Eesti kohast muutuvas maailmas
Mõtisklusi, kaalutlusi, järeldusi

1. ELAME KIIRESTI MUUTUVAS MAAILMAS

Koos iseseisvumisega algas Eesti elus uus ajajärk, mis sunnib kõigis eluvaldkondades otsima uusi lahendusi. Otsustava tähtsusega valdkondadeks on majandus, kus luuakse kõik eluks vajalik ning süvakultuur (teadus, haridus jt. loova mõtte väljundid), mis kujundab rahva eneseteadvuse ja vaimsed alused eneseteostuseks, s.o. eeldused elu edasiviimiseks.

Väikeste rahvaste võimalused on suurte rahvastega võrreldes seejuures paljudel põhjustel tunduvalt piiratumad, kuid lahendamist vajavate probleemide ring isegi mõnevõrra suurem ja lahendused komplitseeritumad. Nüüdismaailm on muutlik, mis teeb üleminekuprotsessis oleva väikeriigi elu eriti keeruliseks. Kõige uue tabamine asetab tõsiseid probleeme isegi arenenud riikide ette, rääkimata Eestist, kus oma osa etendavad mõjutused nii esimese vabariigi kui ka nõukogude korra päevilt. On tõsine probleem, kas ja kui palju on sealt võimalik või otstarbekas üle võtta.

Piirates käesoleva artikli ainekäsitluse majandusega, tuleb tõdeda, et kiiresti muutuv maailm nõuab majandussubjektidelt suurt paindlikkust ja kiiret kohanemisvõimet. See ei tähenda siiski tegutsemist määramatuses, sest maailmamajanduse arengut kujundavad tendentsid on üldiselt teada.

Nendeks on:
- loodusvarade seisund ja nende kasutamise keskkonnakaitselised piirid;
- teaduse saavutused ja arenguprognoos uute lahenduste otsinguks ja rakendamiseks;
- vajadus kohaneda infoühiskonna arengust tulenevate nõuetega
- tehnoloogia ja inimeste kvalifikatsiooni vallas;
- üleüldise majandusintegratsiooni ülekasvamine globaalmajanduseks;
- globaalmajanduse multipolaarse (sisuliselt kolmepolaarse) süsteemi kujunemine, mis koosneb Euroopa, Ameerika ja Aasia majandussfääridest ning paneb konkurentsi kaudu paika põhilised, sealhulgas ka konkreetsete riikide võimalikud majanduslikud valikud.

2. MIDA OLEKS VAJA TEADA MEILE SOBIVA KOHA LEIDMISEKS?

Missugune võiks selles muutlikus maailmas olla Eesti koht? Territooriumi, rahvaarvu ja põllumajanduslike kõlvikute poolest on meie osatähtsus maailmamajanduses 0,3 promilli. Mõningaid loodusvarasid (mets, põlevkivi, fosforiidid, turvas jm.) on meil eespool nimetatud suhtarvust mõnevõrra rohkem, kuid kokkuvõttes on meie võimalused pakkuda maailmale omalt poolt arvestataval hulgal midagi materiaalset väga tagasihoidlikud. Siit esimene järeldus - meie pakkumine ei tohiks olla traditsionaalne, vaid maailma uuenemist arvestav ning võimalikult suurema kasuteguriga aitamaks kiiremini jõuda arenenud väikeriikide tasemele.

Kuid selle saavutamiseks on vaja hästi tunda maailmamajandust, konjunktuuri maailmaturul ning osata prognoosida ka seal toimuda võivaid muutusi. Et konjunktuuriga, s.o. arenguga kaasaskäimine on seotud investeeringutega, siis on vajalik osata hinnata ka nende suurust, võimalikku tasuvusaega ja allikaid.

See on ülesanne igale firmale, kuid eeldab samaaegselt riiki kui tervikut hõlmavaid üldistava iseloomuga suuremahulisi taustuuringuid. Üksik-, eriti aga väikefirmadele ei oleks taoline töö jõukohane, on vaja jõud ühendada. Siit teine järeldus - meie lähema aja majandusuuringute üheks põhisuunaks peaks olema uuringud Eesti koha määratlemiseks globaalmajanduse süsteemis, eriti aga selle Euroopa majandussfääris. See haakuks ka meie püüdlusega saada Euroopa Liidu liikmeks. Sellisteks uuringuteks tuleks eraettevõtluse ja riiklikud jõud ning vahendid ühendada.

Üleminekumajandus eeldab nii või teisiti ümberkorraldusi omandisuhetes ja tehnoloogiates ning organisatsiooniliselt. Maailmamajanduse ja maailmaturu hea tundmine Eesti vaatekohtadest lähtuvalt võimaldaks neid ümberkorraldusi teha mõtestatumalt ja väiksemate kulutustega.

Ümberkorraldused ja muudatused on alati seotud teatud valikuga. Kuid valik ei saa olla meelevaldne. Maailmaturu konjunktuuri tundmise kõrval oleneb see kindlatest teguritest. Need hõlmavad olemasolevaid loodusvarasid, töötlemiseks vajalikke tehnoloogiaid ning võimalusi nende kasutuselevõtmiseks, nõuetekohase kvalifikatsiooniga tööjõudu, riigi geograafilist asendit, sisemist ja ka meid muu maailmaga ühendavat infrastruktuuri, stabiilset ja ärieetikal rajanevat partnerlust, samuti võimalusi loetletud tegurite käivitamiseks vajalike, kuid meil endal puuduvate lisakomponentide soetamiseks, samuti arenguks soodsat majandamiskeskkonda.

Iga teguri roll ja nende omavaheline kombineeritus oleneb omakorda sellest, missuguse väljundi või väljundite kombinatsiooni: toodangu, teenuste, vahendustegevuse, finantsteenuste jne. saavutamisele nad on suunatud.

Palju õpetlikku pakuvad selles suhtes riigid, kes maailmaturul on leidnud oma stabiilse, kuid samal ajal dünaamiliselt uueneva nishi. Näiteks Soome on asetanud rõhu metsatöötlemissaadustele ning metallide töötlemisele ja masinaehitusele, Taani aga toiduainetele, masinaehitusele ja transpordiseadmestikule.

3. SENISTEST KOGEMUSTEST EI PIISA, ON VAJA UUSI LAHENDUSI

Eesti koht praeguses rahvusvahelises tööjaotuses on alles välja kujunemata. Kas ja kuivõrd on seejuures võimalik tugineda senistele ajaloolistele kogemustele?

Esimese Eesti Vabariigi kogemus, kus rohkem kui poole väljaveost moodustasid põllumajanduskaubad ning ainuüksi või andis viimastel aastatel peaaegu veerandi kogu väljaveost, ei ole turgude ja tarbimise iseloomu muutumise tõttu endisel kujul enam rakendatav. Ka ei suudaks me selles suunas pakkuda konkurentsi riikidele, kus tootmistingimused on paremad ja tootmikulud väiksemad.

Nõukogude perioodi põllumajanduspoliitika, kus rõhuasetuseks oli toota odava imporditud teravilja arvel põhjatule idaturule, ei tule samuti arvesse, sest odavat ressurssi enam ei ole ja turg on ebakindel. Ka selleaegne teine suund - suure metallimahukusega ja sõjalise iseloomuga masinaehituse arendamine sisseveetud tooraine ning tööjõu arvel, kus toodang veeti peaaegu täielikult välja -, on samuti ära langenud. Sama kehtib ookeanikalanduse, idaturule suunatud madalakvaliteediliste tarbekaupade masstootmise jmt. tegevusalade kohta.

Eitamata idaturu tähtsust, sest igat turgu tuleb püüda maksimaalselt kasutada, ei tohiks perspektiivis temasse suhtuda lihtsustatult. Ka seal toimuvad muutused, areneb konkurents importööride vahel ning ekspordi pärast, toimub üleminek turumajandusele, mis kutsub esile muutusi kohaliku tootja käitumises.

Siit kolmas järeldus - meil on paratamatult vaja leida uusi lahendusi ning asetada uued, maailmaturu nõuetest tulenevad rõhud.

4. MÕTISKLUSI VÕIMALIKEST RÕHUASETUSTEST

4.1. Kasutagem geograafilise asendi kaudu avalduvaid võimalusi

Arenguvõimaluste hindamisel asetaksin esimeses järjekorras rõhu meie geograafilisele asendile. Mere-, maismaa- ja õhutranspordi trasside läbimis- ja ristumiskohana ning sobivate sadamate olemasolu tõttu on meil teatud potentsiaalne eelis ida-lääne ning põhja-lõuna suunalises transiitliikluses. Juba praegu on veondus Eesti maksebilansi saldo kujundamisel kõige suurema positiivse panusega tegevusvaldkond (1994. a. 2 miljardit krooni), mis ületab ka kõigi positiivse saldoga kaubarühmadest laekuva summa (1994. a. kokku 1,75 miljardit krooni).

Kuid transpordil on vahetult laekuva tulu kõrval veel väga oluline täiendav panus - väliskaubanduse, reisijate liikluse ja turismi soodustamine. Sobiva turuni_i leidmise korral võiks see aidata transporditeenuste ekspordil kujuneda isegi põhipanuse andjaks. Ettepoole vaadates on veonduse praeguse seisundi säilitamine ning tõelise eelispositsiooni saavutamine seotud siiski tõsiste probleemidega. On vaja jõupingutusi riikidevaheliste suhete korrastamiseks nii ida poole kui ka Via Baltica suunal. Via Baltica suuna riigid peaksid samaaegselt pöörama suurt tähelepanu infrastruktuuri arendamisele, mis Eestis tähendaks rõhuasetust teede korrastamisele ja ehitamisele. Taastamist ja edasist tugevdamist vajab meie positsioon meretranspordis, mida on kahjustanud toimunud laevaõnnetused. Lahendamist vajab liiklejate ja veoste turvalisuse tagamine maismaatrassidel jne. jne.

Rahaliselt on loetletud probleemide lahendamine seotud vajadusega suurendada riiklikke investeeringuid infrastruktuuri arendamiseks jmt. eelarveliste kulutustega. Kuid nende suhteliselt kiire tasuvus täiendava tulu laekumise ja Eesti majanduse elujõu suurendamise arvel on väljaspool kahtlust.

Teeme esitatu põhjal neljanda järelduse - Eesti geograafilisel asendil on arengutegurina juhtiv roll kahel peamisel põhjusel:
 1. ta on teenindussfääri tulude suurendamise tähtis allikas (veondus, turism, vahendustegevusega seotud finantsteenused jm.);
 2. ta on oluline eeldus välismajandustegevuse, sealhulgas ekspordi aktiviseerimiseks. Eksport on aga kiiresti muutuvas maailmas meiesuguse väikese siseturuga riigi majanduse arengu mootor.

4.2. Suurema tähelepanu orbiidis peab olema metsa kasutamine

Loodusvaradest annaksin arengu stimuleerimisel kõige suurema eelistuse metsale puidu ning sellest saadava toodangu kaudu. Oluline on ka see, et metsa näol on tegemist kolme-nelja põlvkonna jooksul taastuva loodusvaraga ning tema kasutamisega ei kaasne ulatusliku keskkonnasaastamise ohtu. Meie metsa majanduslik tähtsus tuleneb selle ressursi vähesusest paljudes arenenud riikides, eriti Eesti suhtes soodsas geograafilises asendis olevates Euroopa maades. Tähtsat osa etendavad ka soodsad transpordivõimalused ning meie potentsiaalne suutlikkus puitu kvaliteetselt töödelda.

Metsal on meie ekspordis juba praegu juhtiv koht. 1994. aastal andsid puit ja puidutooted, kaasa arvatud mööbel, meie maksebilansis 1,3 miljardi krooni suuruse positiivse saldo, mis moodustas 3/4 kõigi positiivse saldoga kaubarühmade eest saadud eespool nimetatud (1,75 miljonit krooni) puhtast sissetulekust. Kuid seejuures ei tohi jätta märkimata, et valdav osa puitu - kokku 1 miljon tonni - veeti välja töötlemata kujul.

Puidu väljaveo suundade jälgimine näitab, et enamus töötlemata puidust läheb nendesse riikidesse (Soome, Rootsi) kus on piisavad metsavarud ja arenenud puidutöötlemine. Järelikult loovutame me ühe osa metsa eest saadavast võimalikust tulust teistele.

Põhiprobleemiks on siin puidu kõrgema ja kvaliteetsema töötlemisastme tagamiseks vajalikud investeeringud, seda loomulikult eraettevõtluses. Väljastpoolt sisse tulevates krediidiliinides ja investeeringutes on see suund kahjuks seniajani leidnud vähest tähelepanu. On loogiline, et niisugust raha ei tule meeleldi nendelt, kellele me võime kujuneda konkurentideks. Erandjuhul võiks konkureerivate maade abil jõuda soovitava tulemuseni tasakaalustatud ühisprojektide kaudu.

Siit kasvab välja viies järeldus - rahvusvaheliste majandussidemete korraldamisel on tähtis laiendada partnermaade ringi nendes suundades, kus me ei kujune arvestatavateks konkurentideks, küll aga võiksime pakkuda huvi soodsa kaubapakkujana. Selles mõttes tasuks hoolikalt analüüsida meie ekspordipartnerite pingerida, nendega arendatavaid kaubandussuhteid ja investeerimisvõimalusi.

4.3. Põllumajandus ja töötlev tööstus peaksid uuenema käsikäes

Eesti arengus on siiani väga suurt rolli etendanud põllumajanduslikud kõlvikud kui looduslik ressurss toiduainete tootmiseks. Praeguseks on tema osatähtsus oluliselt vähenenud, mis avaldub ka toiduainete ekspordi kahanemises ja impordi kasvus. 1994. aastal moodustas toiduainete välja- ja sisseveo positiivne saldo meie maksebilansis kõigest 0,3 miljardit krooni.

Selle põhjused on väga mitmesugused, neist oli üldplaanis juttu juba eespool. Nendele lisanduvad omandisuhete ja põllumajanduspoliitika ümberkorraldamisest tulenevad paratamatud ajutised tagasilöögid. Omajagu süüd on ka oskamatusel ja otsestel möödalaskmistel. Seejuures tuleks veel kord märkida mõningate ringkondade tahet minna põhiliselt edasi vanas vaimus ning teha investeeringuid endiste kriteeriumide järgi. Ka toiduainetööstuse kohanemine maailmaturu nõuetega on toimunud liiga aeglaselt.

Põllumajandustoodangu enda struktuurinihked saavad valdavalt olla kvantitatiivsed, sest määravad on looduslik-klimaatilised tingimused. Kvalitatiivses plaanis vääriks märkimist mahepõllumajandus, lina tootmise taastamine, võib-olla ka teatud õlikultuuride kasvatamine, turismitalude loomine jmt. Raskuspunkt peaks langema põllumajandussaadusi töötlevale tööstusele ning uuenduste ettevalmistamine tootmises ja töötlemises peaks toimuma võimalikult sünkroonselt.

Ekspordivõimaluste otsingu kõrval on põllumajanduse, eriti töötleva tööstuse oluliseks ülesandeks praegu imporditava toodangu ulatuslikum asendamine kodumaisega, kus määravaks on sortiment, kvaliteet, hind ning isegi pakend.

Kõige selle rakendamine on arusaadavalt jällegi seotud investeeringutega põllumajandusse endasse (talude taastamiseks, õigemini uute talude loomiseks nüüdisaegsel alusel) ning põllumajandussaadusi töötlevasse tööstusesse. Võib-olla tasuks seejuures arvestada järgmisi kaalutlusi:
 - otsuste langetamisel olgu esikohal turu-uuring ja investeeringu tasuvus;
 - pakutava toodangu hinna kalkuleerimisel on perspektiivis määravad maailmaturuhinnad, millele me järk-järgult läheneme ka siseturul. Omaaegse ühistootmise reliktidest tulenevad lisakulud ei tohiks hinnakujunduses tooni anda;
 - suhteliselt pikema tasuvusaja tõttu vajab põllumajandus, mitte niivõrd töötlev tööstus, suhteliselt pikemaajalist laenu. Sinna tuleks rohkem kontsentreerida vastavad väliskrediidiliinid, seda loomulikult siis kui turu-uuringud seda põhjendavad.

Esitatu põhjal saab teha kuuenda, mõnevõrra üldistavama iseloomuga järelduse - selliste tegevusvaldkondade uuenemine, mis on üksteisega väga tihedasti seotud, peaks toimuma ajas ja tehnoloogiliselt sünkroonselt.

4.4. On valdkondi, mis nõuavad eraldi tähelepanu

Teiste olulisemate loodusvarade, nagu põlevkivi, fosforiidid, turvas, tsemendi toormed jt., kasutamine on suurel määral seotud keskkonnakaitseliste piirangutega. Nendest saadavateks peamisteks väljunditeks on elektrienergia, mitmesugused keemiatööstuse tooted, tsement, turbabrikett jmt. Omatarbe kõrval on nende maailmaturule suunduv osa kokkuvõttes tagasihoidlik. Suhteliselt suurem on see keemiatööstuse toodete näol, mille ligikaudu 1,5 miljardi krooni suurune eksport 1994. aastal suutis kompenseerida 60 protsenti sama kaubarühma toodangu impordist.

Probleemide lahendused on siin mitmepoolselt keerukad: olemasolevad tehnoloogiad ei ole keskkonda saastava iseloomu tõttu perspektiivis kasutuskõlblikud, turu nõudlus on spetsiifiline, investeeringute vajadus on suur ning tasuvusaeg enamasti pikk.

Viimane on eriti iseloomulik energeetikale. Samal ajal on väga tähtis energiatarbe võimalikult suurem rahuldamine omatoodangu arvel, seda sõltumatuse ja varustamise regulaarsuse tagamiseks ning reeglina ka majanduslikust aspektist.

Viimane näide on aluseks seitsmendale järeldusele - on valdkondi, millel on riigi majanduse arengule n.-ö. võtmetähendus. Nende uuendamine on samuti vajalik, kuid arengu kujundamisel ei ole määravad turusuhetest ja konjunktuurist tulenevad kaalutlused.

5. INTEGREERUMINE ON PARATAMATUS

Viimane järeldus ei kummuta põhitõde, et eksport on Eesti majandusliku arengu mootoriks.

Lõpetuseks esitame veel konspektiivse loetelu mõnedest teguritest, mis võiks stimuleerivast või ka pidurdavast vaatekohast olla meie arengu seisukohalt määrava tähtsusega. Nendeks on soodne majandamiskeskkond stabiilse raha, avatud majanduse ja liberaalse majanduspoliitika näol. Väiksema kaaluga on meie n.-ö. puutumata looduse suhteliselt suur osatähtsus, mis pakub huvi turismi, jahinduse, kalapüügi ja metsaandide kogumise seisukohalt. Nende kaal on tagasihoidlik, kuid siiski arvestamist vääriv. Meie sisehindade lähenemine maailmaturuhindadele vähendab edaspidi tõenäoliselt kaubaturistide juurdetõmmet, loodusliku eksootika säilitamine nõuab teatud paikkondade külastamiskoormuse reguleerimist jne.

Hinnangutes tuleviku kohta ei tuleks arvestada nn. odava tööjõu olemasolu. Selle teguri mõju piseneb järjekindlalt koos meie siseturuhindade, samuti ka palkade ja muude sissetulekute lähenemisega rahvusvahelisele tasemele.

Loetelus esitatud negatiivsed toonid ei ole mõeldud pessimismi süvendamiseks, vaid nende eesmärk on juhtida tähelepanu realiteetidele, millest ei tohi mööda vaadata.

Esitatu oli põgus ülevaade mõningatest võimalustest ja käesolevate ridade kirjapanija mõneti subjektiivsetest mõtisklustest Eesti kohast muutuvas maailmas. Ees seisab ühinemine Euroopa Liiduga. Minu arusaama kohaselt on sellesuunaline integreerumine meile paratamatult vajalik. Norra fenomeni meil igatahes ei ole.

RAIMUND HAGELBERG