III. INFLATSIOONIMEHHANISMI PÕHIMÕTTED

Kuigi suhteliste hindade muutumine ja hinnastruktuuri lähenemine rahvusvahelisele hinnatasemele on Eesti inflatsiooniprotsessi selgeimalt piiritletav osa, ei selgita eelnenud analüüs iseenesest veel neid põhjusi, mis määravad hindade muutumise protsessi lähtekohad ja arengukiiruse. Olles küll hinnastruktuuri kohandumisega otseselt seotud, ei ole erinevate riikide arengu- ja hinnataseme erinevused iseenesest veel määravaks faktoriks, mis selgitaks, miks nad üksteisele lähenevad.

VÄLISTEGURID

Suhteliste hindade muutumisele avaldavad teatud mõju välised tegurid. Inflatsiooni arengut maailmas on viimastel aastatel suunanud üldiselt aktsepteeritud põhimõte, mille kohaselt rahapoliitika põhieesmärk on hinnatõusu pidurdamine ja inflatsiooni hoidmine võimalikult madalal tasemel. Seega on ka üldine hindade varieeruvus maailmas olnud tagasihoidlik ning selle mõju Eesti inflatsioonile piiratud.

Küll aga on Eesti hindade struktuuri mõjutavaks välisteguriks peamiselt tooraine ja põllumajandussaaduste hindade muutumine maailmaturul, kusjuures need hinnakõikumised on kasvanud (vt. joonis 7). Kuigi nende hindade muutus võib avaldada riigiti erinevat mõju, mõjutavad need muutused üldjoontes riike siiski üsnagi sarnaselt ega suuda seetõttu selgitada hinnamuutuste suuremaid erinevusi. Ka Eesti kui suhteliselt hajutatud väliskaubandusega riigi puhul pole see tegur piisav selgitamaks erinevusi meie ja arenenud riikide inflatsiooniprotsessis.

Eesti hinnataset spetsiifilisemalt mõjutavaks välisteguriks on olnud Venemaa kui meie tähtsatest väliskaubanduspartneritest ühe ebastabiilsema majanduskeskkonnaga riigi reformide kulg. Nii on korduvalt mõjutanud mõnede toidukaupade hindu Eestis nende kaupade USA dollarites väljendatud hinna järsk muutumine Venemaal. Kuivõrd aga Venemaa majanduse lähtepositsioon ning arenguloogika on paljuski sarnane Eesti arengutega, ei selgita ka see argument iseenesest veel protsesside tagamaid.

SISETEGURID

Kuigi välistegurid avaldavad Eesti inflatsiooniprotsessile teatud mõju, on hindade struktuuri esialgse erinevuse ja sellele järgnenud kohandumise peamiseks põhjuseks meie enda majanduses toimuvad muutused.

Hindade ühtlustumine väliskonkurentsile avatud majandussektorites

Majandusreformid Eestis algasid plaanimajandusest pärit hindadega, mis ei vastanud turumajanduses kujunevale nõudluse ja pakkumise vahekorrale. Turusuhetele üleminekuga kaasnes seetõttu nii üldise hinnataseme kui ka üksikute kaupade vaheliste suhteliste hindade muutus. Sellise protsessi üks liikumapanev jõud on arbitraaž välismaisele konkurentsile avatud majandussektorites.

Arbitraaž käivitub juhul, kui sarnaste kaupade hinnad on piirkonniti ja riigiti erinevad. Sellisel juhul teenivad eksportöörid ja importöörid täiendavat lisakasumit ainult hinnavahe arvelt. Nõudluse kiire kasv odavama hinnaga, kuid sarnaste omadustega kauba järele ühtlustab väliskonkurentsile avatud sektori toodete hinnad kodumaal maailmaturu hindadega[1] .

Selline protsess toimus rahareformijärgsel perioodil ka Eestis. Väliskaubanduse vabastamine valitsuse kontrolli alt ja ümberorienteerumine arenenud tööstusriikidele tõi kaasa kaubeldavate toodete hindade kiire muutuse. Suurenenud tulud kaupade ja teenuste ekspordist ning sissetulekute kasv tõid kaasa ka kodumaiste teenuste plaanimajadusest pärit ebaloomulikult madalate hindade tõusu. Sama leidis aset muudes suletud sektori harudes.

Teatud ulatuses kirjeldavad arbitraaž i mõju Eesti inflatsiooniprotsessile avatud sektori kaupade ja ekspordi hinnaindeksid. Seejuures arvestavad need indeksid kaupade kvaliteedi muutust ainult osaliselt. Reformide arenedes ja majandussüsteemi avanedes väliskonkurentsile on paranenud paljude kaubaartiklite omadused[2] . Seetõttu võib Eestis toodetud kauba praegune maailmaturu hind kauba parema kvaliteedi tõttu oluliselt erineda tema 1993. aasta hinnast. Sel juhul on sisuliselt tegemist uue kaubaga, mida aga hinnaindeksite koostamisel ei arvestata.

Hindade kohanemine arbitraaži mõjul on lõplik protsess ega seleta arenenud riikidega võrreldes kiirema hinnatõusu põhjusi pikema aja jooksul. Avatud sektori hindade ühtlustudes kujuneb välja uus tasakaaluline hinnatase, mille saavutamisel inflatsioon võrdsustub muu maailma omaga. Seetõttu ei ole hinnaühtlustumine avatud sektoris ainus inflatsiooni põhjustaja. Osutub, et hoopis olulisem inflatsiooni allikas on Eesti majanduse jätkuv ümberstruktureerimine ja tööviljakuse kasvupotentsiaal.

Tööviljakuse kasv ja inflatsioon

Sotsialistlikust süsteemist turusuhetele üleminevat majandust iseloomustab suur nõudlus tootlike investeeringute järele ja suhteliselt hea koolitusega tööjõud. Selline olukord loob soodsad tingimused tööviljakuse kasvuks, mistõttu füüsilise kapitali tootlikkus Eestis on kõrgem arenenud riikide vastavast näitajast. Kapitali vaba liikumise korral paigutavad investorid vahendid kõrgema tootlikkusega piirkondadesse. Tekkiv välisinvesteeringute juurdevool suurendab nõudlust kodumaiste tootmissisendite, s.o. tööjõu, maa ja kohalike teenuste järele.

Väliskapitali ligitõmbavatesse sektoritesse, näiteks eksporttootmisse suunatud investeeringud suurendavad nõudlust tööjõu järele. Tööjõunõudluse kasv toob kaasa palgatõusu, töö muutub atraktiivsemaks neis sektorites, kus kapitali tootlikkus on kõrgem. Sellest tulenevalt mõjutavad väiksema uute investeeringute mahuga majandusharusid, mis kuuluvad peamiselt vahetu rahvusvahelise konkurentsi eest suletud sektorisse, kaks tegurit: kvalifitseeritud tööjõu lahkumine ja suurenev nõudlus nende toodete järele.

Kui tööviljakuse kasvupotentsiaal oleks kõigis sektorites ühesugune, siis hakkaks sellises olukorras suletud sektori tööviljakus tõusma. Ühe töötaja poolt toodetud kaubakoguse suurenedes kasvavad aga sissetulekud ning tööjõuturul taastub nõudluse ja pakkumise tasakaal. Kuid mis kõige tähtsam - selline protsess ei kiirenda inflatsiooni. Välisinvesteeringute sissevool alandab küll intressimäärasid ja tõstab rahapakkumist, kuid tööviljakuse tõustes on suurenev rahapakkumine vastavuses toodangu reaalse kasvuga. Avatud sektori hinnad määratakse maailmaturul ja suurenenud kogunõudlus tõstab suletud sektori toodangut, mitte hindu. Erinevates majandussektorites toodetud kaupade suhtelised hinnad ei muutu ja inflatsioon on valuuta fikseeritud kursi tõttu määratud ankurvaluuta riigi hinnatõusuga.

Paraku ei vasta selline ideaalne olukord tegelikkusele. Tööviljakuse kasvu ja tootmismahu suurendamise võimalused on majandussektorite lõikes erinevad. Väliskonkurentsile avatud sektorites on tööviljakuse kasvu võimalused osutunud suuremaks. Samas on suletud sektori, eriti teenindussfääri tootlikkuse tõusu potentsiaal väiksem. Tootlikkuse madalama kasvutempo tõttu põhjustab suurenev nõudlus suletud sektori kaupade järele nii tootmismahu kui ka hindade muutuse.

Ülaltoodust järeldub, et tööviljakuse kasvutempo erinevus avatud ja suletud sektori vahel on arenevas majanduses peamisi inflatsiooni põhjusi. Tööstusse ja mujale avatud sektorisse tehtud investeeringud[3] suurendavad kogunõudlust. Madalama tootlikkuse kasvuga suletud sektoris hakkavad hinnad seetõttu tõusma[4], mis kergitab hinnataset tervikuna. Ka Eestis on sektoritevaheline tootlikkuse erinevus inflatsiooni üks peamine põhjus. Kirjeldatud protsess kestab seni, kuni järjest suurenevad tootmiskulud võrdsustavad tööviljakuse kasvutempo ja seega kapitali piirtootlikkuse kodu- ja välismaal. Pärast seda jõuab suhteliste hindade struktuur uude tasakaaluolekusse.

[1] Analoogiliste kaupade hindade ühtlustumine ehk ühe hinna seadus kehtib avatud sektori jaoks rangelt ühesuguste, maailmas laialt kaubeldavate toodete, näiteks tooraine ja enamiku tööstuskaupade puhul. Samal ajal on võimalikud kõrvalekalded ühe hinna seadusest transpordikulude, maksupoliitika ja rahvusvahelisele kaubavahetusele seatud takistuste tõttu.
[2] Kaupade omaduste all tuleb käsitleda mitte ainult toodet otseselt iseloomustavaid parameetreid, vaid ka pakendit, kauba kättesaadavust jms. turuväärtust mõjutavaid suurusi.
[3] Majandusreformide algetapil finantseeritakse investeeringuid välismaiste säästude, peamiselt otseinvesteeringute arvel. Majanduse arenguga kasvavad sissetulekud ja sellest tulenevalt rahastatakse üha suuremat osa investeeringutest kodumaistest vahenditest.
[4] Teenuste hinnataseme kasv sisaldub kaudselt ka avatud sektori hinnaindeksis, sest lõpptarbijale müüdava kauba hinnas sisaldub ka suletud sektori komponent töötasude, rentide jms. kulutuste näol.