TAUSTINFO

Valuutakomiteedest

Algselt kaugemaid koloniaalvaldusi emamaa rahasüsteemiga ühendanud valuutakomiteed on tänaseks mitmeti modifitseerituna edukalt kasutusel mitmete riikide ja piirkondade rahapoliitika alusena. Globaalne finantsintegratsioon ja tehnoloogia areng on pigem toetanud iseseisvale rahapoliitikale paremate alternatiivide kasutamist hinnastabiilsuse kindlustamisel mitte-suurriikide hulgas. Valuutakomitee põhimõtteile tuginev rahapoliitika on kõige otsesem ja läbipaistvam vorm kohaliku valuuta sidumisel rahapoliitiliselt domineeriva riigi valuutaga. Kuigi teoreetilises plaanis on valuutakomiteedele ette heidetud liigset jäikust isegi n-ö tavapärase seotud vahetuskursiga rahapoliitikaga võrreldes, viitavad nii Eesti kui ka mitme muu valuutakomiteed kasutava riigi kogemused sellele, et teatud institutsionaalsetel eeldustel suudetakse usaldusväärsust ohverdamata olla finantssüsteemi riskide juhtimisel vajalikul määral paindlikud. Veel enam, senine ajalugu näitab, et nii majanduse arengu toetamise kui ka finantskriiside vältimisega on valuutakomiteele tugineva rahapoliitikaga riigid isegi suhteliselt edukamalt toime tulnud.

Vaatamata tänapäevaste valuutakomitee süsteemide suhtelisele mitmekesisusele, iseloomustab neid enamasti kolm ühisjoont:
 - 1. Fikseeritud vahetuskurss ankurvaluuta suhtes;
 - 2. valuutakomitee kohustused - sularaha ja hoiused - on täielikult kaetud intressikandvate ja kõrgekvaliteediliste välisvaluutareservidega;
 - 3. valuuta on täielikult konverteeritav nii jooksev- kui ka kapitalikonto tehinguteks.

Siiski on näiteks Argentiinas seadusega nõutav välisvaluuta kate alla 100%. Ka endise ankurvaluuta USA dollari suhtes pidevalt kallineva valuutaga Singapuri peetakse kohati siiani valuutakomiteeks.

Eesti rahaseadustes on sätestatud krooni vahetuskursi fikseeritus Saksa marga suhtes ning reegel, et kogu Eesti Panga poolt emiteeritud raha peab olema tagatud välisvaluutareservidega. Kuna valuutakomitee ei ole Eesti Pangast institutsionaalselt eraldatud, siis tähendab viimane nõue, et välisvaluutareservidega peavad olema tagatud mitte ainult baasraha, vaid kõik Eesti Panga kohustused ning antud garantiid. Eesti Panga bilansiliste kohustuste tagatusest välisreservidega annab ülevaate allolev joonis.

Tabelis on toodud erinevate riikide nn ametlike välisvaluutareservide osatähtsus keskpanga bilansis. Mitme Ida-Aasia keskpanga suhteliselt suured välisreservid on osaliselt tulenenud eelarve ülejäägi akumuleerumisest keskpanka aastate jooksul.

Rahapoliitika operatsioonide teostamisel on tänapäevaste valuutakomiteede raames võimalikud erinevad lähenemisviisid ja abinõud. Üldiselt püüavad keskpangad rahapoliitika instrumentidega enamasti mõjutada lühiajaliste intresside kujunemist pankadevahelisel rahaturul, mis omakorda peaksid viima mõne valitud vahe-eesmärgi (vahetuskurss, rahamass, pikaajalised intressid) või otse rahapoliitika lõppeesmärgi - hinnastabiilsuse - saavutamisele. Eelkõige vahetuskursi stabiilsust eesmärgiks seadvad keskpangad kasutavad oma rahapoliitikas aeg-ajalt ka otseseid interventsioone valuutaturul, saavutamaks sobivat vahetuskurssi intressistabiilsust säilitades. Ka tänapäevaste valuutakomiteede puhul võib lähenemine olla erinev. Ortodoksne valuutakomitee ja ka näiteks Eesti Pank kasutab vahetuskursi hoidmiseks otsest osalemist valuutaturul, mis praktiliselt välistab n-ö tehnilised kursihälbed ega sea eeltingimusi kohaliku rahaturu arengutaseme ja sügavuse suhtes. Lisaks sellele aitavad otsesed interventsioonid mõneti edukamalt isoleerida kohalikku rahaturgu välistest finantsšokkidest ja valuutaspekulatsioonidest, muutes seega finantssüsteemi ja kogu majanduse vähem haavatavaks. Valuutakomiteega vaid sularaha vahetatavust tagavas Hong-Kongis toimub vahetuskursi tasakaalustamine seevastu põhiliselt läbi intressiarbitraaži. Siiski kasutati viimaste finantskorratuste ajal ka Hong-Kongi dollari kaitseks edukalt keskpanga interventsioone valuutaturul, kuna ülikõrgeks tõusnud intressitase hakkas muuhulgas üha enam ohustama investorite ja äripartnerite usku kohalike ettevõtete elujõusse.

Valuutaspekulatsioonid

1997. aastal sattusid mitme Kagu-Aasia ja Ida-Euroopa riigi valuutad spekulatiivsete valuutarünnakute tõttu tõsise surve alla. Tekkinud pinged raha- ja valuutaturgudel avaldasid märkimisväärset mõju makroökonoomilisele keskkonnale ning tõid mitmelgi juhul kaasa valuutatingimuste muutmise.

Ka Eestis mais ja eriti oktoobris toimunud lühiajalist aktiivsemat tegevust Saksa marga ja Eesti krooni vahelisel spot- ning forvardturul on käsitletud kui spekulatsioone krooni usaldusväärsuse suhtes. Kuigi usaldus oli seejärel tõepoolest mõnevõrra kahanenud, hajus otsene spekulatiivne surve suhteliselt kiiresti pärast seda, kui olid avaldunud rahasüsteemi adekvaatsed iseregulatsiooniprotsessid ning saadud positiivne kinnitus finantssektori ja majanduse vastupanuvõime kohta.

Peamiselt fikseeritud vahetuskursi süsteemi keskkonnale iseloomuliku spekulatiivse valuutarünnaku põhiolemust kirjeldab järsk ja ulatuslik investeerimisportfellide kujundamine viisil, millest turul osalejad loodavad saada pärast potentsiaalset valuutatingimuste muutumist otsest rahalist kasu. Spekulatiivse tegevuse aluseks on kindel veendumus riigi majanduse alustugede nõrkuses ning kohaliku valuuta ülehinnatuses. Kõrge kontsentreeritusega teostatud valuutarünnakule järgnevad finantsturgude reaktsioonid võivad muuta majandusolud liiga pingeliseks, mistõttu riik ei taha või ka ei suuda tema käsutuses olevate monetaarpoliitiliste vahenditega sellele vastu seista ning eelistab loobuda senisest vahetuskursist.

Kõige üldisemalt kirjeldab valuutarünnakut eelkõige hetke- ja tulevikuturgudel toimuv kohaliku valuuta agressiivne müük, millega spekulatiivsed investorid tekitavad järsult kasvanud nõudluse välisvaluuta järele ning avaldavad kohalikule valuutale raha- ja majanduspoliitiliste tingimuste kitsenemise tagajärjel devalvatsioonilist survet.

Näiteks võib spekulatiivne rünnak avalduda välisinvestorite poolt pankadega sõlmitavate forvardlepingute järsus kasvus, mil välisinvestorid võtavad massiliselt lühikesi positsioone kohalikus valuutas. Tehingus osaleva panga ülesanne on otsida võimalusi ühelt poolt tehingu finantseerimiseks ja teiselt poolt oma riskide katmiseks. Sellises turuolukorras on taoliste tehingute kolmandaks osapooleks üldjuhul keskpank, mis oma funktsioonide tõttu soodustab valuutaostude finantseerimist ning suudab pankade nõudlust välisvaluuta järele põhimõtteliselt rahuldada kuni riigi välisvaluutareservide ammendumiseni. Valuutarünnaku vahetu negatiivse tagajärje kujundab finantsturgude käitumise järsk muutumine, mis raha- ja valuutaturu ajutiselt või püsivalt heitliku arengu kaudu avaldab rahasüsteemile destabiliseerivat mõju.

Spekulatiivsele rünnakule saab keskpank reageerida erinevate rahapoliitiliste sammudega, mille kasutamise efektiivsus sõltub arvestataval määral riigi senise majanduspoliitika kooskõlalisusest, samuti finantsturgude tugevusest ning vastupanuvõimest. Interventsioonidega välisvaluuta hetke- ja/või tulevikutehingute turgudel muudab keskpank kohe või määratud ajal tulevikus baasrahanõudlust. Interventsioonide ulatust piirab välisreservide maht ja ressursside hulk, mida riigil on võimalik hankida teistelt institutsioonidelt või laenata rahvusvahelistelt turgudelt. Intressimäärade tõstmine kitsendab finantsturgude tingimusi ja muudab spekulatiivse rünnaku aluseks oleva kohalikus valuutas laenamise kallimaks. Lühiajaliste rahaturuintresside tõus kandub aga kiiresti teistesse majandussektoritesse, mistõttu sellise strateegia pikaajaline rakendamine võib riigi nõrkade majandustingimuste puhul olla raskendatud. Kui kõrged lühiajalised intressimäärad muutuvad kohaliku majanduse arengule liiga koormavaks, võib keskpank kohaldada investorite suhtes ajutiselt ka administratiivseid, sh selektiivse iseloomuga piiranguid (näiteks erinevaid intressimäärasid kohalikele ja välisinvestoritele laenamisel). Fikseeritud vahetuskursist loobumist analüüsitakse tavaliselt viimse võimalusena, kui ollakse veendunud, et rahasüsteemi ja tervikuna kogu majanduse vastupanuvõime on murtud.

Valuutakomitee süsteemi puhul rakenduvad mõned spekulatsioone tasandavad mehhanismid automaatselt ning ei vaja seega päevapoliitikast potentsiaalselt mõjutatavat otsustusprotsessi läbimist. See tagab valuutasüsteemi suurema usaldusväärsuse. Valuutarünnakute ulatust piiravad valuutakomitee iseärasused peamiselt seetõttu, et spekulatiivse iseloomuga valuutatehingu teise poole - kommertspanga - ja keskpanga suhted suuremahulistele tehingutele vajaliku likviidsuse tagamiseks on kitsendatud. Samas langeb aga suurem vastutus finantssektorile, kuna sellisel juhul ei saa olla keskpanga peamiseks eesmärgiks tasakaalustada turu ajutisi likviidsushälbeid.