II HINNAD JA KROONI REAALNE VAHETUSKURSS

1997. aastal jätkusid Eesti inflatsiooni märgatavad alanemistendentsid. Kuigi hinnatõusu iseloomustavad indeksid aasta jooksul ajutiselt ka suurenesid, stabiliseerus inflatsioonitase siiski 1996. a keskmisest märgatavalt madalamal. Jätkuvalt oli peamiseks inflatsioonitrendi suunavaks teguriks siirdemajandusriikidele iseloomulik hinnaühildumisprotsess, mille põhjused tulenevad majanduse ümberstruktureerumisest ning tootlikkuse suhteliselt kiirest kasvust. Samas oli 1997. aastale iseloomulik, et esines ka mitmeid tegureid, mis takistasid inflatsioonitempo edasist alanemist (nt Saksa marga suhteline nõrkus USA dollari suhtes). Mõnel juhul (nt suur kodumaine nõudlus) andsid need alust ka kartuseks, et on vajalik laiem majanduspoliitiline sekkumine. Koos inflatsioonitempo alanemise ja krooni nominaalse efektiivse vahetuskursi nõrgenemisega aeglustus ka reaalse vahetuskursi kallinemine.

INFLATSIOON 1997. AASTAL

Tarbijahinnaindeksi aastakeskmine kasv aeglustus ka 1997. aastal, peegeldades üldist disinflatsioonitendentsi. Kui 1996. aastal kasvasid tarbijahinnad eelmise aasta suhtes 23,3%, siis 1997. aastal vaid 11,2% (vt tabel 2.1). Teisalt tõusid aga alates II kvartalist jooksva 12 kuu indeksid (vt joonis 2.1), mis olid aasta alguses langenud seni madalaimale tasemele. Nimetatud tõus on muuhulgas seletatav inflatsiooni muutumise eripäraga 1996. aastal, kui eriti II poolaastal langes hinnakasvu tempo allapoole pikaajalist trendi.

Tööstustoodangu tootjahinnad tõusid 1997. aastal 7,8% ning ekspordihinnad 4,9% (1996. aastal vastavalt 9,9 ja 5,6%; vt joonis 2.2). Sarnasusi võib leida nii mõlema indeksi kui ka USA dollari kursi dünaamikas.

INFLATSIOONI PIKAAJALINE ARENG

Jätkuvalt on Eesti inflatsiooni suunavaks teguriks siirdemajandusriikidele iseloomulik majanduse arengust tulenev hinnakonvergents ehk -ühildumine. Hinnaühildumise peamisi mootoreid on Eesti majanduse jätkuv avanemine ning tootlikkuse madal tase üleminekuprotsessi algstaadiumis, millele omakorda on järgnenud selle üldine suhteliselt kiirem kasv võrreldes arenenud riikidega. Tootlikkuse lähenemisega arenenud riikide tasemele kaasneb ka Eesti hinnastruktuuri ja -taseme lähenemine arenenud välisriikide omale.

Ühest küljest väljendub hinnaühildumine eelkõige nn avatud sektori hindu[1] puudutava hinnaarbitraažina, mis on seotud Eesti majanduse varasema isoleeritusega maailma kauba- ja teenuseturgudest ning järgnenud integratsiooniga kaasnenud avatud sektori hindade ühildumisega. Üha suuremat rolli mängib nimetatud protsessis aga majanduse erinevate kanalite kaudu realiseeruv toodete ja teenuste suhteliste hindade ümberstruktureerumine. Tootlikkuse suhteliselt kiire kasv eelkõige majanduse avatud sektoris koos sellele vastava palgataseme tõusuga põhjustab Eesti hindade struktuuri jätkuvat muutumist kõrgema tootlikkuse tasemega riikidele omases suunas.

Kui avatud sektori hinnad ühtlustuvad maailmaturu hindadega suhteliselt kiiresti, siis suletud sektori hindu iseloomustab majanduslike ümberkorralduste esmastes staadiumides arenenud riikide omast tunduvalt madalam tase. Majandusarengu hilisemates järkudes suletud sektori hinnatase avatud sektori hindade suhtes tõuseb ning pärast seda, kui avatud sektori hinnad on seotud vahetuskursipoliitika kaudu stabiliseerunud, toimub hinnastruktuuri kohandumine ja ühildumine arenenud riikide tasemega[2] peamiselt suletud sektori hindade loomuliku tõusu kaudu. Seda osaliselt iseloomustabki Eestis 1997. aastal toimunud areng, kui aastakeskmised tarbijahinnad kasvasid 1996. aastaga võrreldes avatud sektoris 7,8% ning suletud sektoris 15,8% (vt tabel 2.1).

LÜHIAJALISTE TEGURITE MÕJU

Kuigi peamiselt määravad inflatsioonitrendi hinnaühildumine ning vahetuskursipoliitika põhialused, avaldavad hindade lühiajalisele muutumisele olulist mõju veel mitmed sise- ja välistegurid. Üldjoontes toetasid sellised hälbed 1997. a esimesel poolel inflatsioonitempo langemist allapoole pikaajalist trendi, aasta teisel poolel aga tõstsid need hinnaindeksi kasvutempo sellest kõrgemale.

Välisteguritest oli 1997. a jooksul Eesti väikesele avatud majandusele olulisima tähtsusega Saksa marga ja seekaudu ka krooni nominaalkursi nõrgenemine mitmete väliskaubanduses oluliste valuutade suhtes. Saksa mark nõrgenes tunduvalt kogu kolme esimese kvartali jooksul eelkõige USA dollari suhtes. See tõstis märgatavalt eriti avatud sektori hindu, sest suur osa Eesti väliskaubandusest põhineb dollariarvestusel (vt joonis 2.3).

Selline mõju avaldub erineva viitajaga eelkõige importkaupade kallinemisena ning pea kõigis inflatsiooninäitajais. Samuti tõusevad ekspordihinnad, mis, arvestades Eesti majanduse väiksust, avaldab otsest mõju ka nende kaupade sisemaistele hindadele. 1997. a esimesel poolel kallines Eestisse imporditud kaupade eest tasumisel kasutatud valuutade nominaalkurss 5,3%, 9 kuuga 7,4%. See põhjendab suuresti Eesti ja teiste Balti riikide erinevat inflatsioonitaset 1997. aastal, sest kohalike valuutade vahetuskurss on tuginenud erinevatele baasvaluutadele.

1997. aastal hindade kasvutempot mõjustanud erakorraliseks teguriks oli spetsiifiline reguleeritud hindade kujunemine 1996. aastal. Tõenäoliselt pidurdasid toonased kohalike omavalitsuste valimised aasta teisel poolel omavalitsuste kompetentsis olevate administratiivselt reguleeritavate hindade tõstmist, mis on seni paljuski olnud loomulik hinnaühildumisprotsessi osa. 1997. aastal hindade reguleerimine jätkus ning 1996. a suhteliselt väike hinnatõus suletud sektoris põhjustas samuti 1997. a teisel poolel mõnevõrra kõrgema hinnakasvu. Ilmselt avaldab hindade reguleerimise tsüklilisus survet tarbijahinnaindeksi liikumiseks trenditasemest kõrgemal ka 1998. a esimesel poolel.

Ei saa välistada, et teatud ulatuses toetas 1997. aastal hinnatõusu trendist kõrgemat taset ka suur sisemaine nõudlus. Selle aluseks oli esimeses kolmes kvartalis toimunud soodne areng rahvusvahelistel kapitaliturgudel ja kiire sisemaine laenukasv (vt Raha, intressid ja kapitalivood, lk 30-31), kuid ka kõrge majanduskasv (vt Majanduse üldolukord, lk 9-10). Viimast toetas muuhulgas ka tugev ekspordinõudlus. Ehkki peamine nõudlussurve realiseerus Eestis kui väikese avatud majandusega riigis läbi suurenenud impordi, avaldades vähem mõju sisemaisele hinnastruktuurile, ei saa selle teguri tähtsust inflatsioonitempo kujunemisel alahinnata. Kui 1997. a viimases kvartalis toimunud muutused majanduskeskkonnas avalduvad 1998. aastal ka Eesti majanduse tasakaalustatumas arengus, peaks see oht siiski vähenema.

Täiendavat mõju avaldas kaupade ja teenuste hindadele ka kapitali- ja kinnisvaraturu areng. Kuna viimased pole täielikult välja kujunenud, siis on nende areng väga muutlik. Samas on nii kapitali- kui ka kinnisvaraturg mõnede tarbijate jaoks oluline majandusootuste kujundaja, kusjuures mõlema soodne areng võib esile kutsuda turuosaliste optimistlikke ootusi edasise majanduskasvu suhtes ning suurendada ka jooksva tarbimise kasvu. Teisalt võib nende turgude ajutine kokkutõmbumine suunata osa vabanevat raha ka tarbekaupade ja teenuste turule.

KROONI REAALNE EFEKTIIVNE VAHETUSKURSS (REER)

1997. aastal krooni reaalse efektiivse vahetuskursi kallinemine aeglustus - REER kasvas vaid 3,3% ning I ja III kvartalis isegi kahanes (vt joonis 2.4). Reaalkursileavaldasid mõju kahesuunalised tegurid. Ühelt poolt vähenes inflatsioon 1997. aastal muudes üleminekuriikides Eestiga võrreldes oluliselt, mis aitas varasemast enam kaasa krooni reaalkursi kallinemisele. Kui 1996. a kasvasid hinnad Eesti väliskaubanduse seisukohalt olulistes siirdemajandusriikides keskmiselt 37,4%, siis 1997. a vaid 12,6% ehk üksnes 1,4 protsendipunkti Eesti hindadest enam. Teisalt aga kompenseeris Eesti suhteliselt kõrget hinnatõusu krooni nominaalkursi odavnemine USA dollari ja teiste REERi arvutamise aluseks olevate väliskaubanduspartnerite valuutade suhtes. Nii odavnes krooni nominaalkurss tööstusriikide valuutade suhtes 1,8% ja siirdemajandusriikide valuutade suhtes 4,9%.

Seega kallines Eesti kaupade ning teenuste suhteline hinnatase peamiste kaubanduspartneritega võrreldes suhteliselt vähe eelkõige tänu krooni nominaalkursi odavnemisele. Aasta kokkuvõttes kallines krooni reaalkurss arenenud tööstusriikide valuutade suhtes 8,0%, siirdemajandusega naaberriikide valuutade suhtes aga odavnes 6,3%.

[1] Teatava tinglikkusega jaotatakse kaubad ja teenused nende hindade kujunemismehhanismi järgi kaheks suureks rühmaks - väliskonkurentsile avatud sektoriks, kus hinnad kujunevad konkurentsis välistootjatega, ning väliskonkurentsile suletud sektoriks. Suletud sektor hõlmab peamiselt mitmesuguseid teenuseid. Avatud sektori kaubad ja teenused moodustavad ca 71% Eesti tarbijakorvi maksumusest, suletud sektori kaubad ja teenused 29%. Kuna suletud sektoris puudub hinnataset reguleeriv väliskonkurents, siis enamik suletud sektori hindu ja tariife on reguleeritud (kokku 24% tarbijakorvi maksumusest) ning vaid 5% tarbijakorvi maksumusest moodustavad vabalt kujunevate hindadega suletud sektori kaubad ja teenused. Siinjuures olgu märgitud, et kuigi vedelkütuste, alkoholi ja tubakatoodete hindu mõjustavad oluliselt maksupoliitikaga määratud aktsiisid, kuuluvad need kaubad avatud sektorisse.
[2] Kontseptsioon suletud sektori hindade ühildumisest erinevates riikides on loomulikult tunduvalt ebakindlam, kui sama väide avatud sektori hindade kohta, kuivõrd hinnaarbitraaži mõju on äärmiselt piiratud. Antud juhul on eelkõige mõeldud enam-vähem võrreldava hinnastruktuuri väljakujunemist võrreldava arengutasemega riikides.