RISKID PANGANDUSE REKONSTRUEERIMISE PERIOODIL: EESTI KOGEMUSED[1]

1. SISSEJUHATUS

Sõna pank pärineb prantsuskeelsest sõnast banque ja itaaliakeelsest sõnast banca. Need tähendasid algselt rahakirstu või laegast rahavahetaja laual. Seega peaks see sõna sümboliseerima rahaomandi turvalist säilimist panga nime kandvates asutustes.

Eeltoodust järeldub, et panganduse idee rahaomanike poolt vaadatuna seisneb nende raha säilivusele ja vahetatavusele pakutavates täiendavates garantiides. Kahjuks on kaasaegne pangandus seotud suurte ja üha kasvavate riskidega hoiustajate raha säilivusele, raha ostujõu ja vahetuskursi stabiilsusele ning arvelduste häireteta kulgemisele. Pankade endi kui ka nende klientide riskid tulenevad majanduskeskkonna muutustest, rahapoliitika meetmeist, panga juhtimise tasemest, kuritegevusest jne. On ju kaasaegne pank erinevaid finantsteenuseid pakkuv institutsioon, mis kaasab oma tegevusse omakapitaliga võrreldes mitmeid kordi rohkem võõrkapitali. Nendeks on eelkõige füüsiliste ja juriidiliste isikute hoiused.

Pangaomanike ja -töötajate valearvestused riskide hindamisel ning juhtimisvead on mitmeid panku, sagedamini siirdemajandusega maades, kokkuvarisemiseni viinud. Sellest lähtuv usalduskriis võib aga kutsuda esile häireid kogu pangandussüsteemi tegevuses ehk panganduskriisi. See omakorda avaldab negatiivset mõju kogu ülejäänud majandusele ja võib kaasa tuua ka sotsiaalseid pingeid või isegi plahvatusi.

Viimasel aastakümnel paljudes heaoluriikides ja arengumaades läbi põetud panganduskriisid on tõstatanud nii poliitikute, teoreetikute kui ka pankurite endi ette küsimuse pangariskide juhtimise seniste teooriate ja meetodite usaldusväärsusest tänapäeva muutunud oludes. Teisalt panevad säästude kaotused rahaomanikke üha enam kahtlema pankades oma säästude säilitamise ja nende kliendiks oleku otstarbekuses üldse (Borts; Laine).

Neile kõhklustele vastuseid ja lahendusi leidmata on pangandusbisnis ka tulevikus avatud kõikvõimalikele väikestele ja suurtele vigadele, mis lõppkokkuvõttes tuleb ühiskonnal kinni maksta. Riskidega mittetoimetuleku hind oli Soome ja Rootsi 1991. aastal alanud panganduskriiside puhul vastavalt 9,9 ja 4,3% sisemajanduse aastasest koguproduktist (SKP). Siirderiikide panganduskriisid on reeglina veelgi kulukamad. Nii moodustasid otsesed panganduskriisi likvideerimise kulud SKP suhtes Ungaris 12,2; Mauretaanias 15 ja Tansaanias 14% (Dziobek ja Pazarbasioglu).

Siirdemajandusega maades, mille hulka kuulub ka Eesti, on, arvestades üldist vaesust ja riigiressursside nappust, sellise osa SKP ohverdamine pankade saneerimiseks või nende poolt põhjustatud kahjude kompenseerimiseks eriti taunitav. Seetõttu ongi käesoleva uurimuse eesmärk eeskätt Eesti kogemustele tuginedes kriitiliselt analüüsida siirderiikide panganduskriiside õppetunde, et leida üles eksimused pangandusriskide hindamisel ja juhtimisel, vähendamaks vigade kordumist ja vajadust neid tulevikus kinni maksta.

2. PANGANDUSRISKIDE OLEMUS JA LIIGID

2.1. Riski määratlus

Riski on erinevad autorid defineerinud mitmeti. Seda on käsitletud kui ebasoodsa sündmuse esinemisvõimalust. Sellest aspektist lähtudes on pangad oma tegevuse iseloomu tõttu pidevalt riskide meelevallas. Krediteerimisel on alati olemas võimalus, et laenu ei maksta tagasi, valuutavarude omamisega aga kaasneb oht, et mõni valuuta järsult odavneb (devalveerub). Selliste riskidega on pangad alati arvestanud ja ka vastavad riskijuhtimise (riskide maandamise) meetodid välja töötanud.

Panku ei häiri kaasajal põhiteenuste osas enam niivõrd riskide olemasolu iseenesest, kuivõrd raskused ja valearvestused nende hindamisel. Rääkides riskidest, mis võivad viia pankrottide ja panganduskriisideni, ei mõisteta seepärast tavaliselt riski all ebasoodsa sündmuse esinemise võimalust. Rohkem avab pangandusriski olemuse definitsioon, et risk on plaanitud tulemuse saavutamatajäämise oht, või määratlus: "Risk on valeotsuste oht, st eesmärki kas ei saavutata täielikult või üldsegi mitte." (Readhead ja Hughes).

2.2. Riskide liigid ja omapära

Panganduses on eristatud palju ja mitmesuguseid riske. Et nende olemusest paremat ülevaadet saada, on kasulik grupeerida neid põhjuste, vormi või tagajärgede alusel.

Võimalik on valida mitmeid kriteeriume ja uurimustes on esitatud väga erinevaid liigitusi. Joonisel 1 on kujutatud pangandusriskide üks võimalikke klassifikatsioone. Riskide juhtimisel praktikas kasutatakse reeglina sellest skeemist palju detailsemaid jaotusi. Näiteks võib siseriskid jaotada tehnoloogilistest põhjustest lähtuvaiks (arvutitehnika häired, programmide kvaliteet jms), panga töötajate poolt põhjustatuiks (ebaprofessionaalsus, lohakus, kuritarvitused jne) ning planeerimisest ja töökorraldusest tulenevaiks (strateegia valik, portfelli koostamine, töökorraldus jm).

Teisest küljest on panganduses, tulenevalt selle kesksest kohast rahavoogude juhtimisel ja finantsvõimenduse kasutamisest, konkreetsete riskide ohtlikkus hoopis suurem, võrreldes teiste rahvamajandusharudega. Erinevalt näiteks tööstusest ja kaubandusest, kus valdavad on põhitegevusriskid, on pankades tegemist eelkõige finantsriskidega. Kauba säilivuse ja hinna riskitase on oluliselt madalam kui rahainstrumentide (eriti väärtpaberite) säilivuse ja hinna oma. Riskiteooria kohaselt on pankade võtmeriskideks krediidirisk, intressirisk ja likviidsusrisk (Sinkey).

2.3. Riskid siirdemajandusriikides

Siirdemajandusega maade pangapankrottide ja panganduskriiside analüüs näitab, et nagu arenenud turumajandusega riikideski, on teatud riskid eriti aktuaalsed ka seal. Tänu sügavale majanduskriisile ja käsumajandussüsteemist pärit pankadelt ülevõetavaile laenudele on krediidirisk mõnes siirdemajandusriigis üks kriiside põhilisi tekkepõhjusi. Näiteks aastail 1993-1994 moodustas korrastamata (kahtlaste) laenude osatähtsus Albaanias ja Bulgaarias 50%, Lätis, Venemaal ja Poolas aga üle 20% kogu laenuportfellist (Borish jt).

Siirdemajandusriikides on riske võrratult raskem juhtida, kui arenenud turumajandusega riikide pangandussektoris. Põhjuseks on nii riskide oluliselt kõrgem nivoo, ülikiired muutused nende struktuuris kui ka liiga napid kogemused. Kuid kogu maailmas on riskide juhtimine pankades ja muudes finantsasutustes muutunud varasemaga võrreldes keerulisemaks. Tuletagem näiteks meelde Kagu-Aasias 1997. a sügisel alanud finantskriisi mõju Jaapani ja Lõuna-Korea pangandussektorile või vapustust mitmele suurpangale, mille põhjustas investeerimisfondi Long-Term Capital Management (LTCM) krahh 1998. a sügisel.

Neli aastat tegutsenud LTCMi kokkuvarisemine andis selgesti märku, et senised finantsriskide juhtimise teooriad ja meetodid ei ole enam piisavalt töökindlad. Juhtis ju LTCMi John Meriwether, kes oli Wall Streetil teerajaja matemaatiliste mudelite alal. Samuti töötasid fondi ekspertidena optsioonide hindamise teooria eest Nobeli majanduspreemia saanud Robert Myrton ja Myron Scholes. Olukorra tõsidust arvestades moodustasid 14 juhtivat finantsasutust USA keskpanga initsiatiivil sündikaadi, mis laenab maksejõuetuks muutunud LTCMile ligi 4 miljardit dollarit (54 mld kr). Kuid suurem osa kahjumist jääb siiski fondi võlausaldajate kanda. LTCMiga seotud tehingute tõttu on Euroopa suurim pank UBS juba maha kandnud 685 miljonit dollarit e 9,2 mld kr, Dresdner Bank kaotas 144 miljonit dollarit e ligi kaks miljardit krooni ning Credit Suisse 55 miljonit dollarit e 740 mln krooni.

Loetletud summad aga tunduvad pisikestena, võrreldes selle abipaketiga, mille Jaapani valitsus 1998. a 13. oktoobril moodustas raskustesse sattunud pankade abistamiseks. Selle toetuse suurus on uudisteagentuuride teateil 43 triljonit jeeni (ca 4 864 mld kr), mis on ligi 800 Eesti 1999. a riigieelarvet.

2.4. Uued riskid on ohtlikumad

Muutunud ja üha muutuv majanduskeskkond on teinud ka arenenud turumajanduse ja pangandusega riikides riskide pingereas suuri ümberpaigutusi ja toonud kaasa uusi senitundmatuid riske. Tabelis 1 on loetletud kakskümmend peamist pangandusriski 1998. aastal. Tegu on Finantsinnovatsiooni Uuringute Keskuse (The Centre for the Study of Financial Innovation) hinnanguga. Sellest võib järeldada: kõige rohkem kardetakse seda, et riskide juhtimise tase ei jõua vajadustele järele. Aktuaalsuselt teisel kohal on aastatuhande vahetusega seonduvad riskid (arvutivea probleem jms), neljandal kohal aga Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) kolmanda etapi käivitumise mõjud.

Tabelist on näha, et juba pikka aega tuntud riske (näiteks intressimäära ja maksupoliitika muutusi) ei pea eksperdid pankadele eriti ohtlikeks, rohkem on nad mures uute ja senitundmatute riskide pärast. Siirdemajandusriikides, kus varem valitses mitteturumajanduslik (käsumajanduslik) majandus- ja pangandussüsteem, on aga kõik riskid uudsed ja seetõttu pankadele ka ohtlikumad.

Lähtudes ülaltoodud tähelepanekuist, võiks uues valguses läheneda ka The Economistis 1996. a algul ilmunud artiklile "Kuidas laostuda Baltikumis" (How to Go Bust in the Baltics), kus konstateeritakse, et Balti riikide pangakriiside põhjus peitub tähtsaimate pangandustõdede eiramises. On loogiline, et kriiside puhkemise hetkeks polnud Balti riikides veel välja kujunenud sellist majanduslikku ja finantsstabiilsust, et oleks reaalne olnud järgida kõiki üldtuntud pangandustõdesid. Ka teadmisi ning kogemusi jäi ilmselt vajaka. Kuid Lääne (Jaapani, Lõuna-Korea, Ameerika Ühendriikide, Euroopa tööstusriikide) pankades järgitakse kindlasti pangandustõdesid. Miks siis seal tekib kriisiolukordi? Kasutades The Economisti stiili, võiks sellele küsimusele vastata nii: seal on kriiside põhjuseks tähtsamate pangandustõdede dogmaatiline järgimine. Näitab ju tabelgi, et riskid turul vahelduvad ja muutunud oludes ei aita vanad tõed enam uute riskidega toime tulla.

Käesolevas uurimuses ei püüa me analüüsida Eesti pangandusriske üldtuntud teooriaist lähtudes. On selge, et sel juhul suudaksime välja tuua siirdemajanduse omapära ja põhjendada, et just see raskendas üldtuntud pangandustõdede järgimist, kohati aga tegi selle isegi võimatuks. Selline analüüs ei selgitaks aga ei panganduse riskijuhtimise eripära siirdemajanduse tingimustes ega tegelikke vigu, mida pangandussüsteemi ülesehitamisel ja arendamisel siirderiikides on tehtud. Seetõttu püüame pöörata põhitähelepanu konkreetsete arengutendentside jälgimisele ning neid analüüsides leida vigu, mis ühel või teisel perioodil riskide juhtimisel on tehtud.

3. MAJANDUSKRIIS VÕIMENDUB FINANTSSEKTORIS

3.1. Panganduskriisi peapõhjus on majanduslangus

Lahkumine endise N Liidu majandusruumist ja üleminek käsumajanduslikust ühiskonnast turumajanduslikku põhjustas nii Eestis kui ka teistes Balti riikides sügava majanduskriisi. See oli erakordselt ulatuslik majanduse ümberkorraldamise ajajärk, kus toodangu maht drastiliselt vähenes ja elati üle rubla hüperinflatsiooni periood. Tabelist 2 võib näha, et mitmel aastal alanes SKP Baltimaades üle 10%, kokku aga aastail 1990-1994 Leedus isegi ligi 60% ja hinnad kasvasid ligi 250 korda. On loomulik, et majanduslanguse sellise tempo juures ei saa rakendada traditsioonilisi krediidi-, intressi- ja kursiriski juhtimisvõtteid.

Majandusstagnatsiooni (kriisi) mõju pangandusele näitab meiegi ajakirjanduses kajastust leidnud panganduskriis Põhjamaades. Kuigi kriisiaastail langes SKP vaid Soomes ja Rootsis, olid kõigil Põhjamaade pankadel aastail 1991-1993 suured laenukahjumid. Jooniselt 2 näeme, et need moodustasid majanduslanguse üle elanud Soomes ja Rootsis iga elaniku kohta vastavalt 9 000 ja 13 000 Soome marka, majanduskasvu säilitanud Norras ja Taanis aga üle 6 000 marga.

Põhjamaade panganduskriiside uurijad traditsiooniliselt ei tõsta kriisi põhjustena esikohale sugugi pankade nõrka juhtimist, vaid rõhutavad ennekõike tegevuskeskkonna järsku halvenemist, millele mõne panga juhtkond ei suutnud õigel ajal ja adekvaatselt reageerida. Põhjustena mainitakse ka ebaõnne, mida Norra puhul seostatakse 1986. aastal toimunud toornafta hinna ja dollari kursi langusega, Soome puhul aga N Liidu maksejõuetusega alates 1990. aastate lõpust ja soojade talvede negatiivse mõjuga talivarustuse tootmisele orienteeritud kergetööstusele.

Balti riikides on väliskaubanduse suhe SKPsse suurem kui Soomes ning isegi veel 1998. aastal oli ka Venemaa turu osatähtsus nende ekspordi jaoks suurem. Näiteks 1997. aastal moodustas Soome kaupade eksport Venemaale 7,9% koguekspordist ja import 7,3% koguimpordist (Rautava). Samal aastal moodustas kaubaeksport Venemaale Eestil 18,8; Lätil 21 ja Leedul 24,5% koguekspordist (Korhonen). Eeltoodud loogika järgi võiks seega Baltimaade panganduskriiside puhul kogu süü südamerahuga idakaubanduse kaela veeretada.

3.2. Reformide perioodil on pangad kriisitundlikud

Eesti ja teiste Balti riikide pangandussüsteemide nõrkuse teine oluline põhjus lisaks majanduskriisile oli ressursside äärmine piiratus selles sektoris. Võiks muidugi süüdistada Eesti Panka selles, et uutele pankadele anti liiga kergelt tegevuslube, omakapitali alammäär kehtestati liiga madal ja salliti väheste oskustega pangatöötajate tegutsemist, kuid tegelikult polnud sellele reaalset alternatiivi. Muid võimalusi ei ole leidnud Eesti selle perioodi panganduspoliitika kritiseerijadki. Oli ju alates 1987. aastast eesmärgiks seatud Eesti majanduslik iseseisvumine. Selleks tuli vastukaaluks Moskvast juhitavale üleliidulisele riiklikule pangandussüsteemile luua rahvuslikul erakapitalil baseeruv pangandus. Teadagi oli sel ajal nii oskajaid inimesi kui ka raha väljaspool üleliidulist pangandussüsteemi vähe. Seetõttu oli iga initsiatiiv ja iga rahapaigutus pangandusse tervitatav. Ka ei võimaldanud Eesti tollane palgatase mõeldagi koolitatud pangatöötajate palkamisele välismaalt.

Oma pangandussüsteemi loomisega tuli ka kiirustada, sest üleliiduline süsteem oli orienteeritud N Liidu säilitamisele, mitte aga selle lammutamisele. Näiteks 1990. a veebruaris võeti üleliiduliste pankade Baltimaades asuvailt kontoreilt õigus otse arveldada N Liidu teiste liiduvabariikidega. Kõik rahaülekanded tuli sooritada Riigipanga Moskvas asuva arvelduskeskuse kaudu. Seega pikenes oluliselt raha tee adressaadini, ülekanded hakkasid arvelduskeskuse vähese jõudluse tõttu viibima või kadusid teel hoopis. Sellise diskrimineeriva sammu tõttu halvenes kohe Balti riikide ettevõtete konkurentsivõime ja suurenes nende laenutarve. 1990. a algul lõpetati N Liidu Välismajanduspangas (Vnešekonombank) valuutalaenude andmine Balti vabariikides asuvaile ettevõtteile. 1992. a algul külmutati seal ka kõik Balti riikide ettevõtete valuutavarud. Samuti olid eestimaalaste hoiused Hoiupangas kuulutatud üleliiduliseks laenuressursiks. Neid hoiti Moskvas ja müüdi tagasi hoiuseintressist kõrgema intressi eest. Kui Hoiupanga Eesti kontorid iseseisvusid, siis jättis Moskva aktsiakapitali ja hoiused Eestile tagastamata.

3.3. Pangateenuste portfell oli ebatüüpiline

Pangandusprobleemide tekkimise üheks põhjuseks olid sügavast majanduslangusest ja hüperinflatsioonist tingitud raskused traditsiooniliste pangateenuste osutamisel (hoiustamine, krediteerimine, arveldused). Seda auku püüdsid pangad täita riskantsemate, kuid nõudlust omavate teenuste osutamisega. Tabelist 3 näeme, et eriti 1992. a rahareformi eel kujunes pankade põhitegevuseks valuutaspekulatsioon.

Samast tabelist võib välja lugeda ka Eesti 1992.-1993. aasta panganduskriisi teise tekkepõhjuse. Näeme, et intressitulu osatähtsus kommertspankade kogutuludes kasvas rahareformi järel - 1992. a II poolaastal - 9 korda, oluliselt aga kahanesid valuutade kursivahedelt teenimise võimalused. Seda tulude struktuuri järsust muutusest põhjustatud šokki ei suutnud osa panku üle elada. Siit ka üks põhjusi, miks Eestis algas esimene panganduskriis 1992. a sügisel, Lätis ja Leedus aga, kus rahareform teostati hiljem ja etapiviisi, alles 1995. aastal.

Kokkuvõttes võib konstateerida, et panganduskriisid Balti riikides olid paratamatud, sest panganduse reorganiseerimine langes ajaliselt ühte raha- ja majandussüsteemi reorganiseerimisega, st see toimus sügava majanduslanguse ja hüperinflatsiooni tingimustes. Analoogilises olukorras, kuid oluliselt väiksemate tagasilöökide puhul, ei ole ka arenenud riikide pangandustõdesid tundvad ja jälgivad pankurid suutnud kriise vältida.

4. ÜLIKIIRE ARENG SUURENDAB PANKADE KRIISITUNDLIKKUST

4.1. Väikepankade sünd oli paratamatu

Sportlased teavad: spurtides selleks, et teistele järele jõuda, võib jõuvarud nii ära kulutada, et hiljem tuleb tagapool olijadki mööda lasta. Analoogiline on olukord ka panganduses. Mõned eksperdid näevad probleemi eelkõige selles, et siirdemajandusega maades on palju panku ja need on väikesed. Jõuvõtted väikepankade ühendamisel suuremaiks aga annavad mitte üksnes positiivseid, vaid teinekord ka negatiivseid tulemusi. Näiteks soovitasid Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Maailmapank Bulgaarial 1992. aastal ühendada riigi 80 panka 8-10 suuremaks pangaks, Selleks asutati isegi Pankade Ühendamise Agentuur (Karailev ja Petkova). Eespool oli juba juttu, et aastail 1993-1994 oli korrastamata laenude osa Bulgaaria pankade laenuportfellis 50% ja ka hiljem on riigi raha- ja pangandussüsteemi ning majandusreformide edukus olnud tagasihoidlik. Ehkki veidi suvaline on seda kõike siduda pankade sundkorras ühinemisega, ahvatleb olukord siin siiski seoseid nägema.

Ka Eestit on kritiseeritud selle pärast, et pangandusreform sünnitas palju väikesi ja nõrku panku. Kuid nad kõik sündisid altpoolt tulnud initsiatiivi ajel ja olid hiljem vundamendiks suuremate pankade tekkele. Üheks iseseisvate väikepankade tekke põhjuseks oli endiste üleliiduliste pankade harukontorite soov iseseisvuda. Näiteks lõi 1991. aastal Eesti Sotsiaalpangast lahku kaks kontorit, millest moodustusid Revalia Pank ja Narva Kommertspank, Eesti Maapangast eraldus aga kümme piirkondlikku osakonda neljateistkümnest. Eesmärgiks oli nii rebida end lahti vanadest alluvussuhetest kui ka loobuda peakontori ülalpidamisest. Teiseks uute pankade asutamist kergendavaks asjaoluks oli hüperinflatsiooni toime. See oli panga asutamiseks minimaalselt vajaliku aktsiakapitali reaalväärtust mitmeid kordi vähendanud, nii et ettevõtjad ja ka uued eraettevõtted said võimaluse omal käel panku asutada, ilma et tarvitsenuks ebamäärase tulevikuga riiklikke suurettevõtteid ja haldusorganeid kaasata.

1991. a lõpuks oli Eestis registreeritud 27 kommertspanka 74 filiaaliga. Viimastele lisandusid veel Eesti Hoiupanga 20 osakonda ja 242 filiaali. Pankade asutamise buum jätkus ka 1992. a esimesel, rahareformieelsel poolel, mil 21 uut kommertspanka sai tegevusloa ja nende koguarv oli rahareformieelse aja suurim.

Seoses rahareformiga ei uuendatud nende pankade tegevuslitsentsi, mis polnud tegevust alustanud või ei olnud aktsiakapitali sisse maksnud. Seetõttu jäi tegutsevaid panku 1992. a lõpuks alles 42, kuid need olid suhteliselt väikesed. 30. oktoobril 1992 oli viie panga aktsiakapital 0,5 mln kr, 12 pangal 1-2 mln kr ja ainult kaheksa panga põhikapital oli suurem kui 1. jaanuariks 1993 nõutud 6 mln kr. Ka pankade omanikering oli väike: vähem kui kümne osanikuga oli 11 panka, neist ERA Pangal ning Ameerika-Balti Pangal oli vaid üks omanik.

Pangalitsentsi suhteliselt lihtsat väljastamist võib põhjendada ka järgmise asjaoluga. Nimelt hakkas 1990. aastal lisaks Moskvas asunud Riigipangale kommertspankadele tegevuslitsentse andma ka taasasutatud Eesti Pank. Seega tulid rahvuslikult meelestatud ja kiirest asjaajamisest huvitatud ärimehed panga asutamiseks luba küsima just Tallinnast ja poliitilistel põhjustel olnuks raske neile ära öelda. Ka pärast Eesti iseseisvumist 1991. a augustis olnuks väga problemaatiline litsentsipoliitikas kohe järsku pööret teha, sest Eesti Panga autoriteet ja finantsvõimsus oli veel väga tagasihoidlik.

4.2. Suund suuremate pankade poole

Seoses kavandatava rahareformiga võttis Eesti Vabariigi Rahareformi Komitee, mille kolmest liikmest kaks olid Eesti Pangast, 1992. a 17. juunil vastu dekreedi nr 029, millega tunnistati sama aasta 1. juulist kõigi pankade tegevusload ja välisarvelduste litsentsid kehtetuks. Ühtaegu anti Eesti Pangale õigus välja töötada ja kehtestada tegevuslubade väljaandmise uus kord ning pikendada vana litsentsi kehtivust 1. jaanuarini 1993. Eesti Pank enamiku pankade litsentsi pikendaski, kuigi uute lubade väljaandmise kord oli rahareformi ajaks juba olemas. Olulisim muudatus oli see, et varasem 5 mln rubla (0,5 mln krooni) suurune aktsiakapitali miinimumnõue tõsteti 6 miljoni kroonini. Selline 12kordne hüpe näitas, et keskpank võttis kasutusele uue strateegia - kiirendatud liikumise Euroopas aktsepteeritud suurusega pankade poole.

Kuigi 1992. a oktoobris-novembris arvas ajakirjandus, et enamik panku ei tule aktsiakapitali kasvatamisega toime, selgus siiski, et Eesti Panga nõukogu 1993. a 26. jaanuari istungiks oli 21 panka esitanud litsentsi väljaandmist võimaldavad dokumendid, mis näitasid piisava kapitali olemasolu. Litsentsi saanud pangad on toodud tabelis 4. Litsentseeritud pankadest moodustus 1992. a kevadel iseseisvunud kümne maapanga ühinemisel Eesti Ühispank. Siiski ei tulnud kõik endise Agrotööstuspanga osakonnad Eesti Maapanka. Põlva Rahvapank jõudis iseseisva litsentsini ja Tallinna Maapank eelistas likvideerimist.

1993. a aprillis kuulutas Eesti Pank välja panganduse stabiliseerimisperioodi, mille vältel uusi tegevuslitsentse välja ei antud. Litsentsi omavatele pankadele otsustas aga Eesti Panga nõukogu 1993. aasta 11. mail kehtestada aktsiakapitali miinimummäära järk-järgulise tõstmise graafiku:

1. aprilliks 1995 15 miljonit krooni,
1. aprilliks 1996 25 miljonit krooni,
1. aprilliks 1997 35 miljonit krooni.

Seejuures taastati võimalus uusi panku asutada, kuid tingimusel, et lähimaks tähtpäevaks seatud miinimumkapitali nõue oleks täidetud.

Aktsiakapitali tõstmise graafik võimaldanuks väiksemail kommertspankadel kas iseseisvalt kasvada või hilisemat liitumist kavandada, kuid 1994. aastal aset leidnud Eesti suurima panga - Eesti Sotsiaalpanga krahhi mõjul oli Eesti Panga nõukogu 1994. a 2. septembril sunnitud karmistama pankade usaldatavusnormatiive ja võtma vastu ka täiendava kapitalinõude. Panku kohustati kasvatama omakapitali:

1. jaanuariks 1996 50 miljoni kroonini,
1. jaanuariks 1997 60 miljoni kroonini,
1. jaanuariks 1998 75 miljoni kroonini.

Omakapitali kasvu nõue sundis väiksemaid panku juba 1995. a lõpul (1996. a algul) ühinema. Eesti Forekspangaga liitus Raepank, Virumaa Kommertspank aga liitis endaga kolm väiksemat: Rahvapanga, Eesti Maapanga ja Keila Panga. Ühinenud panga nimeks sai Eesti Maapank.

4.3. Konsolideerumine ja riskid

Eesti Panga tegevust kommertspankade kiirel kasvatamisel Euroopa Liidu normatiividele vastavaks on mõnigi kord kritiseeritud. Kuid pankade ühinemise positiivse joonena võib esile tuua asjaolu, et see andis võimsa tõuke pangandussektori mahu kasvuks. Jooniselt 3 näeme, et alates 1994. aastast on kasv toimunud kiirenevas tempos. Aastail 1994-1996 oli see ca 50% aastas, 1997. aastal aga isegi 76,8%. Tänu sellisele tempole jõudsid Eesti pangad Baltimaade suurimate hulka.

Tabelist 5 näeme, et Eesti suurim pank Hansapank jääb siiski Kesk- ja Ida-Euroopa riikide suurimate pankade hulgas ka pärast Eesti Hoiupanga liitmist 15. kohale, olles 1997. a lõpul 15 korda väiksem Venemaa Sberbankist. Kuid Sberbank omakorda jääb bilansimahult 22 korda alla maailma suurimale Bank of America Holdingsile. Sellist võimalust, et Eesti pangad kasvaksid suurriikide pankadega mahult võrreldavaks, tegelikult pole. Hansapanga turuosa Eestis on bilansimahu järgi pärast ühinemist ümmarguselt 50% ja Eesti Ühispangal 30%, kuid nad on seejuures isegi endise idabloki mastaabis pisipangad, rääkimata võrdlusest maailma suurtega.

Pangandussektori konsolideerumine on toonud kaasa pankade kiire mahulise kasvu, mis edestab oluliselt majanduse üldist kasvutempot ja loob ohu finantsmullide tekkeks. Aeglasem kasv sisaldanuks ehk tõepoolest väiksemaid riske. On ju ka n-ö mahajääjad lubamatult suuri riske võtnud või siis ebasobival moel või ajal liitunud. 1998. a pangapankrotid ja sunnitud liitumised, mille põhjusteks olid muuhulgas ka ebaõnnestunud aktsiaemissioonide päästmine, ülisuure tulu lootuses moodustatud liiga riskantsed finantsinstrumentide portfellid jne, näivad seda arvamust kinnitavat. Ühtaegu ei ole aga võimalik määratleda, kui suur osa oli riski võttes pankade soovil või vajadusel kiiresti kasvada, kui palju aga lihtsalt lootusel Eestis enneolematu börsibuumi tingimustes piiramatult teenida.

1999. a jaanuaris tegutses Eestis kuus panka. Nende arvu vähenemine võib suurendada pangandusturul monopoolsuse ohtu. Hoiu- ja laenuühistute turuosa on meil praegu vaid 0,1% ja ühistupangad puuduvad hoopis. Kuid pankade arvu kahanemine on taas muutnud atraktiivseks ka uute pankade asutamise idee. Sellisest kavatsusest on teatanud kinnisvaraärimees Ernesto Preatoni ja endine hansapankur Rain Lõhmus. Tänavu veebruaris Riigikogus vastu võetud hoiu-laenuühistu seadus aga ergutab tõenäoliselt ka ühistulist finantsvahendust.

5. NAPIB PANKADE JUHTIMISE KOGEMUSI

5.1. Alahinnati riske

Üks Balti riikide, sealhulgas ka Eesti panganduskriiside põhjus peitus tõenäoliselt pangatöötajate väheses professionaalsuses. Seda järeldust sunnib tegema kasvõi asjaolu, et Eesti panganduskriisi esimeste ohvrite hulgas 1992. aastal ja 1993. aasta algul oli vähe endistest riiklikest pankadest välja kasvanud kommertspanku. Just pankade ja nende filiaalide arvu järsk suurenemine 1991. aasta teisel ja 1992. aasta esimesel poolel sundis eeskätt uusi kommertspanku võtma tööle inimesi, kes polnud varem pangas töötanud ja isegi sääraseid, kes polnud majandusalast või juriidilist koolitust saanud. Endine nomenklatuurgi leidis sobiliku olevat korvata kõrge ametiposti kaotust siirdumisega pankuri toolile.

Endiste riiklike pankade töötajad teadsid piisavalt hästi, kui vajalik on panga arvepidamise korrasolek ja laenulepingute ning pantide korrektne vormistamine. Vastalustanud väljaõppeta pankurid aga ei tunnetanud veel küllaldaselt panganduses varitsevaid ohtusid ja riskide vastu kindlustumise vajalikkust. Reeglina oli aastail 1992-1993 likvideeritud pankade raamatupidamine korrast ära, mistõttu tagantjärele on isegi juurdlusorganeil olnud raske tuvastada, kuhu osa puudujäänud rahast haihtus. Samuti on likvideerimiskomisjonid avastanud pankadele äärmiselt kahjulikke ostu- ja laenulepinguid (intressita või tagatiseta laene). Kuigi Otepää Ühispanga juhid Arvo Kaseniit ja Valmar Visnapuu said mahhinatsioonide eest vanglakaristuse, ei suutnud uurimisorganid ka selle panga kogu puuduoleva raha saatust välja selgitada.

Et korrektse arvepidamise tähtsust ei ole mõned pangaametnikud seniajani piisavalt mõistnud, seda näitas Eesti Maapanga juhtum, kus alles pankrotimenetluse käigus selgus, et panga veidi rohkem kui poolteise miljardi kroonises bilansis oli sadade miljonite suurune "auk". Alles siis, kui Hansapank ja Eesti Ühispank ostmise eesmärgil Maapanga laenuportfelli kontrollisid, selgus, et enamik laene oli ammugi panditud muude finantskohustuste katteks. Seda, et arvestuse üldine olukord on veel ideaalist kaugel, näitas ka Eesti Hoiupanga nn Daiwa afäär. Hansapangaga ühinemise käigus selgus, et Hoiupanga juhtkond oli andnud oma töötajate aktsiaostuks võetud laenule garantii, mis oli aruannetes fikseerimata ja audiitorile esitamata.

Kuivõrd enamik uusi panku sündis hüperinflatsiooni perioodil, mil rublad arvelduskontodel ponnistustetagi kasvasid ja laenude tagasimaksmisega refinantseerimise abil polnud raskusi, siis võiski uutele vähekogenud pangatöötajatele tunduda, et riskide juhtimine pangas on lihtne, vastavat koolitust pole vajagi ja neil on loomupärast annet kõigega toimetulekuks. Siit ka järeldus, et suures osas oli just kogemuste puudumine ja asjatundmatus selleks põhjuseks, miks osa pankureid ei tunnetanud õigel ajal turusituatsiooni muutumist ning jätkas vana strateegia elluviimist. Kardinaalselt muutus olukord aga rahareformi järel, mil inflatsioon hakkas varasema kiirenemise asemel ilmutama aeglustumise tendentsi.

1992. a 1. novembriks oli kommertspankade tähtajaliste hoiuste maht vaid 21 miljonit krooni, kuid pikaajalisi laene olid nad andnud 294 mln krooni e 14 korda rohkem. Loomulikult põhjustas selline disproportsioon laenuressursi ja tähtaegade osas pankadele raskusi jooksevkonto omanike rahaülekannete sooritamisel. Seda võimendas ka tähtajaks tagastamata laenude portfelli kasv. Nende osa kogu laenuvõlgnevuses oli 1. oktoobril 1992 3,1%, kasvas 1. novembriks 4,7%ni ja oli 1. detsembril juba 7,9%.

Lühiajalise ressursi ulatuslik kasutamine pikaajalisteks laenudeks oli täheldatav isegi 1997. aastal (vt tabel 6). Sellest võib järeldada, et Eesti pangad on laenuriski võtmisel olnud alati väga optimistlikud turu edasise arengu suhtes. See näitab vähest õppimist varasemaist panganduskriisidest ja turult lahkunud pankade vigadest. Turusituatsiooni muutumine 1998. aastal pani mõnedki pangad võitlema süvenenud likviidsusraskustega.

5.2. Ei leitud õigeid lahendusi

Need pangad, mis polnud rahareformijärgset monetaarolukorra muutust osanud ette näha, seisid 1992. a sügisel likviidsuskriisi lävel. Kahjuks tegutsesid nad siis ebaprofessionaalselt ja häid pangandustavasid eirates. Nad püüdsid likviidsusvajakust tekkida võivat krahhi vältida või edasi lükata klientide tüssamise abil. Hiljem selgus, et makseraskustes pangad võtsid klientidelt maksekorraldused küll vastu ja näitasid neile, nagu oleks raha üle kantud, tegelikult aga pandi maksekorraldused ootama, millal panga korrespondentkontole Eesti Pangas laekub nõutav kogus raha.

Kui kliendid said jälile, et raha pole adressaatideni jõudnud, lubasid pangad asja uurida. Tegelikult olid need petmised teeks kuristikku, kust polnud enam väljapääsu. Näiteks viivitas Balti Ühispank 1992. a septembri algul maksetega neli päeva, novembri keskel, vahetult enne moratooriumi kehtestamist, oli aga see periood veninud juba kalendrikuu pikkuseks. Analoogiline oli olukord Tartu Kommertspanga ja Põhja-Eesti Aktsiapangaga. Põhjus oli ka selles, et lisaks rahavoogude üldisele kokkukuivamisele hakkasid kliendid üsna pea panga venitamistaktikat läbi nägema ja oma raha päästma, avades arvelduskontosid usaldusväärsemais pankades või minnes senisest enam üle sularahaarveldustele.

5.3. Konservatiivsust polnud piisavalt

Uute riskide õigeaegset märkamist ja neile adekvaatset reageerimist segas ka vastloodud pankade keskastme- ja tippjuhtide noorus. Sel ajal polnud sugugi haruldane, et ülikooli lõpetaja kohe panga osakonnajuhatajaks sai. Üsna tavaline oli seegi, et rööbiti tööga pangas alles õpiti eriala, mistõttu polnud piisavalt aega ega energiat ei hariduse omandamiseks ega ka riskide juhtimisse süvenemiseks. Mõistagi õigustas osa noori neile pandud lootusi, ent kui pangas olid võtmepositsioonil ainult kogemusteta töötajad, siis üldjuhul nappis vanemale põlvkonnale omast kriitikameelt.

1994. aastal algas Eestis kiire majanduslik tõus. Peatselt algas odava välisraha sissevool ja intressimäärad langesid. Tallinna Väärtpaberibörsi avamine 1996. aastal andis võimsa tõuke väärtpaberituru arengule, aktsiahinnad börsil kasvasid enneolematus tempos. Pankade kasumid suurenesid kiiresti ning koos nendega ka pangatöötajate enesekindlus.

Kui 1997. a sügisel majanduskeskkond järsult muutus, siis hakkasid ülemäärane väärtpaberi- ja laenuportfell, mõne panga liigne orienteerumine Venemaa turule, lühiajalise odava välisressursi väljalaenamine pikaajaliste krediitidena jt vead senise suure kasumi asemel peaaegu sama suurt kahjumit genereerima. Eesti Hoiupanga ja Tallinna Panga juhid taipasid viimsel hetkel enda panka ühinemiseks tugevamatele konkurentidele välja pakkuda. Seevastu Eesti Maapank, Eesti Forekspank, EVEA Pank ja ERA Pank ei tunnetanud riskide tegelikku suurust. Eesti Forekspanga päästis ühinemine Eesti Investeerimispangaga ja see, et keskpank ostis uues pangas ajutiselt enamusosaluse. Tabelist 7 näeme, et börsilanguse eelse ajaga võrreldes kasvas aastaga üksnes Merita Panga Tallinna filiaali kasum. EVEA Panga tulemus oli enamvähem rahuldav seetõttu, et pank jättis Venemaa valitsuse võlakirjade riskid arvesse võtmata.

Pangatöötajate ebaprofessionaalsust näitab seegi, kui ebaõnnestujad püüavad kahjumeid selgitada ootamatu finantskriisiga. Riskide juhtimine selles ju seisnebki, et olla ootamatusteks valmis. Pealegi olid märgid nii börsimulli olemasolust, mille tekkimisele pankurid ise agaralt kaasa aitasid, kui ka Venemaa majandus- ja finantskrahhi lähenemisest igati olemas.

5.4. Järelevalve vajab komplekssust

1992.-1993. a panganduskriisile, sh konkreetsete pankade hävingule aitas muidugi kaasa ka nõrk kontroll nende tegevuse üle pikema perioodi vältel. Kaksikvõimu periood Eesti panganduses kestis 1988. a sügisest 1992. a juunini, mil rahareformiga lõplikult likvideeriti Moskva valitsemine meie panganduse ja rahasüsteemi üle. Kuid juba 1989. aastal lõpetas NSV Liidu Riigipank sisuliselt järelevalve Eestis asuvate pankade tegevuse üle, aga Eesti Panga pangainspektsioon hakkas vajalikul tasemel funktsioneerima alles 1992. a kevadel. On arusaadav, et selline kaksikvõim koos kontrollivaakumiga sünnitas anarhiat, tingis väärnähtuste liiga hilist avastamist ja puuduste süvenemist pankade igapäevategevuses.

Väliskontrolli nõrkust ei kompenseerinud ka pangaomanike endi poolt nõukogu, revisjonikomisjoni ja sisekontrolli kaudu teostatav järelevalve. Olid ju esimeste kommertspankade põhiaktsionärideks riigiettevõtted, kelle juhtkonda huvitas eelseisva erastamiskampaania künnisel rohkem oma ettevõtte ja iseenda saatus. Ka eraettevõtjail polnud veel piisavalt kogemusi ja oskusi omanikujärelevalve efektiivsuse tõstmiseks.

Eesti Panga pangainspektsiooni teovõime on pidevalt kasvanud. Kuid uutes oludes jääb vajaka kontrolli komplekssusest, sest riskid, mis on seotud väärtpaberikaubandusega ning tütar- ja sidusettevõtete kaudu pangaressursside muudesse tegevusvaldkondadesse paigutamisega, alluvad Väärtpaberiinspektsiooni, Kindlustusinspektsiooni jt ametkondade kontrollile. See aga raskendab riskide kogumahust tervikpildi saamist. Mitmetes riikides (Austria, Inglismaa, Jaapan, Norra, Rootsi, Taani) on juba jõutud ühtse finantsjärelevalveorgani loomiseni. Ka Eestil on otstarbekas neist eeskuju võtta, sest andmed näitavad, et suuremad riskid ootavad panku just mittetraditsioonilistes tegevusvaldkondades. Eesti Panga nõukogu võttis tänavu 4. märtsil vastu otsuse finantssektori järelevalve institutsionaalse reformi kohta, milles toetatakse ühtse finantsjärelevalve loomist.

5.5. Riskid on suuremad uute teenuste puhul

Tabelist 8 näeme, et kui võrrelda aktsiahindade järsu kukkumise eelset ja järgset perioodi, siis on pankade kasumlikkuse languses kõige väiksem osa traditsioonilistel pangateenustel (hoiused, krediteerimine, arveldused). Finantstehinguilt 1997. a kolme kvartaliga saadud ligi 600 miljoni kroonise kasumi asemel oli aga 1998. a 30. septembriks saadud ligi 200 mln kr kahjumit. Poole võrra oli vähenenud finantsinvesteeringute kasum, kusjuures muudelt aktsiatelt ja osalustelt saadi 1997. a 155 miljoni kroonise kasumi asemel 31 mln kr kahjumit. 1998. a IV kvartalis tehtud bilansiliste varade ja kohustuste ümberhindlus andis aasta lõpuks kogu pangandussektorile poole miljardi kroonise kahjumi.

Olles analüüsinud Soome 1991.-1993. a panganduskriisi põhjusi, on Helsingi Majandusülikooli professor Risto Tainio jõudnud järeldusele, et kriiside vältimiseks peaksid pangad uutest äritegevuse valdkondadest pöörduma tagasi baasteenuste juurde, ratsionaliseerima oma tegevust ja vähendama kulutusi (Tainio). Tema arvates olid Soome panganduskriisi juured uute teenuste hasartses ja muretus juurutamises. Vaevalt et uutest pangateenustest saaks taas loobuda, kuid senisest oluliselt kõrgemale on tarvis tõsta nende riskijuhtimise tase.

Osa 1998. aastal finantsinvesteeringuilt saadud 235 miljoni kroonisest kahjumist oli tingitud pankade rahvusvahelistumisest. Ajakirjanduses avaldatud artiklitest ja intervjuudest oli aastail 1996-1997 tunda nende kavadega seotud ülemäärast optimismi ja kaasnevate riskide alahindamist. Ühest küljest on see optimism võimaldanud käivitada hulga projekte. Jooniselt 4 näeme, et 30. septembriks 1998 oli 61% (30. juuniks isegi 65%) kõigist välismaale tehtud otseinvesteeringuist läinud just finantssektorisse ja eeskätt on investeerijaiks olnud Eesti pangad. Teisalt ei ole hoogustuv rahvusvahelistumine riskivaba. Mõistagi ei saa a priori väita, et rahvusvaheline pangandus on riskantsem kui kodumaine. Juhul kui projekt on põhjalikult ette valmistatud, pole selles midagi ohtlikku. Ent kui alahinnatakse ettevalmistustöö vajalikkust, võivad roosilised ootused mitte täituda ja pangale isegi saatuslikuks osutuda.

5.6. Rahvusvahelistumise õnnestumine sõltub juhtimise tasemest

Riske, mis on seotud panga rahvusvahelistumisega, nimetatakse riigiriskiks. Riigiriski all mõeldakse eeskätt seda, et tegutseda tuleb turul, kus on tuttavast koduturust erinev seadusandlik, sotsiaalne, poliitiline, majanduslik ja äritraditsioonide keskkond. Ent ka emapank asub ju konkreetses riigis, kus poliitilistest probleemidest, pangandusregulatsiooni ebatäiuslikkusest, kuritegevusest vms teguritest põhjustatud ohud võivad isegi suuremad olla. Näiteks siirdemajandusriikides on sisemaiste riskide nivoo tänu majanduskriisile, tagasilöökidele reformide teostamisel, sotsiaalsetele ja poliitilistele pingetele eriti kõrge ja häirib panku tõenäoliselt rohkem kui stabiilse turumajandusega maades.

Tabelis 9 on toodud siirdemajandusriikide riskireitingud 1998. a aprillis. Kuid suure üldistusastme tõttu ei ole nende kasutegur eriti suur. Pealegi muudetakse reitingut tagantjärele, kui olukord riigis on juba muutunud. Järelikult tuleb teise riigi pangandusturule sisenedes ka ise osata hinnata sealse majanduskeskkonna võimalikke muutusi.

Tundub, et pankade rahvusvahelistumise puhul ei ole õige kõnelda ühtsest riigiriskist, sest erinevad pangad suudavad nendega erinevalt kohaneda. Võõrale turule sisenemisel on tarvis seda piisavalt tunda ja saada aktsept seal tegutsemiseks. Turu tundmine tähendab hoolikat ettevalmistust, et leida sisenemiseks sobivaim moment, koht ja vorm. Nõusolek tegutsemiseks aga tähendab seda, et uuel turul tuleb peale ametliku tegevusloa saavutada ka teatud huvigruppide toetus. Kuivõrd pankade edu sõltub olulisel määral usaldusest nende vastu, siis võib, vaatamata konkurentsivõimelistele teenustele, saada tegevuses takistuseks ka kohalike poliitikute ja võimuorganite või ajakirjanduse negatiivne hoiak uustulnuka suhtes.

Pikemaajalisem ja tulemuslikum tegevus välisturul aga nõuab selleks sobivat juhtimisskeemi ja võimet oma rahvusvahelistumise strateegiat korrigeerida. N-ö kaugjuhtimise korral on juhtkonna informeeritus tegelikust olukorrast halvem kasvõi igapäevase taustinfo vähesuse ja kohaliku tegevjuhtkonna poolt kasutatava info selekteerimise tõttu. Situatsioon välisturul ei püsi muutumatuna ja lootusetult hilinetakse juhul, kui seda jälgitakse üksnes krediidireitingu kaudu.

Tundub, et pankade rahvusvahelistumise nõrgimaks küljeks ongi võime turult õigel ajal taanduda. Kui vaadata välispankade Eestis-oleku kogemusi, siis on hästi läinud vaid Merita Panga filiaalil. Ehkki esimestel aastatel töötas seegi kahjumiga. Ameerika-Balti Pank ei suutnudki siin oma nišši leida ja oleks võinud rahumeeli tegevuse lõpetada ammu enne litsentsi äravõtmist. Ka INKO Balti Pank töötas pidevalt kahjumiga, mistõttu emapank polnud õigustatult 1997. a lõpul enam nõus tema aktsiakapitali suurendama. Eesti Innovatsioonipank aga ei soovinud täita Eesti Panga seaduslikke nõudmisi, mistõttu kaotas 1997. aastal samuti litsentsi. 1998. aastal algas uus välispankade Eestisse-tulek, sest senisest suuremaid ja strateegilisi investoreid otsivad Eesti pangad on neile suureks ahvatluseks.

5.7. Rahvusvahelistumine on aja nõue

Eri maade pangandusturgudel on väliskapitalil baseeruva panganduse osatähtsus erinev. Euroopas on see traditsiooniliselt olnud kõrgeim Inglismaal (üle 50%) ja Belgias (35% ringis). Erandlik on Luksemburg 90%ga.

Kui 1992. a lõpuks oli Euroopa Liidu riikidest teistesse ELi liikmesmaadesse asutatud 308 pangafiliaali, siis kolme järgmise aasta jooksul lisandus neile veel 179, seega kasv oli 58% (Mäenpää). See näitab pangandustegevuse integreerituse kiiret tõusu ELis.

Euroopa Majandus- ja Rahaliidu kolmanda etapi käivitumine kaotas rahvuslike valuutade barjäärid, mis mingil määral kaitsesid kohalikke panku rahvusvahelise konkurentsi eest. Pärast ühisvaluuta juurutamist Euroopas pakuvad rahvuslikele pangasüsteemidele väliskonkurentide eest kaitset vaid geograafiline kaugus ja keeleprobleemid, mis aeglustavad välispankade invasiooni.

Eesti Panga endine asepresident Heldur Meerits asetas ajakirjale The Baltic Review 1996. a keskel antud intervjuus Eesti panganduse arengutendentside kohta pankade rahvusvahelistumise strateegiliste ülesannete pingereas teisele kohale konsolideerumistendentside järel (Meerits). Aasta hiljem, Eesti krooni taaskehtestamise 5. aastapäeva puhul toimunud teaduskonverentsil aga paigutas Eesti Panga president Vahur Kraft pankade rahvusvahelistumise konsolideerumisest ettepoole. Ta ütles: "Juba praegu võib täheldada viiteid mitmetele uutele protsessidele ja suundumustele, mis võivad meie panganduse nägu lähiaegadel väga oluliselt muuta: süvenev rahvusvaheline koostöö, kasvav huvi uute turgude, toodete ja tarnekanalite vastu, finantssektori jätkuv konsolideerumine jne., jne." (Kraft).

Toodud hinnanguist nähtub, et keskpank annab Eesti pankade rahvusvahelistumise pürgimustele kõrge hinnangu. See on ka mõistetav, sest Eesti panganduse siseturg 1,5 miljoni elanikuga ja rekonstrueerimisjärgus majandusega riigis on isegi ühele Euroopa mõistes normaalse suurusega pangale liiga väike. Samal ajal tuleb säilitada siseturul piisav pankadevaheline konkurents selleks, et ergutada nende arengut ja efektiivsust. Eesti pankade rahvusvahelistumise põhjusena mainitaksegi tavaliselt siseturu küllastumist ja soovi madalama konkurentsitasemega naaberturgudel suuremat kasumit teenida (Zirnask).

5.8. Pankade rahvusvahelistumise strateegiad

Eesti pankade rahvusvahelistumisel on kasutatud või üritatakse kasutada kolme strateegiat: tütarpankade või filiaalide asutamist, panga ülesostmist ja olulise osaluse omandamist kohalikus pangas.

Esimesena saavutas rahvusvahelistumisel edu Hansapank, kes kasutas raskustes oleva välismaise panga ülesostmist. 1996. a juunis omandas ta Lätis Deutsch-Lettische Banki. Panga endine nimi muudeti Hansabank-Latvijaks, endiste omanike aktsiad vahetati Hansapanga omade vastu, samuti vahetati välja tütarpanga juhtkond.

Osaluse omandamine on ülesostmisest kergem väiksema vastuseisu tõttu ja vähem riskantne, sest kohalikud omanikud jätkavad tööd. Aktiivselt on välisosaluse omandamise eeltöid Lätis ja Leedus teinud mitu Eesti panka. Näiteks kavatses Eesti Hoiupank osta olulise osaluse põllumajanduspangas Zemes Ukio Banka, mis on Leedu suurim pank. 1997. a detsembris allkirjastas Eesti Forekspank kavatsuste protokolli olulise vähemusosaluse omandamisest Moskva Pioneerpangas.

Kuivõrd pankade ülesostmisega saadakse reeglina halvasti töötav ja suurt saneerimist eeldav pank, aga olulise osaluse omandamine võib põrkuda teiste omanike ja keskpanga vastuseisule, siis valitakse tihti tühjalt kohalt alustamise taktika. Hansapank on juba teatanud kavatsusest asutada Leedus Hansabank-Lietuva, sest eelmised kaks võimalust pole seal õnnestunud. Eesti Ühispank on teatanud tütarpanga asutamisest Peterburis ning ka Moskvasse ja Helsingisse minekust.

Ajakirjanduse andmeile tuginedes saab teha ühe üldise järelduse, mis kehtib kõigi Eesti pankade rahvusvahelistumise kavade kohta: see venib pikema aja peale ja on vähem edukas kui prognoositud. Ei tahaks uskuda, et tegu on lihtsalt "müraga", mida söödetakse positiivse sõnumina aktsiaturule, et panga aktsia hinda tõsta. Tõenäolisem põhjus võib seisneda selles, et panga rahvusvahelistumise kava realiseerimise suhtes ollakse liiga optimistlikud. Eelpool sai mainitud, et analoogilist liigset optimismi on olnud näha ka muude strateegiliste sammude puhul.

Kui võtta aluseks välispankade kogemused tulekust Eesti turule, siis on suutnud konkurentsis vastu pidada vaid Merita Panga filiaal, mille taga on 40% Soome pangandusturust omav emapank. Vaikselt, aga järjekindlalt on Eestis jätkanud Svenska Handelsbankeni esindus, samuti Soome jt maade pankade esindused. Tagasilöökideta sisenemine naabermaa turule kujuneb esinduse etappi läbides küll aeglasemaks, kuid paremini ette valmistatuks, st tegutsema hakkamiseks leitakse õige aeg ja optimaalne vorm. Seetõttu võib öelda, et optimaalse taktika on valinud suurele Venemaa turule minekuks need Eesti pangad, kes on alustanud seal ettevaatlikumalt, tehes algul esinduste rajamisega olude tundmaõppimise ja pinnase ettevalmistamise töid ning alles seejärel võttes suuremaid riske.

Pankade rahvusvahelistumine on kaasajal üha laienev ja tõusva tempoga ilming. Seda õhutab nii turgude süvenev integratsioon kui ka pangaklientide endi sidemete rahvusvahelistumine. Ka Eesti pangad pürgivad rahvusvahelisteks nii tugeva konkurentsi tõttu siseturul kui ka oma kasvu- ja kasumitaotlusi järgides. Eesti pankade senised tulemused on avaldunud ida suunal ja on sealgi tagasihoidlikud. Põhjuseks näib olevat liigne kiirustamine, oma võimete üle- ning võistlejate ja riskide alahindamine.

6. HEAD PANGANDUSTAVAD JUURDUVAD EESTIS VISALT

6.1. Pangad kauplevad usaldusega

Paigutades oma raha panka, teab hoiustaja hästi, et pank kasutab hoiuse pangas säilitamise ajal tema sääste oma äriliste eesmärkide realiseerimiseks. Loobudes ajutiselt ise raha kasutamisest, tahab selle omanik siiski olla veendunud, et tema omand kaotsi ei lähe. Vastupidi, hoiustaja loodab, et raha pangas hoidmine just vähendab, "sukasäärega" võrreldes, selle kaotsimineku ohtu. Seetõttu on klientide usalduse pälvimine ja säilitamine pankadele elulise tähtsusega. Näiteid ei ole tarvis kaugelt otsida. Kuigi Eesti Sotsiaalpanka püüti Eesti Panga poolsete rahasüstide ja juhtkonna vahetusega päästa, pankrotistus ta siiski, sest klientide usaldust ei suudetud enam tagasi võita. Usaldamatuse ilminguid võis täheldada 1998. a suvel, pärast Eesti Maapanga pankrotistumist, ja sama aasta oktoobris, pärast EVEA Panga pankrotiseisundi avalikuks saamist.

Üheks olulisemaks hoovaks klientuuri usalduse säilitamisel on tuginemine eetilistele põhimõtetele. Igasugune äri põhineb reeglitel, sealhulgas eetikanormidel, millest juhindudes osapooled teineteisega suhtlevad. Seega on panganduseetika osa ärieetikast. Siiski on pangandus majanduse keskmisega võrreldes rangemalt ja täpsemalt reguleeritud, sest riskid on suuremad.

6.2. Head pangandustavad tähendavad eetilist pangandust

Pankade tegevuses järgitavaid eetikareegleid nimetatakse headeks pangandustavadeks. Need on 90. aastate alguses välja töötatud paljudes Euroopa riikides. On mitmeid põhjusi, miks eetilisus on just viimaseil aastail pankade jaoks eriti aktuaalseks muutunud. Ühest küljest on põhjuseks järsud muutused pankade tegevuses ja riskides: rahvusvahelistumine, postsotsialistlike riikide ja väärtpaberiturgude poolt pakutavad ahvatlused kiireks rikastumiseks, uued pangateenused jne. Teisest küljest on kainestavalt mõjunud 80. ja 90. aastatel paljudes riikides läbi põetud süsteemsed panganduskriisid (vt tabel 10).

Tabelis ei ole toodud endiste sotsialistlike riikide panganduskriise. Tulenevalt majandus- ja poliitiliste reformide poolt esile kutsutud sügavast majanduskriisist ja muudest põhjustest, on panganduskriisid neis maades olnud eriti rängad. Näiteks lõi Venemaa 1998. a finantskriis jalad alt paljudel pankadel ja seetõttu otsustas Venemaa valitsus luua spetsiaalse agentuuri riigi panganduse ümberkorraldamiseks. Rahandusminister Mihhail Zadorov pidas 1998. a IV kvartalis pangandussüsteemi rekonstrueerimist isegi riigi üheks tähtsaimaks ülesandeks. Venemaa valuuta- ja finantskriis on vähendanud usaldust ka tema naaberriikide ja koostööpartnerite raha- ja pangandussüsteemide vastu. Tabelist 11 näeme, et Balti riikide keskpankade välisvaluutavarud vähenesid oluliselt Venemaa finants- ja majanduskriisi kahe esimese kuu jooksul ja tõenäoliselt on dollariseerumistase neis riikides tõusnud.

6.3. Head pangandustavad eeldavad uut lähenemist

Analoogiliselt teiste postsotsialistlike riikidega, on panganduse eetilisus väga aktuaalne ka Eestis. Kümme aastat tagasi alustas enamik eestimaalasi ühtmoodi vaestena iseseisvuse taastamist ja kapitalismi ülesehitamist. Nüüd on nende hulgas lisaks vaestele ka oma sissetulekuga rahulolevad inimesed ning tõelised miljonäridki, kes börsil mängides suurte summade kaotust pisiasjaks võivad lugeda. Järelikult on osavamad ja julgemad suutnud üleminekuperioodi võimalusi oskuslikumalt ära kasutada.

Soodus pinnas ettevõtlikkuse (aga ka nahaalsuse) konverteerimiseks mahukateks rubla-, dollari- või kroonipatakateks oli algselt seotud ka suhtumisega riiki ja riiklikku omandisse kui millessegi, mida alt vedada ja kust "matti võtta" oli lubatav, teatud juhtudel - Moskva ülemvõimu õõnestamisena - aga isegi tervitatav.

Endise süsteemi lõhkumisel näitasid eeskuju Eesti keskorganid. 1990. a algul taasavatud Eesti Pank hakkas korraldama valuutaoksjone, et lõhkuda N Liidu Välismajanduspanga monopoolset, seadusega kaitstud seisundit valuutaturul ja ühtlasi teenida raha iseseisvaks tegutsemiseks. Olemasolevaid nappe ressursse kasutas keskpank laenu andmiseks kommertspankadele ja neile ettevõtteile, kellel raha ei jätkunud või kes riiklikest pankadest limiidi puudumise või ebapiisavate tagatiste tõttu krediiti ei saanud.

Riigiettevõtete juhid ja kohalike võimuorganite ametnikud aga ilmutasid leidlikkust seaduste eiramises või nende omakasu eesmärgil ärakasutamises. Üks levinumaid võtteid oli väikeettevõtte asutamine juhtkonna poolt. Väikeettevõtte esmane ülesanne oli emafirma tühjaks "lüpsta". Skeem oli lihtne: väikeettevõte ostis valmistoodangu ära riikliku hinnaga ja müüs selle edasi juba oluliselt kõrgema, enda määratud kokkuleppehinnaga. Toormega oli asi vastupidi: väikeettevõte ostis jaotuskava alusel neile eraldatud odavat tooret ning müüs selle emaettevõttele edasi oluliselt kallimalt.

Teine levinud ja põhimõtteliselt kõigile avatud võimalus oli reguleeritud ja reguleerimata hindade vaheliste kääride ärakasutamine. Selleks tuli ajutiselt enda kätte saada suurem summa raha, mille eest omandati odavalt kaubapartii, mis siis kallilt edasi müüdi. Teenitud kasumi võis tasku panna ja tehingu käivitamiseks saadud raha selle omanikule tagastada. Antud skeem eeldas suurt riskijulgust, osavat ametnike määrimist või oma panga olemasolu. Ajalugu vaikib edukaist, aga oma nime on jäädvustanud ebaõnnestujad. Läbikukkunud tehinguiks oli näiteks Revalia Panga põhja viinud nikli ost, verise finaaliga Otepää Ühispanga MAZi äri, Eesti Hoiupanga juhtkonna tööta jätnud Daiwa laenu afäär jm avalikkuseni jõudnud lood.

Pangapankrottide ja -skandaalide kaudu ilmsiks tulnud pangaomanike ja -töötajate kaheldava eetilise väärtusega käitumise juhtumid näitasid kätte vajaduse tõsta pangandussüsteemi usaldusväärsuse suurendamiseks nende eetilisust. Seetõttu lülitatigi 1994. a lõpul vastu võetud krediidiasutuste seadusse nõue, et krediidiasutus on kohustatud järgima laenude andmisel häid pangandustavasid (§ 40). Samuti tuleb krediidiasutuse sisekontrollitalitusel jälgida panga tegevuse vastavust headele pangandustavadele (§ 50). Seaduse kohaselt saab Eesti Panga president keskpanga nõukogu loal kehtestada häid pangandustavasid rikkunud panga üle tähtajalise erijärelevalve (§ 61; Riigi Teataja, 1995). Heade pangandustavade järgimise tähtsust on rõhutatud ka krediidiasutuste seaduse uues redaktsioonis (näit paragrahvides 59 ja 83; Riigi Teataja, 1999).

6.4. Eesti head pangandustavad on välja töötatud

Kuivõrd krediidiasutuste seadus seda nõudis, siis hakati ka Eestis välja töötama heade pangandustavade reeglistikku. 1996. a septembris kinnitaski Eesti Pangaliidu juhatus Eesti heade pangandustavade nõuded. Kuivõrd pärast seaduse vastuvõtmist kulus ligi kaks aastat, enne kui heade pangandustavade määratlemiseni jõuti, siis võib tekkida arvamus, et Eestis oli keskpank rohkem kui kommertspangad huvitatud nende väljatöötamisest ja juurutamisest. Seda kahtlust püüab süvendada ka ajakirjandus, kus aeg-ajalt süüdistatakse panku selles, et need headest pangandustavadest kinni ei pea. Mõnikord on sama üksteisele ette heitnud ka pankurid ise. Heade pangandustavade eiramine pankade poolt on aga kahtlemata võrreldav oksa saagimisega, millel ise istutakse.

Eesti heade pangandustavade määratluses on öeldud: selle dokumendi eesmärk on kirjalikult fikseerida eetilised põhimõtted, millest lähtuvad Eesti krediidiasutused ning mis aitaksid kaasa üksteisemõistmisele, ausale ja vabale konkurentsile ning pangandussüsteemi arengule ja tema hea maine kindlustamisele. Heade pangandustavadega on eetikareeglid kehtestatud järgmistes valdkondades:

pankadevaheline suhtlemine;
pankadevaheline konkurents;
avalikkuse informeerimine;
panga suhe poliitikaga;
panga tegevuse reguleerimine;
panga ja kliendi vaheline usaldus;
kliendi nõustamine;
kaebuste lahendamine;
konfidentsiaalsus.

Võrreldes Eesti häid pangandustavasid teiste riikide analoogsete dokumentidega, on näha, et Eesti tavade koostamisel on mujalt maailmast eeskuju võetud. Rohkem ühisjooni leidub Rootsi, Saksamaa ja ELi Pangandusföderatsiooni dokumentidega. Osa punkte kattub sõna-sõnalt.

Silma torkab see, et pankade ja poliitika vahekorda pole üheski nimetatud riigis peale Eesti peetud vajalikuks ära märkida. Samuti pole teiste riikide heades pangandustavades midagi öeldud tööjõu ühest pangast teise liikumise kohta. Ilmselt ei ole need küsimused mujal probleemiks. Muud Eesti heades pangandustavades sisalduvad eetikavaldkonnad on ühel või teisel kujul olemas ka teiste maade analoogilistes dokumentides.

6.5. Heade pangandustavade juurdumisraskused

Kuigi head pangandustavad on Eestis kirja pandud, ei kulge nende juurdumine praktikas valutult. Näiteks suhetes teiste pankadega ei luba hea pangandustava avaldada arvamusi, mis võiksid põhjustada negatiivsete järelduste tekkimist teise panga olukorra või suundumuste kohta. Kuid 1997. a mais puhkes vastasseis Eesti Ühispanga ja Tallinna Panga vahel, kus ajakirjanduse vahendusel süüdistati teineteist heade pangandustavade eiramises.

Ka näevad head pangandustavad ette, et pangad tagavad nende töötajate sobivuse tööks, hea väljaõppe ning piisava kontrolli nende tegevuse üle, samuti juhendamise ja juhtimise. Liigagi sageli aga jõuavad ajakirjanduse kaudu avalikkuseni faktid, et ebaausad pangatöötajad on kliente või panka tüssanud või et pangaametnikud on olnud ebakompetentsed.

Head pangandustavad seavad kliendi ja panga vaheliste suhete aluseks vastastikuse aususe ja usalduse. Vihje mittevõrdväärse suhtumise kohta kliendisse annab juba seegi asjaolu, et teenindussaalides pole reeglina nähtaval häid pangandustavasid tutvustavaid buklette. Seega pole kliendid teise poole tavadest informeeritud. Kui aga hinnata seda, kui adekvaatselt pangad informeerivad oma kliente ja avalikkust enda tegevusest ja probleemidest, siis on olnud märgata nii enda põhjuseta kiitmist (näiteks mitterealiseerunud rahvusvahelistumise projektid, mida kaljukindlaina esitati) kui ka püüdu negatiivset informatsiooni varjata. Viimast tõendab asjaolu, et pankade intervjuudest ja aruannetest nähtub, nagu oleks kõik korras või vähemalt korda aetav, kuid alles hiljem selgub, et olukord oli pikka aega katastroofiline. Näiteks ilmnes alles Eesti Maapanga pankrotiprotsessi käigus, et veidi enam kui 1,5 miljardi kroonise bilansimahuga panga bilansis oli sadade miljonite suurune ressursivajak.

KOKKUVÕTE

Käesolev uurimus näitas, et pangariskide nivoo siirdemajandusega maades on oluliselt kõrgem kui stabiilse turumajandusega riikides. Põhjuseid on mitmeid, alates sügava majanduskriisi mõjudest ja pangatöötajate ebaprofessionaalsusest kuni heade pangandustavade mittetäieliku juurdumiseni.

Maailma majandus, sh pangandus on viimaseil aastail eriti tormiliselt arenenud ja muutunud. See ei ole jätnud pangandussektori tegevuse tulemuslikkusele oma mõju avaldamata ja enamik riike on kogenud panganduskriiside perioode. Eriti sügavad ja arengut häirivad on need olnud siirdemajandusriikides. Neis on kriisi ärahoidmine peaaegu võimatu, sest preventiivseid abinõusid on usaldusväärse statistika vähesuse, riigivõimu nõrkuse ning kriisi vältimiseks suunatavate ressursside nappuse tõttu raske rakendada.

Stabiilses turumajanduses end õigustanud pangandusriskide juhtimise teooriad ja meetodid ei ole piisavalt kasutamiskõlblikud siirdemaades, sest viimaste majandus- ja monetaarkeskkond on oluliselt erinev ning muutuste tempo kiire ja nende ulatus suur. Samuti pole üldtuntud riskid, mille vastu osatakse piisavalt edukalt kaitseabinõusid rakendada, kaasaegses panganduses enam samavõrd ohtlikud kui uued, alles esilekerkivad riskid. Seetõttu võib 1998. aastal mitmeid arenenud turumajandusega riike tabanud panganduskriisides olla suuremaks süüdlaseks see, et pole loobutud traditsioonilistest riskijuhtimise meetoditest, mitte aga vastavate meetodite mittetundmine. Siirdemajandusriikides, kus kõik riskid on uued, varem mittekogetud, õpitakse neid tundma ja juhtima vigade hinnaga.

Pangandussüsteemi turumajandusele sobivaks kujundamise ja panganduskriiside ületamise kogemused Eestis ning analoogiliste arengutendentside analüüs teistes siirdemajandusriikides lubab järeldada, et raske on ära hoida üksikute pankade pankrottide ülekasvamist süsteemseks kriisiks. Need on kulukad kogu ühiskonnale, pidurdavad reformikavade elluviimist ja aeglustavad majanduse arengut. Panganduspoliitilised abinõud peavad seetõttu olema suunatud eeskätt elujõulisteks osutunud pankade aitamisele ning kriisi õppetundidest tehtud järelduste juurutamisele praktikasse. Viimase ülesande täitmisele püüab kaasa aidata ka käesolev uurimus.

Mart Sõrg

Kasutatud kirjandus:

  Banana Skins Abound. The Banker, Aug 1998, lk 12-13.
  Bank of Finland Bulletin. October 1998, Vol 72, No 10.
  Borish, M. S.; Long, M. F.; Noel, M. Banking Reform in Transition Economies. Finance & Development. Sept 1995, lk 23-26.
  Borts, G. H. The Financial Crisis in the U.S. and the Need for Banking Reform. Economic Journal of Hokkaido University, Vol 20, 1991, lk 29-36.
  Demirgüc-Kunt, A.; Detragiache, E. The Determinants of Banking Crises in Developing and Developed Countries. IMF Staff Papers, Vol 45, No 1, March 1998, lk 81-109.
  Dziobek, Claudia; Pazarbasioglu, Ceyla. Lessons from Systemic Bank Restructuring. Economic Issues No 14. IMF, Washington, 1998, lk 17.
  Eesti, Läti ja Leedu keskpanga reserv väheneb. Äripäev, 17. november 1998.
  Effeciency in European Banking. Philip Molyneyx, Yener Altunbas and Edward Gardener. WILEY, 1996.
  How to Go Bust in the Baltics. The Economist, January 20th-26th, 1996, lk 87.
  Karailev, E. N.; Petkova, I. D. Reforming the Financial System in Central and Eastern Europe. Financial and Monetary Studies, Vol 26. Cluwer Academic Publishers, 1993, lk 205-214.
  Korhonen, I. The Effect of Russian Crises on the Baltic Countries. Baltic Economies - the Quarter in Review. 8 February 1999.
  Koskenkylä, H. Pohjoismaiden pankkien tila ja kriisin jälkeiset kehtysnäkymät. Markka & Talous, 1995, No 3, lk 18-25.
  Kraft, V. Eesti reformikogemus ja Euroopa arengud. Viis aastat Eesti krooni. Tallinn, 1997, lk 7-16.
  Laine, Petri. Banking and Industry in Structural Decline - Searching for New Strategies. Tampere, 1995, lk 129.
  Meerits, H. Banking in Estonia - Trends and Developments. The Baltic Review, Autumn 1996(11), lk 44-45.
  Mäenpää, M. Pankkitoiminta sisämarkkinoiden paineissa. Kanava, 1997, No 9, lk 514-518.
  Nordic Economic Outlook. No 2, 1996, 25 July. Ed Ola Virin. Federation of Swedish Industries.
  Rautava, J. Suomen kauppa Venäjän ja Baltian maiden kanssa. Markka & Talous, 1998, No 3, lk 27-30.
  Readhead, K.; Hughes, K. Financial Risk Management, 1988, lk 287.
  Riigi Teataja. Krediidiasutuste seadus. Nr 4, 1995 ja nr 23, 1999.
  Sinkey, J. F. Commercial Bank Financial Management in the Financial Services Industry. 4th ed, 1992, lk 866.
  Smith, Roy C.; Ingo, Walter. Bank-industry Linkages: Models for Eastern European Economic Restructuring. Financial and Monetary Policy Studies, Vol 26. Cluwer Academic Publishers, 1993, lk 41-60.
  Sooman, P. Hüvitusfondi abil Maapank tühjaks. Äripäev, 31. juuli 1998.
  Tainio, R. Change of Risk Taking in the Finnish Banking Sector in the 1980s and 1990s. Proceedings of The First International Stockholm Seminar on Risk Behaviour and Risk Management. June 12-14, 1995.
  Zirnask, V. Estonian Banks are Going Global. In Time Estonian Air, Summer 1997, lk 4-6.

[1] Käesoleva kirjutise autor Mart Sõrg on Eesti Panga nõukogu esimees, Tartu Ülikooli majandusteaduskonna prodekaan ning raha ja panganduse korraline professor. Kirjutis väljendab autori isiklikke seisukohti.