VENEMAA MAJANDUSE ARENGUPROBLEEME[1]

POOLIKUD REFORMID JA RAHA VÄLJAVOOL

Venemaa majanduse ümberkujundamine on alates 1991. aastast olnud ebastabiilne ja järjekindlusetu. Põhiprobleem on see, et vaatamata mitmete turumajanduse elementide ja meetodite juurutamisele ei ole siiani suudetud muuta majanduse struktuuri. Endiselt on Venemaa majandus väga suurel määral orienteeritud ebaefektiivsele rasketööstusele, sh militaarkompleksile, ning kõik võetud meetmed olukorra muutmiseks on jäänud poolikuks. Selle põhjuseks on Venemaa majanduse traditsiooniline politiseeritus ja nimetatud majandusharude tugev lobby valitsuses ja eriti Riigiduumas.

Kuni tänaseni on riigis valdavalt säilinud arusaam, et Venemaa majanduse kõige tähtsam element ongi just rasketööstus, st tööstusvahendite tootmine. Seetõttu ei ole mainitud probleeme tekitavat "saba" võimalik eemaldada radikaalselt, vaid seda tehakse aegamööda ja jupikaupa, peamiselt siis, kui Venemaal on järjekordselt vaja tõestada läänele ja maailma finantsinstitutsioonidele oma truudust turumajanduse põhimõtteile. Iga kord kaasnevad sellega aga sotsiaalsed pinged ning tekib taas vajadus astuda samm tagasi reformide teel.

Joonis 1 iseloomustab Venemaa SKP, tööstustoodangu ja reaalpalga dünaamikat viimase kümne aasta jooksul. Hindade liberaliseerimine ja riigi dotatsioonide vähendamine 90. aastate alguses tõstis esile NSV Liidu aegadest pärit majanduse, eriti aga tööstuse ebaefektiivsuse – ettevõtted hakkasid massiliselt finantsraskustesse sattuma. Samas oli tööstuse restruktureerimine poliitiliselt ülimalt keeruline ülesanne: lihtsalt ettevõtted sulgeda ja inimesed vallandada ei olnud poliitiliselt võimalik ega humaanne, aktiivne ümberstruktureerimine nõudnuks aga suuri investeeringuid, mida tollal Venemaal lihtsalt polnud (ja pole ka täna) kusagilt võtta. Välisinvesteeringute suhtes on aga Venemaal alati väga ettevaatlikud oldud.

Aastail 1992-1994 läbi viidud massiline erastamine ei muutnud samuti olukorda paremaks – 90% juhtudest said ettevõtete uuteks omanikeks nende endised juhid, kellel ei olnud ei raha vajalikeks investeeringuteks ega ka kogemusi turumajanduses tegutsemiseks. Pigem kasutasid nad lünki Venemaa seadusandluses ja viisid kõik vähegi väärtusliku üle neile endile kuuluvaisse tütarfirmadesse, kust see hiljem jäädavalt kadus. Seetõttu on Venemaa majandust tihti nimetatud ka trofeemajanduseks.

Venemaa eripära on seegi, et omandi ümberjagamise käigus saadud raha ei kasutatud peaaegu kunagi investeeringuiks – selle eest osteti peamiselt kinnisvara ja luksuskaupu, suur osa aga voolas dollaritena maksuvabadesse piirkondadesse ja välispankadesse. Hinnangud Venemaalt "lendu läinud" summade kohta on väga erinevad. Venemaa keskpanga hinnangul voolas 1992. aastast kuni 1998. aasta augustikuu kriisini riigist välja 25 mld dollarit. Venemaa Majandusanalüüsi Büroo arvates oli see summa 1992. aastal 10 mld dollarit ja hiljem 22-30 mld dollarit aastas. ING Baring on hinnanud aastail 1995-1998 välja viidud summa suuruseks 97 mld dollarit. Calgary Ülikool ja Gorbatshovi fond peavad iga-aastaseks väljavoolu summaks 26 mld dollarit. Tegelikult on sellist hinnangut väga raske koostada. Esiteks ei ole ükski nimetatud asutustest nimetanud kriteeriume, mille järgi loetakse summad ebaseaduslikult riigist lahkunuiks. Teiseks on väga suur osa välisvaluutat (peamiselt dollareid) sularahana elanike käes. Seda summat hinnatakse 40 miljardile dollarile, mis on kaks korda suurem kui 1999. aasta riigieelarve maht. 1998. aastal kulutasid elanikud dollarite ostmiseks 12,7% oma sissetulekuist, juulikuus koguni 19,6%.

Seetõttu ongi ettevõtete ja seal töötavate inimeste ülalhoidmine Venemaal endiselt riigi kanda. Dotatsioonid tööstusele ja põllumajandusele on viimaseil aastail moodustanud lõviosa eelarvekuludest. Muutunud on vaid nende allikad: kuni 1995. aastani tehti seda peamiselt täiendavat raha ringlusse paisates, alates 1995. aastast aga riigi võlakirju emiteerides ja välislaenude abil.

MITTERAHALISED TEHINGUD JA VIRTUAALMAJANDUS

Väga laialdaselt on Venemaal veel praegugi levinud tasaarveldused ettevõtete ja riigi vahel: riik kustutab oma võlgnevusi ettevõtteile maksuvabastuste vormis. 1998. a esimesel poolel olid otsesed tasaarveldused küll ametlikult keelatud, kuid ka siis toimus suur osa finantstehinguid erinevais mitterahalistes vormides. Pärast augustikuu kriisi aga tuldi tasaarvelduste praktika juurde tagasi ka riiklikul tasemel.

Tinglikult võib Venemaal asuvad ettevõtted jagada nelja kategooriasse:

1. Väliskapitalile rajatud ettevõtted. Need maksavad täies mahus kõiki makse (v.a mõned soodustused esimeste tegevusaastate jooksul). Tihti on sellised ettevõtted regionaalsete eelarvete põhilised doonorid;
2. kohalikud erakapitalile rajatud ettevõtted. Üldjuhul ei ole need kuigi suured ja opereerivad peamiselt varimajanduses, vältides maksude maksmist. Nende ettevõtete kohta puudub ka kuigivõrd usaldusväärne statistika;
3. suured ja ebaefektiivsed riiklikud või riigi poolt kontrollitavad ettevõtted. Nende ülalhoidmine on üks suuremaid koormaid riigi rahakotile. N-ö elav raha moodustab selliste ettevõtete rahavoogudes üsna väikese osa, kuni 80% tehinguist toimub vahetuskaubandusena (barter) ja tasaarveldustena. Harilikult on vahetustehingud kahepoolsed (näiteks söekaevandus tarnib sütt soojuselektrijaamale, kes varustab kaevandust elektriga). Mõnikord aga haarab selline skeem isegi kümmekond ettevõtet ning lisaks sellele veel riigieelarvet ja eelarveväliseid fonde. Viimasel ajal on selliste tehingute hõlbustamiseks kaalutud isegi nn barteribörsi loomist;
4. riiklikud monopolid, mis on eluliselt huvitatud tasaarvelduste säilimisest. Esiteks ulatub kodumaiste tarbijate võlgnevus selliseile ettevõtteile astronoomiliste summadeni, teiseks aga hoiavad mitterahalised tehingud tootmishinda madalal ning soodustavad lisatulu saamist toodangut eksportides. Lisaks annavad tasaarveldused võimaluse ülal pidada mitmeid vahendusega tegelevaid tütarstruktuure, kust monopolide juhid saavad praktiliselt kontrollimatut tulu.

1998. a alguses korraldas valitsus 210 suurema maksuvõlglasest ettevõtte uuringu (neis ettevõtteis töötab 23% riigi tööstustöölistest). Uuringu tulemusena selgus, et 73% oma arveldustest teostasid need ettevõtted mitterahalises vormis. Selliste arvelduste vormid arenevad koos olukorra muutumisega, mitmekesistuvad ja muutuvad keerulisemaks. Väga suur osatähtsus arveldustes on vekslitel. Neid emiteerivad nii pangad, kohalikud administratsioonid kui ka ettevõtted, kusjuures tihti ei ole ka vekslite väärtus väljendatud rahas, vaid hoopis toodangus (nn tööstusvekslid e proizvodstvennõje vekselja). Toodanguga kustutavad ettevõtted oma võlgnevusi kohalike eelarvete ees, kes omakorda maksavad selles välja ka palku (on teada tragikoomilisi juhtumeid, kus palka maksti kirstudes ja rahalugemismasinates).

Sellist majandamist on majandusteadlased nimetanud virtuaalmajanduseks[2], kuna praktiliselt kõik majanduse põhiparameetrid – hinnad, toodangu müük, palgad, maksud ja eelarved – on illusoorsed ning eksisteerivad vaid paberil ja aruandeis. See aga tähendab, et Venemaa kogu majanduse maht on ametlikust statistikast oluliselt väiksem. Virtuaalmajandus hõlmab neid ettevõtteid, mis toodavad küll kaupu, kuid hävitavad seejuures lisaväärtust, kuna toodangu müügihind on väiksem kui selle tootmise hind.

Selline jaotus on muidugi üsna tinglik, sest teatud tingimustel võib sama ettevõte kuuluda virtuaalmajanduse sektorisse ja teatud tingimustel mitte. Üleminekumajandusi käsitlev väljaanne Transition (august 1998) toob ära andmed maksude laekumise kohta Venemaal (tegemist on Clifford Gaddy ja Barry Ickesi isikliku hinnanguga; vt tabel 1).

EELARVE PUUDUJÄÄK JA NÕRK KONTROLL KULUDE ÜLE

Venemaa praeguse finantskriisi peamiseks põhjuseks on nimetatud riigieelarve puudujääki, õigemini selle finantseerimise allikaid. Kuid siinjuures tuleb mainida, et eelarvekriis on iseenesest vaid majanduse kriitilise olukorra väljendus. Kõiki kuigivõrd tõsiseid püüdlusi reformida nii Venemaa maksusüsteemi kui ka eelarveliste kulude struktuuri on alati pidurdanud kommunistide poolt kontrollitav Riigiduuma ja kuberneride poolt kontrollitav Föderatsiooninõukogu. Tihti on sellistele püüdlustele järgnenud valitsusliikmete (ja aeg-ajalt ka valitsuse) väljavahetamine.

Venemaa viimaste aastate riigieelarveid on koostatud lähtudes liiga optimistlikest makromajanduslikest näitajaist ja tulude laekumisest. Seetõttu on juba I kvartalis tekkinud vajadus kulusid kärpida, see aga on soodustanud ulatuslike võlgnevuste tekkimist palkade, riigitellimuste jms osas. Traditsiooniline probleem Venemaa jaoks on väga halb maksude laekumine, mis on osalisest tingitud madalast maksudistsipliinist ja riigi kontrollorganite nõrkusest, teisalt aga maksusüsteemi ebatäiuslikkusest. Maksumäärad on väga ebaühtlased: eraisikust ettevõtja peab hinnangute kohaselt loovutama riigile ligi 70% oma tuludest, samal ajal tugevat lobbyt omavad tööstusharud kasutavad mitmeid soodustusi.

Teine suur probleem on nõrk kontroll kulude üle. Mitmeaastase alafinantseerimise tõttu on ministeeriumide ja regioonide juhtidel välja kujunenud oma meetodid sellega võitlemiseks. Üks laialt levinud võte seisneb selles, et saadud rahast finantseeritakse eelkõige ministeeriumi (kohaliku administratsiooni) kulusid ja nende juhtidega seotud ärisid, jättes maksmata eelarveliste töötajate palgad ja kandmata sotsiaalsfääri kulud. Arvestatakse lihtsalt seda, et valitsusel tuleb nii või teisiti leida raha palgavõlgnevuste kustutamiseks ning koolide ja haiglate kütmiseks. Teine võimalus on kõikvõimalike eelarveväliste fondide loomine, kuhu laekub kindel osa saadud tuludest. Sellistest fondidest ja nende tegevusest on keskvalitsusel tavaliselt väga ähmane ülevaade.

Kõik nimetatud probleemid annavad summeerudes selle põhjuse, miks eelarvepuudujääk tekib ja kasvab. Joonis 2 näitab Venemaa föderaaleelarve puudujäägi suhet SKPsse. Kuude andmed on toodud kumulatiivselt, andmed defitsiidi kohta on koostatud IMFi metoodika alusel, mis erineb oluliselt Venemaa Rahandusministeeriumi arvutusmetoodikast.

GKO pÜRAMIID

1995. aastal deklareeris Venemaa, et läheb eelarvepuudujäägi finantseerimiselt täiendava raha emiteerimisega üle muudele allikatele - riigivõlakirjadele ja välislaenudele. Esimesed GKOd[3] emiteeriti 1993. aastal. Peagi muutusid need oma kõrge tulukuse ja likviidsuse tõttu pankade seas ülipopulaarseks.

Kohe algusest peale oli riigivõlakirjade tulukus liialt kõrge ning, mis veelgi olulisem, sellega ei kaasnenud vastavat majanduse kasvu. Võlakirjade müügist saadud raha ei kasutatud majanduse struktuuri muutmiseks, vaid see läks (sotsiaalsete pingete tõttu) peamiselt ebaefektiivsete tööstuste doteerimiseks, palgavõlgnevuste kustutamiseks jne.

GKO püramiidi ehitamisega tehti algust seoses 1995. a detsembris toimunud Riigiduuma valimistega ning see hoogustus eriti seoses 1996. a juulis toimunud presidendivalimistega, kui Boriss Jeltsini võimulhoidmiseks maksti suuri dotatsioone tööstus- ja põllumajandusettevõtteile, indekseeriti palku, maksti välja võlgnevusi jne. Kui 1995. aasta lõpus moodustas GKOde turu kapitaliseeritus 3,5% SKP suhtes, siis kaks aastat hiljem oli see juba 13,5%. 1996. a juunis-juulis ulatus GKOde tulukus 130%ni ning nende edasiseks teenindamiseks tuli laenata veelgi suuremaid summasid ja leppida veelgi madalamate pakutavate hindadega. Kuna kogu majanduses olev raha kaasati GKOde turule, siis ei jäänud seda majanduse krediteerimiseks ega investeeringuiks, millel oli omakorda negatiivne mõju.

Kuni 1996. aastani oli GKOde-OFZde turg mitteresidentidele suletud. 1996. a lõpus - 1997. a alguses voolas aga Venemaa riigivõlakirjade turule arvestatav kogus välisraha. Venemaal käsitleti seda kui pikaajalist ja püsivat välisinvesteeringut, kuigi tegemist oli peamiselt n-ö kuuma rahaga, mis otsis kõrgemaid intresse ja lahkus seetõttu riigivõlakirjade turult 1997. aasta suvel sama kiiresti kui oli sinna tulnudki. Välisraha äravool oli seotud Vene valitsuse sammudega võlakirjade teenindamisega seotud kulutuste vähendamiseks - selleks ajaks moodustasid need juba kolmandiku föderaaleelarve kuludest. Juba 1997. aastal laekus võlakirjade müügist eelarvesse üsna väike osa, 1998. aastal muutus aga GKOde ja OFZde turu teenindamine eelarvele ülejõukäivaks.

Veelgi kiiremas tempos hakkasid välisinvestorid arenevailt turgudelt (sh ka Venemaalt) lahkuma 1997. a sügisel - pärast Aasia riikide finantskriisi algust.

PETLIK OPTIMISM MAJANDUSE ARENGU SUHTES 1998. AASTA ESIMESEL POOLEL

1998. a algus tundus Venemaa majanduse jaoks üsna optimistlik. 1997. aastal saavutati esmakordselt 0,8%line majanduskasv, aastane inflatsioon oli 11% (1995. aastal 131 ja 1996. aastal 21,8%). Optimistlikult hindasid Venemaa majandusolukorda ka rahvusvahelised institutsioonid. Näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) tegevdirektor Stanley Fischer alustas oma kõnet USA–Venemaa investeeringute sümpoosionil Harvardi ülikoolis selliste sõnadega: "Six years after the start of the Russian economic reform process, much has been achieved and the continued progress of the economy towards economic normalization is not in doubt."[4].

Ühtaegu kogunes Venemaa majanduses ka mitmeid negatiivseid tendentse, osa neist oli tingitud siseriiklikest ja osa välisfaktoreist. Tõsise löögi Venemaa välismajandustegevusele ja eelarvetuludele andis nafta- ja muude toormehindade jätkuv langus maailmaturul. Venemaa ühe põhilise ekspordiartikli – nafta – hind langes 1998. a jaanuari 17 dollarilt barreli eest sama aasta juuniks 11 dollarini barreli eest. Langesid ka paljude metallide ja muude eksportkaupade hinnad. Venemaa kahjumit 1998. aastal, mis oli tingitud toormehindade langusest, hinnatakse ca 10 mld dollarile.

Seoses üldise finantskriisiga halvenes ka Venemaa olukord. Pärast Aasia kriisi muutus oluliselt välisinvestorite suhtumine arenevaisse turgudesse ning lisaks kapitali väljavoolule riigist tõusis ka lühiajalise kapitali hind.

Kiiresti kasvasid GKO püramiidi teenindamisega seotud kulud. Fiskaalolukord halvenes - kombinatsioon madalatest eelarvetuludest ja jätkuvalt kasvavatest võla teenindamisega seotud kuludest viis järjekindlalt kogu süsteemi kokkuvarisemiseni. Kapital alustas ulatuslikku "põgenemist" riigist - 1998. a esimesel poolel ulatus igakuine kapitali väljavool hinnanguliselt kuni 2 mld dollarini.

1997. a oktoobris-novembris, pärast Aasia finantskriisi algust hakkasid mitteresidendid Venemaalt raha välja viima. Eriti oli seda tunda korporatiivsete väärtpaberite turul: novembris langes aktsiaindeks 20%. 11. novembril oli Venemaa keskpank sunnitud üle pika aja tõstma refinantseerimismäära 21%lt 28%le ja tegema ulatuslikke operatsioone GKOde-OFZde turul. Tõsteti ka lombardkrediidi määra ja kohustuslike reservide normatiive. Vaatamata sellele jätkus nii 1997. a lõpus kui ka 1998. aastal finantsvahendite ümberpaigutamine GKOde turult valuutaturule. Venemaa keskpank püüdis hoida valuutakurssi lubatud raames. Seetõttu vähenesid 1997. a novembrikuu jooksul keskpanga kulla- ja valuutareservid 22,9 mld dollarilt 16,8 mld dollarini. 1. detsembrist laiendas keskpank valuutakoridori.

Samad tendentsid jätkusid 1998. a alguses. Investorid lahkusid riigivõlakirjade turult, vajalike summade saamiseks pidi Venemaa Rahandusministeerium maksma võlakirjade emissiooni eest aina kõrgemat hinda. Kui 1997. a suvel oli GKOde-OFZde keskmine tulukus 18-19%, siis 1998. a alguseks tõusis see juba 33,4%ni, juulis 81%ni ja augustis 135,3%ni. Vahendite ümberpaigutamine riigivõlakirjade ja korporatiivsete väärtpaberite turult valuutaturule avaldas survet rubla ja dollari vahetuskursile. Valuutakoridori parameetrite säilitamise tagajärjel vähenesid keskpanga reservid juunikuu alguseks 14,6 mld dollarini[5]. Mais-juunis oli juba selge, et olukorra lahendamiseks tuleb teha väga radikaalseid otsuseid. Vene ajakirjanduse põhiteema oli rubla devalveerimine. Kaaluti poolt ja vastu argumente, devalveerimist soovitasid ka mitmed väliseksperdid, mis omakorda suurendas majandussubjektide (eriti elanike) huvi dollari vastu.

Oma rolli mängis siin ka pangandussüsteem. Venemaa pangandus on ajalooliselt orienteeritud mitte pikaajalisele igapäevatööle klientide teenindamisel, vaid peamiselt kiire tulu saamisele: algusaastail oli selleks allikaks kõrge inflatsioonitempo, hiljem aga lühiajaliste riigivõlakirjade turg. Vaid vähesed pangad püüdsid rajada oma tööd elanike ja ettevõtete teenindamisele – palju kergem ja tulusam oli riiklikke finantsvooge teenindada.

Pangad olid eluliselt huvitatud GKO püramiidi säilitamisest ja selle kõrgest tulukusest: võttes välismaalt laenu intressiga 10-12%, konverteeriti see rubladeks ja investeeriti riigivõlakirjade turule, kus intressid ulatusid 1997. a lõpul – 1998. a algul 20%st 40 ja isegi 50%ni. Suhteliselt madala inflatsioonitempo (1998. a esimesel poolel langes see aastaarvestuses 11%lt 5%ni) ja Venemaa keskpanga poolt garanteeritud vahetuskursi (valuutakoridori) tingimustes oli pankadel soodne võimalus teenida suuremate raskusteta tulu, mis osaliselt paigutati välispankadesse.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei olnud kriisieelsel perioodil riigivõlakirjade osatähtsus pankade bilanssides siiski eriti suur (v.a Sberbank). Koos Sberbankiga moodustasid riigivõlakirjad pankade bilanssides 17%, ilma selleta (50 suuremal pangal) 7%. Põhjus on osaliselt selles, et riigivõlakirjad olid suurel määral pankade poolt panditud (sh ka keskpangale), nii et nende ümbervahetamisel kaotasid kõige enam just Sberbank ja Venemaa keskpank.

19. augustil 1998 tuli Rahandusministeeriumil kustutada 34 miljardi rubla väärtuses võlakirju. Raha selleks riigil enam ei olnud ja valitsusel tuli teha otsus edaspidiste sammude suhtes. 17. augustil tegidki valitsus ja keskpank teatavaks uue raha- ja vahetuskursipoliitika reeglid. Konkreetsed meetmed olid järgmised:

1. Kaotati valuutakoridor. Kuni 17. augustini oli Venemaa keskpank määranud kursi igapäevase kitsa kõikumisvahemiku ja hoidnud kurssi neis raames. Alates 17. augustist laiendas keskpank valuutakoridori ning alates septembrist loobus kursi fikseerimisest - see hakkas kujunema kauplemise käigus;
2. . tugevdati kontrolli kapitalikonto tehingute üle. Mitteresidentide jaoks kehtestati piirang investeerimisel rublaaktivatesse tähtajaga alla 1 aasta;
3. välislaenude tagastamisele kuulutati 90päevane moratoorium. See puudutas eelkõige pangandussektori võetud laene, forvardtehinguid jne. Riigi enda välisvõlgnevused ei sattunud moratooriumi alla, kuid sellel perioodil ei seisnud Venemaal ees ka ühtki välisvõla teenindamisega seotud makset;
4. võlatähtaegu pikendati, st võlakirjad vahetati ümber. Ümbervahetamisele läksid GKOd ja OFZd tähtajaga kuni 1999. a lõpuni, v.a residentidest eraisikute käes olevad riigivõlakirjad. Hiljem pakuti mitteresidentide jaoks välja järgmine skeem: 10% obligatsioonide nimiväärtusest makstakse välja rahas ja uutes lühiajalistes GKOdes, 20% 3aastastes ilma kupongita obligatsioonides ning ülejäänud 70% 4- ja 5aastastes kupongiga obligatsioonides[6]. Residentidest juriidiliste isikute jaoks oli 2 erinevat skeemi - nn soodus- ja tavaline skeem. Need on sarnased mitteresidentidele pakutud skeemiga, kuid mõnevõrra soodsamad.

Venemaa keskpank töötab välja programmi pangandussüsteemi restruktureerimiseks. Seejuures toetatakse suuri nn süsteemseid panku ja nn sotsiaalselt olulisi regionaalseid panku (viimaseid peaks jääma 1-2 igasse regiooni).

VÄLISVÕLA REFINANTSEERIMINE

Peale rublades nomineeritud võla on Venemaa teiseks suuremaks probleemiks välisvõlg, mis moodustab erinevail andmeil 140-160 mld dollarit ehk ca 120% SKP suhtes. Venemaa välisvõla struktuuri ja 1999. a kohustusi võla teenindamisel näitab tabel 2.

Nn Pariisi klubisse kuuluvad riigid andsid 80. aastail laenu NSV Liidu valitsusele. Venemaa on ka ise selle kreeditoride klubi liige, kuna jagas omal ajal krediite mitmeile kolmanda maailma riikidele. 1996. a aprillis kirjutati alla Venemaa võla pikaajalise ümberstruktureerimise leping. Selle kohaselt pikendati tagasimaksete tähtaega 25 aastani, põhiosa tagasimaksed algavad 2002. aastast. Lepinguga jäid hõlmamata need maksed, mida Venemaa oleks pidanud tasuma lepingu sõlmimise päevaks. Nimetatud makseid praegu makstaksegi.

Nn Londoni klubisse kuuluvad pangad, kes krediteerisid 80. aastate lõpul kaupade tarnimist Venemaale. Suurim kreeditor on Bank of America. Põhiosa aegunud maksed ja intressimaksed vormistati 1995. a lõpus ümber vastavalt PRIN- ja IAN-obligatsioonidesse. 1998. a lõpul jättis Venemaa tasumata PRIN-obligatsioonide pealt 370 mln dollarit. Seoses sellega alandas Fitch IBCA nende reitingu CClt DDle; IANide reiting (CC) jäi muutmata. Praeguseks ei ole Londoni klubi liikmed teinud Venemaa võlgnevuse kohta veel mingeid otsuseid.

Venemaa huvi ülalmainitud võlgnevuste puhul on need osaliselt maha kirjutada ja osaliselt nende tähtaega pikendada. Iseenesest see võimatu ei ole, kuid enne kokkulepete saavutamist IMFiga mingeid otsuseid ei langetata.

Rahandusministeeriumi (MINFIN-) obligatsioonid on dollareis väljendatud summad, mis külmutati 90. aastate alguses Vneshekonombankis. MINFIN-obligatsioonide 3. väljalaske tagasiost on esimene suurem väljaminek, mida Venemaa 1999. aastal seoses välisvõla teenindamisega tegema peab. Tagasiost toimub mais ja maksta tuleb 1,6 mld dollarit. Teised MINFIN-obligatsioonid kustutatakse aastail 2003, 2006, 2008 ja 2011.

Praegu käivad läbirääkimised Rahvusvahelise Valuutafondiga võlgnevuse refinantseerimiseks. Venemaa eesmärk on saada IMFilt 4,8 mld dollarit peamiselt selleks, et maksta tagasi Valuutafondi enda antud laenu. Ilmselt võib tulemusi oodata märtsi lõpus, mil on plaanitud Venemaa peaministri Jevgeni Primakovi visiit USAsse.

Ingrid Toming

[1] Ülevaate autor Ingrid Toming on Eesti Panga keskpangapoliitika osakonna spetsialist.
[2] Venemaa virtuaalmajandust käsitlevad mitmed uurimused. Mõnega neist saab lähemalt tutvuda aadressil: http://www.brookings.org/comm/policyupdates/russia/virtualeconomy.htm.
[3] GKOd on rublades nomineeritud diskonteeritavad võlakirjad (sarnased T-billidega) tähtajaga kuni 1 aasta. OFZd on rublades nomineeritud kupongiga võlakirjad tähtajaga 2-4 aastat. Mõlema väärtpaberi emitent on Venemaa Rahandusministeerium.
[4] Kuus aastat pärast Venemaa majanduse reformiprotsessi algust on palju saavutatud ning majanduse normaliseerumises väljenduva majandusliku edu jätkumises pole kahtlust.
[5] Sellest summast moodustas välisvaluuta vaid 9,6 mld dollarit ning kuld ja väärismetallid 5,0 mld dollarit.
[6] Analüütikute hinnangul saavad kreeditorid sellise skeemi järgi tagasi 5-20% investeeritud rahast, sõltuvalt sellest, milliseks kujuneb uute väärtpaberite turuhind.