EESTI EELARVEPOLIITIKA PÕHIJOONI AASTAIL 1994-1995

1. Eelarvesüsteemi tulud

1.1. Maksukoormus

Iseseisva eelarve taastamisest alates on Eestis aetud tulude ja kulude tasakaalustamise poliitikat. Laenud, mida Valitsus on välismaalt või kohalikud omavalitsused siseturult võtnud, on kulutatud uuteks investeeringuteks ja renoveerimiseks, mitte tarbimiseks. Kui välja arvata riigi poolt või riigi garantiiga võetavad ning tootmisorganisatsioonidele edasilaenatavad laenud, on eelarvesüsteemi(*) tulud ja kulud aastail 1994-1995 püsinud tasakaalus. Lisaks näib Eesti ühiskond olevat vaikimisi kokku leppinud selles, et maksud ei tohi olla üleliia kõrged.

(*) Kui tekstis pole täpsustavat märkust, siis on eelarvesüsteemi all silmas peetud riigi- ja kohalike eelarvete ning sotsiaal- ja ravikindlustuse kogusummat.

Maksustamise taset on tavaks mõõta maksutulude ja sisemajanduse kogutoodangu (SKT) suhtega. Analüütikute arvates on n.-ö. normaalne maksukoormus seda kõrgem, mida jõukam on ühiskond. Jõukuse mõõduks on ühe elaniku kohta toodetava SKT summa. Sellise käsitluse järgi on Eesti 35-40%-line maksukoormus meie arengutaseme jaoks veidi suur, rikaste tööstusriikide (Rootsi, Holland jt.) jaoks aga väike. Muude üleminekumajandusega riikidega võrreldes võib Eesti liigitada siiski mõõduka (s.o. alla 40% SKT-st) maksukoormusega maade hulka.(**)

(**) SKT mõõtmise metoodilistest raskustest tulenevalt on riikide maksukoormuse näitajad erinevate institutsioonide väljaannetes erinevad, maksukoormuse järgi koostatud riikide pingerida aga reeglina sama.

Eesti on erandlik selle poolest, et üleminekuaja eel eelarvesüsteemi kaudu ümber jaotatud raha suhtelisele vähendamisele ei ole järgnenud maksukoormuse tõstmise lainet (80-ndate aastate lõpul hinnati eelarvesüsteemi kaudu ümber jaotatava SKT osa suuruseks 43- 44%).

Euroopa üleminekumajandusega riikidele on olnud omane, et aasta-paar pärast üleminekuaja algust hakkab maksude osatähtsus sisemaises kogutoodangus alanema ning tulude-kulude tasakaalustamise probleem teravnema. Hinnakontrollist loobumisest johtuval inflatsioonilisel kasumil põhinev ettevõtte tulumaks algul lihtsalt varjas maksukogumise ebaefektiivusest tulenevat tulude langust. Kompenseerimaks kasumilt võetavate maksude vähenemist, on mitme riigi valitsused olnud sunnitud maksumäärasid tõstma.

Poliitilist tahet maksukoormust muuta on Eestis pärast rahareformi kõige rohkem avaldatud 1993. aastal uusi maksuseadusi (maksukorralduse seadus, riigieelarve seadus, tulumaksu seadus, linna ja valla eelarve seadus, käibemaksu seadus, riigieelarve ning linna ja valla eelarve vahekorra seadus) vastu võttes. Uus tulumaksu seadus alandas märgatavalt maksumäära (juriidilise isiku tulumaks alandati 26%-ni ning üksikisiku 33%-lise piirmääraga tulumaks asendati ühtse proportsionaalse 26%-lise maksuga). Tänaseks välja kujunenud maksutulude struktuur on lähedane Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) maade keskmisele (vt. joonis 1). Erandiks on Eesti liberaalsest välismajanduspoliitikast tulenev tollimaksude väike osatähtsus (vt. tabel 1).

Eestis võib aega alates 1994. aastast lugeda maksukorralduse peenreguleerimise etapiks. 1993. aastal vastu võetud ja 1994. aastal kehtima hakanud uutest maksuseadustest hoolimata on maksukoormuse tase viimastel aastatel üllatavalt vähe muutunud (1993 - 37,5, 1994 - 36,9 ja tänavu eeldatavasti 37,5-38%). Seaduste muutmise kõrval mõjutasid maksukoormuse suurust vähemalt sama oluliselt ka maksubaasi struktuuri muutused. 1994. aastal välja kujunenud maksukoormus erines aga vähe 1993. aasta omast, sest:

Kokkuvõttes pidanuks ülalnimetatud tegurid üksteist vastastikku neutraliseerima ning seetõttu võib ka väita, et maksukoormuse langus 1994. aastal tulenes maksuvõlgade kasvust (ainuüksi maksuvõlad riigieelarve ees kasvasid 0,7% SKT suhtes).

Üheks aastail 1994-1995 alguse saanud tendentsiks on aktsiisidest tingitud maksukoormuse suurenemine maksumäära korrigeerimise (on inflatsiooni tõttu paratamatu) ja uute aktsiiside kehtestamise teel: 1993. aastal oli aktsiiside osatähtsus SKT-s 1,8%, järgmisel aastal suurenes see 2%-ni ning tänavu jõuab eeldatavasti 2,3%-ni. Ka 1996. aasta kohta on väidetud, et üksikisiku tulumaksuvaba miinimumi tõstmisest johtuv tulude vähenemine korvatakse alkoholi ja mootorikütuse aktsiisi tõstmisega. Eelarve eelnõu järgi peaks aktsiisidest laekuv tulu 1995. aastalt oodatava summaga võrreldes kahekordistuma, mis suurendab aktsiiside osatähtsuse SKT-s 4%-ni. Võrreldes enamiku riikidega on see kõrge näit (seejuures peab arvestama, et mõnedes riikides täidab aktsiisimaksu rolli diferentseeritud käibemaks).(***)

(***) Ida-Euroopa maades ja endise N. Liidu riikides andsid aktsiisid aastail 1986-1992 keskmiselt 2,2% SKT-st, Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmesriikides 2,9%.

Eesti maksukorraldus oma neutraalse olemuse ja valdavalt proportsionaalsete maksumääradega peaks automaatselt tagama aastate lõikes stabiilse maksukoormuse, eeldusel, et maksumäärad ei muutu. Maksukorralduse stabiilsus on ka tähtis eeldus väliskapitali kaasamiseks.

1.2. Tulude struktuur ja jaotumine

Eespool viidatud uute maksuseaduste vastuvõtmine koos maksubaasi struktuuri arenguga on tinginud maksutulude struktuuris märkimisväärseid muutusi (vt. joonis 2). Kui 1994. aastal kujundasid seda eeskätt 1993. aastal tehtud maksukorralduse muudatused, siis tänavu ilmnenud struktuurinihked johtuvad juba maksubaasi struktuuri muutustest. Erandiks on eespool viidatud aktsiisimaksude poliitika ning üksikisiku maksuvaba miinimumtulu külmutamine 1994. aasta alguse tasemel, mis tähendab sisuliselt tegeliku maksumäära tõstmist.

Sama võib öelda maksutulude jaotuse kohta eelarvesüsteemi lülide vahel. 1993. aastal tehtud otsus eraldada kohalikele eelarvetele endise 100% asemel 52% üksiskisiku tulumaksust vähendas kohalike omavalitsuste osatähtsuse eelarvesüsteemi maksutuludes 1993. aasta 24%-lt 1994. aastal 12,5%- ni (vt. tabel 2). Sama aastavahetus märkis ka funktsioonide ümberjaotamist riigi- ja kohalike eelarvete vahel. Peamine riigieelarve poolt üle võetud kohustus oli palga maksmine üldhariduskoolide õpetajatele. Seetõttu vähenes ka läbi kohalike eelarvete tehtavate kulutuste osatähtsus.

1995. aasta algul eelmisele aastavahetusele sarnast tulude ümberjaotamist ei toimunud.

1996. aastal on kavas suurendada kohalikesse eelarvetesse laekuvat isikutulumaksu osa 52%-lt 66%-ni ning anda kohalikele omavalitsustele üle eluaseme- ja toimetulekutoetuste maksmine. Sellist muutust suhetes kohalike eelarvetega võib nimetada administratiivseks detsentraliseerimiseks (1994. aastal toimus vastupidine protsess).

Kohustuste delegeerimine koos vastavate tuludega on üleminekumajandustes küllaltki levinud. Selle eesmärk on vähendada eelarvesüsteemi kui terviku kulutusi. Ka Eestile on iseloomulik, et omavahelistes läbirääkimistes on kohalikud omavalitsused hinnanud neile pandud kohustuste täitmisega seotud kulud reeglina 10-12% kõrgemaks, kui seda näevad ette Valitsuse poolt pakutavad rahastamisvõimalused. 1994. aastal vastu võetud kohalike maksude seadusega antud võimalusi on kohalikud omavalitsused kasutanud tagasihoidlikult, kuna maksukogumise kulud on suhteliselt suured. Võib prognoosida, et 1995. aastal ei ületa kohalikest maksudest saadav keskmine tulu 0,3-0,4% linnade ja valdade tuludest. Üksnes Tallinnas võib kohalike maksude osatähtsus ületada 4%.

Kohalike omavalitsuste tulude osatähtsuse tänavune tõus viitab töötasufondi osakaalu jätkuvale suurenemisele SKT-s. Mullu kasvas palkade ja töötasude osatähtsus SKT-s 41,1%-ni (1993. aastal oli see 38,7%). Teisisõnu muutub tulude jaotus eelarvesüsteemi sees küllalt palju ka tulenevalt maksubaasi struktuuri muutustest, s.t. Valitsuse poliitikast sõltumatult. Aastail 1994-1995 võib need muutused taandada käibemaksu ja isikutulumaksu vahekorrale. Just nende maksude laekumise tempo on ära määranud selle, kas riigieelarve seis on võrreldes kavandatud kulutustega pingelisem kui teiste eelarvesüsteemi lülide oma või mitte. 1996. aastal aitab tekkivaid pingeid loodetavasti lahendada juba Riigikassa.

Põhimõtteliselt peaksid käibemaksu ja (isiku)tulumaksu laekumid muutuma stabiilsete maksumäärade korral üsna sarnases tempos, on ju töötasufond käibemaksu baasi suurim element. Aastail 1993-1994 laekusid need kaks maksu siiski erinevalt, kuid viimase kolmveerandaasta jooksul võib märgata nende kasvutempo lähenemist. 1993. aastaga võrreldes võib väita, et 1994 oli "käibemaksu aasta" ja 1995 kujuneb "isikutulumaksu aastaks" (vt. joonis 3 ja joonis 4 ).

Nende kahe maksu laekumi erineval kasvul on kaks põhjust. Esiteks on rida olulisi teenuseid (korteriüür, elanikele müüdav soojusenergia, ühistransport) käibemaksuvabad, samal ajal kui nende hinna muutumine on üheks peamiseks töötasu suurust mõjutavaks teguriks. Teiseks on Eestile iseloomulik väliskaubanduse suur osatähtsus SKT-s (1994. aastal näiteks 117%). Mõlemad mainitud aspektid näitavad, et maksutulude struktuur on tundlik väliskaubanduse mõjude suhtes. K.a. keskpaiga seisuga näis väliskäibe eeliskasv olevat pidurdunud ning selle suhte SKT-sse võis hinnata 116-118%-le. See asjaolu lubab ennustada väikesi muutusi maksude kasvu vahekorras juhul, kui väliskaubandus ei saa arenguks mingit täiendavat välist impulssi (nõudluse kasv naabermaades, välisfinnatseerimise suurenemine, transiitkaubanduse infrastruktuuri tehniline areng jne.). Kui 1996. aasta riigieelarve eelnõus on tehtud panus käibemaksu eeliskasvule, siis viitab see asjaolule, et eeldatakse väliskaubanduse suhteliselt kiiremat arengut. Seega on aastail 1995-1996 maksutulude struktuuris toimuvad muutused eeskätt SKT elementide vahekorra passiivsed peegeldused.

Väliskaubanduse suur mõju eelarvesüsteemi tuludele ei ole majanduslikus mõttes mingi probleem, küll aga võib eelarvesüsteemi arengu prognoosimisel tekkida tehnilisi raskusi. Näiteks 1996. aastal peab 51% riigieelarve tuludest laekuma käibemaksust. Kui aga tegelikkuses kujuneb töötasude kasv oodatust kiiremaks ning väliskaubanduse eeliskasv sisekäibe ees ei saa teoks, siis tähendab see, et riigieelarve osatähtsus eelarvesüsteemi tuludes väheneb. Kuna tulumaksude ja käibemaksu osatähtsus eelarvesüsteemi tuludes on suur (ligi 75%), siis aitab see maksumäärade muutumatuse korral põlistada juba välja kujunenud tulude suurust SKT-s. Eelarvesüsteemi lülide omavahelistele suhetele võib see aga mõjuda destabiliseerivalt.

Eelarvesüsteemi sisest tulude jaotust võivad senisest enam hakata mõjutama ka hinnatõusu erinevused majanduse varjatud ja avatud sektoris. Keskmise palga kasv ja isikutulumaksu laekumine sõltuvad rohkem esimeses, käibemaksust saadavad tulud aga rohkem teises sektoris toimuvast hinnatõusust. Kuna käibemaks on riigieelarve suurim tuluallikas, mõjub riigieelarve tuludele rohkem avatud kui varjatud sektori hinnatõus.

2. Eelarvesüsteemi kulud

2.1. Tulude-kulude tasakaal ja valitsussektori kasv

Käesoleva aasta esimesed kuud on olnud erilised selles mõttes, et riigieelarve jooksvad tulud on jooksvalt ka ära kulutatud. Varasematel aastatel (1993-1994) on aasta esimestel kuudel õnnestunud koguda raha lisaeelarvete jaoks ning eelarvesüsteemi tasakaalustamine finantsaastast lühemate perioodide jooksul ei ole olnud aktuaalne. Näiteks möödunud aastal küündis riigieelarve tulude ülejääk I kvartalis 16,1%-ni, II ja III kvartalis see vähenes, IV kvartalis kulutati kogutud varud ning jooksvate tulude- kulude mõttes lõppes viimane kvartal 15,4%-lise puudujäägiga. 1995. aastal on tulude ülejääk ulatunud 4,5%-ni.

Eespool viitasime maksutulude stabiilsusele aastail 1993-1995. Selle taustal on lisatulude ja lisaeelarvete "kadumine" puhtalt eelarve-tehniline nähtus ja iseloomustab rohkem eelarvesüsteemi tulude-kulude kavandamist kui selle tulude potentsiaali. Sisuliselt ei ole suurt vahet, kas muuta esialgu kavandatud kulustuste struktuuri (selline korrigeerimine on tõenäoliselt möödapääsmatu ka tulevikus) lisaeelarve vastuvõtmise või vastu võetud eelarveseaduse muutmise teel. 1995. aasta on selles mõttes n.- ö. üleminekuaasta, kus kulutuste proportsioonide muutmiseks on kasutatud nii vastu võetud eelarveseaduse muutmist, lisatulude ootusi kui ka eelmise aasta jääke. (****)

(****) 17. mail muutis Riigikogu 1995. aasta riigieelarve seadust ning jagas raha ministeeriumide vahel ümber, jättes eelarve üldmahu samaks. Juulikuust tõsteti alkoholiaktsiisi määra ja augustis võeti aktsiisi sellest tingitud suuremale laekumisele lootes vastu I lisaeelarve seadus, millega suurendati kohalikele omavalitsustele antavaid toetusi. II lisaeelarve vastuvõtmine aasta alguse jäägi vähendamise arvel plaaniti sügiseks. Kokku võib sel moel korrigeerida kulutuste otstarvet 1,5-2% ulatuses, mis ei ole siiski võrreldav 1994. aasta lisaeelarvete mahuga (17%). Tänu eespool viidatud käibemaksu ja tulumaksu erinevale kasvutempole on 1995. aastal oodatust paremini laekunud kohalike omavalitsuste ja ravikindlustuse tulud. Neil on ka võimalus ajada nn. traditsioonilist lisaeelarvete poliitikat.

Tasakaalustatud eelarvepoliitikat koos stabiilsust taotleva maksusüsteemiga loetakse riigi kulutuste seisukohalt vägagi kitsendavaiks tegureiks. Selle taustal võib valitsemissektori osatähtsuse suurenemine SKT tarbimise poolel näida vastuolulisena. See suurenemine on aga olnud märkimisväärne: 1993. aasta 16%-lt 1994. aastal 21,4%- ni.

Et väliskaubanduse käive on aastail 1993-1994 suurenenud sisemaisest kogutoodangust kiiremini, siis on struktuurimuutusi mõttekam jälgida sisenõudluse baasil. Näeme, et vaadeldavail aastail on kasvanud nii investeeringute kui ka valitsussektori lõpptarbimise osatähtsus, eratarbimine aga vähenenud (vt. tabel 3).

Ehkki maksutulud jäid aastail 1993-1994 stabiilseks, suurenesid eelarvesüsteemi omaniku- ja muud (s.t. mittemaksulised) tulud 1993. aasta 0,8%-lt 1994. aastal 2,7%-ni SKT-st. See võimaldas suurendada kulutusi SKT suhtes 38,3%-lt 39,9%-ni. Selline kulutuste kasv ei pea ilmtingimata kaasa tooma valitsussektori lõpptarbimise kasvu rahvamajanduse arvepidamise loogika järgi. Lõpptarbimise suunas peab muutuma ka kulutuste struktuur.

2.2. Kulude struktuur

Kui kõige üldisemal eelarvepoliitika tasandil määratakse ära eelarveliste kulutuste suurus ja tulude- kulude tasakaalustamise põhimõtted, siis järgmisel tasandil tuleb lisaks maksupoliitikale paika panna kulutuste struktuur tema majandusliku sisu järgi. Majanduses toimivaist seaduspärasustest lähtuvalt peavad ka avalikus sektoris valitsema teatud proportsioonid kululiikide (palgad, investeeringud, tulusiirded, subsiidiumid jne.) vahel.

Tasakaalustatud eelarvepoliitika ajamise üle on Eestis päris palju diskuteeritud ning erinevad poliitilised jõud on sellise poliitika põhimõtted heaks kiitnud. Kulude struktuur tema majandusliku otstarbe järgi on pälvinud aga väga vähe tähelepanu ning kujunenud paljuski isevoolu teel. Erandiks on juba taasiseseisvumise esimestel aastatel võetud üldine tauniv hoiak subsiidiumide ja dotatsioonide suhtes ning nende asendamine tulusiiretega toetust vajavatele elanikele. Pärast seda, kui 1994. aastal asendati dotatsioonid soojamajandusele eluasemetoetustega, võime rääkida veel ainult ühistranspordi doteerimisest ning dotatsioonide osatähtsus SKT-s on langenud alla 1%.

Üleminekumajandustes on kõige prioriteetsem kululiik töötasud ning kõige vähem eelistatud on investeeringud. Viimaste kärpimine on kulude vähendamise enim kasutatud vahendiks ja poliitilises mõttes "odav", sest ei ohusta otseselt ühegi ametniku või ametkonna eksistentsi. Tavaliselt on üleminekumajandustes eelarvesüsteemist tehtavate investeeringute osatähtsus ca 2% SKT-st. Arenenud tööstusriikides on see näitaja 2-2,5 korda kõrgem.

Eestis on avaliku sektori investeeringute osatähtsus pärast 1991. aastat olnud 1 ja 2% vahel SKT-st. Näiteks 1994. aastal moodustasid nad (ilma remondikuludeta) vaid 1,3% (vt. tabel 4). Peatamaks investeeringute vähenemist, hakati mullu koostama libisevalt kolmeks järgnevaks aastaks kavandatud riiklike investeeringute programme. Rahalisest aspektist jaguneb selline programm kaheks - maksutuludest ja välislaenudest rahastatavaks osaks. Viimane sisaldab Valitsuse poolt edasilaenatavaid summasid.

Esimese, aastaiks 1995-1997 mõeldud programmi koostamine tõi kaasa investeeringute osatähtsuse tõusu. Järgmine programm (aastaiks 1996-1998) sellist hüpet ilmselt enam ei põhjusta, kuna maksutuludest investeeringuteks mõeldud summad ei suurene tänavusega võrreldes rohkem kui 1,27 korda ning avaliku sektori investeeringute osatähtsus ei ületa oluliselt 2% SKT-st. Mõlema finantseerimisallika peale kokku peab riiklike investeeringute programm tagama sotsiaalsesse ja tehnilisse infrastruktuuri tehtavate investeeringute püsimise 4,5% piirimail SKT-st.

See programm pälvis ka osa majandusteadlaste kriitika, kuna põhiosa rahast kulutatakse remontideks ning väikeobjektidele, mis ei võimalda keskenduda kaugematele majanduspoliitilistele eesmärkidele.

Tööjõule (ilma sotsiaalmaksuta) tehtavate kulutuste osatähtsus riigieelarves on pidevalt suurenenud (1993 - 16,7, 1994 - 18,1 ning tänavu eeldatavasti 21,6%), kogu eelarvesüsteemis aga mitte. Kulutuste suurenemine võib olla tingitud nii töötajate arvu kui ka keskmise palga kasvust. See sunnib oletama, et ministeeriumides ja ametites on töötajate arv ja keskmine palk suurenenud kiiremini kui teistes eelarvesüsteemi lülides. Riigieelarvest töötasuks kulutatud raha moodustab aastail 1994-1995 4,1-4,9% SKT-st. Rahvusvahelise Valuutafondi (RVF) poolt 80-ndate aastate andmete põhjal tehtud uuringud andsid vaadeldud riikide kogumi keskmiseks tööjõukulutuste osatähtsuseks keskvalitsuse kuludes tööstusriikidel 5,6 ning arengumaadel 7,7% SKT-st. Et eelarvesüsteemi lülide vaheline jaotus on riigiti erinev, ei saa siit aga väga kaugele ulatuvaid järeldusi teha.

Kui võrrelda kogu eelarvesüsteemi töötasufondi ja SKT suhet, kujuneb tulemus analoogiliseks. Võttes arvesse ka Valitsuse lubaduse tõsta käesoleva aasta viimastel kuudel õpetajate palka kolmandiku võrra, peaks 1995. aasta keskmiseks palga ja SKT suhteks kujunema 9%. Eespool viidatud RVF-i uurimuse järgi oli see näitaja tööstusriikides keskmiselt 11 ja arengumaades 6,8%.

Eelöeldust ei järeldu, nagu oleks Eestis piiramatud võimalused suurendada palku teiste kulutuste kärpimise arvel. Lisaks varem käsitletud investeeringutele on ka tulusiirded selline kululiik, mille vähendamine ei ole võimalik. Kokku on viimastel aastatel tulusiireteks kulunud ümmarguselt 9% SKT-st (vt. tabel 4 ja tabel 5 ). Elatusrahadeks kulub seejuures 6,5-6,6% SKT-st. Nende katteallikaks sai vastavalt 1994. aastal vastu võetud seadusele töötasufondilt makstav sotsiaalmaks, mida muuks otstarbeks ei saa kasutada.

Kui me lähtume teesist, et praegune maksukoormus on normaalne või isegi liiga kõrge, võib ülemäära suureks hakata kasvama ka palkade osatähtsus SKT suhtes, ehkki viimane on arenenud riikide omast väiksem. Seda kinnitab ka tööjõukulutuste osatähtsuse võrdlus riigiti. Eestis läheb palkadeks 19- 20% kõigist riigieelarve kuludest. RVF-i uurimus andis tööstusriikide vastavaks näitajaks 15 ning arengumaade omaks 27%. Tööjõukulutuste suurendamine on toimunud nn. muude kulude arvel ning lähiajal on meil kaks põhivalikut:

2.3. Kulude jaotumine tegevusalati

Eelarvesüsteemi kulutuste jaotamine tegevusalati on just see lõige, mille üle eelarve eelnõu arutades kõige rohkem vaieldakse. Ometi ei ole ka siin ellu viidud programmilisi eelistusi.

Alates 1991. aastast on tulude-kulude tasakaalustamise peamiseks meetodiks eelarvepoliitika kavandamisel olnud kulutuste võimalikult proportsionaalne kärpimine tegevusalade lõikes. Aastaid 1991- 1992 võib nimetada Eesti iseseisva majanduse taastamise perioodiks. Sellele järgnenud aastail on kulutuste struktuur olnud suhteliselt püsiv (vt. tabel 6).

Nagu väikeriikide puhul tavaline, on prioriteetseiks sotsiaalsfäärile tehtavad kulutused. Nende suhteliselt väheses kõikumises aastate lõikes oleks ennatlik otsida mingeid kindlaid majanduspoliitilisi kavatsusi. Pigem võib eeldada, et mida piiratumad on olnud tulud, seda suurem on olnud sotsiaalsfääri suunatava raha osatähtsus. Näiteks sotsiaalsfääri kulutuste alanemine 1994. aastal 48,4%-ni viitab pigem sellele, et möödunud aastal oli lisatulude (lisaeelarvete) osatähtsus põhieelarvega võrreldes suurem ja võimaldas rohkem rahastada ka teisi valdkondi.

Kui sotsiaalsfääri kulutuste osatähtsust võime lugeda püsivaks, siis ülejäänud valdkondade puhul ilmneb selgesti, et omariikluse taastamisega seotud kulud (haldus, korra- ja õiguskaitse, riigikaitse) on suurenenud majanduse arendamiseks tehtavate kulutuste arvel. See tendents on jätkunud ka tänavu I poolaastal. Valitsus kuulutas 1996. riigieelarve eelistusteks korra- ja õiguskaitse ning põllumajandussaaduste eksporditoetused. Need programmilised seisukohad on oma rahaliselt kaalult aga palju väiksema tähtsusega, kui näiteks sotsiaalsfääris tehtav palgapoliitika. Seetõttu ei erine ka 1996. aasta kulutuste struktuur tegevusalati oluliselt eelnenud aastate omast.

Andres Saarniit

Kasutatud kirjandus