V 1997. AASTA OLULISIMAD MAJANDUSPOLIITILISED OTSUSED

Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga majanduspoliitiline eesmärk 1997. aastal oli kindlustada majandusreformide tulemusi, tagada majanduskasvu jätkumine ning Eesti usaldusväärsus välisinvestorite silmis. Tehtud majanduspoliitilised otsused olid seega suunatud seniste strateegiliste sammude, eelkõige avatud välismajanduspoliitika ja fikseeritud vahetuskursil põhineva rahapoliitika tugevdamisele. Fiskaalpoliitika põhieesmärk oli ja on avaliku sektori säästude suurendamine, raha- ja panganduspoliitilised sammud peavad tugevdama finantssektori usaldusväärsust kiire majanduskasvu ja väliskapitali sissevoolu tingimustes. Sarnaselt eelnenud aastatega jätkus valitsuse ja Eesti Panga majanduspoliitiline koostöö Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF; vt taustinfo peatüki lõpus).

Oluliseks majanduspoliitiliseks teguriks 1997. aastal oli Eesti jätkuv integratsioon Euroopa Liitu, mis sai uue impulsi pärast Euroopa Ministrite Nõukogu otsust alustada Eestiga ühinemisläbirääkimisi 1998. a märtsis. Sellest tulenevalt on Eesti majanduspoliitika õiguslike aluste areng määratud Euroopa Liidu ühise seadusandlusega - acquis communautaireiga - mis loob soliidse baasi turumajanduse ladusaks funktsioneerimiseks. Samal ajal on liikmesriikidele jäetud piisavalt võimalusi enda stabiilse ja kiire majandusarengu saavutamiseks.

AASTA ALGUL ILMNENUD PROBLEEMID JA APRILLIS RAKENDATUD MEETMED

1997. a alguses kiirenes kümnendi esimese poole majandusreformide tulemuslikkuse ilmnemine. SKP ja kodumaise nõudluse kasvu toetas ka rahvusvahelise finantskeskkonna ja Eesti peamiste välispartnerite majanduse soodne areng. Maailmas kasvav veendumus Eesti majanduse arengu edukuse suhtes laiendas tunduvalt finants-, eriti pangandussüsteemi võimalusi kaasata võõrvahendeid, jätkus finantsvahenduse süvenemine ning nõrgenesid ettevõtete ja eraisikute potentsiaalsed eelarvepiirangud. Samal ajal tõi SKP ja kodumaise nõudluse kiire kasv kaasa ka uusi majanduspoliitilisi probleeme.

Jooksevkonto suure puudujäägi, laenumahu järsu suurenemise ja väärtpaberihindade mitmekordistumise tõttu kerkis I kvartalis üha enam küsimus, kas saavutatud majanduskasvu tempo on jätkusuutlik ja vastab majanduse potentsiaalile ka keskmises perspektiivis. Vabariigi Valitsus ja Eesti Pank astusid aasta esimeste kuude jooksul Eesti 1996.-1997. a majandusprogrammi raames ja koostöös IMFiga mitu majanduspoliitilist sammu, mille peamine eesmärk oli minimiseerida suure jooksevkonto defitsiidi võimalikke negatiivseid kõrvalmõjusid. Samal ajal oli majanduspoliitiliste otsuste tegemisel tunda teatud ettevaatlikkust, sest edasine areng, eriti kiire kasvu jätkumine ja finantsturgude reaktsioon toimuvale polnud selge.

Vabariigi Valitsus võttis meetmeid fiskaalpoliitika tugevdamiseks, mille eesmärk oli pidurdada avaliku sektori säästude suurendamise kaudu säästude ja investeeringute negatiivse suhte edasist kasvu. 1997. a üldeelarve defitsiit otsustati hoida maksimaalselt -0,5% juures SKP suhtes. Selleks piirati valitsuse kulutusi ja võeti meetmeid tulubaasi laiendamiseks ning maksukogumise, eelkõige tollisüsteemi efektiivsuse tõstmiseks. Eelarveprotsessi paremaks koordineerimiseks muudeti maikuus kohalike omavalitsuste seadust, millega piirati nende poolt võetavate laenude kogumahtu.

Rahapoliitika ja finantssüsteemi suhtes rakendatud abinõude eesmärk oli vähendada väliskapitali kiire sissevoolu negatiivseid mõjusid, eelkõige pidurdades laenumahu kiirest kasvust tingitud riske. Eesti Pank laiendas 1. juulist kohustuslike reservide arvestusbaasi ka netovõlgnevusele välismaistele krediidiasutustele. Samuti vähendas keskpank kohustusliku reservi arvutamisel arvesse võetava sularaha osatähtsuse 30%ni. Pankade riskikindluse suurendamiseks teatas Eesti Pank, et kapitali adekvaatsuse miinimummäär tõstetakse 1. oktoobrist 10%ni. Kokkuvõttes püüdis keskpank kevadiste meetmetega osaliselt aeglustada väliskapitali sissevoolu, kuid eelkõige oli eesmärgiks tõsta pankade riskitaluvust ja suurendada likviidsete aktivate osa nende portfellides.

KEVAD-SUVINE MAJANDUSARENG JA OKTOOBRIS TOIMUNUD KORREKTSIOON

Hiliskevadel ja suvel jätkus majanduse kiire kasv ja majandusagentide üldine optimism tõusis hüppeliselt. Seda ergutasid Euroopa Komisjoni soovitus kaasata Eesti ELiga ühinemisläbirääkimiste esimesse ringi ja Eestile antud investeerimisjärgu krediidireitingud. Peamiste majandusnäitajate kiire areng tugevdas veelgi kahtlusi, kas selline majanduskasv edaspidi jätkub ja kas ei varitse majandust ülekuumenemisoht. Mitmed indikaatorid osutasid kodumaiste säästude suhtelisele vähenemisele, väliskapitali intensiivne sissevool finantssektorisse aga jätkus.

Augustis ja septembris hakkasid pangandusturul mõju avaldama ka Eesti Panga poolt aprillis tehtud sammud. Hüppeliselt suurenes pankade nõudlus baasraha järele, kõrgem kapitali adekvaatsuse miinimummäär ahendas võimalusi senise laenuressursi baasil laenuportfelle edasi paisutada.

Pingete mõjul pidurdus ka intresside langus, millele järgnes nende aeglane tõus. Siiski ei avaldanud muutunud olukord Eesti finantssektori käitumisele veel olulist mõju ning omavahelise tiheda konkurentsi tõttu lükkasid pangad muutunud olukorrale sobiva strateegia kohandamist edasi. Lisaks hakkas maailma finantsturgudel toimunu tagajärjel kiiresti muutuma välisinvestorite suhtumine Eesti majandusse. Arengu ebakõlad avaldusid viimaks ilmekaimal kujul oktoobrikuus mitmete finantssüsteemi osade äärmiselt heitlikus toimimises.

SÜGISESED MAJANDUSPOLIITILISED MEETMED

Suvel ja sügisel valmistasid Vabariigi Valitsus ja Eesti Pank tihedas koostöös IMFiga aprillimeetmete jätkuna ette majanduspoliitilise programmi 1997. a teiseks pooleks ja 1998. aastaks. Selle põhieesmärk oli kindlustada Eesti majandusreformide seniseid tulemusi ja tagada jätkuv majanduskasv 1998. aastal ning keskmises perspektiivis. Lühemal ajavahemikul pidi see taastama ka välisinvestorite usalduse Eesti majandusarengu elujõusse pärast oktoobrikuu sündmusi valuuta- ja väärtpaberiturul. Seatud eesmärkide saavutamiseks võtavad valitsus ja Eesti Pank majanduspoliitilisi meetmeid kolmes peamises valdkonnas: fiskaalpoliitikas, raha- ja panganduspoliitikas ning majandusstruktuuri edasisel ümberkorraldamisel.

Finantspoliitiliselt on majandusprogrammi eesmärk tagada fikseeritud vahetuskursi ja valuutanõukogu põhimõtete sujuv toime. Oktoobrikuine korrektsioon turgudel ja intressimäärade oluline tõus tõestas, et valuutanõukogu süsteemi puhul käivituvad automaatsed stabilisaatorid kohe, kui investorite usaldus majandusarengu püsivuse suhtes hakkab kõikuma. Valuutanõukogu kiire reaktsioon aitas seega astuda vajalikke majanduspoliitilisi samme ja pidurdas muutunud turuolukorra negatiivset mõju majandussüsteemile tervikuna. Programmi kohaselt jäävadki valuutanõukogu ja Saksa marga suhtes fiskeeritud krooni vahetuskurss muutumatult Eesti majanduspoliitika alustaladeks. Euro kasutuselevõtul fikseeritakse krooni kurss euro suhtes vastavalt Euroopa Liidu poolt kehtestatavale Saksa marga ja euro vahelisele kursile.

Fiskaalpoliitikas võimaldas 1997. a oodatust suurem majanduskasv valitsusel astuda kaks sammu, mille peamine eesmärk on avaliku sektori säästude jätkuva suurendamise kaudu vähendada jooksevkonto puudujääki ja luua arvestatav reserv kriisiolukordadeks. Esiteks, 1997. a eelarve ülelaekumiste arvel moodustati stabilisatsioonifond, mille suurus ulatus aasta lõpuks 1,2%ni SKP suhtes. Teiseks, keskvalitsuse 1998. a eelarve koostati ülejäägiga, mille tulemusena ulatub oodatav üldeelarve ülejääk 1,5-2%ni SKP suhtes. Keskmises ja pikemas perspektiivis tugevdab valitsuse fiskaalpositsiooni 1998. aastal alustatav pensionireform. Selle tulemusena luuakse 2001. aastaks kogumiskindlustusel põhinev pensionisüsteem, mis koosneb kolmest komponendist: riiklikust pensionist, sundkindlustusest ja vabatahtlikust kindlustusest. Pension hakkab seega otseselt sõltuma tööaja jooksul kindlustusfondidesse tehtud sissemaksete suurusest.

Valuutanõukogul ja fikseeritud vahetuskursil põhinevat raha- ja panganduspoliitikat toetab majandusprogramm finantssektori stabiilsuse ja usaldusväärsuse tõstmise kaudu. Täiendava abinõuna kommertspankade likviidsuspuhvrite suurendamiseks ja laenukasvu piiramiseks kehtestati alates 1. novembrist pankadele lisalikviidsusnõue Eesti Pangas, mis 1997. a lõpuks ulatus 3%ni kohustuslike reservide arvestuse baasist, samuti suurendati kohustusliku reservi igapäevast miinimumnõuet. Pikemas perspektiivis on Eesti Panga põhieesmärgiks tõsta pankade riskitaluvust ja kapitaliseeritust. Esimese sammuna selles suunas peavad kommertspangad 1998. aastal moodustama üldise pangandusreservi suurusega 5% riskiga kaalutud aktivatest. Kõige olulisemaks sammuks keskmises perspektiivis on usaldatavusnormatiivide rakendamine alates 1. aprillist konsolideeritud alusel, s.t pankadele koos nendega ühte gruppi kuuluvate finantsvahendajatega. Koos konsolideeritud järelevalve rakendamisega viiakse kapitali adekvaatsuse arvutamise metoodika alates 1. aprillist täielikku vastavusse Euroopa Liidu vastava direktiiviga, mis lisaks traditsioonilistele pangandusriskidele võtab arvesse ka investeeringutega seotud tururiskid.

1998. a majanduspoliitiline programm näeb ette ka mitmeid struktuurseid abinõusid (nn teise laine reforme), et soodustada tootmisressursside optimaalset paigutust ja tõsta Eesti majanduse üldist konkurentsivõimet. Majandusprogrammi üks eesmärk on säilitada avatud välismajanduspoliitika kui Eesti kiire majanduskasvu nurgakivi. Väliskonkurentsile suletud sektori muudab efektiivsemaks suurte infrastruktuuri ettevõtete, muuhulgas Eesti Energia, elektrijaamade ja Eesti Telekomi erastamise ettevalmistamine koos vajalike riiklike kontrollimehhanismide loomisega.Valitsus kiirendab ka maareformi.