I
MAJANDUSPOLIITILINE KOKKUVÕTE

1998. aasta pidi ootuste kohaselt andma vastuse küsimusele, kas 1997. aastal rakendatud majanduspoliitilised meetmed suunavad Eesti majanduse jätkusuutlikumale arenguteele, mida iseloomustab mõõdukam kasvutempo, kahanev jooksevkonto puudujääk, lühiajalise välisvõlgnevuse vähenemine ja konservatiivne eelarvepoliitika. Samal ajal oli välismajanduskeskkond jätkuvalt ebastabiilne: 1997. aastal alanud Aasia kriisile lisandusid Vene kriis ja aastavahetusel Brasiilia finantsprobleemid.

Praeguseks on selge, et kavandatud majanduspoliitika osutus põhijoontes edukaks, kuigi kõike plaanitut ei õnnestunud täielikult teostada. 1998. a positiivseteks arengujoonteks võib lugeda Eesti jooksevkonto puudujäägi märgatavat kahanemist ja lühiajalise võlgnevuse mõningast vähenemist. Majanduse liigkiire kasvutempo pidurdumine osutus, osalt tänu Vene kriisile, isegi liiga järsuks. Esimesel poolaastal toetas kirjeldatud arengutendentse konservatiivne eelarvepoliitika, mis teisel poolaastal kaotas oma esialgse orientatsiooni ning seetõttu lõppes aasta eelarvepuudujäägiga. Sellele vaatamata õnnestus Eesti majandusel väljuda 1997. a buumist suhteliselt edukalt. Ka Vene kriisi mõjud jäid esialgu ootuste piiresse.

MAJANDUSE PÕHINÄITAJAD

1998. a I poolaastat iseloomustas võrreldes 1997. aastaga aeglustuv, kuid veel kiire majanduskasv (7,5%) ja reaalmajandusse tehtud investeeringute rekordiline tase (ca 30% SKP suhtes). Halvenenud majanduskeskkonnas langes ühtaegu jätkuvalt raha- ja laenuagregaatide kasvutempo, 1-2kvartalise viitajaga ilmnes kasvutempo langus ekspordis ja töötlevas tööstuses (vt joonis 1.1). Aastavahetuseks stabiliseerus enamik majanduse võtmenäitajaid (vt tabel 1.1), II poolaastal kujunes majanduskasv aga nullilähedaseks ja inflatsioonitempo pidurdus oluliselt.

Ka 1999 kujuneb muutunud majandustingimustega jätkuva kohanemise aastaks. Makromajanduslikud riskid ei realiseerunud küll 1998. aastal musta stsenaariumina, kuid pole praeguseks kaugeltki möödas. Eriti kui arvestada, et Eestil puudub varasem kogemus, mil viisil buumi järel üle minna stabiilsemale ja jätkusuutlikumale kasvule. Eriti puudutab öeldu 1999. a algust, mil aastalõpu langustrendid võivad jätkuda, mistõttu eelmise aasta kasvutempo saavutamine võib osutuda problemaatiliseks.

VÄLISKESKKOND JA KAPITALIVOOD

Vaatamata väliskeskkonna ebasoodsale arengule ei toimunud Eestis 1998. aastal kapitali väljavoolu. Võrreldes eelnenud aastaga pidurdus aga oluliselt väliskapitali sissevool: kui 1997. aastal kujunes kapitali netosissevooluks 11 mld krooni, siis 1998. aastal esialgseil hinnanguil ca 7 mld kr. Samuti muutus oluliselt kapitali sissevoolu olemus. Kui aastail 1996-1997 domineeris kiire majanduskasvuga kaasnev kapitali sissevool, mida iseloomustas rahapakkumise kasv, langenud intressitase ja sellega kaasnenud finantsvarade hinnatõus, siis 1998. aastal rahapakkumise kasvutempo langes, reservide kasv peatus, intressitase tõusis ning finantsvarade turul hinnad langesid. Tervikuna võib 1998. aastat iseloomustada kui rahanõudluse kohanemist piiratud välisfinantseerimisega. Kapitalivoogude struktuuris tähendas see olulist nihet võlainstrumentidelt otseinvesteeringutele, v.a pankade lühiajaliste kohustuste refinantseerimise osas.

RAHA- JA KREDIIDITURG

Raha- ja krediiditurgu mõjutas II poolaastal Aasia ja Vene kriisi järgne ebakindlus maailma finantsturgudel ning sellega kaasnenud väliskapitali sissevoolu edasine langus ja pankade konservatiivsem laenupakkumine. Raha- ja krediidiagregaatide kasvutempo jätkuv alanemine asendus stabiliseerumisega alles aasta lõpus. Samal ajal vähenes spekulatiivne välissurve ning tänu strateegiliste investorite kaasamisele paranes finantssüsteemi kapitaliseeritus ja likviidsus.

Krediidituru stabiliseerumine on osa makromajanduslikust stabiliseerumisest majanduse nominaalse kasvutempo languse ja jooksevkonto puudujäägi vähenemise taustal. Raha- ja krediiditurg stabiliseerus suhteliselt kõrge intressitaseme juures (15%). Inflatsioonitempo oodatust kiirem langus tähendas reaalintresside märgatavat tõusu.

Intressimääradele mõjuvad vastandliku iseloomuga tegurid ning finantsturgude jätkuva ebakindluse korral on intresside liikumist pikemas perspektiivis raske prognoosida. Laenuintresside langust piirab pankade piiratud ressursist tulenev restriktiivne laenupakkumine, intresside tõusu takistab aga reaalmajanduse taluvusvõime ja alanenud inflatsioonitempo. Et pankade likviidsus on paranenud ja välissurve vähenenud, siis võib eeldada, et lühemas perspektiivis intressitase mõnevõrra langeb. Pikemas perspektiivis mõjutab intresse lisaks sisemaistele teguritele oluliselt ka rahvusvaheline hinnang Eesti majandusele. Seetõttu on jätkusuutliku arengu ja krediidituru edasise stabiliseerumise eeldusteks rahvusvahelise usalduse taastumisega kaasnev intressitaseme langus ja reaalsektori kohanemisvõime kiirelt muutuvate majandustingimustega.

FINANTSSEKTOR

Finantssektori kasv II poolaastal seiskus ning toimus väike langus. Kahanes pankade koondbilanss (kasv aastaarvestuses 1%), vähenes laenukäive, pidurdus liisingfirmade kasv, sisuliselt hääbus investeerimisfondide tegevus ning ilmnesid esimesed probleemid kindlustusseltsides. Aasta lõpus kasvas nominaalne SKP esmakordselt finantsvaradest kiiremini. Väärtpaberibörsil jätkus stagnatsioon: kapitalisatsioon alanes 19%ni SKP suhtes, börsiindeks TALSE langes aastaga 66%, käibe järgi omandasid aktsiate asemel juhtrolli võlakirjad.

Positiivseks suursündmuseks ja kogu süsteemi tervendanud nähtuseks oli Rootsi pankade ja teiste Põhjamaade investorite sisenemine Eesti pankade ja kindlustusfirmade omanikeringi. See kindlustas finantssektori alustugesid ning lisas pikaajalist optimismi. Tänu aktsiainvesteeringuile ei olnud pankadel probleeme väliskohustuste refinantseerimisega ning järelejäänud kohustuste keskmine tähtaeg pikenes. Siiski toimus refinantseerimine oluliselt kõrgemalt hinnatasemelt kui enne Aasia kriisi.

Vähesed positiivsed arengujooned ei ole aga suutnud taastada välismaailma täit usku arenevatesse turgudesse tervikuna ning seetõttu jätkus mitteresidentide raha väljavool finantssektorist. Vaatamata sellele peaks lähitulevikus pankade tähtajaliste kohustuste refinantseerimine positiivselt lahenema. 1999. aasta proovikiviks saab aktivate, eelkõige laenuportfelli kvaliteedi säilitamine ja tõstmine, reaalsektori arengust tulenevate löökide pehmendamine ning konventsionaalse pangandustegevuse tulukuse säilitamine.

REAALMAJANDUS

1998. a II poolaastat iseloomustas kasvutempode edasine aeglustumine. Ebasoodsale olukorrale finantsturgudel ja piiratud välisfinantseerimisele lisandus Vene kriis. Sellega kaasnes idasuunalise ekspordinõudluse järsk langus. Vaatamata nii sise- kui välisnõudluse kahanemisele, kujunes SKP aastakasvuks 4%, mida võib lugeda keerulise majandusaasta kohta heaks tulemuseks.

Inflatsioon oli 1998. aastal oodatust väiksem nii välismõjude kui ka sisemaise nõudluse kahanemise tõttu. Aastakeskmisena tõusid hinnad 8,2% ja 12 kuu indeksina 4,2%. Aasta alguses reguleeritud hindade tõusuga kaasnenud kiire hinnakasv alanes II poolaastal tunduvalt, jõudes ekspordihindade puhul deflatsioonini (-1%) ja tootjahindade osas nullkasvuni. Toorme odavnemine maailmaturgudel, hinnatõusu soodustavate välistegurite ning nõudluspoolse surve puudumine võivad 1999. aastal alandada aastakeskmise inflatsioonitempo 4-5%ni.

Pessimistlikuma majanduskeskkonna, laenutingimuste karmistumise ja reaalpalga kasvutempo languse tõttu suurenes tarbimine 1998 aastal aeglasemalt kui SKP. Aasta lõpul pingestus tööturg. 1998. a majanduskeskkond kujundas ka negatiivsema suhtumise lähitulevikku.

VALITSUSSEKTOR

Valitsussektoris oli 1998. aastal eesmärgiks varasemast kokkuhoidlikum eelarvepoliitika. Tegelikult suudeti eesmärki järgida vaid I poolaastal, mil koondeelarve ülejääk oli suurem kui 2% SKP suhtes ja toimusid kanded stabiliseerimisreservi.

Teisel poolaastal koondeelarve ülejääki taotlevast poliitikast sisuliselt loobuti. Valitsussektor muutus sisemaise nõudluse kasvu aeglustajast selle kiirendajaks ning nõudluse tegelik kasv kujunes II poolaastal SKP omast väiksemaks vaid tänu erasektori investeeringute kasvukiiruse langusele. Aasta lõpuks selgus, et ülejäägiga kavandatud eelarve asemel oli tulemuseks eelarve puudujääk: IV kvartalis oli see -5% SKP suhtes (aastaarvestuses -0,2%).

Lähtudes üleliia optimistlikest tulevikuväljavaateist, koostati keskvalitsuse, sotsiaalkindlustuse ja ravikindlustuse eelarved 1999. aastaks liiga kiiresti kasvavatena: 16-17%line nominaalkasv võrreldes 1998. aastaga võib tähendada koondeelarve kuni 2%list puudujääki SKP suhtes. Tagamaks jooksevkonto puudujäägi edasist vähenemist, tuleb eelarve kulude poolt aasta jooksul lisaeelarvetega vähendada. Vaid sel moel on võimalik luua stabiilne alus pikemaajalistele strateegilistele arengukavadele.

VÄLISSEKTOR

Aastail 1997-1998 on rahutu olukord maailma finantsturgudel ja sisemaist nõudlust piiravad meetmed aidanud vähendada Eesti maksebilansi jooksevkonto puudujääki. Ka võib öelda, et kui 1998. a I poolaastal sisemaise nõudluse SKPd ületav osa stabiliseerus tänu valitsussektori säästmise suurenemisele, siis II poolaastal alanud välistasakaalu paranemise põhiteguriks oli erasektori investeeringunõudluse vähenemine. Kokkuvõttes oli 1998. a jooksevkonto puudujääk 9% SKP suhtes, kahanedes varasemaga võrreldes ligi 3 protsendipunkti. Samal ajal on 1999. aastaks planeeritud eelarvekulutuste tase, mis ületab nominaalset majanduskasvu, ja 1998. a puudujäägiga koondeelarve ohusignaaliks, sest jooksevkonto defitsiit on küll kahanenud, kuid see on siiski veel suur. Sellistes tingimustes sõltub maailma hinnang Eesti majandusele paljuski fiskaalpoliitika edasisest usaldusväärsusest.

Seni on maailma reitinguagentuuride hinnang Eesti majandusele ja majanduspoliitikale püsinud investeerimisjärgu tasemel -- Standard & Poor's: BBB+; Fitch IBCA: BBB; Moody's Investors Service: Baa1. Jooksevkonto puudujäägi edasine vähendamine senisest ekspansiivsema fiskaalpoliitika tingimustes eeldab restriktiivse rahapoliitika jätkumist. Kui lisaks ka erasektor käitub säästlikumalt, siis võib jooksevkonto defitsiit jätkuvalt alaneda. Kuid et see toimuks nii suures ulatuses nagu 1988. aastal, see ei ole tõenäoline.