SISSEJUHATUS

Rahapoliitika üldtunnustatud eesmärk on riigi valuuta stabiilsuse tagamine. Selle eesmärgi täitmisele on suunatud ka enamiku riikide rahasüsteemi institutsionaalne ülesehitus ja keskpanga poolt elluviidav rahapoliitika. Valuuta stabiilsuse määratleb majanduspoliitilise eesmärgina ka Eesti seadusandlus, millele tuginevad omakorda Eesti rahapoliitika põhiprintsiibid ning keskpanga roll rahasüsteemis.

Tarbijahindades mõõdetud inflatsioonitempo, mis on tavalisim raha stabiilsuse mõõdupuu, on rahareformijärgsel perioodil näidanud järjekindlat alanemistendentsi. Samal ajal on see püsinud kõrgemal tasemest, mis on iseloomulik arenenud riikidele, ja seda vaatamata Eesti krooni välisele seotusele Saksa margaga.

Peamiselt on kõrgem inflatsioon avaldunud majanduse nn. suletud sektoris ehk valdkondades, mille juures väliskonkurentsi mõju on kas piiratud ulatusega või puudub täielikult. Seevastu valdkondades, millel on otsene väljund väliskonkurentsile, on hindade stabiilsus olnud tunduvalt kõrgem.

Hinnatõusu kõrgem tase arenenud riikidest, samuti suhteliste hindade muutumine on olnud osa Eesti majanduse arenguprotsessist, mille käigus hindade omavaheline suhteline struktuur on aegamööda liikunud arenenud riikidega võrreldava ülesehituse poole. Samaaegselt on ka Eesti üldine hinnatase lähenenud arenenud riikide omale.

Sellise nähtuse põhiallikas on majanduse erinev tootlikkus siirdemajandustes ja arenenud riikides. Protsessi algstaadiumis tekitab see erinevusi riikide hinnatasemetes. Ühtaegu loob see aga ka võimaluse tootlikkuse suhteliselt kiiremaks kasvuks siirdemajandustes kuni tasemeni, kus see üldjoontes ühtlustub arenenud riikide omaga. Samamoodi nagu arenenud riikide tasemele läheneb siirdemajandusriikide tootlikkus, lähenevad arenenud riikide tasemele ka siirdemajanduste hindade struktuur ja tase. Kui vahetuskurss on valitud rahapoliitika vahe-eesmärgiks, peab see kohanemisprotsess väljenduma mõnede hindade kõrgemas kasvus ning kokkuvõttes ka kõrgemas tarbijahindade korvi maksumuse kasvus. Alternatiiviks oleks selle protsessi osaline või täielik läbimine valuutakursi tugevdamise kaudu.

Hindade kohandumist saab tõlgendada reaalmajanduse tekitatud süvamuutusena. See aga tähendab, et näiteks rahapoliitikal pole võimalik nende üldprotsesside suundadesse sekkuda. Küll peab riigi majanduspoliitika, sh. rahapoliitika, üritama seda, et tehtavad sammud oleksid arengu üldsuundadega kooskõlas ega tekitaks märgatavaid iseseisvaid lisapingeid majandusele mõneti niigi ebamugavasse kohanemisprotsessi.

Eesti rahapoliitika on rahareformijärgsel perioodil tuginenud seotud vahetuskursi poliitikale, mida on toetanud raha emissiooni piiramine keskpanga valuutareservide muutumisega. Viimast mõjutavad aga kaudselt muutused Eesti maksebilansis ja eelkõige kapitali liikumine. Kuivõrd Eestisse on rahareformijärgsel ajal toimunud suur välisinvesteeringute sissevool, siis on see tegur olnud põhiline rahalise keskkonna kujundaja. Siiski ei saa ka seda nähtust oma põhiolemuselt juhuslikuks pidada. Sisuliselt on see peegeldanud eelkõige siirdemajanduse suhtelist tootlikkuse kasvupotentsiaali ning on seega eelkirjeldatud hinnastruktuuri kohanemisprotsessi mõjutavate nähtuste lahutamatu osa.

Kapitali sissevool võib aga olla destabiliseerivaks faktoriks, kui ta on lühiajaline ning peegeldab peamiselt turu väärastusi või ebakohast majanduspoliitikat. Sellest tulenevalt vajab hoolikat tähelepanu kapitali sissevoolu struktuur ning riigi, eelkõige tema eelarvepoliitika roll selles protsessis.

Järgnev analüüs on jagatud nelja ossa:

I osa annab ülevaate rahapoliitika strateegia ja selle elluviimise erinevatest variantidest. Samas kirjeldatakse ka Eesti rahapoliitika eesmärke ning igapäevast toimet;
II osa on ülevaade inflatsiooniprotsessidest Eestis rahareformijärgsel perioodil. Erilist tähelepanu on pööratud suhteliste hindade muutumise protsessile kui rahapoliitiliste valikute olulisele kaasfaktorile;
III osa on suhteliste hindade ja sealtkaudu kogu inflatsiooniprotsessi suunavate süvapõhjuste analüüs;
IV osa käsitleb rahapoliitika rolli ja võimalusi antud protsessis. Samuti vaadeldakse lühidalt kapitali sissevooluga, varade hindade muutumisega ning majanduse konkurentsivõimega seotud küsimusi hindade ühildumisprotsessi tingimustes.

Analüüsile on lisatud lühiseletused ülevaatega seotud mõistete kohta.