KOKKUVÕTTEKS

Eesti rahapoliitika strateegiline alus on krooni vahetuskursi seotus Saksa margaga. Seotud vahetuskursipoliitika eesmärk on importida baasvaluuta (Saksa marga) stabiilsust Eesti majandusse. Analoogiline lähenemine on eelkõige väikeste ja paratamatult avatud majandusega riikide puhul üsnagi laialt levinud.

Vahetuskursipoliitika usaldusväärse toimimise tagamiseks on Eestis valitud nn. valuutakomitee süsteem, mille kohaselt keskpanga kohustuste ehk baasraha kasv on seaduslikult piiratud keskpanga käsutuses olevate valuutareservide mahuga. Tulenevalt ka valuutakomitee süsteemi eripärast, toimub peamine rahaturu tasakaalustamine Eesti Panga ja kommertspankade vaheliste valuuta ostu-müügi tehingute kaudu. Lisaks valuutaturu tehingutele on likviidsussüsteemi sujuva toime tagamiseks tulnud rakendada ka üksikuid muid rahapoliitilisi lisaabinõusid (näiteks kohustuslikud reservid).

Rahareformijärgsel perioodil on Eestis inflatsioonitase pidevalt langenud. Ühtaegu on oluliselt muutunud teenuste ja kaupade hindade omavaheline struktuur.

Krooni stabiilsus on ilmnenud eelkõige neis majandusharudes, mis tegutsevad otseselt väliskonkurentsi tingimustes ehk majanduse avatud sektoris. Samas on eelkõige majanduse nn. suletud sektorist tulenenud hinnatõusu mõjul Eesti inflatsioon püsinud kõrgemal arenenud riikide inflatsiooninäitajatest.

Sellega on Eesti hinnatase lähenenud arenenud riikide tasemele. Siiski viitavad võrdlusandmed sellele, et hoolimata suuremast inflatsioonist on Eesti hinnad siiani oluliselt madalamad arenenud riikide võrreldavatest näitajatest.

Nii hinnataseme esialgsed erinevused, erinev inflatsioonitempo kui ka suhteliste hindade muutumine on olnud tingitud eelkõige Eesti majanduse lähtepositsioonist ja järgnenud arengust. Nad on peegeldanud Eesti majanduse esialgseid raskusi üleminekuprotsessi algstaadiumis, reformide tulemusel järgnenud tootmisressursside kasutamisefektiivsuse tõusu ning selle arengu erinevusi erinevates majandusharudes. Majanduse tootlikkuse lähenemisega arenenud riikide võrreldavale tasemele kaasneb paratamatult ka meie hinnataseme ja hindade omavahelise struktuuri ühtlustumine arenenud riikide omadega. Samas kaasneb hinnataseme ühtlustumisega ka antud protsessiga seotud inflatsioonitempo alanemine.

Kuivõrd hinnamuutuste protsessi lähtekohaks on muutused reaalmajanduse alustugedes, pole nad rahapoliitika poolt suunatavad ning seega ei saa nende takistamist ka rahapoliitika eesmärgiks seada. Neis tingimusis peab majanduspoliitika ja eelkõige rahapoliitika olema suunatud sellise keskkonna loomisele, mis väldiks suuremaid kõrvalekaldeid majanduses toimuvaist käsitletud süvaprotsessidest.

Valuutakomitee põhimõttele tuginev rahasüsteem koos teda kaudselt toetava eelarvepoliitikaga on selle ülesande täitnud ning hindade muutumine pole objektiivsest hindade ühildumisprotsessi poolt dikteeritavast arengust seni ilmselt liigselt kõrvale kaldunud.

Kuigi lühiajalist hindade liikumist iseloomustab lähitulevikuski mõningane ebastabiilsus, on alust arvata, et praeguse rahasüsteemi jätkamine loob soodsad eeldused hinnastabiilsuse jätkuvale süvenemisele ning inflatsioonitempo alanemisele lähiaastail.

See aga eeldab, et rahasüsteemist tuleneva rahapoliitika ja riigi eelarvepoliitika elluviimine oleks püsivalt koordineeritud. Samuti vajavad jätkuvat tähelepanu ühildumisprotessidega paratamatult kaasnevad võimalikud ohud finantssüsteemile.