Iseloomulikke jooni Venemaa majanduses

Erinevalt enamikust teistest endistest liiduvabariikidest alustas Venemaa pärast riikliku iseseisvuse väljakuulutamist suhteliselt radikaalseid majandusreforme. Venemaa majandusuuenduste kaks tähtsamat märksõna olid 1992. aasta algul alanud hindade liberaliseerimine ja, mis peamine, mastaapidelt ja mahult maailma ajaloos unikaalse erastamisprogrammi ettevalmistamine. Mõlemad nimetatud majanduspoliitilised sammud moodustasid reformide struktuurse aluse.

Hindade liberaliseerimisega pandi alus majandussektorite vaheliste suhteliste hindade määramisele turujõudude poolt, mistõttu majandusagentidele saadetud hinnasignaalid hakkasid nüüd üldjoontes kajastama nõudluse ja pakkumise vahekorda ning mõjutama vastavalt ka edasisi majandusotsuseid. Privatiseerimine peab samal ajal tagama ettevõtete adekvaatse reageerimise turu muutunud nõudlusele. Seadusandlik raamistik ning restriktiivne monetaar- ja fiskaalpoliitika välistavad sellisel juhul olukorra, et riik kui viimane võimalik laenuandja võiks mõjutada ettevõtete juhtkonna poolt langetatavaid otsuseid. Venemaa reformide majanduslik alus ja eriti tehtud sammude ajaline järgnevus oli lootustandev ja teravas kontrastis enamiku teiste endiste liiduvabariikide poolt aetud majanduspoliitikaga[1].

Majandusreforme Venemaal on kogu nende toimumisaja jooksul iseloomustanud terav poliitiline võitlus erinevate majanduslike mõjugruppide vahel. Reformide esialgne kiirus ja radikaalsus oli tingitud sellest, et Moskvas toimus võimuvahetus kõige kõrgemal tasemel. Selle tulemusena said J. Gaidar ja tema mõttekaaslased koos välisnõunikega 1992. aastal võimaluse alustada majanduse järsku ümberstruktureerimist ja jätkata seda osaliselt ka 1993. aastal. Kuigi edasine areng on olnud järjest protektsionistlikum ja suunatud nii status quo säilitamisele kui ka endise riikliku tööstuse baasil oligopoolsete kontsernide loomisele[2] , panid just 1992.-1993. aasta reformid tugeva institutsionaalse aluse Venemaa majanduse arengule.

Järgnevalt vaatleme lähemalt nelja majanduskasvu mõjutavat tegurit, mis Venemaa kontekstis omavad peamist tähtsust:
 1. inflatsiooniootusi, mida kõige ilmekamalt kirjeldab rubla välisväärtus;
 2. igasuguse majanduskasvu aluseks olevaid investeeringuid;
 3. avaliku sektori finantspositsiooni, mis on inflatsiooniootuste ja erainvesteeringute põhisuunaja;
 4. erastamist, kui kogu majandusuuenduste programmi institutsionaalset alust.

1. RUBLA KURSS

NSV Liidu pärandina kehtis Vene Föderatsioonis rubla mitme vahetuskursi osaliselt muudetud süsteem 1992. aasta juuli alguseni[3] . 3. juulil 1992 ühtlustas Vene Föderatsiooni Keskpank rubla vahetuskursid ja sellest ajast tänaseni noteerib ta rubla ametliku vahetuskursina Moskva Pankadevahelise Valuutabörsi kurssi[4] . Maksebilansi jooksva konverteeritavuse sätestas sama aasta 9. oktoobril vastu võetud välisvaluutatehingute regulatsiooni ja kontrolli seadus. Seega oli 1992. aastal residentidele tagatud võimalus vabalt sooritada jooksvaid rahvusvahelisi tehinguid[5] . Niisiis võib turujõudude poolt suunatud vahetuskursist rääkida alates 1992. aasta teisest poolest.

Ühtse vahetuskursi kehtestamisele järgnes rubla kiire devalveerumine - 1992. aasta teisel poolel langes rubla nominaalväärtus ca 3 korda[6] . Nominaalkursi langus jätkus ka 1993. aasta esimesel poolel, mil rubla odavnes veel üle 2,5 korra[7] . Kokkuvõttes langes rubla vahetuskurss kursside ühtlustamisele järgnenud aasta jooksul 8,5 korda. 1993. aasta suvel kurss stabiliseerus ja rubla isegi tugevnes. Kuigi poliitilisest olukorrast tingitud kasvanud inflatsiooniootuste mõjul hakkas rubla nominaalväärtus seejärel taas langema, oli odavnemine mõõdukas - 1993. aasta teise ja 1994. aasta esimese poole jooksul alanes vahetuskurss 1,6 korda[8] . 1994. aasta juulis-augustis nõrgenes rubla raha- ja eriti fiskaalpoliitika hooajaliste tegurite mõjul. Kuna ettevõtetevahelised võlgnevused olid 1994. aasta esimesel poolel plahvatuslikult suurenenud, eelarvetulud jäid aga oodatust väiksemaks, siis tõstsid suurenenud inflatsiooniootused ja rahapakkumise kasv järsult nõudlust dollari järele. Selle tulemusena odavnes rubla 1994. aasta septembrist 1995. aasta märtsini veel 2,1 korda, mis oli suhteliselt kiireim odavnemine pärast 1993. aasta esimest poolt.

Vene Föderatsiooni Keskpangal ja valitsusel ei ole olnud 1992. aasta algusest tänase päevani kindlat vahetuskursipoliitikat. Rubla välisväärtusele on sageli lähenetud pigem üld- kui majanduspoliitiliselt seisukohalt. Üldiselt võib 1992. aasta algusest kuni 1993. aasta lõpuni toimunud muutused vahetuskursipoliitikas jagada kolmeks:
 1. 1992. aasta algusest 1993. aasta keskpaigani toimunud "vaba langemine" tasakaaluoleku suunas, mida Keskpank püüdis tagajärjetult takistada dollariinterventsioonidega Moskva Valuutabörsil;
 2. rubla tugevnemine inflatsiooniootuste alanedes ja tema suhteline stabiliseerumine 1993. aasta teisel poolel, mil rubla välisväärtus muutus valitsuse jaoks üheks peamiseks majandusreformide edukuse ja inflatsiooniootuste alanemise indikaatoriks;
 3. reaalse vahetuskursi stabiilsuse tagamine 1994. aastal ja 1995. aasta alguses, mil Keskpanga peamine eesmärk oli ära hoida kursi järske muutusi.

Kokkuvõttes võib öelda, et 1993. aasta keskpaigast aasta lõpuni püüdis Keskpank rubla nominaalkurssi stabiliseerida[9]. 1994. aasta algul muutus koos valitsuses tehtud põhjalike ümberkorraldustega lõplikult ka vahetuskursipoliitika, mis nüüdseks on olnud allutatud ainult "stabiilse" devalveerumise e. reaalkursi tasakaalu tagamisele. Seega võib Vene Föderatsiooni valitsuse ja Keskpanga vahetuskursipoliitikat tervikuna iseloomustada kui juhitava ujuvkursi poliitikat, kus Keskpanga valuutainterventsioonide eesmärk on ära hoida järske muutusi.

Rubla nominaalkursi muutustega on Venemaal kaasnenud ka olulisi reaalse vahetuskursi kõikumisi (vt. joonis 1ja joonis 2). Iseloomulik on seejuures asjaolu, et nominaalkursi stabiliseerumine on alati kaasa toonud reaalkursi kiire tõusu, näiteks 1992. aasta esimesel poolel ja eriti 1993. aasta II poolaastal, mil rubla reaalne vahetuskurss USA dollari suhtes tõusis ligi kolm korda. 1994. aastal ja 1995. aasta alguses on reaalkurss püsinud enam-vähem stabiilne, mis lubab oletada, et 1993. aasta teise poole reaalset kallinemist võib vaadelda liikumisena vähemalt keskmise perspektiiviga tasakaaluoleku suunas[10].

1.1. Rubla väärtuse muutumise põhjused

Rubla välisväärtust mõjutasid 1994. aastal peamiselt järgmised tegurid:
 1.  1993. aasta lõpul ja 1994. aasta esimesel poolel toimus ajutine rahapoliitiline stabiliseerumine;
 2.  1994. aasta augustist alates põhjustas rubla kursi kiirenevat langust peamiselt inflatsiooniootuste järsk suurenemine seoses täiendavate nn. hooajaliste krediitide andmisega põllumajandusele ja Põhjaterritooriumidele ning riigieelarve olukorra halvenemisega, eriti sissetulekute langusega. 1994. aasta septembriks oli valitsuse võlg ainuüksi maksmata palkade näol tõusnud 8 triljoni rublani, millele lisandusid võlad kaitsetööstuse ettevõtetele[11].

Tegelik olukord võis olla veel komplitseeritum. 1993. aasta teisel poolel ja 1994. aasta alguses suudeti Venemaal näiliselt range rahapoliitika tulemusena küll inflatsiooni pidurdada, kuid Keskpanga refinantseerimismäära tõusuga ei kaasnenud majanduses vajalikke struktuurseid muutusi. Venemaa erastamisprogramm, millest tuleb põgusalt juttu tagapool, ei stimuleerinud erastatud ettevõtteid lühemas perspektiivis oma tootmisstruktuuri ümber kujundama[12] . Venemaa tööstuse monopoliseerituse ja ettevõtete tugeva seotuse tõttu sotsiaalsfääriga ei avaldanud eelarvepiirangud reas sektorites kuigi tugevat mõju ja ettevõtted arvestasid sellega, et üsna tõenäoliselt nende võlad mingil moel kustutatakse. Kuigi Keskpank lõpetas subsideeritud otselaenude andmise ning kõik valitsuse poolt antavad laenud koondati riigieelarvesse ja suunati läbi kommertspankade, kujunes nn. pehme eelarvepiirangu tõttu olukord järgmiseks:
 1.  pidevalt suurenesid maksevõlad riigieelarve ees;
 2.  plahvatuslikult kasvasid ettevõtetevahelised võlgnevused, mis sisuliselt tähendas intressita krediite;
 3.  kõigele vaatamata jätkas valitsus osaliselt ka 1994. aastal põllumajanduse ja veel mõne majandussektori subsideeritud krediteerimist[13].

Teisest küljest järgis Venemaa Keskpank oma refinantseerimisintressi määramisel pankadevahelise rahaturu intresse (vt. joonis 3). Et 1994. aasta alguses ühelt poolt inflatsiooniootused vähenesid, kuid teiselt poolt nn. pseudo-rahapakkumine[14] kasvas, siis langesid nende kahe teguri koosmõjuna pankadevahelisel rahaturul intressid suhteliselt kiiresti[15]. Keskpank ilmselt ei hinnanud olukorda adekvaatselt ning intressimäära alanemine võis turule anda signaale rahapoliitika liiga kiirest lõdvenemisest.

Kokkuvõttes võib öelda, et rubla nominaalkursile avaldavad peamist mõju majandusagentide inflatsiooniootused ja rahapakkumine. Mis puutub rahapakkumise mõjusse inflatsioonimäärale ja seega vahetuskursile, siis Venemaal - analoogiliselt paljude teiste üleminekumajandustega - on laia rahapakkumise muutuste mõju inflatsioonimäärale suhteliselt kiire[16]. Rahapakkumise ja tulevase inflatsiooni korrelatsioonikoefitsient on Venemaal M2 puhul tunduvalt suurem kui sularaha puhul, mida võib seletada rahanõudluse suure varieeruvusega (vt. joonis 4).

1.2. Rubla kursi mõju väliskaubandusele

Mis puutub rubla vahetuskursi sõltuvusse väliskaubandusbilansist, siis Venemaa praegust väliskaubanduse struktuuri arvestades oli mõnede majandussektorite seisukohalt rubla kiire devalveerimine ülimalt vajalik. Ajakirja Kommersant andmeil ületasid siseturuhinnad 1994. aasta septembriks kohandatud maailmaturu hindu naftatoodete, mustmetallitoodete ja isegi alumiiniumi osas. Rubla kursi langus parandas Venemaa kauplemistingimusi ainuüksi III kvartalis II kvartaliga võrreldes ca 40,5%. Venemaa ekspertide hinnanguil oli rubla kursi langus 1994. aasta III kvartalis positiivse väliskaubandussaldo suurenemise peamine tegur.

Venemaa praegust väliskaubanduse struktuuri arvestades kaasnevad rubla nõrgenemisega nähtused, mis ei saa kuidagi riigi majanduse ümberstruktureerimisele positiivset mõju avaldada. Venemaa impordist moodustavad suurema osa tarbekaubad, samuti masinad ja seadmed. Samal ajal eksporditakse peamiselt loodusressursse - naftat, gaasi, puitu jms. Seega on rubla devalveerumisega kaasneva kauplemistingimuste lühiajalise paranemise taustal keskmises perspektiivis ette näha järgmisi tendentse:
 1.  sisseveetavate tarbekaupade hinna tõstmine koos imporditollidega lükkab hinnasignaalide moondumise tõttu edasi Venemaa tarbekaupu tootvate tööstusharude ümberstruktureerimise. Kokkuvõttes alandab see nende niigi madalat konkurentsivõimet maailmaturul[17];
 2.  kuna devalveerimisega kaasnev kauplemistingimuste paranemine ei mõjuta mitte niivõrd tööstuskaupade eksporti kui just loodusressursside väljavedu, siis muutuvad Venemaa ekspordisissetulekud veelgi rohkem sõltuvaks toorainete hinnast maailmaturul;
 3.  investeerimiskaupade hinna tõus mõjub negatiivselt uutele kodumaistele reaalinvesteeringutele.

Seega võib öelda, et rubla kursi edasiseks suhteliselt järsuks languseks loodi tingimused 1994. aasta esimesel poolel. Esialgu vÕib põhjuseks pidada asjaolu, et Keskpanga suhteliselt ranget rahapoliitikat ei toetanud restriktiivne fiskaalpoliitika. Vastupidi, eelarvetulude oodatust väiksem laekumine ja erinevate majanduslike huvigruppide võitlus tekitas majandusagentides kindla veendumuse, et Keskpank ei suuda rubla nominaalse kursi suhteliselt stabiilset langust säilitada[18] . See, milline oli poliitikute ja valitsuse tegelik roll rubla devalveerumise kiirenemises, pole selge. Tegemist võis olla ka teadliku inflatsioonimaksu tõstmisega rahvusliku valuuta välisväärtuse alandamise kaudu[19].

2. INVESTEERINGUD

Püsiinvesteeringute vähenemine on Venemaa majandusreformi olulisemaid probleeme. Investeeringute vähesusest võib saada ja paljude Vene majandusteadlaste ning poliitikute arvates tegelikult ongi juba saanud faktor, mis pidurdab Venemaa tööstustoodangu ja SKT kasvu ning teeb seda tõenäoliselt veel paljude aastate jooksul (vt. joonis 5).

Investeeringute statistilisse vähenemisse tuleb küll suhtuda teatud ettevaatusega, kuna võrdlused baseeruvad tavaliselt plaanimajanduse lõpuaastate näitajatel, mil investeerimisotsuseid ei mõjutanud nõudluse ja pakkumise vahekord pikemas perspektiivis. Et ametlik statistika kaldub alahindama nn. uutesse sektoritesse, eelkõige teenindus- ja finantssfääri tehtud investeeringuid, siis osaliselt on investeeringute statistiline vähenemine loomulik reaktsioon - suhteliste hindade muutumise tõttu paigutatakse ressurssid majandussüsteemi sees ümber. Sellele lisandub plaanimajanduse tingimustes kunstlikult alla surutud tarbimiskalduvuse kasv, samuti juba tehtud investeeringute efektiivsem kasutamine.

Kuigi struktuursete muutuste, statistilise ebaadekvaatsuse ja suure süsteemi ressursside ümberpaigutamisega seotud inertsusega võib investeeringute langust osaliselt põhjendada, ei tähenda see aga mingil juhul, nagu oleks Venemaa majandusse piisavalt investeeritud. Vastupidi, võib isegi oletada, et ametliku statistika poolt hõlmamata sektoritesse tehtud reaalinvesteeringute osatähtsus on suhteliselt väiksem traditsioonilistesse majandusharudesse tehtud investeeringute omast. Seetõttu on küllaltki tõenäoline, et reaalinvesteeringute kogumaht Venemaal ei ületa 20% tegelikust SKT-st. Pideva majanduskasvu saavutamiseks peetakse piisavaks, kui investeeringud moodustavad SKT-st 25%[20] .

Rääkides reaalinvesteeringutest Venemaa majandusse, tuleb eelkõige märkida, et investeerimiskliima on ühtviisi ebakindel nii kodu- kui ka välismaiste investorite jaoks. Seda tõendab investeeringute suhteliselt madal tase: 1994. aasta I ja II kvartalis moodustasid reaalinvesteeringud vastavalt 17% ja 20% SKT-st[21]. Kõigist investeeringuist tehti 55% kolme sektorisse: elamuehitusse 23, kütuse- ja energeetikakompleksi 21 ning põllumajandusse 10%.

Kui vaadelda peamisi investeerimiskliimat mõjutavaid tegureid, siis tuleb alustada intressimääradest. Pärast hinna_okisga kaasnenud hüperinflatsiooni hakkasid reaalintressid 1993. aasta keskel vähehaaval tõusma ning inflatsiooniootuste vähenedes muutusid aasta lõpuks positiivseks, kerkides kiiresti tasemeni, mis ilmselt ei oleks olnud püsiv isegi mitte lühikeses perspektiivis. Selles mõttes võinuks Keskpanga järgnenud intressimäärade alandamist õigeks pidada, kuid ainult eeldusel, et rahapoliitikaga oleks kaasnenud vastavad fiskaalsed ja struktuursed muutused. Seda aga ei juhtunud ja rahapoliitika nõrgenemisega kaasnenud inflatsiooniootused, samuti dollari järsust tugevnemisest tingitud investeerimiskaupade hinna tõus põhjustas 1994. aasta III kvartalis investeerimisaktiivsuse järsu languse. Selge on see, et negatiivsed ega ka liiga positiivsed intressimäärad ei soosi investeeringuid. Seetõttu võib öelda, et 1993. aasta lõpu ja 1994. aasta alguse mõõdukalt positiivsed reaalintressid suurendasid investeerimisaktiivsust suhteliselt kiiresti.

Oma mõju reaalinvesteeringutele avaldas kindlasti ka 1994. aasta II poolel taasalanud kapitali väljavool.

Mis puutub välisinvesteeringuisse, siis otseinvesteeringute maht on võrreldes Venemaa majanduse üldiste vajadustega ülimalt tagasihoidlik. 1994. aasta lõpuks oli Venemaale tehtud otseinvesteeringuid kokku ca 3,9 mlrd. USD e. ca 26 USD per capita[22]. Mullu pealegi otseinvesteeringute kasvutempo pidurdus: kui 1993. aastal oli välismaiste otseinvesteeringute kogusumma 1,3 mlrd. USD, siis möödunud aastal vähenes see 1,2 miljardini. Ilmselt oli põhjuseks 1993. aasta teisest poolest alates teravnenud poliitiline olukord ja välisinvesteerijate suhtes aetava poliitika üldine määramatus.

Portfellinvesteeringute osatähtsuse kohta välisinvesteeringute kogumahus puuduvad usaldusväärsed andmed. 1993. aastal tehti portfellinvesteeringuid ametlikult 0,4 mlrd. USD ulatuses. See summa on ilmselt tugevasti allahinnatud. Kaudselt on oletatud, et 1994. aastal moodustas portfelliinvesteeringute maht kuni 3 mlrd. USD, s.t. need ületasid enam kui kaks korda otseinvesteeringute mahu, seda eriti tänu välisinvestorite osalemisele privatiseerimisoksjonitel.

Suurem osa välisinvesteeringutest tehti nafta- ja gaasitööstusse ning toitlustusse ja kaubandusse.

Riiklikud investeeringud on järsult langenud ja moodustavad praegu alla 5% SKT-st. Arvestades eelarve pingelisust, ei ole keskmises perspektiivis arvatavasti oodata riiklike paigutuste reaalset suurenemist.

Kokkuvõttes on olukord investeeringutega Venemaal tervikuna ebarahuldav. Kodumaiseid investeerimisvõimalusi piirab ebastabiilne raha- ja fiskaalpoliitiline olukord. Lisaks sellele mõjub erainvesteeringutele negatiivselt märkimisväärselt suur riigieelarve defitsiit, millega paratamatult kaasneb väljatõrjumise efekt. Samal ajal on välisinvesteeringute maht jäänud äärmiselt tagasihoidlikuks, kusjuures Venemaa praeguses majanduspoliitilises olukorras tuleb portfellinvesteeringute kasvu stimuleerivasse mõjusse suhtuda äärmiselt ettevaatlikult[23] .

Kui Venemaa tahab näiteks sajandi lõpuks saavutada mingisugustki püsivat majanduskasvu, peab reaalinvesteeringute maht juba lähiaastatel suurenema vähemalt 25%-ni SKT-st. Praeguses olukorras tundub see olevat ülimalt raske ülesanne.

3. RIIGIEELARVE

Valitsuse nõrk fiskaalpositsioon on olnud Venemaa (ja oli enne seda ka NSV Liidu) peamine majandusprobleem, mille lahendamisest sõltub reformide edukus keskmises ja pikemas perspektiivis. Paraku ei ole seni ükski valitsus suutnud föderaaleelarvet tasakaalustada ja riigieelarve defitsiidi osatähtsus SKT-st on kogu NSV Liidu lagunemisele järgnenud aja jooksul olnud suhteliselt stabiilne. Samal ajal on oluline, et erinevalt paljudest teistest endistest liiduvabariikidest ei ole Venemaa eelarve puudujääk kasvanud.

Eelarve defitsiidi peamiseks põhjuseks on majandusreformiga kaasnenud riigi sissetulekute järsk langus. Osaliselt on sissetulekute vähenemine jällegi seotud majandussüsteemi ümberstruktureerimisega, kuid peamiseks põhjuseks on kahtlemata maksubaasi tunduv vähenemine ja arenemisjärgus olev maksusüsteem tervikuna.

Mis puutub maksubaasi kahanemisse, siis selle peamiseks põhjuseks on olnud riikliku tööstuse osatähtsuse dramaatiline vähenemine. Tööstustoodangu langus aga toob endaga kaasa suurettevõtete poolt makstava tulumaksu ja muude maksude - lisandväärtusmaksu (käibemaksu) ning töötasult võetavate maksude - vähenemise. Tekkiv erasektor annab kas uute ettevõtete asutamise või erastamisprotsessi tulemusena üha suurema osa kogutoodangust. Samal ajal ei ole proportsionaalselt suurenenud erasektori osatähtsus riigituludes. Osaliselt on see tingitud maksusoodustustest, kuid eeldatavasti ei ole suur osa erasektorist - ettevõtete tuludest ja palkadest - lihtsalt maksuametnike kontrolli all. Seega võib öelda, et tegelikult on riigitulude suhe SKT-sse üle hinnatud.

Teiseks oluliseks probleemiks on maksusüsteem ja maksupoliitika tervikuna. Venemaa puhul on kaheks oluliseks küsimuseks erinevatele majandussektoritele antud maksusoodustused ning föderaalvalitsuse ja regioonide vahelised suhted. Nii näiteks peavad põllumajandustootjad maksma ainult maamaksu[24]. Omamoodi maksusoodustusena võib käsitleda ka näiteks energeetikasektori maksuvõlgu, mille sissenõudmine on kindlasti jäänud poliitilise otsustuse puudumise taha.

Maksusoodustustest veelgi olulisem küsimus on fiskaalne föderalism e. rahandussuhted keskvalitsuse ja kohalike valitsuste vahel. Kuni 1994. aastani olid Moskva ja vabariikide vahelised ülekanded korraldatud täiesti ad hoc põhimõttel ja tegelikult sõltusid kohalike tulude Moskvasse laekumine ja sellealased maksusoodustused mitme vabariigi, näiteks Tatarstani ning Jakuutia (Saha) puhul otseselt kohalike juhtide poliitilisest mõjukusest ja nende suhetest keskvalitsusega[25] . Ilmekalt väljendus see 1993. aasta teisel poolel, mil keskvalitsuse sissetulekud langesid eriti järsult. 1994. aastal formaliseeriti föderaalvalitsuse ja regioonide suhted selliselt, et regioonidesse tehtavate ülekannete ainsaks baasiks jäi lisandväärtusmaks (käibemaks). Probleem seisneb aga selles, et regioonide rahatarvet hinnatakse tegelike kulutuste, mitte tegelike vajaduste järgi. See loob olukorra, kus vabariikidel tekib soov näidata oma tulusid minimaalsetena ja kulusid maksimaalsetena.

Venemaa Riigiduuma on heaks kiitnud 1995. aasta riigieelarve projekti. Eelarve lõplikud näitajad (ilmselt koos ametlike sõjakuludega Tshetsheenias) on järgmised: tulud 175,17, kulud 248,34 triljonit rubla. Puudujääk on seega 73,18 triljonit rubla ehk 7,8% SKT-st. Võrreldes neid andmeid 1993. aasta (7,3% SKT-st) ja 1994. aasta I poolaasta (ca 6% SKT-st) föderaaldefitsiidiga, tuleb tõdeda, et ka avaliku sektori finantspositsioonis pole toimunud otsustavat pööret paremuse suunas.

Riigieelarve defitsiidi kahandamiseks on tänavu kavandatud järgmised sammud:
 1. jätkata järk-järgulist rubla kursi devalveerimist[26] ;
 2. suurendada impordi keskmist maksukoormust;
 3. kärpida maksusoodustusi;
 4. tõsta nafta ja gaasi ekspordilõivusid.

Puudujääki on valitsus planeerinud katta ainult väärtpaberite emissiooni teel ja ametlikult pole Keskpanga-poolset otsest krediteerimist enam ette nähtud.

Arvestades Venemaa kõrgeid intressimäärasid, tundub selline variant siiski ülimalt optimistlik. Kui ka Keskpanga-poolsest otsesest finantseerimisest tõepoolest loobutakse, siis suure eelarvedefitsiidi katmine toob endaga paratamatult kaasa intressimäärade edasise tõusu, erainvesteeringute jätkuva vähenemise ning seega kokkuvõttes täiendava inflatsioonilise surve. Kuna föderaalvalitsusel on traditsiooniliselt olnud raskusi maksude laekumisega ja ei ole alust arvata, et tema sissetulekud lühemas perspektiivis oluliselt tõuseksid, siis on võimalik, et kasutatakse juba "äraproovitud" meetodit - jäetakse osa arveid maksmata. Keskmises perspektiivis ei soodusta mõistagi ka selliste vahendite kasutamine inflatsiooniootuste vähenemist.

Kokkuvõttes võib öelda, et Venemaa fiskaalpoliitiline olukord jääb suure tõenäosusega ka tänavu ülimalt pingeliseks. Et reeglina valitseb avaliku sektori säästmise ja erainvesteeringute vahel positiivne korrelatsioon, s.t. avaliku sektori defitsiit toob endaga kaasa ka reaalinvesteeringute vähenemise, siis 8%-ni SKT-st ulatuv riigieelarve puudujääk ei mõju päris kindlasti soodsalt Venemaa majanduse edasisele arengule.

4. ERASTAMINE

Venemaa erastamisprogrammi ja selle läbiviimist on seni peetud üheks reformiprotsessi kõige õnnestunumaks osaks. Tõepoolest, kahe aasta jooksul on Venemaa põhjalikult muutnud omandisuhteid. 1994. aasta lõpul toodeti erinevail hinnanguil 40-60% SKT-st erasektoris. Võib korrata kirjutise algul öeldut, et Venemaa privatiseerimisprogramm on oma mastaapide ja tempo poolest maailma ajaloos tõepoolest pretsedenditu.

Samal ajal ei pruugi formaalne omandisuhete muutus endaga lühemas perspektiivis kaasa tuua tootmise ümberstruktureerimist ja moderniseerimist. On ju Venemaa majandusele iseloomulik teatud eripära. Tugevalt on kokku sulanud ettevõtted ja sotsiaalsektor, seetõttu eelistatakse erastamisel töökollektiive ja ettevõtete juhtkondi. Ettevõtetega seotud isikute tihedate ärisidemete tõttu on raske kontrollida aktsionäride registrit.

Venemaa eksperdid on avaldanud arvamust, et privatiseerimine ei ole siiani reas tööstusharudes toonud kaasa "uut mõtteviisi". Seda näitab ka ettevõtetevaheliste võlgnevuste kasv. Seevastu uued eraettevõtted on toiminud erastatud ettevõtetest märksa edukamalt. Pikemat perspektiivi silmas pidades on Venemaal erastamisega siiski loodud kindel institutsionaalne alus tootmise ümberkorraldamiseks, ehkki tulemused ei pruugi ilmneda enne 2-3 aastat ja sedagi vaid juhul, kui investeerimiskliima paraneb.

KOKKUVÕTE

1994. aastat Venemaa majanduselus võiks iseloomustada ajakirja Kommersant sõnadega: god bez velikih peremen. Venemaa ei ole veel jõudnud oma majanduskriisi alumisse punkti. Veelgi enam, lõplikku stabiliseerumist on suure tõenäosusega oodata alles 2-3 aasta pärast ja majanduslik tõus võiks alata mitte enne sajandivahetust. Peamiseks ja fundamentaalseks takistuseks on ümberstruktureerimisega kaasnevad hiiglaslikud probleemid, mis on tingitud eelkõige Venemaa majanduse mastaapidest. Selline ülesanne oleks keeruline isegi stabiilse ja sihikindla valitsuse puhul, mis siis veel kõnelda Venemaa konkreetsest poliitilisest olukorrast, mida võiks aeg-ajalt isegi kaoseks nimetada.

Tanel Ross

[1] Enamikus endistes liiduvabariikides püüti osaliselt poliitilistel, osaliselt aga ka majanduslikel põhjustel hinnakujundust liberaliseerida järk-järgult ja peamiste majandusharude privatiseerimist pole seal seni alustatud. Sellest tingitud inflatsiooni on püütud ohjeldada monetaarpoliitiliste vahenditega, eelkõige keskpanga refinantseerimismäära tõstmisega. Et sellega ei ole sageli kaasnenud fiskaalpoliitika karmistamist ja vajalikku rangust ettevõtetevaheliste võlgnevuste tekkimise vältimiseks, siis on sellised üksnes rahapoliitikast lähtunud stabiliseerimiskatsed ebaõnnestunud. Tüüpiliseks näiteks ülalöeldu kohta on Ukraina majanduse areng 1994. aasta esimesel poolel
[2] Nn. ökonomistide peamine argument šokiteraapia vastu on Venemaa oludele kohandatud versioon Phillipsi kõverast. Selle järgi põhjustavat jäik monetaarpoliitika Venemaa tööstuse kõrge monopoolsusastme tõttu üksnes hinnatõusu ja toodangu edasist langust, mis kokkuvõttes tingivat Venemaa tööstuspotentsiaali täieliku hääbumise ja sotsiaalsete probleemide kuhjumise ning igasuguste majandusreformide peatumise.
Tegelikult võis monopolistlik konkurents küll põhjustada hindade esialgse järsu tõusu, kuid samal ajal ei saa, ceteris paribus, monopolide prevaleerimisega turul põhjendada pidevalt jätkuvat ja kiirenevat inflatsiooni
[3] 1992. aasta esimesel poolel kehtis Venemaal keskvalitsuse välisoperatsioonide teostamiseks ja välisnõuete hindamiseks ning ettevõtete valuuta sundmüügiga seotud maksete sooritamiseks üheaegselt 5 erinevat valuutakurssi. Neile lisandusid erinevad turukursid.
[4] Formaalselt arvutab Keskpank endise NSV Liidu välisnõuete hindamiseks ka endise NSV Liidu Riigipanga ametlikku valuutakurssi. See valuutakorviga seotud kurss on ca 0,6 rbl./USD.
[5] Jooksvaks tehinguks loetakse ka kuni 180-päevase tähtajaga kommertskrediite.
[6] Vahetuskursside unifitseerimine oleks, ceteris paribus, võinud tõsta rubla turukurssi. Järgnenud kiire odavnemise peamisteks põhjusteks võib pidada toodangu järsust langusest tingitud ekspansiivset rahapoliitikat, riigieelarve puudujäägi katmist Keskpanga poolt, samuti impordisubsiidiumide kehtestamist suuremale osale tsentraliseeritud sisseveost.
[7] Rubla kursi langust 1993. aasta I poolaastal põhjustasid eelnenud aastaga analoogilised tegurid: valitsuse ja Keskpanga rahapoliitika omavaheline koordineerimatus; Keskpanga negatiivne reaalintressimäär ja rahapakkumise plahvatuslik kasv 1992. aasta lõpus ja 1993. aasta alguses; riigieelarve jätkuv finantseerimine Keskpanga poolt ning struktuursete muutustega kaasnenud pseudo-rahaloome maksuvõlgade ja ettevõtetevaheliste võlgnevuste kasvu näol.
[8] Rubla nominaalväärtuse stabiliseerumise peamiseks põhjuseks oli inflatsiooniootuste vähenemine koos rahapakkumise kasvutempo suhteliselt järsu langusega 1993. aasta teisel poolel. Rahvusvaheliselt Valuutafondilt majanduse arendamise sihtlaenu (STF) saamise tagamiseks sõlmisid valitsus ja Keskpank 1993. aasta mais ja 1994. aasta aprillis kokkulepped, mis kohustasid Keskpanka muu hulgas hoidma oma refinantseerimismäära pankadevahelise rahaturuga samal tasemel. 1993. aastal sõlmitud Venemaa ja endiste liiduvabariikide vahelised lepingud ja augustis toimunud rahatähtede vahetamine lõpetasid ka rublatsooni eksistentsi, mis samuti tõstis usaldusväärsust Venemaa rahapoliitilise kursi vastu.
[9] Rahapoliitika teostamisel on Venemaal siiski kogu aeg lähtutud kodumaise rahapakkumise piiramisest ja valitsuse ning Keskpanga tasemel on vahetuskurssi käsitletud endogeense faktorina, mitte välise baasväärtusena. Keskpanga dollariinterventsioonid 1992. ja 1993. aastal näitavad pigem rahapoliitika koordineerimise ümber tekkinud segadust, kus rubla välisväärtust üldpoliitilistel põhjustel püüti stabiliseerida.
[10] 1993. aasta teisel poolel toimunud reaalkursi tõusu põhjuseks oli rubla ilmselt liiga madal reaalväärtus. 1992. aasta jaanuaris toimunud hindade liberaliseerimine ja inflatsiooniootused tõid ühest küljest kaasa spekulatiivse nõudluse kasvu rubla järele, teisest küljest aga langesid reaalpalgad 1991. aasta IV kvartaliga võrreldes ca 60%. Reaalsissetulekute languse järel vähenes aastail 1992-1993 oluliselt impordinõudlus ja Venemaa väliskaubandussaldo muutus järsult positiivseks. Seega võib kokkuvõttes öelda, et rubla reaalväärtuse järsk tõus vastas kaubaturu poolt määratud tasakaaluolekule keskmises perspektiivis ja rubla reaalset odavnemist 1992. aasta alguses võib vaadelda kui hindade liberaliseerimisega kaasnenud kõrvalekallet reaalkursi pikaajalisest tasakaaluolekust valuutaturul.
[11] Loomulikult ei saa nn. maksete kriisi käsitleda üksnes valitsuse saamatusena. Viimase 2 aasta jooksul on Venemaa riigieelarve täitmine pidevalt halvenenud eelkõige riigi maksusüsteemi nõrkuse tõttu.
[12] Loomulikult ei soosinud rubla ebastabiilsus kodumaiseid pikaajalisi investeeringuid.
[13] Kuna valitsuses on pärast V. Tšernomõrdini peaministriks kinnitamist toimunud pidev võimuvõitlus nn. monetaristide ja ökonomistide vahel, siis ei ole praegusel valitsusel tegelikult kunagi olnud selget strateegiat, kuidas jõuda madala inflatsioonitasemeni. Veelgi enam, mitmed nõuandjad ja ministrid on väitnud, et majanduse praegust olukorda arvestades ei saa inflatsiooni kiiresti alandada.
[14] S.t. võlad riigieelarvesse ja ettevõtetevahelised võlgnevused.
[15] Oma osa võis siin mängida ka rubla positiivsete reaalintresside mõjul Venemaale ajutisrelt tagasi tulnud kodumaine kapital
[16] Laia rahapakkumise ja inflatsiooni kõrge korrelatsioon lühemas perspektiivis võib üleminekumajanduste puhul olla tingitud suhteliselt vähearenenud finantssüsteemist ja madalast säästmisharjumusest. Sellest tulenevalt suurendab reaalsissetulekute kasv kiiresti tarbimist. Koos inflatsiooniootuste alanemisega väheneb ka raha ringluskiirus ja ajavahemik rahapakkumise kasvu ning inflatsioonimäära tõusu vahel pikeneb. Näiteks Venemaal pikenes nimetatud periood aastail 1993-1994 3 kuust 6 kuuni.
[17] Samal ajal mõjutab tarbe- ja toidukaupade suur osatähtsus impordis otseselt hinnataset ja kiirendab jätkuvalt inflatsiooni.
[18] See tähendab, et sisuliselt oli rubla reaalkurss ülehinnatud.
[19] Sellisel juhul väljendub inlatsioonimaksu tõus välisreservide vähenemises, kuna valitsus müüb valuutaturul dollareid rublade eest ning saadud tuludega katab oma kohustused.
[20] Sageli on rõhutatud, et reaalinvesteeringute vähenemine on üleminekumajanduste stabiliseerumisperioodil paratamatu. Ent enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa maade puhul on majanduskasv ja investeerimispoliitika aktiviseerumine positiivselt korreleerunud. See peegeldab ennekõike majandusagentide usku stabiliseerimisprotsessi usaldatavusse ja edukusse.
[21] Eestis moodustasid reaalinvesteeringud 1994. aastal ca 25% RKT-st, kuid näiteks Lätis ainult 16,5%.
[22] Võrdluseks: Eestisse oli otseinvesteeringuid 1994. aasta lõpuks tehtud ca 320 ja Lätisse ca 55 USD ühe elaniku kohta.
[23] Tegemist on ennekõike nn. kuuma rahaga, mille saldo on väga tundlik poliitilise ja majandusliku kliima muutumisele. Kuigi teoreetiliselt võib väita, et investeering on ikka investeering, on praktikas, eriti üleminekumajanduste puhul, otse- ja portfellinvesteeringutel oluline põhimõtteline vahe.
Portfellinvesteeringutega ei kaasne ettevõtte juhtimise ülevõtmist ja ettevõtete finantsnäitajad samal ajal suure tõenäosusega ei peegelda adekvaatselt tegelikku majandusolukorda. Sellises keskkonnas arvestab enamik investoreid aktsiate hinna kiire tõusuga turu käivitamise algetapil ja sellest tuleneva kasumi kiire realiseerimisega. Tulemuseks on esialgse nõudluse järsk suurenemine, millele mõne aja pärast võib järgneda fondiindeksi langus. Selge on see, et mida suurem on portfellinvesteeringute osa koguinvesteeringutes, seda tundlikum on kapitalikonto ning sellest tulenevalt ka välisreservid ja kokkuvõttes rahapakkumine.
[24] Maamaksu suurus oli 1994. aastal sõltuvalt maa boniteedist 0-129 rbl./ha s.t. kuni 30 senti hektari kohta.
[25] 1993. aasta keskpaigas asus kolmandik Venemaa tööstuspotentsiaalist sellistes vabariikides, millele oli antud ulatuslikke maksusoodustusi nii kodumaise majandustegevusega seotud maksude kui ka ekspordi- ja imporditariifide osas.
[26] Venemaa vahetuskursipoliitikas ei ole tänavu muutusi ette näha, kuigi ei ole välistatud, et valitsus ja Keskpank võivad aasta teisel poolel üritada eksporttulude tõstmiseks ja sisevõla reaalväärtuse vähendamiseks rubla reaalkurssi alandada. See võiks olla tingitud näiteks põllumajanduse krediteerimisest juulis-augustis ja riigitulude oodatust väiksemast laekumisest.