I. RAHAPOLIITIKA

RAHAPOLIITIKA EESMÄRK

Rahapoliitika üldtunnustatud eesmärk on rahalise stabiilsuse tagamine. Rahalise stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust, mis sisuliselt näitab ka raha ostujõu säilimist. Olles küll üks osa riigi majanduspoliitikast, on rahapoliitika teostamine ülejäänud majanduspoliitikast enamasti institutsionaalselt eraldatud ja tehtud ülesandeks täitevvõimust (valitsusest) sõltumatule keskpangale.

Selline käitumine tuleneb ajaloolisest kogemusest, mille kohaselt majanduse pikaajalise kasvupotentsiaali täielikuma realiseerumise eeltingimuseks olev rahaline stabiilsus on sageli vastuolus lühemaajaliste eesmärkidega seotud ja suurema päevapoliitilise surve all oleva täitevvõimu optimaalse majanduspoliitilise käitumisega mingil ajahetkel.

Inflatsiooni all mõistetakse enamasti üldise hinnataseme kestvat kasvutendentsi, misläbi raha ostujõud üldiselt kahaneb. Inflatsiooniga ei saa samastada üksikute kaupade hinnamuutusi, kuna sellised protsessid on turumajanduse efektiivsusele põhimõttelise tähtsusega.

Praktikas tekib seega küsimus, kuidas kõige täpsemalt ja usaldusväärsemalt mõõta muutusi raha ostujõus. Probleemi muudab veelgi keerukamaks rahalise stabiilsuse nn. väline mõõde ehk raha vahetuskursis peegelduv ostujõud välisvaluutas. Vaatamata neile raskustele mõõdetakse ostujõu muutumist enamasti eraisikutest tarbijate ostukorvi keskmise maksumuse muutuse abil. Tarbijahinnaindeksite rahapoliitilist kasutatavust on tihti püütud parendada mitmesuguste "puhastatud" näitajate abil, millest tuleb juttu käesoleva ülevaate II osa lõpus.

Formaalselt võttes on tarbijahindade muutumise alusel arvestatud Eesti krooni ostujõud Eestis rahareformist alates kahanenud rohkem kui viis korda. Stabiilsest kroonist rääkimine võib sellel taustal esmapilgul tunduda põhjendamatu. Tuues võrdluseks aga maailma juhtivate valuutade ehk raha funktsioone ülemaailmselt kõige paremini täitvate valuutade - USA dollari, Saksa marga ja Jaapani jeeni - ostujõu muutumise Eesti siseturul, leiame ootuspäraselt, et needki valuutad pole kroonist palju erinevalt käitunud (vt. IV osa ja joonis 10).

USA dollari ostujõu kahanemine on kroonist koguni ulatuslikum olnud. Saksa marga reaalne ehk "asjades" väljendatud väärtus Eestis on vähenenud krooniga ühepalju. Jeen on küll pisut "edukam" olnud, kuid suure osa oma 1992. aasta ostujõust Eestis on temagi kaotanud.

Samamoodi käitub Eesti kroon siis, kui analüüsime tema ostujõu muutumist USA-s, Saksamaal või Jaapanis. Antud võrdlused on sisuliselt täiesti adekvaatsed, kuna kõik vaatlusalused valuutad on täielikult konverteeritavad ehk vabalt üksteise vastu vahetatavad.

Ülaltoodu annab alust eeldada, et Eesti hinnataseme kasv on põhjustatud mahukatest struktuurimuutustest majanduses ja pole seega Eesti rahapoliitikast otseselt mõjutatav. Nimetatud protsesse on lähemalt kirjeldatud käesoleva ülevaate inflatsiooni käsitlevas osas.

RAHAPOLIITIKA STRATEEGILISED VALIKUD

Raha ostujõu stabiilsuse sätestamine rahapoliitika pikaajalise lõppeesmärgina ei anna veel vähimatki viidet viiside kohta, kuidas keskpank peaks seda saavutama.

Hinnatase pole turumajanduses otseselt kontrollitav, samuti ei ole hinnamuutused põhjustatud ainuüksi rahapoliitikast. Rahapoliitika instrumentide kasutamise ja nendest johtuvate hinnataseme muutuste vahel on sageli pikad ja varieeruvad viitajad, mis võivad ulatuda isegi mitmete aastateni. Seetõttu tuleb keskpankadel enamasti n.-ö. lihtsustada rahapoliitika strateegiat ja keskenduda mõne niisuguse näitaja mõjutamisele, mis piltlikult öeldes asub keskpanga tegelikus tegevusväljas oleva raha- ja valuutaturu ning rahapoliitika lõppeesmärgi vahel. Ootuspäraselt kasutataksegi vahe-eesmärkidena selliseid indikaatoreid nagu rahamass, laenumaht, intressitase või vahetuskurss.

Nn. vahe-eesmärgi seadmine mitte ainult ei võimalda keskpangal paremini tegelda oma lõppeesmärgi saavutamisega, vaid annab ka avalikkusele teada rahapoliitika hetketaotlustest. Avalikkuse kontrollivõimalusest johtuv läbipaistvus on peamine tegur rahapoliitika usaldusväärsuse ja seeläbi ka efektiivsuse saavutamisel.

Üldtuntud tõsiasi on see, et mitme vahe-eesmärgi üheaegset seadmist on parem mitte praktiseerida. Tänapäeva rahvusvahelise kapitalituru liberaliseeritust arvestades pole üksiku riigi keskpangal näiteks võimalik vahetuskursiga üheaegselt omatahtsi kontrollida intressitaset või raha hulka majanduses. Niisamuti pole rahamassi juhtimist ehk monetaarstrateegiat järgivatel keskpankadel võimalust suvakohaselt suunata vahetuskurssi või pikaajalist intressitaset.

Sobiv vahe-eesmärk peab vastama kahele alljärgnevale eeldusele:
 1. olema piisava täpsusega kontrollitav keskpanga kasutuses olevate rahapoliitika vahendite abil ning
 2. olema stabiilses ja ettearvatavas seoses rahapoliitika lõppeesmärgiga.

Näiteks intressimäära kasutamine vahe-eesmärgina põrkubki enamasti nimetatud eelduste täitmise raskustele. Nii on tavapärane, et lühiajalised intressid on keskpanga poolt võrdlemisi täpselt kontrollitavad, kuid nende seos tarbimise ja hindadega on väga kaudne. Pikaajalised intressid on seevastu enamasti määrava tähtsusega ühiskonna tarbimisharjumustele, kuid sageli ei suuda keskpangad selliseid intressisignaale õigesti interpreteerida ja piisava täpsusega juhtida. Põhjuseks on eelkõige majandusliku aktiivsuse tsüklilisus, eelarvepoliitika võimalikud mõjud ja üha enam ka intressimäärade rahvusvaheline seotus läbi liberaliseeritud finantsturgude.

Kolm kõige enam levinud rahapoliitilist strateegiat on rahamassi juhtimine, valuutakursi juhtimine ja inflatsiooni otsejuhtimine.

1. Rahamassi juhtimine (Monetary targeting)

Rahamassi juhtimise strateegia otsene alus on tuntud üldpõhimõte, mille kohaselt inflatsioon on pikaajalises plaanis monetaarne nähtus ehk seotud raha hulgaga. Seetõttu on rahamassi kasvu kontrollides võimalik saavutada hinnastabiilsust.

Selle strateegia valik eeldab ühest küljest seda, et rahamassi kasvu ja inflatsiooni vahel on stabiilne või vähemasti piisava täpsusega prognoositav seos. Teisalt eeldab selline strateegia ka seda, et eesmärgiks seatav rahaagregaat oleks keskpanga kasutuses olevate rahapoliitika instrumentide abil kontrollitav.

Viimast eeldust on suhteliselt lihtsam täita siis, kui monetaareesmärgiks seatakse baasraha (M0, s.t. käibel olev sularaha + pankade arved keskpangas) juurdekasv. Sel juhul tegeleb keskpank omaenda bilansi juhtimisega, mis on muu hulgas ka pidevalt jälgitav. Baasraha juurdekasv on rahapoliitika vahe-eesmärgiks näiteks Šveitsi Rahvuspangal. Pisut keerulisem on rahapoliitikat ellu viia Saksa Liidupangal, kes kasutab vahe-eesmärgina praktiliselt kõiki pangahoiuseid sisaldavat laia rahaagregaati M3. Samas ei ole põhimõttelist erinevust Saksamaal ja Šveitsis kasutatavate rahapoliitika teostamise instrumentide vahel.

Kuna rahamassi ja hinnataseme muutused on omavahel seotud suhteliselt pikkade viitaegadega, ei sea rahamassi juhtimise strateegia tavaliselt lühiajalisi eesmärke. Samuti tuletatakse rahapoliitika monetaareesmärk eelkõige majanduse pikaajalise kasvu potentsiaali silmas pidades. Majanduse maht mingil kindlal ajahetkel võib olla suures osas mõjutatud tsüklilistest faktoritest.

Kuigi Saksa Liidupank on praegu Euroopa Liidu riikide keskpankadest ainus, kelle rahapoliitika on kirjeldatav kui rahamassi juhtimise strateegial põhinev poliitika, on nimetatud strateegia ka tulevase Euroopa Keskpanga rahapoliitika kõige tõenäolisem valik. Juba läbi viidud uuringud on näidanud, et kogu Euroopa Liidu rahanõudluse stabiilsus ja prognoositavus on märksa parem kui enamuses liikmesriikides (sh. Saksamaal). See aga loob soodsa aluse rahamassi juhtimisel baseeruva rahapoliitika teostamiseks.

2. Vahetuskursi juhtimine (Exchange rate targeting)

Vahetuskursi rolli on riigid oma rahapoliitika kujundamisel käsitlenud mitmeti. Ühed on seda pidanud täielikuks vabaturu nähtuseks, mille väärtuse kujunemise peab jätma turu meelevalda. Teistes riikides on vähemalt teatud ajajärkudel vahetuskursi riiklikku reguleerimist käsitletud majanduse konkurentsivõime parandamise vahendina. Veel sagedasem on vahetuskursi mõne stabiilse valuutaga sidumise kasutamine rahapoliitika vahe-eesmärgina, mille abil loodetakse efektiivselt saavutada oma valuuta ostujõu säilimine ja seeläbi ka kodumaise hinnataseme stabiilsus.

Viimase lähenemistee teoreetilised alused rajanevad pikaajalistel makromajanduslikel seostel ning eeldavad nii raha neutraalsust reaalmajanduse arengute suhtes kui ka erinevate valuutade ostujõu samaväärsust, kusjuures eeldatakse, et väliskaubandustingimused on üldjuhul määratud väliskeskkonna poolt. Samuti eeldatakse rahamassi otsest sõltuvust rahanõudlusest majanduses, kusjuures rahapakkumise kodumaine komponent määrab ära välisreservide suuruse.

Vahetuskursi on oma rahapoliitika vahe-eesmärgiks võtnud eelkõige kapitalivoogude kõrge mobiilsusega ja avatumad mitte-suurriigid. Selle on tinginud asjaolu, et tänapäeva liberaliseeritud finantsturgude ja kiiresti kasvava väliskaubandusliku läbikäimise tingimustes ei ole üksikul väikeriigil võimalik oma hinnataset ja selle muutusi ülejäänud maailma ja eelkõige oma väliskaubanduspartnerite hindadest suvakohaselt isoleerida.

Empiiriliselt on tõestatud, et avatud majandusega väikeriik ei suuda oma hindade struktuuri kestvalt mõjutada vahetuskursi või mõne teise nominaalsuuruse muutmise abil ja peab seetõttu olema ennekõike reaalmajanduse tasemel piisavalt paindlik kohanemaks kõikvõimalike majanduskeskkonna muutustega. Veel enam, kuna rahvusvahelisi kapitalivooge suunavad üha enam ootused tulevase vahetuskursi suhtes, siis toob investorite vähimgi kahtlus valuuta võimaliku nõrgenemise kohta endaga automaatselt kaasa kõrgema intressitaseme ehk täiendavad kulud majandusele.

Nii näiteks peavad Hollandi riik ja ka teised sealsed laenuvõtjad tänase päevani maksma täiendavat riskipreemiat Saksa margast kõrgema intressi näol, kuna investorid mäletavad ja võtavad seega arvesse, et vaatamata kuldna seotusele Saksa margaga devalveeriti seda korra umbes paarkümmend aastat tagasi.

Vahetuskursi stabiilsust taotleva rahapoliitika erijuhtum on nn. valuutakomitee süsteemi rakendamine. Valuutakomiteele toetuva rahapoliitika üks variant on 1992. aasta rahareformist alates kasutusel ka Eestis. Valuutakomitee erineb tavapärastest seotud vahetuskursiga rahapoliitikatest peamiselt selle poolest, et kindlaksmääratud vahetuskurss on keskpanga või mõne teise vastava institutsiooni poolt eelkõige sularaha, kuid tihti ka kogu baasraha suhtes otseselt garanteeritud.

Nn. tavapärastel puhkudel (mitte valuutakomitee põhimõttel töötades) on soovitud vahetuskursi tase või selle kõikumisvahemik keskpangale lihtsalt eesmärk, mille poole püütakse vabalt toimivat valuutaturgu ennekõike lühiajaliste intresside suunamise abil juhtida. Kui viimatinimetatud vahendid peaksid aga turukursi mõjutamiseks ebapiisavaks osutuma, siis ei saa keskpank läbi otseselt valuutaturule sekkumata, kuigi tema indu võib teinekord pärssida välisvaluutareservide ebapiisav tase. Valuutakomitee puhul on viimase probleemi tekkimine praktiliselt välistatud.

Kuigi vahetuskurss on rahapoliitika vahe-eesmärk rohkem kui pooltes Euroopa Liidu liikmesriikides, ei saa tõenäoliselt eeldada tema kasutamist tulevase Euroopa Keskpanga rahapoliitikas. Põhjuseks on asjaolu, et Euroopa Rahaliit on rahapoliitilises mõttes kindlasti suurriik, mistõttu tema iseseisva rahapoliitika efektiivsuses ei saa olla kahtlust. Samasuunaliste argumentidena tuleb arvestada ka seda, et suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikide väliskaubandusest toimub praegu teiste liikmesriikidega, ning et eeldatavasti vajab tulevane Euroopa Rahaliit sageli USA-st ja Jaapanist erinevaid rahapoliitilisi suunavõtte.

3. Inflatsiooni otsejuhtimine (Inflation targeting)

Inflatsiooni otsejuhtimise strateegiat iseloomustab see, et rahapoliitikas ei seata kindlat vahe-eesmärki ning mitmesuguste erinevate indikaatorite ja instrumentide kasutamise abil püütakse otseselt saavutada eelnevalt kindlaksmääratud inflatsioonitaset. Püstitatud eesmärgi saavutamine on sel juhul ka rahapoliitika edukuse mõõdupuu.

Inflatsiooni otsejuhtimise strateegiat hakati rahapoliitikas esmakordselt kasutama 80-ndate aastate lõpus, kusjuures Euroopas sellise tee valinud keskpankade (näiteks Inglise Panga, Soome Panga, Rootsi Riigipanga) otsus oli eelkõige tingitud Euroopa Rahasüsteemi kriisist 90-ndate aastate alguses.

Väidetavalt ei ole sellisele üheastmelisele strateegiale üleminek olnud tingitud nimetatud lähenemistee iseeneslikust paremusest teoreetilises aspektis. Valiku taga on eelkõige nähtud paratamatut vajadust, kuna finantsturgude arengust tingituna olid traditsioonilised rahapoliitilised seosed muutunud ebastabiilseks ja prognoositava ühenduse leidmine hindade ja mõne vahe-eesmärgi vahel oli mitmes riigis muutunud praktiliselt võimatuks.

Inflatsiooni otsejuhtimise strateegia plussidena nähakse rahapoliitika igapäevase teostamise otsest seost hinnastabiilsuse kui poliitika lõppeesmärgiga. Teisisõnu peaksid seetõttu kõik rahapoliitilised sammud minema nii-öelda asja ette. Samas ei pruugi aga vahe-eesmärgi kasutamise puhul juhitava indikaatori muutus veel tagada lõppeesmärgi saavutamist.

Eelkõige monetaarstrateegia pooldajad (näit. Saksa Liidupank) peavad inflatsiooni otsemõjutamist vahe-eesmärgiga strateegiatest vähemefektiivseks ja soovitavad seda kasutada alles siis, kui ükski vahe-eesmärk pole enam kasutatav. Baseerudes suurel määral inflatsiooniprognoosidel ja mitmekesise rahapoliitilise instrumentaariumi ökonomeetrilisel seosel hinnastabiilsusega, valitseb antud strateegiat alati oht, et prognoosid ei pea paika, rahapoliitilised seosed ei osutu stabiilseteks ning rahapoliitika avalik mõistetavus ja jälgitavus ning seetõttu ka usaldusväärsus on häiritud.

Kuna inflatsiooni mõõdetakse suhteliselt suure viitajaga, pole rahapoliitiliste sammude tegelik mõju sageli selgelt jälgitav. Raskusi suurendab asjaolu, et inflatsiooni mõjutavad ka mitte-rahapoliitilised tegurid (kaudsed maksud, suured välised hinnakõikumised jms.) ja inflatsioon võib piirkonniti erineda ka samasuguses rahapoliitilises keskkonnas.

Vaatamata oma keerukusele ja muudele puudustele on inflatsiooni otsejuhtimise strateegia rahamassi kontrollimise strateegia kõrval teine tõsisem võimalus tulevase Euroopa Keskpanga rahapoliitika aluse kujundamiseks. Siiski võib praeguste arengute alusel tõenäolisemaks pidada rahamassi juhtimise strateegia valikut, kuigi lõpliku otsuse tegemine jäetakse ilmselt 1998. aastal asutatava Euroopa Keskpanga enda hooleks.

RAHAPOLIITIKA INSTRUMENDID

Rahapoliitika teostamiseks kasutatavad vahendid on keskpanganduses olnud suhteliselt mitmekesised. Varasematel aegadel üsna levinud nn. otsesed instrumendid (laenumahu piirangud, intressipiirangud, rahvusvaheliste kapitalivoogude reguleeritus jms.) on viimastel kümnenditel asendunud kaudsemate ja turulähedasemate vahenditega.

Enamiku tänapäeva keskpankade peamiseks rahapoliitika teostamise vahendiks on saanud avaturuoperatsioonid. Sisuliselt tähendab see seda, et keskpank osaleb rahaturul üsna tavalise tehingupartnerina, kuigi oma kasumi suurendamise asemel on tal hoopis rahapoliitilised eesmärgid. Instrumentide suhteline mitmekesisus on lisaks institutsionaalsele ajaloole tingitud ka vajadusest erinevaid olukordi erinevalt käsitleda. Eelkõige on asi selles, et mõne vahendi puhul saab otsese rahapoliitilise tagajärje kõrval või sageli isegi selle asemel arvestada mitmesuguseid raha stabiilsusega kaudsemalt seotud positiivseid kõrvalmõjusid (vähemriskantne maksesüsteem, sobivam keskkond teiste rahapoliitika vahendite rakendamiseks, rahapoliitilistest suundumustest teavitamine jms.).

Erinevalt enamikust keskpankadest kasutab Eesti Pank, tulenevalt valuutakomiteele tuginevast rahasüsteemist, oma rahapoliitika teostamise peamise vahendina otsest osalemist valuutaturul. Samas ei tähenda see seda, nagu oleks teiste rahapoliitika instrumentide kasutamine Eesti Panga jaoks täiesti võõras või välistatud.

Rahapoliitika enamlevinud vahendid on avaturuoperatsioonid, laenu ja hoiuse püsivõimalused ning pankade kohustuslikud reservid keskpangas. Praktiliselt on juba otsustatud, et nii avaturuoperatsioonid kui ka püsivõimalused kuuluvad ka tulevase Euroopa Keskpanga kasutatavate instrumentide hulka.

1. Avaturuoperatsioonid (Open market operations)

Erinevalt püsivõimalustest on avaturuoperatsioonide puhul aktiivseks ehk tehinguid algatavaks pooleks keskpank. Vormiliselt teostatakse tavapäraseid väärtpaberite ostu-, müügi- või repotehingud. Läbi selliste operatsioonide suudab keskpank rahaturu likviidsust muutes ehk lühiajalist raha kokku ostes või turule paisates üsna efektiivselt juhtida lühiajaliste intresside kujunemist. Sageli teostavad keskpangad avaturuoperatsioone ka ainuüksi seepärast, et n.-ö. olla turul ja siduda pankade likviidsuse juhtimisotsuseid endaga. Viimane tagab omakorda otseselt rahapoliitika eesmärkide saavutamisele suunatud operatsioonide lihtsama teostatavuse tulevikus.

Kuna Eesti Panga rahapoliitika teostub peaaegu täies ulatuses valuutaturul, siis on avaturuoperatsioonide kasutamise vajadus ja otstarbekus äärmiselt piiratud. Ei tohi unustada seda, et rahaturu intressitase on avatud majanduses suhteliselt üheselt määratud fikseeritud vahetuskursi enda kaudu. Samas on Eesti Pank 1993. aasta kevadest alates väikestes kogustes süstemaatiliselt emiteerinud lühiajalisi laenusertifikaate (CD-d). Kuigi igakuise emissiooni toimumise aeg on alates 1996. aasta teisest poolest viidud sularahanõudluse kuusisese sesoonse languse algusesse, ei ole sertifikaatide esmane eesmärk üleliigse rahamassi rahaturult äratõmbamine. Eelkõige on tegemist Eesti Panga poolt sellise instrumendi loomisega, mida pangad saavad ennetähtaegsete tagasimüügi- või repotehingute abil kasutada oma arveldusarve ajutiste puudujääkide korvamiseks Eesti Pangas.

2. Püsivõimalused (Standing facilities)

Püsivõimaluste loomine pankade üleliigse raha lühiajaliseks hoiustamiseks ja ajutiselt puudujäänud summade laenamiseks on keskpankade hulgas üha enam levinud. Varem suhteliselt laialt levinud süsteem, kus pankadel oli võimalus saada keskpangast lühiajalist laenu odavamalt kui pankadevaheliselt vabaturult, on praktiliselt kadumas. Üldiselt aktsepteeritavaks on muutunud põhimõte, et juhul, kui keskpank on loonud laenuvõimaluse pankade ajutiste rahavajakute katmiseks, siis peavad pangad maksma turumäärast kõrgemat intressi ja kindlasti ka tagama sellise laenu mõne keskpanga poolt eelnevalt aktsepteeritud väärtpaberiga.

Eelkirjeldatud kujul üles ehitatud laenuvõimaluse intress on automaatselt rahaturu intressitaseme ülempiir, kuna pankadel pole otstarbekas laenata üksteiselt raha kallimalt, kui on võimalik laenata keskpangalt.

Ajutiselt liigsete vahendite hoiustamisvõimaluse puhul on keskpanga makstav intress pankadevahelise rahaturu intressimäärast mõnevõrra madalam. Selline intress on omakorda pankadevahelise rahaturu intressitaseme alampiir, kuna üksteisele pole otstarbekas laenu anda odavamalt, kui keskpank maksab raha hoiustamise eest.

Püsivõimaluste intresse muutes saab keskpank suunata rahaturu intresside paiknemisvahemikku. Mõlemad püsivõimalused, laenamisvõimalus otseselt, hoiustamisvõimalus kaudsemalt, vähendavad maksesüsteemi riske ja on seepärast rahapoliitikale olulised. Veel enam, läbi rahaturu intresside ülemise ja alumise piiri olemasolu saavutatud lühiajaliste intressimäärade suurem stabiilsus ning väiksem vastuvõtlikkus tehnilistele ja muudele mitte-rahapoliitilistele juhumõjudele loob iseenesest soodsa keskkonna teiste rahapoliitika vahendite kasutamiseks ja rahapoliitiliste signaalide selgemaks esiletulekuks.

Eesti Pank on alates 1996. aasta teisest poolest ka oma rahapoliitikas kasutusele võtnud hoiustamise püsivõimaluse. Kuna fikseeritud vahetuskursist tulenevalt ei saa Eesti kroonil olla päris omatahtsi kujunevat lühiajalist intressimäära, siis on Eesti Panga poolt pankade arveldusarvete vabale ehk kohustuslikke reserve ületavale jäägile makstav intress seotud Saksa Liidupanga diskontomääraga. Hoiustamise püsivõimaluse kasutamise eesmärk on ennekõike vähendada maksesüsteemi riske ja vähemal määral ka stabiliseerida rahaturu intresse.

Intressikandva hoiustamisvõimaluse puhul on oluline ka see, et ta ergutab panku käituma ratsionaalselt ja revideerima oma kalduvust minimiseerida arveldusarve päevalõpu seise Eesti Pangas. Seeläbi saavad nad paremini vältida likviidsusvajakute tekkimise ohtu pankadevaheliste arvelduste käigus.

Sisuliselt kasutab Eesti Pank oma rahapoliitikas ka laenamise püsivõimalust, kuigi selle vajadus ja mastaabid on mitme asjaolu tõttu piiratud. Praegu on pankadel võimalik muude abinõude hulgas oma ajutiste likviidsuspuudujääkide kõrvaldamiseks kasutada ennetähtaegseid tagasimüügi- ja repotehinguid Eesti Panga lühiajaliste laenusertifikaatidega (CD-d). Repotehing on siinjuures sisuliselt identne väärtpaberi tagatisel laenu andmisega, kusjuures ainsaks hetkel Eesti Panga poolt aktsepteeritud tagatiseks on tema enda emiteeritud CD-d.

3. Kohustuslikud reservid (Required reserves)

Kohustuslikud reservid kujutavad endast pankade kohustust hoida keskpangas teatud osa oma klientidelt vastu võetud hoiustest ja kohati ka muudest kaasatud vahenditest. Kohustuslike reservide roll rahapoliitikas on sagedane vaidlusteema, samuti pole veel täiesti kindel tema olemasolu tulevase Euroopa Keskpanga rahapoliitika teostamise vahendite hulgas. Kohustuslikke reserve ei kasutata keskpanga rahapoliitika vahendina viies Euroopa Liidu liikmesriigis, samuti näiteks Šveitsis. Siiski leiavad mitmed keskpangad (sh. Eesti Pank), et kohustuslikel reservidel on rida eeliseid.

Eeldusel, et reservide nõutav tase tuleb saavutada mingi perioodi keskmisena või et neid saab mõnel muul viisil vajaduse korral kasutada maksete teostamiseks, on kohustuslike reservide abil võimalik stabiliseerida rahaturu intressitaset ja vähendada likviidsusriski pankadevahelistes arveldustes. Kohustuslike reservide kasutamisvõimalus maksete teostamisel vähendab pankadevahelise rahaturu intressitaseme sõltuvust paratamatutest ebakorrapärasustest igapäevaste maksete mahus. Samuti on need täiendavaks puhvriks pankade ajutiste likviidsusvajakute kõrvaldamisel.

Sageli on kohustuslike reservide ülesandeks ka baasrahanõudluse mõningase stabiilsuse tagamine, mis omakorda võimaldab efektiivsemalt rakendada teisi seotud rahapoliitika vahendeid.

Rahamassi juurdekasvu piiramine, kui kohustuslike reservide kunagine rahapoliitiline põhiülesanne, enam praktilist kasutust ei leia. Põhjuseks on vahendi kohmakus ja üha suurenenud ebaefektiivsus rahamassi kontrollimisel ning samuti see, et tegu on administratiivse instrumendiga, mille puhul ei ole tagatud kõigi turuosaliste võrdne kohtlemine.

Eesti Pank näeb kohustuslike reservide rolli eelkõige maksesüsteemi riskide vähendamises ja rahaturu intresside stabiliseerimises. Eesti krediidiasutustele viidi kohustuslike reservide nõude täitmise arvestus ühe kuu keskmisele üle alates 1996. aasta 1. juulist. Varem võis kohustuslikke reserve makseteks kasutada piiratud ulatuses teatud trahviintressi eest.