II
EESTI MAJANDUSE ARENG 1998. AASTA TEISEL POOLEL

VÄLISKESKKOND

1998. aasta II poolaastal ja 1999. a alguses toimusid maailma majanduses ja rahvusvahelistel finantsturgudel olulised muutused. 1997. aastal Aasias alguse saanud finantskriisi mõju laienes teistele arenevatele finantsturgudele. Eesti jaoks tähendab see ebasoodsa väliskeskkonna jätkumist, mis väljendub karmistunud krediiditingimustes. Ebastabiilsus finantsturgudel on negatiivselt mõjutanud maailma majanduskasvu väljavaateid. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) maailma majanduse 1998. ja 1999. a kasvuprognoos on võrdselt 2,2%, st kahe protsendipunkti võrra väiksem kui 1997. aasta majanduskasv (vt tabel 2.1). Arenevate turgude kriis on surunud maailmas alla toorme hinnad ning põhjustanud kõikjal inflatsioonitempo ulatuslikku langust. Sellistes tingimustes alandasid paljude tööstusriikide keskpangad 1998. a lõpus intressimäärasid.

Kui 1998. aastal olid tänu suurele sisenõudlusele majanduskasvu vedajaiks peamiselt tööstusriigid, siis 1999. aastaks oodatakse arenevates riikides kiiremat majanduskasvu. Sellise prognoosi eeldus on aga, et kriis neis vaibub.

Tööstusriigid

Tööstusriikide majanduskasv aeglustus 1997. a 3,0%lt 1998. aastal 2,1%ni. Selle peamiseks põhjuseks oli välisnõudluse nõrgenemine ning Jaapani majanduse langus. Ühelt poolt inflatsiooni kiire alanemise ja madalate inflatsiooniootuste tõttu ning teisalt arenevatest riikidest pärit kapitali sissevoolust tingituna jätkasid intressimäärad tööstusriikides kiiret langemist. Aktsiate hinnad, mis maailma majanduse halvenenud väljavaadete tõttu III kvartalis langesid, tõusid kiiresti IV kvartalis, seda suuresti tänu keskpankade intressimäärade kärpimistele (vt tabel 2.2).

Ameerika Ühendriigid olid 1998. aastal maailma majanduskasvu peamiseks mootoriks. SKP 3,9%lise kasvu taga oli suur sisemaine nõudlus, mida toetas muuhulgas ulatuslik hinnakasv aktsiaturul. Märkimist väärib, et IV kvartalis oli majanduskasv koguni 6,1%. 1999. aastal ohustavad aga SKP kasvu mitmed tegurid. Sisemaise tarbimise senise kiire suurenemise ning arenevates riikides jätkuva majanduskriisi taustal kerkib järjest teravamalt esile välissektori tasakaalustatuse küsimus. Samuti on tarbijate optimism kõrgete aktsiahindade tõttu üsna nõrgal alusel.

Euroopa Liidu (EL) 1998. a 2,8%line majanduskasv toetus arenevate riikide majandusprobleemide tõttu üha enam sisemaisele tarbimisele. Nimetatud tendents oli eriti märgatav II poolaastal, mil tarbijate usalduse kiire tõus jätkus, tootmises aga andis tunda välisnõudluse vähenemine.

Euro kasutuselevõtt 1. jaanuarist 1999 tähistas uue ajastu algust Euroopa majandusintegratsioonis. Sellest kuupäevast teostab Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) liikmesriikide ühtset rahapoliitikat Euroopa Keskpank. Sündmus on oluline ka globaalses kontekstis. Tekkinud valuutaliidu majandus annab ju ligikaudu 15% maailma majanduse koguproduktist ning tähendab seega suurt ostujõudu, mis on võrreldav vaid Ameerika Ühendriikide majandusega.

1999. aastal peaks majanduskasv ELis väliskaubanduse kahaneva ülejäägi tõttu aeglustuma ning jääma mõningail hinnanguil koguni alla 2%. Seda ennustab ka tööstustoodangu tagasihoidlik müük 1998. a IV kvartalis. Tarbijad on siiski säilitanud optimismi ning 1999. a kasv peakski tuginema ennekõike tarbimisnõudlusel.

Eesti jaoks on ekspordi tõttu üliolulised Põhja-Euroopa majandusarengu väljavaated. Meie suurimates partnerriikides Rootsis ja Soomes on säilinud tarbijate optimism tänu tugevale tööjõuturule ja langevale intressitasemele. 1999. aastaks prognoositakse neis riikides EMU liikmesmaade keskmisest tasemest kiiremat majanduskasvu (vastavalt 3,0 ja 3,3%), mis toetub sisemaisele tarbimisele ja investeeringutele.

Jaapanis jätkub sisenõudluse kahanemine ning arvestades ka ebasoodsat väliskeskkonda, ei saa lühemas perspektiivis oodata majanduskasvu. Valitsuse poolt 1998. a teisel poolel välja kuulutatud ulatuslik fiskaalmeetmete pakett, mille maht on ligi 12% SKP suhtes, avaldas finantsturgudele vaid lühiajalist positiivset mõju.

Arenevad riigid

1998. a sügisese finantskriisi mõju arenevatele turgudele iseloomustavad selgesti riskimarginaalides ja kapitali liikumises toimunud muutused.

Arenevate riikide võlakirjaturgudel toimus kiire langus (vt tabel 2.3) ning võlakirjaintresside marginaalid tõusid kiiresti Mehhiko kriisi järgsele rekordtasemele. Ühtaegu vähenes oluliselt võlakirjade järelturu likviidsus. Neljandas kvartalis olukord esmas- ning järelturul siiski pisut stabiliseerus, ent võrreldes I poolaastaga jäid intressid märgatavalt kõrgemale tasemele. Võlakirjade esmasemissioonide maht vähenes III kvartalis ligikaudu poole võrra - 14 miljardi dollarini. Suurem osa neist emissioonidest toimus kriisieelses juulis, septembris oli vaid üks emissioon.

Pankade laenud arenevatesse riikidesse kahanesid II kvartali 18 miljardilt dollarilt III kvartalis 14 miljardi dollarini. Neljandas kvartalis olukord tõenäoliselt veidi paranes. Investorite meelsuse muutus võrreldes III kvartaliga oli selgesti näha aktsiaturgudel. Kui III kvartalis kukkusid Ladina-Ameerika ja Aasia arenevate riikide aktsiaindeksid vastavalt 30 ja 5%, siis IV kvartalis kasvasid need vastavalt 10 ja 60%. Keerulise olukorra tõttu finantsturgudel jätkus 1998. aastal arenevate riikide reservide kasvu aeglustumine. Kapitali sissevoolu struktuuris võis täheldada otseinvesteeringute ning "ametliku kapitali" osatähtsuse suurenemist finantseerimisallikana.

Venemaa finantsturgudel ei ole pärast augustikuist vahetuskursipoliitika muutust, kodumaise võla restruktureerimist ja erasektori välisvõlgade moratooriumi toimunud nihet paremuse poole. Selguma on hakanud kriisi makromajanduslikud tagajärjed. SKP kahanes 1998. aastal esialgseil hinnanguil ligikaudu 5% ning tarbijahinnad kasvasid 84%. Olukorda aitaksid parandada vaid ulatuslikud majandusreformid.

Venemaa finantskriis ja Malaisia poolt kehtestatud piirangud finantskonto tehingutele sundisid investoreid ümber hindama oma riske ka Ladina-Ameerikas ja Aasias. Brasiilias leidis sügisel aset ulatuslik valuuta väljavool, mida ajutiselt takistas uue majandusabinõude paketi vastuvõtmine ning intressimäärade alandamine tööstusriikide keskpankade poolt. Aasia arenevate riikide finantsturud jäid seevastu rahulikuks tänu kodumaise nõudluse ulatuslikust vähenemisest tingitud jooksevkonto ülejäägile ning II poolaastal aset leidnud dollari nõrgenemisele jeeni suhtes. Aasia riigid on samuti vastavalt rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustele asunud suuremal või vähemal määral majandussektoreid reformima.

1998. a lõpus algas uuesti järk-järguline usalduse vähenemine Brasiilia vastu, kuna hakati kahtlema valitsuse võimes majandusmeetmete paketti rakendada. Investorite usaldust kahandas oluliselt ka 1999. a alguses Brasiilia ühes osariigis kuulutatud moratoorium keskvalitsuse võlgade suhtes. Algas uus kapitali väljavool, mis tõi kaasa senise vahetuskursipoliitika muutmise ja Brasiilia rahvusvaluuta reaali nõrgenemise.

Kesk-Euroopa riigid jäid Venemaa sündmustest suhteliselt puutumata ennekõike tänu tugevaile majandusnäitajaile ning riikide kiirele ümberorienteerumisele lääne turgudele. 1998. a lõpus ning 1999. a alguses investorite optimism Kesk-Euroopa riikide suhtes siiski vähenes välisnõudluse tagasihoidlike väljavaadete ja madala intressitaseme tõttu. Euro tulekut võib Kesk-Euroopa jaoks positiivseks lugeda, kuna see suurendab väärtpaberiportfelli mitmekesistamise käigus investorite huvi regiooni vastu.

Balti riikide majanduskasvu mõjutab Venemaa majanduskriis teistest Kesk-Euroopa riikidest enam, sest Balti riikidel on suuremad kaubandussidemed Venemaaga. 1998. a majanduskasv jääb II poolaastal toimunud aeglustumise tõttu ligikaudu 4% piirimaile. Prognoosid 1999. aastaks on enamjaolt samal tasemel, kusjuures majanduse elavnemist oodatakse aasta teiseks pooleks.

EESTI SISEMAINE NÕUDLUS

Eratarbimine

Mitmed näitajad viitavad sellele, et pessimistlikuma majanduskeskkonna, laenutingimuste karmistumise ja reaalpalga kasvutempo languse tõttu oli eratarbimise kasv 1998. aastal SKP omast aeglasem. Juba aasta algusest näitas jaekaubanduse läbimüügi kasvutempo pidevat alanemistendentsi ja alates juulist jäi müügimaht 1997. a omale alla (vt joonis 2.1). Sellise arenguga oli kooskõlas ka tarbimislaenu jäägi enam kui 20%line vähenemine võrreldes 1997. a lõpuga. Majapidamiste võlgu tarbimise kasvu aeglustumine oligi 1997. a sügisel võetud sisemaist nõudlust kärpivate meetmete üks positiivseid tulemusi. Tarbimine on lisaks tarbimislaenu kättesaadavusele suuresti seotud ka intressitaseme ja tulevase sissetuleku ootustega. 1998. a majanduskeskkond kujundas ilmselt negatiivsema suhtumise just lähitulevikku. Seega võib eraisikute hoiuste jäägi 13%line aastakasv ja eriti pikema tähtajaga hoiuste suurenemine viidata eraisikute säästu mõningale kasvule.

Palgad

Aasta teisel poolel aeglustus nominaalpalga aastane kasv pea kõigis majandusharudes, v.a finantsvahendus ja riigivalitsemine. Keskmine nominaalpalk oli 1997. a III kvartaliga võrreldes ligi 15% suurem. Võrreldes 1997. aastaga nominaalpalga kasv seega mõnevõrra aeglustus. Keskmisest väiksem oli palgatõus enim koduturu nõudlusest või idaekspordist sõltuvail aladel: kinnisvaraäris, energeetikas ja kalanduses. Keskmisest suurem oli kasv aga põhiliselt avalikke teenuseid pakkuvais harudes, mis on turu muutustest suhteliselt sõltumatud - hariduses, tervishoius, riigikaitses ja riigivalitsemisel. Aeglustuv nominaalpalga kasv ja ka suurenenud tööpuudus peaksid viitama eratarbimise osatähtsuse vähenemisele SKP suhtes, mida aga III kvartali tulemused veel ei kinnitanud.

Investeeringud

1998. a kolmes esimeses kvartalis oli investeerimisaktiivsus jätkuvalt väga suur, mistõttu ka jooksevkonto puudujääk püsis suhteliselt kõrge. Üheksa kuu jooksul ulatus investeeringute ja varude osatähtsus SKP suhtes ligi 30%ni, aasta lõpus võis investeerimisaktiivsus veidi langeda. Seejuures oli tegemist valdavalt erasektori investeeringutega, valitsussektori omad moodustasid analoogiliselt 1997. aastale umbes 4% SKP suhtes.

Kui vaadelda investeeringute jaotust tegevusalati, siis suurenes märgatavalt töötleva tööstuse osatähtsus. Selle põhjuseks võis olla ressursside koondumine enam eksportivaisse ehk kodumaisest nõudlusest vähem sõltuvaisse harudesse. 1997. a andmeil finantseerisid ettevõtted üle poole investeeringuist omavahenditest ja vaid viiendiku pangalaenu abil, mistõttu laenude vähenemine võiks mõjutada investeeringuid vähem kui kasumi jm omavahendite kahanemine.

Avalik sektor

Avalikus sektoris oli 1998. aastal eesmärgiks eelnenud aastast kokkuhoidlikum eelarvepoliitika. Tegelikkuses suudeti eesmärgile jõuda vaid I poolaastal, mil koondeelarve ülejääk ületas 2% SKP suhtes ja toimusid kanded majanduse stabiliseerimise reservfondi. Et erasektori väljavaated olid I poolaastal veel optimistlikud ja investeeringud suurenesid kiiremini kui 1997. aastal, siis ei taganud selline ülejäägi tase veel otsustavat välistasakaalu paranemist, kuigi jooksevkonto puudujäägi suurenemine suudeti ära hoida.

Teisel poolaastal koondeelarve ülejäägi püüdlemisest sisuliselt loobuti. Valitsussektori kulutused jäeti kavandatud tasemele, ehkki nende suurendamist plaanides oli silmas peetud, et Eesti majanduskasv on märksa kiirem. Selle tulemusena muutus koondeelarve ülejääk kiiresti kasvavaks puudujäägiks: III kvartali 0,7%line puudujääk SKP suhtes suurenes IV kvartalis ligi 5%ni. Seejuures oli kulutuste kasv eriti kiire detsembris, mil tehti 12% kogu aasta jooksevkulutustest. Esimesel poolaastal loodud ülejääk tarbiti täielikult ära ning aasta kokkuvõttes ületasid kulud tulusid umbes 0,2% SKP suhtes.

Teisel poolaastal muutus valitsussektor sisemaise nõudluse kasvu aeglustajast selle kiirendajaks ning nõudluse kasv jäi SKP kasvust väiksemaks vaid tänu sellele, et erasektori investeeringute kasv aeglustus. Ka võib öelda, et kui I poolaastal sisemaise nõudluse SKPd ületav osa stabiliseerus tänu valitsussektori säästmise suurenemisele, siis II poolaastal alanud välistasakaalu paranemise põhitegur oli erasektori investeeringunõudluse vähenemine.

Lisaks kahanevatele investeeringutele aitas aasta lõpukuudel jooksevkonto puudujääki vähendada ka säästmise suurenemine erasektoris. Esialgseil hinnanguil jäi sisemaise säästu osatähtsus SKP suhtes 1997. aasta tasemele, ehkki kvartalite lõikes võis täheldada väga erinevat arengut. Lähtudes üleliia optimistlikest tulevikuväljavaateist, koostati keskvalitsuse ning sotsiaal- ja ravikindlustuse 1999. a eelarve liiga kiiresti kasvavana: 16-17% võrreldes 1998. aastaga. Tagamaks jooksevkonto puudujäägi edasist vähenemist, tuleb koondeelarve kulusid nüüd lisaeelarvetega kärpida. Vaid sel moel on võimalik luua stabiilne alus pikemaajaliste strateegiliste arengukavade elluviimiseks.

KODUMAINE PAKKUMINE

Majanduskasv

1998. a lõpus aeglustus majanduskasv tunduvalt ja aastaarvestuses kujunes kasvuks umbes 4%. Kui I poolaastal ulatus SKP reaalkasv 7,5%ni, siis III kvartalis oli see vaid 1,7%, IV kvartalis aga nullilähedane (vt joonis 2.2). Kolmandas kvartalis suutsid tööstuse tagasihoidlikku tulemust veel kompenseerida ehitus ja transport. Kuigi transport oli ka IV kvartalis edukas, ei katnud see 6%list läbimüügi kahanemist töötlevas tööstuses.

Majanduskeskkond ja Vene kriis

Juba aasta algul võis 1998. a majanduskeskkonda hinnata eelmise aasta omast vähem ekspansiivseks, kuid II poolaasta kõige tugevam mõjur oli nn Vene kriis. Esimesena avaldusid selle tagajärjed töötlevas tööstuses, mille toodangust umbes pool müüakse Eestist välja (vt joonis 2.3). Ekspordituru järsk kadumine tekitas enim probleeme suurimas tööstusharus - toiduainetööstuses, kuna üle 75% põllumajandussaadustest müüakse idabloki maadesse. Siit ka müügimahu 21%line kahanemine II poolaastal võrreldes 1997. a sama ajaga.Toiduainetööstuses kasvasid järsult laovarud, mis olid III kvartali lõpus poole suuremad kui aasta algul ja nende all olevad rahasummad tekitasid täiendavaid finantsprobleeme (vt joonis 2.4). Aasta lõpp tõi kaasa mitme toiduainetööstuse ettevõtte pankroti.

Tööstustoodangu müük

Müügi madalseis nii absoluutmahus kui ka aastase kasvutempo mõttes oli oktoobris. Kuigi detsembris jõudis töötleva tööstuse toodangu müük taas aasta parimate kuude tasemele, olid selle taga vaid puidu- ja elektroonikatööstuse väga head tulemused. Ka aasta kokkuvõttes oli neis harudes reaalkasv kõige suurem. Tegu on harudega, mille eksport oli ja on suunatud lääneturule. Tulevikuperspektiivi silmas pidades on tähtis, kui suur on nende majandusharude tootmispotentsiaal ja kas neid võib lähitulevikus piirama hakata tootmisvõimsuste nappus.

Aasta kokkuvõttes ulatus töötleva tööstuse toodete müügi reaalkasv 2,9%ni. Varem Venemaale eksporditud toidukaupadele asendusturgu ei leitud ja selle leidmine (vähemalt senises mahus) on ka vähetõenäoline. Seni Venemaale tootnud võimsuste ümberorienteerimine teistele turgudele eeldaks ka strateegiliste välisinvestorite kaasamist ja nõuaks üsna palju aega.

Ettevõtete finantsnäitajad

Ettevõtete käive ja kasum olid III kvartalis väiksemad kui II kvartalis. Keerukamale majandusaastale viitab ka asjaolu, et kolme kvartali kokkuvõttes oli maksude-eelne kasum ligikaudu 20% väiksem kui 1997. aastal. Selle põhjuseks oli käibe kasvu aeglustumine ning muude kulude (k.a finantskulud) suurenemine. 1997. aasta koondtulemuste põhjal saadi ühe krooni intressidega võlakohustuste kohta käivet 6,4 krooni. Kuigi ettevõtete koondbilansi põhjal ulatusid 1997. a lõpus intressidega võlakohustused 75%ni omakapitalist, võib mõnele ettevõttele siiski hakata nende kohustuste täitmine raskusi valmistama.

Tuleviku suhtes on ettevõtted väga pessimistlikult meelestatud: Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) kindlustunde indikaatorid langesid 1998. a detsembris viimaste aastate madalaimale tasemele nii tööstuse, ehituse kui kaubanduse osas. Rohkem kui kolmandik tööstusettevõtteid prognoosis 1999. a I kvartaliks tootmismahu vähenemist (vt joonis 2.5).

VÄLISSEKTOR

Eksport

Eesti avatud majanduse ning väikese siseturu tingimustes on majanduskasvu mootoriks välissuhtlus. 1998. aastal oli väliskeskkond Eesti jaoks varasemast vähem soodne, mis avaldus eriti pärast augustikuu sündmusi.

Vene turu järsu ärakukkumise mõju Eesti ekspordile oli siiski kardetust väiksem. Põhiekspordi kasvutempo aasta lõpus küll vähenes, kuid ekspordi maht jäi aasta keskmisele tasemele (vt joonis 2.6). Ühtaegu toimusid märkimisväärsed muutused põhiekspordi struktuuris – pooleni aasta alguse tasemest kahanenud idasuunalisi (toidukaupade) ekspordivooge kompenseeris Soome ja Rootsi suundunud masinate ja seadmete väljavedu, millele oli loodud tugev baas varasemate aastate otseinvesteeringutega. 1998. a jooksul toimunud väliskaubanduskäibe kasvutempo kiire languse taustal muutus väliskaubanduse stabiliseerimise tähtsaks teguriks allhankeil põhinev äri: kui põhiekspordi reaalkasv langes 1997. a 38%lt 1998. aastal 16%ni, siis töötlemiseks sisse toodud kaupade taasväljavedu kasvas ligikaudu 40%. Viimases suurenes pidevalt masinate ja seadmete osatähtsus.

Esialgseil andmeil võib 1998. a IV kvartali negatiivse kaubandusbilansi suhe SKPsse olla viimaste aastate väikseim. Kui varasemail aastail andis viimane kvartal umbes 40% aastasest jooksevkonto puudujäägist, siis 1998. a IV kvartal kujunes hinnanguliselt nii absoluutsuuruse kui suhte poolest võrreldavaks III kvartaliga. Kaubandusbilansi negatiivse saldo vähenemine oli peamiselt tingitud impordi tuntavast kahanemisest: IV kvartalis oli import vabaks ringluseks ligi viiendiku võrra väiksem kui aasta varem. See viitab tagasihoidlikumale sisemaisele nõudlusele. Kokkuvõttes oli 1998. aastal jooksevkonto puudujääk ligikaudu 9% SKP suhtes, kahanedes varasema ajaga võrreldes ligi 3 protsendipunkti (vt joonis 2.7). Välistasakaalu edasiseks paranemiseks tuleb 1999. aastal koondeelarve tasakaalus hoida või vähemalt puudujääki minimiseerida. Eeldades ühtlasi erasektori senisest säästlikumat käitumist ja infrastruktuuri tehtavate investeeringute vähenemist, võib jooksevkonto puudujääk jätkuvalt alaneda, kuid 1998. aastaga võrreldavat kahanemist on raske loota.

Välisfinantseerimine

Välisrahastamises toimus nihe otseinvesteeringute osatähtsuse suurenemise ja laenukapitali vähenemise suunas. Otseinvesteeringute osatähtsus SKP suhtes oli viimaste aastate suurim ja jooksevkonto puudujääki finantseeriti (arvestuslikult) täies ulatuses otseinvesteeringutega. Osalt oli nii suurte investeeringute taga otseinvesteeringute vool pangandusse.

Rööbiti väliskapitali sissevoolu struktuuri muutustega aeglustus ka välisvõlgnevuse kasv. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ulatus -36%ni SKP suhtes, kusjuures lühiajaline, st alla aastase tähtajaga positsioon oli positiivne, aga pikaajaline positsioon ca -41% SKP suhtes, peegeldades eelkõige otseinvesteeringute sissevoolu. Viimased olid pärit neist riikidest, kes on Eesti peamised ekspordipartnerid: üle poole otseinvesteeringuist on tulnud Soomest ja Rootsist.