TAUSTINFO

Rahvusvahelise Valuutafondi roll

Vajadus rahvusvahelise finantsinstitutsiooni järele tekkis maailma 1930. aastatel haaranud majanduskriisi ajal, mil riigid püüdsid oma tootjaid kaitsta tollibarjääridega ja valuuta devalveerimisega. Puudus selgus erinevate riikide valuutade vahetuskursside osas ning mitmed riigid keelasid oma valuuta vahetamise välisvaluuta vastu. 1945. aastal 44 riigi kokkuleppe alusel loodud Rahvusvahelise Valuutafondi (International Monetary Fund; IMF) esialgne eesmärk oli tagada kaubavahetusega kaasnevate maksete liikumisvabadus[1] ning fikseerida valuutade omavahelised väärtused (kulla suhtes fikseeritud USA dollaril põhinev par value süsteem). Seoses 1980. aastatel alguse saanud kapitalivoogude ülikiire kasvuga on IMFi esialgsele põhiülesandele - liikmesriikide toetamine maksebilansi jooksevkonto probleemide lahendamisel - lisandunud vastutus toetada liikmesriike ka finantskonto probleemide tekkimise korral. Rahvusvahelisel Valuutafondil on jätkuvalt suur tähtsus stabiilsuse ja tasakaalustatud majanduskasvu tagamisel.

Oma põhiülesannete täitmiseks on IMFil kaks peamist võimalust:
 - pidevalt jälgida maailma ja liikmesriikide majandust;
 - toetada raskustesse sattunud riike rahaliselt, seades eelduseks konkreetsete majandusreformide läbiviimise antud riigis.

Jälgimine tähendab tavaliselt kõigi liikmesriikidega vastavalt IV artiklile kord aastas korraldatavaid konsultatsioone ja kaks korda aastas koostatava maailma majanduse ülevaate jaoks peetavaid mitmepoolseid läbirääkimisi. Sel moel saab IMF ülevaate riikide majanduslikust olukorrast ja annab omapoolseid soovitusi tekkida võivate probleemide vältimiseks. Juba aastaid kasutusel olnud kahele jälgimisvõimalusele on maailma finantsturgude üha suurema integreerituse ning rahvusvaheliste kapitalivoogude liikumise intensiivistumisega lisandunud uued suunad, mis keskenduvad maksebilansi finantskonto tehingutele ning pangandussektori tugevdamisele. Riikidevaheliste kapitali liikumise piirangute reguleerimiseks ei ole IMFil praegu õiguslikku alust, kuid fondile vastavate volituste andmine tugevdaks tema rolli rahvusvaheliste kapitalivoogude jälgimisel.

Teine oluline valdkond maailma majanduse stabiilsuse kindlustamisel on liikmesriikide toetamine maksebilansi probleemide korral (raskused jooksevkonto puudujäägi rahastamisel või välislaenude tagasimaksmisel). Finantsabi vajav riik saab IMFilt laenu[2] s.t ta "ostab" oma valuuta eest teiste riikide valuutat või IMFi arveldusühikuid SDRe, mida liikmesriigid käsitavad osana välisvaluutareservist. Laenu saamise eelduseks on abi taotleva riigi võimude majandusprogramm, kus on formuleeritud peamised probleemid ja nende lahendusteed. Kuna lahendused on tihtipeale radikaalsed, siis on nende elluviimisega kaasnevate raskuste põhjustajana mõnikord käsitatud IMFi. Tegelikult on fondilt saadava finantsabi puhul tegemist laenuga ning rangete tingimuste kehtestamisega püüab fond kui laenuandja kindlustada, et riik oleks võimeline laenu tagasi maksma.

Viimaseil aastail maailma finantsturgudel toimunud arengud (Mehhiko valuutakriis, Kagu-Aasia kriis jne), kus finantskriis ühes riigis võib üle kasvada suuremat riikide gruppi haaravaks süsteemseks kriisiks, on eriti rõhutanud IMFi stabiliseeriva rolli tähtsust. Valuutafondi osalus kriisiolukorras oleva riigi abistamisel annab hädasolija toetamiseks teatud kindlust ka teistele rahvusvahelistele organisatsioonidele ja naaberriikidele ning taastab vähemalt osaliselt rahvusvahelise usalduse selle riigi vastu.

Eesti suhted Rahvusvahelise Valuutafondiga

Eesti Vabariik astus Rahvusvahelise Valuutafondi liikmeks 26. mail 1992. aastal. Igal IMFi liikmesriigil on kvoot, mis väljendab riigi sissemakse suurust fondi kapitali ning riigi majanduslikku positsiooni institutsiooni teiste liikmesriikide suhtes. Kvoot määrab liikmesriigi hääleõiguse ja laenude maksimaalse suuruse. Eesti kvoot on praegu 46,5 miljonit SDRi (ligikaudu 900 miljonit krooni).

IMFi liikmesriigina on Eesti mitmel korral taasiseseisvumisjärgsete majandusreformide läbiviimiseks tugilaenu saanud. Laenulepingu sõlmimise eel koostavad Vabariigi Valitsus ja Eesti Pank konkreetse majandusprogrammi, kus on formuleeritud vastava perioodi põhieesmärgid ning nende saavutamiseks vajalikud vahendid (vt tabel lk 61). IMF annab laenu siis, kui majandusprogrammides seatud eesmärke täidetakse.

Tugilaenu erivormiks on valmisolekulaen, mille puhul sõlmitakse küll laenuleping ja formuleeritakse majandusprogramm, kuid laenusummat välja ei võeta. Ka Eesti on 1995. aastast alates sõlminud IMFiga valmisolekulaenu lepinguid ega ole laenusummasid kasutanud.

Eesti majandusarengu võib tinglikult jagada kolme etappi: majanduse esialgne stabiliseerimine, suuna võtmine majanduskasvule ning majanduskasvu periood. Ka IMFi laenulepingutega kaasnevates majandusprogrammides on võimalik täheldada vastavat tinglikku jaotust põhieesmärkides ning valitud majanduspoliitikas. Kui esimese kahe majandusprogrammi (aastail 1992--1994) põhieesmärkideks olid sisemajanduse koguprodukti kahanemise peatamine ja kaubanduse, hindade ning krooni vahetuskursi liberaliseerimine, siis kolmanda programmi puhul seati sihiks SKP kasvu saavutamine. Enim tähelepanu pöörati riigieelarve tasakaalustamisele ja inflatsiooni vähendamisele. Viimased kaks majandusprogrammi (1996. ja 1997. aasta oma) on sõlmitud majanduskasvu tingimustes ning nendes on rõhk pandud kasvuga kaasnevate probleemide lahendamisele. Eesmärkideks on suurenenud kodumaisest nõudlusest tingitud jooksevkonto puudujäägi suurenemise peatamine ning kiire laenukasvu aeglustamine. Põhiliste vahenditena seatud eesmärkide saavutamiseks nähakse ranget fiskaalpoliitikat (koondeelarve ülejäägini jõudmine) ning finantssektori usaldusväärsuse tugevdamist.

IMFiga sõlmitud laenulepingutega kaasnenud valitsuse ja Eesti Panga majandusprogrammides on kõige konkreetsemalt olnud formuleeritud taasiseseisvunud Eesti majanduspoliitilised suunad ja vahendid seatud eesmärkide saavutamiseks. Kindlate programmiliste eesmärkide seadmisega kaasneb ka riigi usaldusväärsuse kasv muu maailma silmis. See on positiivne signaal investoritele, kellel muidu puuduks informatsioon riigi kohta või kes kahtleksid selle majanduse arengus ja majanduspoliitika stabiilsuses.

Rahvusvahelise Valuutafondiga kooskõlastatud Eesti majandusprogrammid

Programmi periood ja
laenusumma
Makromajanduslikud parameetrid

Fiskaalpoliitika Rahapoliitika Struktuurireformid
1.07.1992-30.06.1993
27 900 000 SDR
SKP kahanemise piiramine 15%ni (tegelikult 18%), inflatsiooni alandamine 1992. aastal 2%ni kuus ja 1993. a lõpuks 6%ni aastas (2-3% kuus).
Jooksevkonto puudujääk 213 mln USD (1993. a I poolel ülejääk).
Tasakaalus riigieelarve, käibemaksu tõstmine 10%lt 18%le, eraisiku astmelise tulumaksu 50 %lise maksimummäära kehtestamine, ettevõtte tulumaksumäära tõstmine 35 %ni, vaesuspiiri kehtestamine, töötutele ümberõppevõimaluste loomine. Valuutakomitee süsteemi kehtestamine, tingimuste loomine selle edukaks funktsioneerimiseks (Eesti Panga seadus ja krediidiasutuste seadus), pangandussektori järelevalveprotseduuride väljatöötamine. Erastamisagentuuri loomine, riigiettevõtete erastamise alustamine, elujõuetute ettevõtete ja pankade restruktureerimine või likvideerimine, turumajandusele vajaliku seadusandliku baasi rajamine.
1.07.1993-31.12.1994
11 625 000 SDR
SKP kasv 1993. a II poolel 2% ja 1994. a 6% (1993. aastal SKP kahanes 6,5%, 1994. a oli nullkasv), aastainflatsiooni alandamine ühekohalise arvuni (1993. a 2,5% kuus ja 1994. a 3% kuus), jooksevkonto puudujääk 85 mln USD (1993. a ülejääk 1% SKP suhtes, 1994. a puudujääk 6,5% SKP suhtes). Eelarvepuudujäägi kahandamine, maa- ja aktsiisimaksu kehtestamine, impordi maksustamine 18% ja ekspordi maksustamine 0% käibemaksuga, vaesuspiir 280 krooni kuus, pensioniea tõstmine. Valuutakomitee säilitamine, pangajärelevalve tugevdamine (krediidiasutuste seaduse vastuvõtmine), eelduste loomine kapitali adekvaatsuse määra kehtestamiseks. Pangandussüsteemi restruktureerimine (Põhja-Eesti Panga erastamine), eluruumide erastamise seaduse, pankrotiseaduse, kinnisvaraseaduse ja konkurentsiseaduse vastuvõtmine, privatiseerimise alustamine erastamisväärtpaberite alusel.
1.01.1995-31.03.1996
13 950 000 SDR
SKP kasv 1995. aastal 6% (3,2%), inflatsioon 26% (28,8%), jooksevkonto puudujäägi vähendamine. Avaliku sektori investeeringute programmi koostamine, riigieelarve tasakaalustamine, imporditollide asemel aktsiiside rakendamine, kodumaiste ning importalkoholi- ja tubakatoodete aktsiiside võrdsustamine, ekspordikvootide kaotamine. Pangajärelevalve intensiivistamine, pankade miinimumkapitali tõstmine 15 mln kroonini. Suurfirmade erastamise alustamine, Hüvitusfondi loomine, Sotsiaalpanga saneerimine, Hoiupanga erastamise jätkamine.
1.01.1996-30.06.1997
13 950 000 SDR
SKP kasvu kindlustamine (kasv 4%), inflatsioon 1996. a 24% (23%) ja 1997. a 19% (11%), jooksevkonto puudujääk 1996. a 6,9% (9,6%) ja 1997. a 5,8% (10%). Riigieelarve defitsiidi alandamine, ehitusmaterjali ja ahjukütuse käibemaksusoodustuste kaotamine, valitsemiskulude vähendamine, kohalike omavalitsuste laenutegevuse reguleerimine. 10%lise kuukeskmise kohustusliku reservi määra kehtestamine, pankade miinimumkapitali tõstmine 60 mln kroonini. Pensionireformi alustamine, panganduse restruktureerimise jätkamine, maareformiseaduse vastuvõtmine, monopole reguleeriva organi loomine, munitsipaalorganitele maa erastamisel suuremate õiguste andmine.
7.11.1997-31.12. 1998
16 100 000 SDR
SKP kasv 1997. a 7% ja 1998. a 5,4%. Inflatsioon 1997. a 12% (11%) ja 1998. a 8%. Eelarve ülejäägi tekitamine, fiskaalsäästu paigutamine stabilisatsiooni reservfondi, maksubaasi laiendamine, kohalike omavalitsuste laenutegevuse reguleerimine, kolmesambaline pensionisüsteem, mille eeldusteks on sotsiaalmaksu- ja pensioniseaduse vastuvõtmine. Kapitali adekvaatsuse määra tõstmine 8%lt 10 %le, pankade miinimumkapitali tõstmine 75 mln kroonini, usaldatavusnormatiivide kehtestamine konsolideeritud baasil, lisalikviidsusnõue pankade arvete kuukeskmisele jäägile Eesti Pangas, kohustusliku reservi igapäevase miinimumnõude tõstmine 2%lt 4%le, üldise pangandusreservi nõue, väärtpaberiseaduse eelnõu, parandused krediidiasutuste seadusse, strateegiline otsus kogu finantssektori järelevalve liitmiseks ühe agentuuri alla, hoiusekindlustuse seaduse eelnõu. Kaubanduspoliitika harmoniseerimine Euroopa Liidu omaga, Rakvere ja Moe piiritusetehase ning Liviko erastamine, suurte riigimonopolide Eesti Energia, Eesti Põlevkivi ja Eesti Raudtee restruktureerimine ja erastamine, 49% Eesti Telekomi aktsiate müük, konkurentsiseaduse parandused.

[1] IMFi põhikirja VIII artikkel keelab liikmesriikidel seada piiranguid kaubandustehingutega seonduvatele maksetele.
[2] Kuna IMFilt laenu saamine eeldab teatavaid majandusprobleeme, siis on laenude intress madalam kui finantsturul ja nende tagasimaksmine toimub sõltuvalt laenu tüübist 3-10 aasta jooksul.