilised vead. Kriisi põhjustest olenemata vallandavad sellised sündmused muutuste ahela, mis mõjutab lõpptulemusena igat töötavat inimest.

Ükski ettevõte ei vaja töötajaid iseenesest, vaid töötajate tootlikkust ehk tehtavat tööd. Kui langeb nõudlus toodangu järele, väheneb tehtava töö hulk ja paratamatult ka ettevõtete soov tööjõudu palgata. Eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses langes järsult välispartnerite nõudlus Eesti toodete järele. See tähendas eelkõige seda, et Eesti ettevõtjatel tuli korrigeerida oma tootmismahtu ja vaadata üle oodatav ekspordimaht. Uue nõudlustasemega kohandumisel vähenes töötleva tööstuse ettevõtete tootmismaht ligi kolmandiku võrra. Ehitusturu jahtumine sundis ehitajaid ja ehitusmaterjalide tootjaid veelgi rohkem tegevust koomale tõmbama.

Muutused tööturul toimuvad teatud viitajaga ehk siis, kui ettevõtjad saavad aru majanduslanguse põhjustest ning oskavad hinnata muutuste sügavust ja languse kestust. Nii võib esialgsete andmete põhjal öelda, et Eesti tööturu näitajad reageerisid majanduses toimuvatele muutustele keskmiselt kuue kuu jooksul, mis on võrreldes teiste riikidega suhteliselt kiiresti. Buumi ajal ei suutnud ettevõtted kiiresti hoogustunud palgakasvu enam tulude ehk tööviljakuse ja hinnakasvu abil rahastada. Seetõttu alanes kasumi osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus suhteliselt kiiresti ja sellega koos ettevõtjate võime võimalikke tagasilööke pehmendada.

Üks võimalus toodangu müüki suurendada on alandada toote hinda. Kui seeläbi õnnestub müüki suurendada, kasvab ka nõudlus tööjõu järele. Kui toote hinda alandada, peab ettevõte jätkusuutliku tegevuse taastamiseks kärpima ka tootmiskulusid, sealhulgas palgakulusid. Seega võib tööpuuduse kasvu pidurdada palkade vähendamise kaudu. Kuigi selle kohta on raske ülevaatlikku infot saada, võib oletada, et praegune palkade langus on aidanud mitmeid töökohti säilitada. Kuid samas on ka selge, et sedavõrd järsult langenud nõudlust ei saa kompenseerida ainult madalama hinnaga.

Kuigi märgid maailma majanduse langustempo aeglustumisest ja olukorra stabiliseerumisest on aina selgemad, on ettevõtete tootmismaht endiselt väike ja pessimism visa taanduma. Hetkel pole veel kindlaid märke eksporditurgude nõudluse kiirest taastumisest, kuid üldiselt arvatakse siiski, et majanduslanguse põhi on läbitud ja ekspordinõudlus mõõdukalt kasvamas.

Olukord tööturul on raske, kuid mitte lootusetu

Kuigi majandusolukord ilmutab järjest rohkem stabiliseerumise märke, ei saa veel väita, et töötuse kasvu haripunkt oleks möödas. Tõenäoliselt väheneb hõivatute arv veel ka sügisel-talvel, kuigi palju aeglasemalt kui käesoleva aasta alguses.

Oluline on silmas pidada, et raskuste saabudes ei otsustanud mitte kõik ettevõtted töökohti vähendada. Paljud on püüdnud hõivatute arvu hoida, vähendades raskustega toimetulemiseks palgakulutusi töötatud tundide arvu, palgata puhkuse vms teel. Mida spetsiifilisemaid oskusi ja väljaõpet töökoht eeldab, seda enam on ettevõtja valmis töötajat hoidma. Tsüklilise arengu seisukohalt on languse põhja läbimisel seetõttu oodata varjatud tööpuuduse ja vaeghõivatuse (ehk tööjõu alakoormuse) vähenemist. Kui kiiresti need muutused aset leiavad, sõltub eelkõige sellest, kui ruttu taastuvad ekspordinõudlus ja tootlikkuse kasv.

Majanduspoliitiliste otsuste tähtsus

Ehkki töökohtade arvu langus ja töötute arvu tõus on kevadega võrreldes vähenenud, hirmutab inimesi see, et tööpuuduse kasv on tõusnud viimaste aastate kõrgeimale tasemele. Kardetakse, et nõrk tööturg piirab tarbimist ja selle kaudu ka terve majanduse taastumist kriisist. Samuti ei pruugi töötuse periood hästi mõjuda inimeste oskustele ja motivatsioonile tulevikus. Ning kuigi tootmismahu stabiliseerumine annab lootust, et järgmisel aastal võivad tööandjad hakata looma uusi töökohti, on siiski raske ennustada, kui kiiresti see juhtub. Ja kas riik saab siin midagi ära teha?

Riigi peamine kohustus on muuta töökohtade loomine ettevõtetele võimalikult lihtsaks ja vähem kulukaks. Käesoleval suvel rakendunud uus töölepinguseadus on selles suhtes kindlasti tubli samm edasi ning jääb üle loota, et ettevõtjad saavad sellest piisavalt julgust uute töökohtade loomiseks. Samuti peab riik tagama oma majanduspoliitika abil võimalikult soodsa investeerimiskeskkonna. Seetõttu ei saa ka alahinnata jätkusuutliku eelarvepoliitika ja mõistliku maksukeskkonna olulisust - praegune väike eelarvedefitsiit loob head eeldused erasektori investeeringuteks tulevikus.

Lisaks institutsionaalsele raamistikule saab riik rakendada mitmeid muid tööturu meetodeid, mis jagunevad aktiivseteks ja passiivseteks. Passiivsed meetodid on suunatud tööpuuduse tagajärgede likvideerimisele (nt töötu abiraha). Aktiivsed meetodid on üldjuhul mõeldud tööpuuduse ennetamiseks (nt inimeste koolitamine vabade töökohtade nõuetele vastavalt ja õppimise kaudu tööjõu tootlikkuse tõstmine). On selge, et aktiivsed meetmed on uute töökohtade loomise seisukohalt märksa olulisemad. Eestis ongi kulutused aktiivsele tööturupoliitikale käesoleval aastal pea kahekordistunud, kuid samas on see mitmekordistunud töötute arvu juures loomulik ning tuleb tõdeda, et neist saab esialgu osa vaid kümnendik registreeritud töötutest ning siin saab olukord veel paraneda.

Erinevad programmid töökohtade loomiseks ehk nn sotsiaalsed töökohad võivad töökoha kaotanud inimestele olla teatud asenduseks, kuid üldiselt on selliste programmide efektiivsus ilmselt madal. Need küll tõstavad ajutiselt tööjõu nõudlust ja hõivet, aidates ehk seeläbi hoida inimeste tööharjumust ja vähendada töötajate motivatsiooni ja moraali langust, kuid võivad samas pärssida motivatsiooni ümberõppeks ja ka ressursside ümberpaiknemist tootlikumatesse tegevusaladesse. Samuti tuleb märkida, et avaliku sektori kulutused võivad seejuures olla väga kõrged, mis tõstatab küsimuse nende üldise efektiivsuse kohta nii tasakaalu kui ka kulu-tulu aspektist lähtuvalt. Sellised programmid, mis aitaks märgatavat osa töötajatest, ei saa olla väga mastaapsed, kuivõrd käivad pikemas perspektiivis riigile lihtsalt üle jõu ning võivad üldist majanduskeskkonda seeläbi halvendada.

Kokkuvõtteks võib aga tõdeda, et praegust majandusolukorda peaks siiski maksimaalselt ära kasutama Eesti majanduse konkurentsivõime ja efektiivsuse tõstmiseks. Majandustsüklite langusetapis targasti tegutsemine on väga oluline, andes võimaluse ressursside ümberpaigutamiseks suuremat tulu loovatesse sektoritesse. Kuigi kiiret paranemist ei ole veel alust loota ja nii käesolev kui ka järgmine aasta on tõenäoliselt ühed keerulisemad, peaks selle aja jooksul jõudma ellu viia vajalikke muutusi meie tootmis- ja investeerimisstruktuuris.

Vt ka Eesti Panga Tööturu Ülevaade nr 2/2009