III
INFLATSIOON JA HINDADE PAINDLIKKUS

1998. aastal toimusid majanduskeskkonnas küllaltki järsud muutused, mis tõstatasid ka Eestis küsimuse hindade paindlikkusest, tasakaalustamaks vähenenud sise- ja välisnõudluse mõju kauba- ja tööturul. Aasta lõpul valitsenud rahvusvahelised deflatsiooniootused on mõnevõrra taandunud, kuid välised hinnasignaalid ei ennusta 1999. aastaks ka olulist hinnatõusu. Sellele vaatamata jääb hinnataseme ja -struktuuri ühildumine Euroopa omaga Eesti hinnakasvu mootoriks ka edaspidi, sest meie hinnatase moodustab vastavalt 1996. a uuringule vaid 35% Austria keskmisest hinnatasemest (vt Eesti hinnatase võrreldes teiste Euroopa riikidega).

TARBIJAHINNAINDEKS

1998. aastal suurenes tarbijahinnaindeks (THI) 8,2%. Detsembris oli 12 kuu indeks seejuures vaid 4,2%. Võrreldes 1997. aastaga oli inflatsioon 1998. a II poolaastal erinev: kui 1997. aastal jäi THI 12 kuu indeks mitu kuud järjest 12% lähedale, siis alates 1998. a augustist langes alanes inflatsioonitase kiirenevas tempos. Novembriks langes 12 kuu indeks alla 5%.

Ühtmoodi muutusid pea kõik hinnaindeksid (vt joonis 3.1). Eelkõige oli langustrend näha aga ekspordihindades, mis olid detsembris võrreldes 1997. a sama kuuga keskmiselt 1% madalamad. See oli tingitud nii majanduskeskkonna kui ka valuutade nominaalkursside muutusest (vt Konkurentsivõime). Kui veel kevadel prognoositi Aasia majanduskriisi edasise leviku pidurdumist ja reaalsektori kiiret kohanemist sellega, siis augustis oli selge, et kriis vältab veel kaua, tuues kaasa languse ka Venemaal. Seega vähenes turgude usaldus üleminekuriikide vastu, mis ahendas ka Eesti krediidivõimalusi ning karmistas monetaarkeskkonda.

Avatud sektor

Avatud sektori hinnad olid 1998. a detsembris võrreldes 1997. a sama kuuga vaid 2,5% kõrgemad. Olles mõjutatud nii impordipakkumisest kui ekspordinõudlusest, st maailma kaubaturgudest, on see ilmekas näide sellest, kuidas hinnad kujunevad. Impordihinnad langesid juba alates juulist, ekspordihinnad tõusid suvel veel paar protsenti võrreldes 1997. aastaga, hakkasid aga alates oktoobrist taas langema.

Suletud sektor

Ehkki Eestis liberaliseeriti enamik hindu juba 1992. aastal, on reguleeritud hindadel hinnakujunduses seniajani oluline roll. Seetõttu sõltub Eesti hindade ühildumise tempo teiste riikide hinnatasemega ka administratiivsetest otsustustest. Suletud sektori hindadest tõusidki 1998. aastal enim reguleeritud hinnad, kallinedes aastaga keskmiselt 13,4% (vt joonis 3.2). Tarbija ostukorvis moodustavad reguleeritud hinnad praegu 19,95%. Alates 1993. aastast kasutusel olnud ostukorvis moodustasid reguleeritud hinnad 25,6%. Seega on nende osatähtsus tarbija kulutustes vähenenud.

Aasta esimeses pooles, eriti I kvartalis kasvasid reguleeritud hinnad elektri, vee ja muude hindade tõusu tõttu hüppeliselt. Märtsis ületas kasv 20%. Alates juunist hinnatõus aeglustus ja jäi kuni aasta lõpuni 12-13% piiresse. Kui eraldada suletud sektori hindadest maksumäärade ja reguleeritud hindade muutuste mõju, siis vähenes hinnatõus aasta lõpuks võrreldavaks avatud sektori hindade omaga – oli veidi üle 6%. Suletud sektori hindu peaks mõjutama kodumaise nõudluse ning tarbimiskulutuste kasvu pidurdumine. Koos palgatõusu aeglustumisega avatud sektoris vähenes Balassa-Samuelsoni efekti[1] tõttu surve ka suletud sektori hindadele ja palkadele. Seega oli palgatõusust tingitud surve hinnatõusuks 1998. a teisel poolel väiksem.

KONKURENTSIVÕIME

Konkurentsivõimet välisturgudel on peamiselt hinnatud ekspordi- ja impordihindade suhte ning krooni reaalse efektiivse vahetuskursi (REER) järgi. Ekspordi- ja impordihindade suhe ehk kaubandustingimuste muut (terms of trade), mis mõõdab väga erinevate kaupade hindu, püsis 1998. a vältel suhteliselt stabiilne. Aasta lõpul kaubandustingimused veidi paranesid. REER, milles on arvestatud vaid Eesti üheksa tähtsama kaubanduspartneri valuutade nominaalkursse ja tarbijahindu, tegi hüppe septembris, kui indeks tõusis aastaarvestuses üle 18% (vt joonis 3.3). Kuna REERi struktuur näitab vaid statistilist seost, siis ei peegelda indeks mitmeid efektiivsusest ja struktuuri muutumisest tulenevaid erisusi. Seega langes indeksi muutus 1998. aastal kokku peamiselt Vene rubla devalveerumisega. Moodustab ju rubla osatähtsus indeksis keskmiselt 10%, selle osatähtsus kaubavahetuses oli aga keskmiselt vaid 1%.

Toodud põhjused tingisid vajaduse võtta kasutusele uus konkurentsivõime indeks (ECI)[2] . Uus indeks arvestab valuutade struktuuri kaubavahetuse käibe järgi. Indeks näitas küll krooni reaalkursi enam kui 3%list aastakeskmist kallinemist muude üleminekumaade valuutade suhtes, kuid konkurentsivõime ülejäänud riikide suhtes jäi praktiliselt muutumatuks. Ka Eesti peamiste kaubanduspartnerite valuutade nominaalkursid muutusid enim USA dollari ja Vene rubla suhtes. 1998. a lõpus nõrgenesid dollar ja rubla Eesti krooni suhtes keskmiselt vastavalt 5 ja 60%. Ka Soome mark nõrgenes Eesti krooni suhtes.

NEERi (nominaalse vahetuskursi) indeks näitab, et detsembris oli kroon võrreldes 1997. aastaga tugevnenud nominaalselt peamiste kauplemisvaluutade suhtes keskmiselt 28%, mis iseloomustabki rubla ja dollari kursi suuri muutusi (vt joonis 3.4). Sarnaselt REERi ja ECI näitajatega toimus krooni tugevnemine just üleminekumaade valuutade suhtes, mis näitab samuti peamiselt Eesti kauba kallinemist just idaturu tarbija jaoks. Rublades kauplemine on praktiliselt välja surnud, samuti on vähenenud kauplemine dollareis, kuid suurenenud Põhjamaade valuutades.

Järelikult vähemalt osaliselt kompenseeris läänesuunaline eksport Eesti kaupade konkurentsivõime langust idaturul, mis oli tingitud nii monetaartingimuste halvenemisest kui nõudluse langusest idaturul. Hoolimata ekspordinõudluse mõningasest vähenemisest ka lääne suunal, seal olulisi muutusi ei toimunud. Seega on Eestis probleemiks pigem paindlikkus tootmise ümberkujundamisel ida asemel läände.

HINNATASEME SEOS KAUBA- JA TÖÖTURUGA

1998. a II poolaastal pidurdus oluliselt töötleva tööstuse müügimahu kasv. Veel juulis oli nii hinna kui müügimahu kasv ligemale 3% (vt joonis 3.5). Alates augustist hakkas müük vähenema. Novembris langesid hinnad allapoole 1997. a sama perioodi taset. Turud kannatasid nii kodu- kui välismaise nõudluse languse tõttu. Detsembris kasvas müügimaht võrreldes 1997. a detsembriga 7%, hinnatase aga langes. Sarnaseid arenguid peegeldasid, küll mitte nii drastiliselt, kogu tööstustoodangu näitajad. Toodangu hinnad püsisid veel novembris 1997. a sama kuu tasemel, indeks langes alles detsembris. Mõõdukalt tõusid vaid hinnad ehituses. Nende aastakeskmine 7,7%line kallinemine oli endiselt tingitud varasemast optimismist, mis suuresti mõjutas elamuehitusse tehtud investeeringuid. Alates septembrist langesid iga kuu ka ekspordihinnad, mis viitab ekspordinõudluse vähenemisele.

Kaubaturgude areng peegeldus ka tööturul. Alates II poolaastast oli töötuse määr 1997. a omast kõrgem (vt joonis 3.6). Kuigi tööstustoodangu kasvu piiras peamiselt vähene nõudlus, sundis see ettevõtteid ka kulusid kahandama. Oluliselt muutus ettevõtteile kulukamaks ka laenuraha. Intressid püsisid 1998. a teisel poolel üsnagi stabiilselt tunduvalt kõrgemal, kui oli eeldatud 1997. aastal ja isegi veel 1998. a kevad-suvel, samuti tõusid oluliselt reaalintressid (vt Reaalintressid). Seega peaks kuludepoolne surve, eeldades tööturu paindlikkust, väljenduma ka nominaalpalga kasvu aeglustumises või peatumises, samuti töötuse kasvus. Viimase ulatus sõltub aga suuresti tööturu paindlikkusest. Kui palga kasvutempo ei lange, siis võib kahanenud tööjõunõudlus kaasa tuua olulise töötuse kasvu. Samas näitavad 1998. a IV kvartali tulemused, et nominaalpalk hakkab kohanema muutunud majandustingimustega. Detsembris oli nominaalpalk, võrreldes 1997. aasta sama kuuga, vaid 5,7% suurem, mis ligilähedaselt vastab majanduse nominaalkasvule.

[1] Balassa-Samuelsoni efekt kirjeldab väliskonkurentsile avatud ja sellele suletud majandussektori tootluse, palkade ja inflatsiooni seoseid valuuta fikseeritud vahetuskurssi kasutavas avatud majandussüsteemis (vt ka U. Sepp ja N. Viilmann, "Inflatsioon Eestis rahareformijärgsel perioodil", Eesti Panga Toimetised nr 1, 1995)
[2] Konkurentsivõimet saab mõõta mitmete näitajatega. Siin kasutatav ECI (external competitiveness index) kaalub suhtelisi hinnatasemeid kaubavahetuse osakaaluga ja vahetuskursside muutusi osakaaluga nende valuutade struktuuris. Seega arvestab ECI nii hinna, kursi ja kaubavahetuse osakaalu kui ka valuuta osakaalu muutusi, olles REERiga võrreldes sobivam konkurentsivõime mõõtühik, sest valuutade osakaal ja riikide kaubavahetus ei pruugi üleminekumajanduste puhul kattuda.