KAS EESTIL ON MIDAGI MEHHIKOLT ÕPPIDA

20. detsembril 1994 sundis riigi valuutareservide ohtlik kahanemine Mehhiko valitsust laiendama peeso kursikõikumisvahemikku.

Vaid kaks päeva hiljem viis valitsuse otsusele järgnenud paaniline kapitalipagu peeso devalveerimiseni ja senisest kursisüsteemist loobumiseni. Siitpeale hakati rahvusvahelisel tasandil rääkima Mehhiko finantskriisist.

Et Mehhikos toimunut on Eestis viimastel kuudel üritatud vägagi erinevates majanduspoliitilistes konstruktsioonides hoiatava näitena rakendada, siis võiks ülevaade sellest, mis selles Kesk-Ameerika riigis tegelikult toimus ja mida muu maailma asjatundjad toimunust arvavad, ehk meilgi laiemat huvi pakkuda.

Kriisid on paljuski sarnased, aga samas alati sootuks erinevad

KAS MEHHIKO STSENAARIUM VÕIKS KORDUDA EESTIS?

Sellele küsimusele vastamiseks ei piisa ainuüksi teadmisest, milline oli Mehhiko olukord kriisi eel ja milline on kahe riigi majandusolukord praegu. Kuid üldkasutatavad majandusindikaatorid on igal juhul tähtsad ning valik neist on toodud tabelis 1.

Ei piisa ka sellest, kui püüda võimalust mööda kõrvutada väliseid vapustusi, mis on Mehhiko majandusarengut mõjutanud ja Eesti oma veel mõjutada võivad. Seda seepärast, et uusimail andmeil, mis on saadud just reformimajanduste kriiside kogemusi üldistades, loob sisemine ebastabiilsus, mida võiks ehk pidada igasuguse üleminekuaja vältimatuks kaaslaseks, koos väliste vapustustega vaid VÕIMALUSE majanduskriisi tekkeks. See ei tähenda sugugi, et kriis peaks tingimata puhkema.

Maailmapanga egiidi all hiljuti läbi viidud 18 reformiriigi majanduse võrdlev analüüs näitas, et see, kas kriis tekib või mitte, pole seotud mitte niivõrd väliste vapustuste või sisemiste ebasoodsate tegurite olemasoluga, kuivõrd sellega, KUIDAS NEILE ŠOKKIDELE REAGEERITAKSE. Mainitud uuringu järeldused annavad mõningaid uusi pidepunkte ka Mehhikos toimunu mõistmiseks.

Teiste vigadest pole alati kerge õppida, ent kriisiuuringus vaadeldud 18 juhtumi üldistamisel on Maailmapanga spetsialistid pakkunud ka mõningaid soovitusi. Kusjuures need ei ole päris tavapärased loosungid stiilis "vähendada inflatsioonitempot ja hoiduda krediidiemissioonist".

Kriisi vältimisel loetakse eriti tõhusaks järgmisi üldisemaid tegureid: eelarvedistsipliini, konkurentsivõimelist kursipoliitikat ning KIIRET reageerimist šokkidele.

Veidi konkreetsemaks minnes nimetatakse esimese ja kõige olulisema õppetunnina vajadust kasutada riiklike investeeringuprojektide otstarbekuse üle otsustamisel ranget tasuvusanalüüsi. On küllalt tüüpiline, et kriisini jõudnud arenguriikides olid riiklikud investeeringuprojektid majanduslikult piisavalt põhjendamata ja need tuli raskuste tekkides järsult katkestada. See tähendas ka seni tehtud kulutuste raiskuminekut. Uuringu andmeil oli selline situatsioon eriti tüüpiline Elevandiluurannikule, MEHHIKOLE (NB!), Marokole ja Sri Lankale.

Teiseks - kõigi sise- ja välisturult finantseerimist hankivate riiklike ja omavalitsuslike institutsioonide eelarvevahendite kasutamist peab tsentraliseeritult rangelt kontrollima. Alati peab olema teadvustatud ja kontrolli all riigieelarve puudujääk, samuti peab olema selge riigivõla teenindamise süsteem ja selleks vajalike kulutuste suurus. Siinjuures rõhutatakse eriti, et oluline on arvestada riigi KÕIKI võimalikke kohustusi, mitte ainult keskvalitsuse, vaid ka näiteks riigi omandis olevate ettevõtete, samuti kohalike omavalitsuste omi. Maailmapanga korraldatud uurimus näitas, et pole sugugi haruldane, kui eriti kriitiliseks kujunenud ja üle jõu käivad võlad on tehtud riiklike ettevõtete, mitte aga otseselt valitsuse poolt.

Lõpuks soovitatakse veel vältida impordikvootide ja -tollide kehtestamist, palkade ulatuslikku indekseerimist või muude samalaadsete jäikade piirangute toomist majandusse.

Analüüsis rõhutatakse, et kõik eelpool arenguriikide kriiside kohta öeldu kehtib üksnes tingimusel, et keskpanga reservid on kaitstud mõttetu kulutamise eest ning keskpanka ei sunnita eelarvet finantseerima ega välisvõlga võtma. Viimase ohu suurust hinnatakse nii tõsiseks, et siis pole muid probleeme enam mõtet arutadagi.

Enamik mainitud üldisi õppetunde ja hoiatusi võinuks Maailmapanga analüütikud ka üksnes Mehhiko näite varal kirja panna.

VEIDI AJALUGU

Aastad 1988-1993 olid Mehhikos ulatuslike majandusreformide aeg. Valitud strateegia põhines rangel finantspoliitikal, välisvõla ulatuslikul restruktureerimisel ning majanduse riikliku sektori osatähtsuse vähendamisel, privatiseerimisel ja majanduskeskkonna üldisel liberaliseerimisel.

Põhieesmärk oli alandada reformide algul aastaarvestuses ligikaudu 160%-ni ulatunud inflatsioonitempot. Eelarve- ja rahapoliitika karmistamisele ning valuutakursi fikseerimisele (sellest allpool lähemalt) lisandus ka selliseid Eestiski vahetult 1992. aasta rahareformile järgnenud perioodist tuntud meetmeid nagu riikliku sektori hindade ja palkade ajutine külmutamine. Üks uuenduste võtmeelemente oli Pacto nime all tuntuks saanud kokkulepe valitsuse, äriringkondade ja ametiühingute vahel: see kujundas raamid majanduspoliitika edasisele perioodilisele täpsustamisele. [1]

Kogu reformiperioodi vältel põhines majanduspoliitika selgejoonelisel valuutakursisüsteemil ning juhitud tulupoliitikal. Vahemikus märts-detsember 1988 oli Mehhiko peeso kurss USA dollari suhtes fikseeritud, järgneval kolmel aastal lubati peeso nõrgenemist dollari suhtes teatud kindla (eelnevalt avalikult teatatud) marginaali võrra. 1991. aasta novembris muudeti kursisüsteem veelgi paindlikumaks, võttes kasutusele avalikustatud interventsioonivahemiku. Seda vahemikku laiendati järk-järgult, nii et 1991. aasta lõpu vähem kui 1,5%-st oli 1993. aasta lõpuks saanud ligikaudu 9%.

1994. aastal pidanuks areng jätkuma varasemast ajast tuntud suunas. Kursikõikumisvahemik pidi plaanide kohaselt suurenema veel 4% ning see tähendanuks kogu sekkumisvahemiku laiendamist ca 14%-ni. Aastane inflatsioonimäär pidi prognooside kohaselt jääma alla 10%. Majanduse kasvutempo oli kõigiti lootustandev.

Paraku algasid nüüd ebameeldivad ootamatused.

VÄLISED šOKID JA SISEMISED VAPUSTUSED

Mehhiko majandust ja finantskeskkonda 1994. aastal tabanud vapustuste tekkes mängisid rolli nii välised majandus šokid kui ka sisemised poliitilised vapustused.

Välisteguritest tuleb eelkõige nimetada Mehhikole väga olulise kaubandus- ja majanduspartneri USA üle ootuste suurt majanduskasvu, aga ka teiste arenenud maade majanduses 1994. aastal alanud elavnemist, mis suurendas ülemaailmset nõudlust investeeringute järele. Ühtaegu hakkasid just nendes riikides, kus majanduskasvu tempo oli tõusmas, eriti aga USA-s, finantstingimused karmistuma. Need kaks paralleelset protsessi sundisid rahvusvahelisi investeerijaid arenguriikide osa oma portfellides ümber hindama.[2]

Siseriiklikest sündmustest oli oluline roll jaanuarikuistel Chiapase rahutustel, presidendikandidaat Colosio tapmisel märtsis ja valitseva partei peasekretäri tapmisel septembris. Detsembris järgnes teine rahutustelaine Chiapases. Kõik need sündmused kujundasid arvamuse, et Mehhiko poliitiline olukord on väga ebakindel ning see ei jätnud investeeringuriski hinnangule oma mõju avaldamata.

Kui NAFTA-leppe[3] heakskiitmine 1993. aasta novembris oli võõrkapitali huvi Mehhiko vastu tõstnud, siis Colosio tapmisele 1994. aasta märtsis järgnes vahetu reaktsioonina väliskapitali sissevoolu järsk vähenemine.

Mehhiko välisvaluutareservid, mis atendaadi eel olid ulatanud ligikaudu 28 miljardi USD-ni, vähenesid aprillikuu jooksul 11 miljardi dollari võrra. Peeso kurss jõudis kõikumisvahemiku ülempiirini ning peeso-nimiväärtusega lühiajaliste võlapaberite (cetes) [4] intress kahekordistus (tõusis 18%-ni).

Võimude otsus lasta intressitasemel vabalt tõusta ning peeso stabiliseerimiseks NAFTA-lt saadud 6,75 miljardi dollari suurune lühiajaline laen aitasid olukorda kuigivõrd stabiliseerida. [5]

Aprillist novembrini 1994 püsisid riigi valuutareservid 16-17 miljardi dollari ringis ning peeso kurss kõikumisvahemiku piiril. Ka intressimäärad hakkasid pisut langema. Näis, et halvim on juba möödas. Samal ajal asendati aga suur osa cetes'eid tesobonos'tega[6]. Märtsist oktoobrini voolas tesobonos'tesse ligikaudu 13 miljardi USD väärtuses erasektori vahendeid, mida seni oli hoitud cetes'tes.

Kogu selle aja jooksul püsis eelarvepoliitika üldjoontes muutumatuna. Ent Mehhiko keskpanga poolt finantssektorile ja kommertspankade poolt erasektorile antud laenude maht kasvas väga kiiresti (kommertspanganduses ulatus aastane juurdekasv 4,5%-ni SKT-st). See aga tähendab, et vaatamata enda poolt valitud reformikursile ei tehtud sisuliselt peeso kursi kaitsmiseks suurt midagi.

Augustikuiste presidendivalimiste tulemused ning septembris toimunud Pacto uuendamine tundusid vähendavat pinget finantsturgudel. Ent just sel ajal, mil uus administratsioon pidi ametisse astuma, süvenes poliitiline ebastabiilsus järsult. Kui kõigele lisaks hakkas veel levima kuuldusi kavandatavatest kursipoliitika muutustest, oli tulemuseks paaniline kapitalipagu. Riigi valuutareservid vähenesid veel ligikaudu 3,5 miljardi dollari võrra.

1. detsembril andis president Zedillo ametivande ja vaid mõni päev hiljem algasid uuesti rahutused Chiapases. 20. detsembriks olid riigi valuutareservid kahanenud 10,5 miljardi dollarini ning Mehhiko võimud tegid äpardunud katse kursikõikumisvahemikku laiendada, tõstes selle lage 15%. Kahe järgneva päeva jooksul vähenesid reservid 4 miljardi dollarini ja peeso kurss lasti vabaks.

See, et murti korduvaid kindlaid lubadusi säilitada senine kursisüsteem, avaldas Mehhiko rahaturule ja seal valitsevatele ootustele väga tugevat negatiivset mõju. 1995. aasta algul aset leidnud peeso järsk nõrgenemine ning süvenevad kahtlused Mehhiko võime suhtes oma välisvõlga teenindada tuleb kirjutada pigem psühholoogiliste tegurite kui otseste majanduslike põhjuste arvele.

31. jaanuariks 1995 oli peeso 1994. aasta detsembrikuu keskpaigaga võrreldes nõrgenenud 40%.

10. jaanuariks 1995 olid Mehhiko väärtpaberiturul pakutavate aktsiate hinnad dollarites väljendatuna langenud ligikaudu 50%. Samalaadne protsess leidis aset ka Brasiilias, kus aktsiakursid langesid 34% ning Argentiinas, kus toimus 29% suurune langus (millele mõni aeg hiljem järgnes küll tõus).

Ladina-Ameerikale orienteeritud välismaised investeerimisfondid aitasid omalt poolt kriisi laiemale levikule kaasa sellega, et püüdsid võimalikke kahjumeid vähendada, paisates turule ka nende maade (näiteks Tšiili) seni kõrge tulususega aktsiaid, mida kardeti kriisist haaratud saavat.

Peeso devalveerimine ning sellega kaasnev riigi võlatähtede väärtuse langus tähendas, et paljud Mehhiko pangad ja ka vähemalt üks hoiusekindlustusfond - Fobaproa - ei suutnud enam hoida piisavalt kapitali, täitmaks rahvusvaheliselt aktsepteeritavat 8%-list kapitali adekvaatsuse nõuet. Siit edasi on alust rääkida ka Mehhiko panganduse täiemõõdulisest kriisist. [7]

Mis siis ikkagi oli Mehhiko kriisi puhkemise otsustav tegur? Selle kohta on asjatundjad avaldanud laias laastus kolmesuguseid arvamusi. Ühed rõhutavad väliseid šokke, teised madalat säästumäära või suure defitsiidiga jooksevkontot ning kolmandad riikliku majanduspoliitika ebajärjekindlust. Need kolm vaatepunkti on omavahel suures osas ühildatavad ja kattuvad.

KAPITAL LIIGUB KÜLL VABALT, AGA SELLE OMANIKUD EI TAHA LIIGSELT RISKIDA

Mehhiko kriis näitab, et kuigi juriidilised takistused kapitali vabaks liikumiseks riikide vahel on tänaseks suures osas kõrvaldatud, on riigipiiridel siiski oma tähendus. Kapital võib küll vabalt riigist riiki liikuda, kuid selle omanikud eelistavad üldjuhul siiski hoida märgatavat osa rahvuslikest säästudest koduturgudel (tuntumates ja madalama riskitasemega piirkondades). [8]

On osutatud, et juhul kui kapitali liikumine riikide vahel sarnaneks tema liikumisele sama riigi eri regioonide vahel, poleks ka Mehhiko tänaseid probleeme.

Populaarne on samuti vastupidine seletus - Mehhiko kriisi seostamine rahvusvahelise kapitali liig suure liikuvusega (lahkus kohe, kui olukord kahtlaseks läks). Seegi väide pole päris alusetu[9]. Mehhikosse tehtud välisinvesteeringute ajalist muutumist iseloomustab joonis 1.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et portfelliinvesteeringute kiire väljavool süvendas põhiprobleemi, milleks oli PIKA JA KESKMISE TÄHTAJAGA INVESTEERINGUTE EBAPIISAVUS. Kapitalivood Mehhikosse (ja hiljem sealt välja) olid küll märkimisväärselt suured, kuid mitte pidevad (vt. joonis 2).[10]

Üldjuhul on pikemaaegseid ja püsivaid investeeringuid väljastpoolt piisavas koguses raske leida. Eesti-laadsetel väikeriikidel võib see küll õnnestuda, ent nii suured riigid nagu Mehhiko peavad arvestama, et SUHTELISTELT SUURT jooksevkonto puudujääki (NEGATIIVSET KAUBANDUSBILANSSI) ei saa enesele lubada rohkem kui mõne aasta jooksul. Mehhiko jaoks osutus viimase kolme aasta jooksevkonto defitsiit, mis keskmiselt ületas 6% SKT-st, antud tingimustes ilmselt liig suureks. Ajaloolises plaanis pole viimane väide küll alati paika pidanud (näiteks USA 19. sajandil või Rootsi 20. sajandi algul).

Siinjuures on oluline märkida, et ükski asjatundja ei ütle kunagi, nagu ei tohiks jooksevkonto puudujääki üldse lubada. Pigem väljendutakse umbmääraselt: "REEGLINA ei saa", "ei tohi olla LIIGA suur" jms. Asjatundjad teavad hästi, et viimastest aastakümnetestki on teada mitmeid näiteid üldisi reegleid eiravatest edukatest riikidest (mõnest neist tuleb ka allpool juttu). Jooksevkonto puudujääk ja veel enam kaubanduskonto defitsiit kipub sageli olema poliitiliselt ülepaisutatud küsimus, kuigi majanduslik sisu seda ei eelda. Seda näitajat on lihtne kasutada majanduspoliitiliste eesmärkide seadmisel.

Veidi teisest vaatenurgast lähtudes võib öelda, et Mehhikole sai saatuslikuks eelkõige liig madal säästumäär, mis 1994. aastal ulatus mõningail andmeil vaid 14%-ni SKT-st.

RAHVUSLIK SÄÄST tÄHENDAB INVESTEERINGUID

Säästumäära mõiste on tavalugeja jaoks problemaatiline. See ei tähenda lihtsalt raha panka panemist, ehkki rahvuslikku säästu suurendab see, kui perekond kogub raha korteri, auto vms. ostuks ja ettevõte paneb kõrvale summasid näiteks uue tootmishoone ehitamiseks. Aga siia kuulub ka näiteks riiklikesse pensionifondidesse kohustuslike maksetena kogutav raha. Et investeeringutel on tootlikkuse tõstjana ja reaaltulude suurendajana oluline roll, siis on väga tähtis, et oleks, mida investeerida. Seda, kui suur osa tuludest ühes või teises riigis kohese tarbimise asemel investeeritakse, näitabki SÄÄSTUMÄÄR (säästu suhe SKT-sse).[11] Nagu eelpool öeldud, oli Mehhikos säästumäär ca 14%.

Kaasajal on enamiku arenenud (ja ka enamiku kiirelt arenevate) riikide säästumäär 20% ringis ja rohkemgi. Jaapanis, Hiinas ning mõnedes Kaug-Ida eriti kiirelt arenevates riikides ületab säästumäär 30%.[12]

Erinevalt arenenud riikidest on arengumaade säästumäär viimaste kümnendite jooksul selgelt kasvanud. 1970. aastal oli see keskeltläbi 19% SKT-st, ent praeguseks ollakse Rahvusvahelise Valuutafondi viimastel andmetel jõudnud ligikaudu 27%-ni. Suurem osa tõusust langeb Aasia arengumaade arvele, kus erasektoris (ja ka perekonnas) valitseb traditsiooniliselt säästmist soosiv mentaliteet.

Ida-Euroopa üleminekumajanduste säästumäärade kohta teevad asjatundjad praegu üldistusi väga ettevaatlikult (vt. tabel 2).

Mis puutub Eestisse, siis Eesti Panga makromajanduse osakonnas tehtud esialgsed arvutused baseeruvad 1994. aasta voomudeli andmeil ning annavad meie säästumääraks 29,4% (Riigi Statistikaameti ametliku SKT alusel - üle 31%). Ka ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni materjalides toodud Eesti säästunumbrid on KÕIGI Euroopa endiste sotsialismimaade ning endise N. Liidu riikide kõrgeimad, kuigi meie endi arvutatuist poole väiksemad - üle 16%.

Vähemasti esmapilgul näib, et on vaja eraldi selgitada, miks meie säästumäär on ikka nii suur. Suurt osa mängib siin Eesti tasakaalus riigieelarve, aga on muidki tegureid. Ajakirjanduses on küllalt palju räägitud vähesest hoiustamisinnust ja nappivast krediidiressursist, märksa vähem aga sellest, et kolme Balti riigi võrdluses on neist kõige väiksema - 1,5 miljoni elanikuga Eesti - pangahoiused elaniku kohta selgelt suuremad kui 3,7 miljoni elanikuga Leedus ja peaaegu sama suured kui 2,6 miljoni elanikuga Lätis.

Seejuures tasub märkida sedagi, et Eesti 1994. aasta tegelik SKT võis olla suuremgi, kui EP makromajanduse osakonna arvestuste aluseks võetud 32748,2 miljonit krooni (Statistikaameti ametlikes andmetes on SKT suuruseks fikseeritud koguni 30227,6 mln. kr.)...

Eri riikide säästumäärade võrdlus pikema ajavahemiku vältel on lubanud teha üldistava järelduse, et reeglina kasvab majandus kiiremini neis riikides, kus säästumäär on kõrgem. Viimase kümnendi 20-st edukaimast (kiireima majanduskasvuga) riigist polnud üheski säästumäär alla 18% ning kolmel neljast oli see üle 25%. Siiski ei saa majanduskasvu ja säästumäära vahelist sõltuvust tingimusteta absolutiseerida. Näiteks on Šveitsis olnud säästumäär traditsiooniliselt väga kõrge ja majanduskasv suhteliselt aeglane. On ka vastupidiseid näiteid - Tšiilis on SKT keskmine aastane juurdekasv viimasel kümnendil ulatunud 6%-ni, ent keskmine säästumäär on olnud vaid 18%.[13]

SÄÄSTU MÕJUTAVAD TEGURID

Kui eeldada, et Eesti ja Mehhiko säästumäärad on enam-vähemgi õiges proportsioonis, siis tekib kohe ka küsimus, miks see suhtarv Eestis nii palju suurem on.

Kaasajal on asjatundjate seas levinud kaks erinevat käsitust sellest, mis motiveerib säästma. Ühel juhul räägitakse valiku tegemisest praegu aset leidva ja tulevikus toimuva tarbimise vahel. Sel juhul nähakse säästmiskäitumise võtmemehhanismina intressimäära. Eesti puhul ei tohiks intressimäära säästu soodustajana praegu kuigi kõrgelt tähtsustada, küll aga võis sel olla oma roll kriisieelses Mehhikos.

Teine lähenemine toonitab tihedat seost jooksvate sissetulekute ning tarbimise vahel, kusjuures säästuks läheb see, mis tarbimisest üle jääb. Sel juhul mõjutab säästu ja investeeringuid eelkõige sissetulekute muutumine ning intressimääral on väiksem roll. Viimaste uuringute andmeil sõltub arengumaa perede säästukäitumise intressitundlikkus suuresti sellest, kas ja millises ulatuses on tarbimist võimalik edasi lükata - s.t. kas hädavajalikust tarbimisest midagi üle jääb -, ning ka sellest, kui kiire on tarbijahinnaindeksi kasv ja kui suur hoiuse reaalintress. Ka Eesti perekondade hulgas on kindlasti küllalt selliseid, kus säästmiseks vaevalt midagi üle jääb. Sama võiks eeldada Mehhiko kohta. Ent tuleb arvestada, et see, mida ühel maal, konkreetses kultuuri- jm. keskkonnas käsitatakse hädavajadusena, võib teisal tunduda lausa liigse luksusena. Ning hädavajadust ei defineeri erinevalt mitte ainult pered, vaid ka ettevõtete juhid ja riiklike kulutuste üle otsustajad.

Arvatavasti tasub meenutada sedagi, et säästmise juures mängivad olulist rolli mitmed east (elanikkonna vanuselisest struktuurist) sõltuvad tegurid. Mittetööealiste - nii pensionäride kui ka alaealiste (ja muude sõltlaste) - suhteliselt suurem osatähtsus ühiskonnas peaks üldjuhul tähendama suhteliselt väiksemat säästumäära. Eestis on pensionäride osatähtsus ilmselt suurem kui Mehhikos, alaealiste ja muude sõltlaste oma aga väiksem.

VÄLISINVESTEERINGUTE SUURUS JA TALUTAVUS

RVF-i egiidi all lõpetati hiljuti mahukas uuring, mille raames analüüsiti 21 tööstusriigi ning 64 arenguriigi säästuandmeid aastail 1971-1993.

Ilmnes, et rahvusliku säästumäära seos (arenguriiki) sisse voolava väliskapitali hulgaga pole kaugeltki ühene. Näiteks mitmetes Ladina-Ameerika riikides on väliskapitali sissevool keskmist rahvuslikku säästumäära vähendanud. Samas on aga kiirelt arenevate Aasia majanduste puhul täheldatud just vastupidist efekti: väliskapitali sissevooluga on kaasnenud rahvusliku säästumäära tõus ja investeeringute kasv. Oluline on see, milleks riiki tulevat väliskapitali kasutatakse - tarbimiseks või investeeringuteks.

Väga üldiselt tavatsetakse öelda, et säästude sissevool mingisse riiki sõltub sellest, milline on suhe kodumaise säästu ja kodumaiste investeeringuvajaduste vahel (NB! investeeringuvajaduse all mõistetakse siin maailmaturu keskmisele intressitasemele vastava intressiga ostetavat raha, mitte aga kingitusi - nn. tagastamatut laenu või intressita laenu). See, mis igal konkreetsel juhul tegelikult toimub, sõltub olulisel määral riigi suurusest ja tema kapitalituru avatusest. Eriti tõsiseid takistusi loovad tulude repatrieerimise ja välisomanduse piirangud ning rahvusvahelise turuintressi taset ületav täiendav riskipreemia, mida nõutakse raha paigutamisel vähem tuntud või poliitiliselt ebakindlaks peetavasse riiki.

Ajalooline kogemus paistab viitavat võimalusele, et on olemas mingi piir, mida väliskapitali juurdevool pikema aja jooksul enamasti ei ületa. Et väikese riigi välisinvesteeringuvajadused on reeglina absoluutmahus väiksemad, jätkub siin olulise efekti saavutamiseks ka väiksematest summadest, mida on rahvusvahelistelt kapitaliturgudelt kergem leida - kas või spetsiaalselt riskantsete projektide ja katsetuste tarvis eraldatud arendusfondidest. Otseinvesteeringutest üleminekuriikide majandusse ning Eestisse tehtud otse- ja portfelliinvesteeringutest annavad ülevaate tabel 3ja tabel 4 ning joonis 3.

Sõjajärgse aja eduka kapitaliimportija äärmuslik näide on samuti suhteliselt väike riik - Korea Vabariik. Rohkem kui 27 aasta vältel, ajavahemikul 1953-1980 oli väliskapitali sissevoolu aasta keskmine tase Koreas 9% SKT-st. (NB! Eestis on viimase kahe aasta jooksul välismaiste otseinvesteeringute juurdevool samuti ületanud 9% SKT-st). Sellise ulatusega kapitali sissevool tekitas 70-ndate aastate lõpuks, s.t. pärast seda, kui protsess oli väldanud paarkümmend aastat, siiski probleeme riigi maksebilansi jooksevkonto tasakaalustamisel.

Väliskapitali sissevooluga pole sugugi nii, et mida rohkem, seda parem. Väga oluline on see, kui suur osa saabuvast kapitalist suudetakse KASULIKULT investeerida, mitte niisama ära kulutada.

Mehhikos ulatus väliskapitali sissevool aastail 1991-1994 ligikaudu 7%-ni SKT-st ning antud juhul tundus seda olevat liig palju. Samas näiteks Kanadas püsis kapitali sissevool tasemel 7% aastas tervelt 43 aasta vältel (1870-1913), ilma et see oleks põhjustanud erilisi probleeme.

RVF-i asjatundjad paistavad praegu olevat seisukohal, et üldjuhul võiks talutav kapitali sissevoolu suurus ulatuda 4-6%-ni SKT-st. Muidugi sõltub igal konkreetsel juhul palju ka riigi tegelikest oludest ja majanduspoliitikast.

LÕPETUSEKS

Võib öelda, et Mehhikos põhjustas kriisi riigi majandusjuhtide ja poliitikute suutmatus või soovimatus mõista õigesti riiki voolava väliskapitali olemust ja maailma majanduse arengusuundi. Nad ei arvestanud asjaolu, et suur osa välisinvesteerijaid tegi lihtsalt ühekordset korrektuuri oma portfellis. Ilmselt alahinnati ka Mehhiko eelmise kapitalipao järellainetuse osatähtsust investeeringute sissevoolu suurendajana (need, kes varem olid põgenenud, tulid olukorra rahunedes tagasi).

Ülemaailmsed kapitaliturud muutusid 1994. aastal selgelt riskikartlikumaks. Selles oli suur osa USA Föderaalreservi veebruarikuisel intressitõstmisotsusel, millega kaasnes pikaajaliste võlatähtede hinna järsk langus ja jeeni tugevnemine. Nii pangad kui ka riskifondid kandsid selle tagajärjel suuri kahjusid ning riskianalüüsile hakati esitama senisest rangemaid nõudeid. Mehhiko poliitiline ebastabiilsus tõstis sealset investeeringuriski. Hakkas levima psühholoogiliselt oluline veendumus, et ega see Mehhikosse investeerimine pruugi sugugi nii kindel olla...

Ja veel - on väidetud sedagi, et kui Mehhiko valitsus oleks energilisemalt ellu viinud plaani luua riigis isiklikele kohustuslikele maksetele baseeruv pensionikindlustusfondide süsteem, aidanuks see suuresti kaasa rahvusliku säästumäära kasvule ja kaudselt seega ka kriisi ärahoidmisele.

Olnuks kriisi vältimine tõesti nii lihtne?

Kaja Kell

[1] Pacto't uuendati aeg-ajalt ning erinevais vormides kehtis see kogu vaadeldaval perioodil - aastail 1988-1994
[2] Kui vahetult presidendikandidaat Colosio atendaadile järgnenud periood välja arvata, siis iseloomustas 1994. aastat (maist novembrini) Mehhiko valitsuse peesovõlainstrumentide ja vastavate USA dollari instrumentide intressivahe jätkuv vähenemine. On väidetud, et kui kriis novembris uuesti süvenes, püüdsid Mehhiko võimud kõigele vaatamata hoiduda intressimäärasid tõstmast, sest eesmärgiks olevat olnud peeso-intressitaseme lähendamine rahvusvahelise rahaturu tasemele.
[3] NAFTA - North-American Free Trade Association, Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Assotsiatsioon
[4] Cetes (certificados de la tesorería) - 28-päevase kuni 3-kuulise tähtajaga peeso-võlatähed
[5] Muutuv riskihinnang mõjutas nii välismaiseid kui ka kodumaiseid investeerijaid
[6] Tesobonos (bonos de la tesorería) - 1-3-kuulise tähtajaga võlatähed, mis on indekseeritud peeso nominaalkursiga USA dollari suhtes
[7] Probleeme oli muidugi varemgi ning see oli ilmselt ka Mehhiko keskpanga mõningate suunavalikute üks põhjusi
[8] Mehhiko kriisi puhul on ehk õigem rääkida just rahvusvahelistest kapitalivoogudest, mitte ainult puhtakujulistest kapitaliinvesteeringutest, sest oma rolli kriisi tekkes mängis ka kodumaiste investorite huvide kaitsmine.
[9] Aastail 1989-1993 kasvasid välismaised investeeringud Mehhiko majandusse 4 miljardilt USA dollarilt 33 miljardini.
[10] Jälgides Mehhiko välisinvesteeringuvoogudes viimase kümnendi jooksul aset leidnud muudatusi, tuleb eriti rõhutada kahte mõjurit.
1. Mehhiko valitsuse meetmed majanduse stabiliseerimiseks andsid 90-ndate aastate algul positiivseid tulemusi. Mehhiko väärtpaberiturul oli võimalik korralikult teenida ning see muutis ta investeeerijate silmis ligitõmbavaks
2. Muudatused välisinvesteeringute struktuuris polnud siiski tingitud ainuüksi Mehhiko stabiliseerimisprogrammi positiivsest mõjust. Oma rolli mängis ka rahvusvahelise intressitaseme ja Mehhiko intressitaseme väga soodus suhe.
[11] Säästu on defineeritud mitmeti. Ka pole haruldased probleemid selle arvutamiseks kasutatavate algandmetega. Enamik definitsioone käsitab säästu kui tulude ja tarbimise vahet või (rahvusvaheliste) investeeringute vajaduse ja (neto)kapitali sissevoo vahet. Väikegi erinevus mõiste mahus või arvutamise meetodites võib lõpptulemusena põhjustada suure erinevuse (nagu allpool ka Eesti näite põhjal võib näha). Rahvusvahelise Valuutafondi (RVF) poolt kasutatava standarddefinitsiooni kohta vt. RVF-i, Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD), ÜRO ja Maailmapanga kogumikku System of National Accounts
[12] Ligikaudu pool maailma säästust langeb arenenud tööstusriikide arvele. Neis leidis 80-ndatel aastatel aset säästumäära langus, mis oli seotud eelkõige riikliku säästmise vähenemisega. Kui erasektori arvestuses on säästumäär 60-ndatest aastatest alates püsinud keskmiselt 20% piires, siis riiklik sääst vähenes aastail 1960-1972 4%-lt ligikaudu 0,5%-ni. See on vähenenud kõigis arenenud riikides, välja arvatud Jaapan
[13] Pikema perioodi - 1973-1993 - arvestuses ja ka aastate 1989-1993 keskmisena isegi veel madalam, ehkki see Tšiili viimaste aastate kõrgeid säästunäitajaid arvestades üllatav võib tunduda.

Kirjandust:

  Free Markets and Price Stability: Opportunities for Mexico by Jerry L. Jordan, ECONOMIC COMMENTARY, Federal Reserve Bank of Cleveland, August 1, 1993
  Latin America I Chile José Pinera, Mexico José Córdoba, Colombia Miguel Urrutia, Comments Colin Bradford, Richard E. Feinberg
  THE POLITICAL ECONOMY OF POLICY REFORM, John Williamson (Editor), Institute for International Economics, January 1994
  Camdessus Discusses Global Risks, Lessons from Mexico, IMF's Role in Minimizing Risks, Lessons of the Mexican Crisis, IMF Survey, June 5, 1995
  CHALK UP ANOTHER ONE FOR THE MONETARISTS, More countries are making their central banks independent inflation fighters. The latest convert to the new orthodoxy: Mexico., By Jeffrey Ryser
  GLOBAL FINANCE, European Edition, July 1993
  Latin America: Finance in a Bear Market, The ongoing crisis in Mexico has sent shock waves throughout Latin America. Global Finance gathered a panel of experts in Latin American finance to take a hard look at the road ahead., Joseph D. Giarraputo moderated the event.
  GLOBAL FINANCE, April 1995
  A game of dice, Can Zedillo's bold new strategy save Mexico from teetering over the edge?
  THE BANKER, Financial Times Magazines, April 1995 Vol.145 No.830
  Trouble shooting, Mexico has acted to prevent its banking system from drowning under a sea of debt
  THE BANKER, Financial Times Magazines, May 1995 Vol.145 No.831
  UN Economic Commission for Europe, Economic Survey of Europe in 1994-1995
  WORLD ECONOMIC OUTLOOK, A Survey by the Staff of the International Monetary Fund, May 1995
  Destabilisierende Effekte Privater Kapitalströme in "Emerging Markets" - eine empirische Analyse für Mexico., Bernd Schnatz, HWWA-Diskussionspapier, Nr.22, Juni 1995
  Boom, Crisis and Adjustment: The Macroeconomic Experience of Developing Countries, I.M.D. Little, Richard Cooper, W.Max Corden, Sarath Rajapatirana, Oxford University Press, 1955.