SISSEJUHATUS

Eesti majanduses on tänaseks kinnistunud suhteliselt püsivad turumajanduslikud põhialused. Tänu liberaliseeritud turgudele ja asjakohasele institutsionaalsele raamistikule lähtuvad majandusotsused järjest enam turumajanduslikest stiimulitest.

Üks esialgse makromajandusliku stabiliseerimise põhitegureid oli 1992. aasta radikaalne rahareform. Krooni vahetuskursi fikseerimine Saksa marga suhtes ja seda kindlustava valuutakomitee süsteemi kasutuselevõtt andis majanduse edasisele restruktureerumisele ja arengule soliidse nominaalse ankru, mille mõju hakkas üsna peatselt avalduma stabiliseeruvas hinnatasemes ja intresside alanemises. Praegu on inflatsioon Eestis, kui arvestada majandusarengu kiirust ja üleminekumajanduse eripära, rahapoliitiliselt vastuvõetaval tasemel, ent ühtaegu ka piisav hõlmamaks hinnastruktuuri möödapääsmatut korrastumist ja krooni reaalse vahetuskursi tasakaalustumist. Tänu usaldusväärsele rahapoliitikale, krooni täielikule konverteeritavusele ja välisvaluutaregulatsiooni liberaalsusele on Eesti intressitase jäänud siirdemajandusriikide seas madalaks isegi pärast viimastel kuudel toimunud korrektsioone.

Suhteliselt konservatiivne eelarvepoliitika ja valitsuse hoidumine interventsionistlikumast majanduspoliitikast on olnud vajalikus kooskõlas rahapoliitika aluseks valitud fikseeritud vahetuskursiga ja valuutakomitee süsteemiga ning loonud kindla aluse senise rahapoliitika jätkusuutlikkusele. Vaatamata eelarvepoliitikale seatud kitsendustele on riik täitnud oma ülesandeid suhteliselt rahuldavalt nii majandusarengut toetava institutsionaalse raamistiku loomisel kui ka sotsiaalpoliitika peamistes valdkondades.

Eesti majanduse arengu kiirus ja olemus viimaseil aastail on kinnitanud seniste majanduspoliitiliste eelduste paikapidavust ja poliitika enda asjakohasust. Samas on just edukus ise koos teatud välisteguritega eriti 1997. aasta jooksul toonud endaga kaasa uusi väljakutseid nii majanduspoliitikale kui ka erasektori kohanemisvõimele.

Kuigi kiirele majandusarengule viitavad märgid ilmnesid juba varem, on ka ametliku statistika kohaselt Eesti majanduse kasv olnud viimase kolme aasta jooksul märkimisväärne. 1996. a lõpust alates on sisemajanduse koguprodukti kasv veelgi kiirenenud, ületades 1997. a esimeses kolmes kvartalis eelnenud aasta SKP näitajaid rohkem kui kümnendiku võrra. Vaatamata IV kvartalis aset leidnud majanduskeskkonna mõningase muutuse võimalikule mõjule, võib eeldada, et 1997. a kokkuvõttes saavutas Eesti peaaegu kümneprotsendilise sisemajanduse koguprodukti reaalkasvu. Majanduskasvu vedavaks jõuks on jäänud eksport, millele sissetulekute kasv, likviidsuspiirangute alanemine ja optimistlikud tulevikuootused on lisanud sisemaise nõudluse tõusu.

Tootmise restruktureerimisel ja edasiseks arenguks aluse loomisel on Eesti majandusse, tema praegust mahtu arvestades, suhteliselt palju investeeritud. Samas on kodumaiste sissetulekute piiratus ja võrdlemisi madal säästmiskalduvus paratamatult tinginud olukorra, kus investeeringute finantseerimisel toetutakse suures osas välismaistele säästudele. Välisfinantseerimise ulatust ehk teisisõnu öeldes kodumaiste säästude ebapiisavust investeeringuteks näitav maksebilansi jooksevkonto puudujääk on Eestis olnud püsivalt suur mitme viimase aasta jooksul.

Kuigi jooksevkonto kestva defitsiidi finantseerimisel eelkõige ohtlikuks peetav avaliku sektori välislaenamine on Eestis olnud suhteliselt tagasihoidlik, teeb finantssektori kui üha olulisema kapitalivoogude vahendaja võimalik haavatavus ning kiirelt kasvava majanduse üleinvesteerimise oht defitsiidi sellise ulatuse juures Eesti majandusarengu ebakindlaks ja olulisel määral sõltuvaks väliskapitali võimalikest meeleolumuutustest.

Inflatsioonitempo on Eestis alates rahareformist järjekindlalt alanenud. 1997. aastal oli hinnatase omakorda stabiilsem kui üleminekuperioodi varasemail aastail. Siiski võis II ja III kvartalis täheldada tarbijahinna kasvu kiirenemist. See on küll osaliselt seletatav krooni ankurvaluuta Saksa marga nõrgenemisega maailmakaubanduses väga olulise USA dollari suhtes, kuid siiski peegeldus vähenenud hinnastabiilsuses ka varasemast suurem kodumaine nõudlus. Viimase kasv võib endas kätkeda potentsiaalset ohtu.

Krooni taaskehtestamisest kuni 1997. a esimeste sügiskuudeni on Eesti intressitase alanenud, lähenedes Saksamaa omale. Selline tendents on vahetuskursi fikseerituse tõttu küllaltki ootuspärane, kui arvestada Eesti krooni usaldusväärsuse järk-järgulist kasvu, finantssektori arengut ning tihenevat rahvusvahelist integratsiooni. Intresside mõningast tõusu 1997. a sügisel tuleb käsitleda finantssektori loomuliku reaktsioonina nii suurenenud ebastabiilsusele maailma finantsturgudel kui ka üha enam ilmnenud vajadusele pidurdada seni valitsenud optimismi ja konkurentsisurve tõttu liigekspansionistlikuks kujunenud arengut.

Aeg-ajalt suhteliselt muutlikul kohalikul rahaturul on, tänu valuutakomiteele ja Eesti Panga poolt viimaseil aastail mitmeti modifitseeritud rahapoliitika operatsioonilisele raamistikule, tavapärasest märksa väiksem mõju nii pankade likviidsusjuhtimise riskitasemele kui ka pikemaajaliste intresside kujunemisele.

1997. aastale on olnud eriti iseloomulik see, et suur osa pankade laenuportfelli rekordilisest juurdekasvust on finantseeritud välisvahendite kaasamise arvel. Nii majanduskasvu mitmekordselt ületav laenumahu kasv kui ka pankade suurenenud sõltuvus välisfinantseerimisest on ilmselt kaasa toonud mitmete finantsriskide suurenemise Eesti panganduses ja finantssektoris tervikuna.

Senine suhteliselt kõrge investeerimistase koos Eesti majanduse kiire tehnoloogilise ja institutsionaalse arenguga on märkimisväärselt suurendanud majanduse tootmispotentsiaali, mistõttu 1997. a saavutatud rekordiline majanduskasv ei pruugi ka järgnevail aastail jääda kättesaamatuks. Siiski võivad edasist kasvu pärssida nii jätkuv ebakindlus rahvusvahelistel finantsturgudel kui ka mitmed kohalikud tegurid. Viimastest tuleks eelkõige silmas pidada tööjõu- ja kinnisvaraturu institutsionaalseid vajakuid ning mitmesuguseid riske finantssektoris.

Eesti viimaste aastate majanduspoliitika peamiseks sihiks on olnud majanduse institutsionaalse struktuuri täiustamine, millele 1997. aastal lisandusid ka aktiivsemad taotlused makromajandusliku tasakaalustatuse saavutamiseks. Olulisima abinõuna võttis valitsus sügisel selge kursi eelarve ülejäägile ja selle akumuleerimisele stabilisatsioonifondi. Sel viisil tagatakse riigi parem valmisolek võimalike majanduslanguste või muude ootamatuste puhuks ning samuti on stabilisatsioonifondi moodustamisel teatud makromajanduslik mõju kogunõudluse piiramisele.

Eesti Panga tegevuse üks eesmärke on olnud pankade usaldusväärsuse ja riskitaluvuse tõstmine. Vähendamaks pankade likviidsus- ja arveldusriske, muudeti juba 1996. a keskel olulisel määral kohustuslike reservide arvestuse ja täitmise korda. See samm koos 1997. a täiendustega on loonud Eestis suhteliselt töökindla ja kohalikust rahaturust vähe sõltuva likviidsussüsteemi, mis on mitmele viimase aja katsumusele edukalt vastu pidanud. Ka Eesti Panga hiljutine otsus pankadele lisalikviidsusnõude kehtestamise kohta oli suunatud pankade omavarustatuse tõstmisele ja likviidsusriski vähendamisele turgude ebastabiilsuse tingimustes. Pankade kapitaliseerituse suurendamiseks on karmistatud kapitali adekvaatsuse normatiivi, kehtestatud nõue täiendavateks eraldisteks riskireservi ning plaanitakse laiendada usaldatavusnormatiive kogu konsolideerimisgrupile.

Rahvusvaheline majandusintegratsioon ja eelkõige finantsturgude globaliseerumine puudutab üha enam ka Eesti majanduse hetkeseisu ja tulevikuperspektiive. Seega tuleks senisest märksa tõsisemalt võtta majanduspoliitilist koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ja teiste riikidega.

Järgnev analüüs on valminud 1997. a detsembris. Ülevaate iga osa täiendab selle lõpul avaldatud taustinfo.