V
FINANTSSEKTOR

1998. a II poolaastal jätkus finantssektori kasvu aeglustumine ning toimus isegi väike langus – kahanes pankade koondbilanss, vähenes laenukäive, pidurdus liisingfirmade kasv, sisuliselt hääbus investeerimisfondide tegevus ning ilmnesid esimesed probleemid kindlustusseltsides. Aasta lõpus kasvas nominaalne SKP esmakordselt finantsvaradest kiiremini. Jätkus väärtpaberibörsi stagnatsioon, käibe järgi omandasid aktsiate asemel juhtrolli võlakirjad ning loodi pretsedent avaliku ettevõtte vabatahtliku noteerimise lõpetamiseks börsil (vt joonis 5.1).

Panganduses jätkus ühinemiste ja restruktureerimiste laine. Oktoobris kuulutati välja EVEA Panga pankrot ning moratoorium ERA Pangale, samuti omandas riik enamusosaluse Optiva Pangas. Lõpptulemusena kontsentreerus kahe suurima finantsgrupi - Hansapanga ja Eesti Ühispanga - kätte umbes 85% Eesti pangandus-, 90% liisingu- ja 30% kindlustusturust.

Positiivseks suursündmuseks ja kogu süsteemi tervendavaks nähtuseks oli Rootsi pankade ja teiste Põhjamaade investorite sisenemine pankade ja kindlustusfirmade omanikeringi, mis kindlustas finantssektori alustugesid ning lisas pikaajalist optimismi. Tänu aktsiainvesteeringutele ei olnud pankadel probleeme väliskohustuste refinantseerimisega ning järelejäänud kohustuste keskmine tähtaeg pikenes. Siiski toimus refinantseerimine oluliselt kõrgemalt hinnatasemelt kui enne Aasia kriisi.

PANGANDUS

Pankade varad ja nende kvaliteet

Aasta keskel alanud langustrend jätkus aasta lõpuni – pankade koondvarad (vt joonis 5.2) kahanesid 1,7 mld krooni võrra e 4% - 41 mld kroonini, mis teeb aastakasvuks tagasihoidliku 1%. Langus toimus ka konsolideerimisgruppide tasandil ning koondbilansi maht kahanes teisel poolaastal 1,5 mld krooni võrra - 47,9 mld kroonini, mis iseloomustab finantsvahenduse üldist kokkutõmbumist.

II poolaastal laenukasv peatus ning laenuportfell kahanes 0,5% - 23,9 mld kroonini (vt joonis 5.3). Senine kasv asendus struktuurse suundumusega likviidsuse taastamiseks ja säilitamiseks, kuid seoses varade kiirema kahanemisega suurenes laenuportfelli osatähtsus aasta lõpuks kuni 60%ni varadest. Konsolideerimisgruppide tasandil võis täheldada laenude mõningast asendumist liisinguga [1]. Laenukäibe maht kahanes eelkõige lühiajalise laenamise kokkutõmbumise tõttu[2] . Eelkõige vähenes muude finants- ja krediidiasutuste finantseerimine ning pikenesid reaalsektori ettevõtteile antud laenude tähtajad. Laenuportfelli struktuuris kasvas märgatavalt avatud sektori osatähtsus - 58%lt 63%ni. Mõneti taastus usaldus tööstussektori vastu, mille laenujääk kasvas suhteliselt stabiilselt.

Viivislaenud jäid püsima 1,1 mld krooni piiresse. Sellest umbes poole (506 mln kr) moodustasid üle 60päevased viivislaenud (vt joonis 5.4). Sektoriti kasvasid enim hulgi- ja jaekaubanduse, kalanduse ja tööstuse, st avatud sektori viivislaenud. Kui tööstusele avaldasid mõju muutused turgudel, siis kaubandusele mõjusid eelkõige madalam aastalõpu müügitase ning importkaupade vähene tarbimine.

Võib eeldada, et praeguseks on ettevõtted ja pangad nii turgude kui ka finantseerimise osas viinud läbi esmase restruktureerimise ning seetõttu pole aeglustunud majanduskasvu tingimustes veel põhjust rääkida surve lõppemisest laenuportfelli kvaliteedi muutumisele. Ühtaegu suurendasid pangad ka laenuprovisjone, mis aasta lõpus ulatusid 4%ni laenuportfellist (koos panganduse üldreserviga 6,6%). Konsolideerimisgruppide tasandil kasvasid provisjonid 1,4 mld krooni e 4,8%ni; liisingettevõtete provisjonide osatähtsus suurenes seniselt 27%lt 34%ni.

Aasta lõpul toimunud nihked kinnitasid reaalsektori laenuintresside suhtelist jäikust: inflatsiooni oodatust kiirem langus tõi kaasa reaalsektori laenunõudluse vähenemise ja intressitaseme alanemise. Valuutade lõikes iseloomustas aasta lõppu krooniintresside taseme tõusust tingitud nii lühi- kui ka pikaajaliste Saksa marga ning krooniintresside marginaali kasv. Samas olid kroonilaenud valdavalt finantsvahenduse sisese iseloomuga (st peamisteks klientideks olid teised krediidi- ja finantsasutused).

II poolaastal kahanes pankade väärtpaberiportfell 7,8 mld kroonilt 6,3 mld kroonini (vt joonis 5.5). Kui III kvartalis toimus väärtpaberiportfelli kahanemine likviidsete vahendite genereerimiseks ning järelejäänud väärtuse päästmiseks, siis IV kvartalis toimis ta liiglikviidsuse ajutise paigutamise puhvrina ning portfelli maht jäi pea muutumatuks. Pärast mõningat korrastumist ning turu oodatavat elavnemist võib väärtpaberiportfelli maht hakata aeglaselt suurenema. Samuti on pangad lühendanud oma investeerimisstrateegiate ajahorisonti, mis võib tähendada valmisolekut väikesemahuliste spekulatiivsete positsioonide võtmiseks lähitulevikus.

II poolaastal aktiviseerus konsolideerimisgruppide bilansiväline tegevus, mis absoluutmahult ületas märtsi lõpu taseme. Bilansivälised kohustused moodustasid 30. septembri seisuga 28 mld krooni. Proportsionaalselt suurima osa - 79% - hõlmasid mitmesugused tulevikutehingud ja tuletisväärtpaberid, järgnesid garantiid ja aktseptid (11,6%).

Võõrvahendid ja omakapital

II poolaastal vähenesid võõrvahendid panganduses 9,9%, st nende väljavool suurenes (aastaarvestuses toimus 6%line vähenemine). Vähenesid kõigi kliendigruppide hoiused, ootustekohaselt muutus minimaalseks krediidiasutuste osatähtsus. Pingestunud fiskaalpositsiooni ning likviidsusjuhtimise puudujääkide tõttu vähenesid riigi hoiused panganduses aasta lõpul 1,2 mld krooni võrra (kahanemine 30%).

II poolaastal ei toimunud mitteresidentsete kohustuste oodatud kasvu – IV kvartalis kahanesid need veel 2,4%. Suurimaks väljavoolu allikaks olid endiselt ebakindlad mitteresidentidest eraettevõtted. Mitteresidentide tähtajalised võõrvahendid kahanesid 741 mln krooni võrra, mis peegeldab välismaailma jätkuvat ebakindlust arenevate turgude suhtes (vt joonis 5.6). Ühtaegu toimus kohustuste osaline asendumine aktsiakapitaliga, mis on finantsstabiilsuse seisukohalt tunduvalt suurema tähtsusega. Kapitalisüstid võimaldasid kustutada tähtajalisi kohustusi 484 mln krooni ulatuses ning nihutada kaugemale ülejäänud tähtajaliste väliskohustuste tähtaegu[3] . See lubab pankadel pöörata rohkem tähelepanu laenuportfelli kvaliteedi ja likviidsusjuhtimise parandamisele.

Restruktureerimise käigus jätkus Rootsi pankade osaluse suurenemine Eesti panganduses ning moodustati Optiva Pank. Selle tulemusena suurenes pankade aktsiakapital kokku 3,1 mld krooni võrra. Koos aktsia- ja omakapitali suurenemisega paranes II poolaastal tunduvalt ka süsteemi kapitali adekvaatsus: pankade kapitali adekvaatsus tõusis 12,4%lt 17%ni ning konsolideerimisgruppide kapitali adekvaatsus 11,4%lt 16,3%ni[4] . Tõusule aitasid kaasa ka riskiaktivate kahanemine ja bilansi struktuurinihked üldiste likviidsuse muutuste taustal. Seega võib väita, et tuleviku võimalike laenuriskide vastu on pangad praegu suhteliselt hästi kindlustunud.

Omakapitali tulukus

1998. aastat iseloomustas muutunud keskkonnale omane märgatav erinevuse kasv pankade tulukuses ning tootluses, samuti varade ja kohustuste struktuuris ning hinnas.

Omakapitali tulukuse teguritest avaldas suurimat mõju puhastulukuse vähenemine. Kuna tulude poole mõju antud tegurile on kulude omast suurem, siis ei saa puhastulukuse langust käsitleda tõsiasjana, nagu oleks kontroll kulude üle tugevasti halvenenud. Kogukulude kasv tulenes valdavalt intressikulu suurenemisest. Teiseks olulisemaks teguriks kujunes aasta lõpul toimunud varade mahakandmine[5] . Suhteliselt väheolulist mõju avaldasid kogukulude kasvule võimalikud süsteemi restruktureerimist kajastavad muud tegevuskulud. Hoolimata administratiivkulude olulisest alanemisest on esialgu veel vara hinnata süsteemi restruktureerimise läbi saavutatud mahuefekti. Peamiselt II poolaastal alanenud teenustasu kulud peegeldavad kaudselt kodumaise reaalsektori probleeme.

Hoolimata ligi kahekordsest langusest oli varade tootlikkuse mõju omakapitali tulukusele väheoluline. Varade tootlikkuse languse peamine põhjus peitus finantstehinguist saadud tulu ligi kahe ja poole kordses vähenemises. Teine oluline tegur oli teenustasudena laekunud tulu langus, mis kajastas kodumaise majanduse hetkeolukorda. Finantsinvesteeringuist laekunud tulu ligi kaheksa ja poole kordne vähenemine peegeldab osaliselt pankade ebaõnnestunud finantsstrateegiaid. Nihked mahakantud varade tagasilaekumises, muudes tegevustuludes ning erakorralistes tuludes ei omanud olulist mõju.

Konventsionaalsest pangandustegevusest laekuva intressitulu märkimisväärne vähenemine oli intressi puhasmarginaali ning hinnavahe järsu alanemise peamine põhjus. Antud nihe tulenes peamiselt varade (iseäranis laenude) hinna ning vähemal määral ka tulubaasi kahanemisest. Intressitulu langus olnuks ligi poole suurem, kui ebakindlus rahvusvahelistel turgudel ning umbusk arenevate turgude suhtes poleks märkimisväärselt toetanud Eesti pangandussüsteemi intressitulusid tuletistehingutelt. Konsolideerimisgruppide tasemel vähenes intressitulu ja intressikasumi osatähtsus kogutuludes (vastavalt 75 ja 50%), seda eelkõige tänu liisinguintresside stabiilsele laekumisele.

Institutsionaalne areng

Omavahel seotud süsteemsetest teguritest, mis kas soosisid valede juhtimisotsuste tegemist või võimaldasid neid teha, võib nimetada viimaste aastate ekspansiivset arengut, kogemuste puudumist tegutsemisel muutuva turu tingimustes, turu vähest läbipaistvust ning omanike nõrka kontrolli tegevjuhatuse üle, samuti konkurentsi tihenemist pangandusturul, madalat riskide hajutamist ja välisšokke. Antud tegurite mõjul vähenes 1998. aastal pangandusturu osaliste arv ja jätkus turu konsolideerumine.

Pangandusturu korrastamine sai 1998. aastal alguse 1. juulil välja kuulutatud Eesti Maapanga (turuosa 3%) pankrotist ja nelja suurema panga ühinemisest Baltikumi kaheks suuremaks finantsgrupiks[6]. Eesti Pank andis 13. juulil oma nõusoleku Hansapanga (turuosa 24%) ja Eesti Hoiupanga (21%) ning Eesti Ühispanga (26%) ja Tallinna Panga (7%) ühinemiseks[7].

Pärast ühinemiste lõpulejõudmist suurenes oluliselt Skandinaavia pankade huvi moodustunud pangagruppide vastu, mis esimeses faasis avaldus Hansapanga aktsiate kokkuostmises Tallinna ja Helsingi börsil. Lõpptulemusena omandas Swedbank 59% Hansapangast ja Skandinaviska Enskilda Banken 32% Eesti Ühispangast.

1998. aastal karmistunud tegevuskeskkond tõi esile varem tugevneva konkurentsi tingimustes tehtud majanduslikud ja juhtimisalased väärotsused ning põhjustas juulis-oktoobris kahe panga väljalangemise turult. Olulist mõju avaldasid ka muutunud väliskeskkond ning väikepankade jaoks negatiivsed arengutendentsid Venemaal. 1. oktoobril otsustas Eesti Pank alustada EVEA Panga (turuosa 2%) pankrotimenetlust, kuna umbes 15% panga varadest moodustasid Venemaa valitsuse võlakirjad. Hoiustajate paanika ärahoidmiseks kehtestas Eesti Pank 6. oktoobril moratooriumi ERA Pangale (2%), mis oli koos sidusettevõtetega omandanud 36%lise osaluse EVEA Pangas. Mõlema panga hoiustajate säästud hüvitati vastavalt Hoiuste Tagamise Fondi seadusele.

Vähendamaks süsteemset riski, omandas Eesti Pank 58%lise osaluse Eesti Investeerimispanga ja Eesti Forekspanga liitumisel moodustunud Optiva Pangas. Ajutise iseloomuga osaluse omandamine tulenes Optiva Panga positiivsest netoväärtusest ja tulevikupotentsiaalist. Eesti Pangal on kavas müüa oma osalus Optiva Pangas strateegilisele välisinvestorile 1999. aasta jooksul.

Eelkirjeldatud protsessid tugevdasid oluliselt Eesti pangandussüsteemi ning lõid eelduse edasiseks edukaks arenguks. Täiendavate aktsiaemissioonide tulemusena suurenes 1998. a lõpuks mitteresidentide osa pankade aktsiakapitalis 61%ni ning kasvas pikaajaliste strateegiliste investorite osatähtsus aktsionäride struktuuris.

VÄäRTPABERITURG

Võlakirjaturg

Pärast tehingumahtude vähenemist Tallinna Väärtpaberibörsil ja aktsiaturul tervikuna suurenes kauplemisaktiivsus võlakirjaturul ning selle osatähtsus kogu väärtpaberiturul. Võrreldes eelnenud perioodidega, vähenes 1998. a II poolaasta alguses oluliselt uusemissioonide maht. Tänu Soome ja Rootsi finantsinstitutsioonide Eesti kroonides nomineeritud võlakirjaemissioonidele esmane turg alates novembrist veidi elavnes. Pärast 1997. a lõpus aset leidnud järsku intressitaseme tõusu on kohalikud ettevõtted pidevalt vähendanud finantseerimist võlakirjade abil, samuti on suuremalt jaolt lõpetatud sel viisil pankade tütarettevõtete finantseerimine.

Taas suurenes lühema tähtajaga võlakirjade osatähtsus, mis tulenes suuresti sellest, et mitteresidentsete pankade võlakirjad olid valdavalt 1-3kuulise tähtajaga. Tänu kuni 3kuulise tähtajaga võlakirjade domineerimisele sõltub turu keskmine intress suuresti pankadevahelise rahaturu arengutendentsidest. 1998. a jooksul kasvas keskmine intress seal 15%ni (vt joonis 5.7). Kõrgemat krediidireitingut omavate mitteresidentsete emitentide kroonides nomineeritud võlakirjade intressitase järgis seejuures turul välja kujunenud intressivahemikke.

Uueks arengujooneks oli võlakirjade järelturu käibe suurenemine (vt joonis 5.8)[8] . Algne käibe kasv tulenes tehinguist valitsuse pikaajaliste võlakirjadega. 1998. a viimastel kuudel lisandusid mitteresidentide kroonides nomineeritud ja üksikute kohalike ettevõtete võlakirjad. Põhjamaade pankade tulek kroonivõlakirjade turule suurendas nii selle hetkeaktiivsust kui ka võimalikku atraktiivsust tulevikus. Järelturu käibe suurenemise mõjul on kasvanud väärtpaberite vabaturu osatähtsus ning oluliselt vähenenud tsentraalse kauplemissüsteemi – börsi - roll finantsvahenduses[9] .

Aktsiaturg

Aktsiate hinna pideva languse tõttu kahanes aktsiaturu kapitalisatsioon 1998. a lõpuks 11 miljardi kroonini, mis peegeldab aktsiaturu osatähtsuse vähenemist finantsvahenduses (vt joonis 5.9). Kohalike investorite vähene aktiivsus investeerimisel Eesti aktsiaturule on suurendanud mitteresidentide huvi omandada suhteliselt odavalt Eesti ettevõtteid. Rootsi pankade ja mitmete muude Põhjamaade investorite strateegilise iseloomuga investeeringud Eesti ettevõtete aktsiatesse on alates 1998. a augustist oluliselt suurendanud mitteresidentide osatähtsust investorite struktuuris[10]. Tulenevalt strateegilise osaluse omandamisest Hansapangas ja Eesti Ühispangas kahe Rootsi panga poolt, suurenes Rootsi investorite osatähtsus mitteresidentide seas 49%ni.

1998. aastat iseloomustas hääbuv kauplemine Tallinna Väärtpaberibörsil. Valdavalt langevate hindadega turul esines ka üksikuid hinnakasvu perioode. Augustis aset leidnud Hansapanga aktsiahinna ligi 90%line tõus ja järsk kauplemismahu suurenemine tulenes Rootsi pankade konkurentsist suurema osaluse omandamisel. Üldist hinnalangust genereeriv pidev positsioonide likvideerimine ja kahjumi mahakandmine hakkas lõpule jõudma IV kvartalis, kui turg ilmutas põhja saavutamise märke. Pidev aktsiahindade langus kulmineerus 14. detsembril, mil indeks TALSE langes viimase kahe ja poole aasta madalaimale tasemele – 87 punktini[11] (vt joonis 5.10).

Institutsionaalne areng oli eelnenud aastatega võrreldes vastupidine. 1998. aastal lisandus Tallinna Väärtpaberibörsile ainult üks ettevõte. Aktsiahinna langusest tingituna on vähenenud mitme seni börsi põhinimekirja kuulunud ettevõtte turuväärtus ning nad on ümber tõstetud lisanimekirja. Kaubeldavate aktsiate arv vähenes 1998. a teisel poolel 28lt 25ni. See peegeldab osaliselt finantssektoris aset leidnud ühinemisi ning enamusosaluse omandamist välisinvestori poolt. Seoses tuumikinvestori muutusega on mitu ettevõtet esitanud taotluse ettevõtte noteerimise lõpetamiseks Tallinna Väärtpaberibörsil. Seni on börsi juhtorganid, pärast seda kui ettevõte on väikeaktsionäridele kompensatsioonivõimalused välja pakkunud, andnud loa aktsiatega kauplemine börsil lõpetada ainult ühele ettevõttele.

MUUD FINANTSVAHENDAJAD

Liising

Surutis kohalikul finantsturul avaldus liisingühingute tegevuses alles 1998. a II poolaastal. Aastaga toimunud liisingportfelli 25%line kasv tulenes valdavalt I poolaasta tegevusest. Koos faktooringuga vähenes liisingportfell aasta lõpuks võrreldes juuni lõpuga ligi 300 miljoni krooni võrra. Uues turuolukorras on jätkuvalt suurenenud kapitalirendi osatähtsus (vt joonis 5.11).

Ühtaegu on liisingportfelli kvaliteet osutunud pankade laenuportfellist kvaliteetsemaks ning konsolideerimisgruppide lõikes on suurenenud liisingtegevusest saadud tulu osatähtsus. Institutsionaalselt oli oluline mitteresidentidele kuuluvate liisingühingute aktiivsuse kasv, mis väljendus ka nende turuosa suurenemises II poolaastal 7%lt 12%ni.

Kindlustus

Kindlustusseltsid kogusid II poolaastal brutopreemiaid 510 mln krooni, mis on 10 mln krooni vähem kui I poolaastal. 1997. aastaga võrreldes saavutatud 12%line aastakasv tulenes I poolaastal toimunud arengust. Varakindlustuses oli kasvu allikaks eraisikute vara-, reisi- ja õnnetusjuhtumikindlustus ning elukindlustuses kapitalikindlustus (vt joonis 5.12). Kogutud preemiate mahu langus ja eelnenud perioodide ebaõnnestunud investeerimistegevus suurendasid kindlustusseltside kahjumeid.

Institutsionaalsed muutused Eesti finantsturul on hakanud mõjutama ka kindlustuse arengut. Seni üksnes Eesti investoreile kuulunud kindlustusseltsid on alustanud strateegilise välisinvestori otsinguid ning välisosalusega seltsides strateegilist osalust omavad mitteresidentsed kindlustusseltsid on enda osalust suurendanud. Ühelt poolt peegeldab see pankade ühinemisest tulenevat kontserni struktuuri korrastamist, teisalt on tegu kahjumi kasvust johtuvate likviidsusprobleemidega ja eesmärgiga vältida võimalikku maksejõuetust.

Investeerimisfondid

Investeerimisfondid minetasid oma varasema rolli finantsvahenduses. Lisaks põhiliselt aktsiatesse investeerivatele avatud ning kinnistele investeerimisfondidele langes II poolaastal drastiliselt ka rahaturu- ja intressifondide maht (vt joonis 5.13). Tegemist on ühelt poolt Eesti finantsturgude kokkutõmbumisega, teisalt võlakirjade emissiooni mahu vähenemisega III kvartalis ning pangagruppide siseste muutustega, mille tulemusena suurenes pankade aktiivsus kroonides nomineeritud võlakirjade turul.

1998. a II poolaastal vähenes tegutsevate investeerimisfondide arv 24lt 13ni. Vähenemise üheks põhjuseks oli osa investeerimisfondide vara puhasväärtuse langemine alla nõutava 5 miljoni krooni. Seetõttu peatas väärtpaberiinspektsioon nende tegevuse ning hiljem järgnes likvideerimine. Teiseks põhjuseks oli pankade ühinemisel kujunenud olukord, kus hakati sulgema neile kuuluvaid teineteist dubleerivaid fonde. Kinnised fondid olid juba varem minetanud oma funktsiooni vähemusaktsiate omandamisega riigiettevõtete erastamisel ning kõik peale ühe fondi on asunud end likvideerima.

[1] II poolaastal kahanes konsolideerimisgruppide laenuportfell 316 mln krooni, liisingportfell aga kasvas 890 mln krooni.
[2] IV kvartalis moodustas laenukäive 18,4 mld krooni, eelnenud viie kvartali tavapärane tase oli 70-80 mld krooni.
[3] Tähtajaliste kohustuste keskmine bilansiline tähtaeg kasvas 1997. a lõpu 21,4 kuult 1998. a lõpuks 27,5 kuuni.
[4] Kehtiv pankade kapitali adekvaatsuse miinimum on nii soolo kui ka konsolideeritud baasil 10%.
[5] Kokku kasvas nõuete ning bilansiväliste kohustuste muutusest tingitud kahjum võrreldes 1997. aastaga 332 mln krooni võrra – 676 mln kroonini.
[6] Lätis omas tütarpanka Hansapank, Eesti Hoiupangal oli enamusosalus Zemes Bankas ja Tallinna Pangal Saules Bankas.
[7] Ühinenud suurpangad said reitinguagentuurilt Moody's Investors Service järgmised reitingud: Eesti Ühispank omandas esmakordselt pika- ja lühiajalise krediidireitingu Baa3/P-3 ning finantstugevuse reitingu D; Hansapanga pikaajaliste kohustuste reiting langes Eesti Hoiupanga liitmise tagajärjel Baa2lt Baa3le ning lühiajaliste võlakohustuste ja finantstugevuse reitingud jäid vastavalt tasemele P-3 ja D+.
[8] Kui eelnenud aastail ja 1998. a alguses ulatus võlakirjaturu käive 1 mld kroonini, siis alates augustist küündis see 2 mld kroonini.
[9] Lisaks aktsiaturu madalseisule on börsil võlakirjade nimekirjas olevate Hüvitusfondi obligatsioonidega tehtud tehingute maht oluliselt vähenenud, kuna 1998. a esimesel poolel sai teatavaks fondi 184 miljoni kroonine kahjum.
[10] 1998. a lõpu seisuga omasid mitteresidendid 45% Eesti ettevõtete aktsiatest, mis on läbi aegade kõrgeim tase.
[11] Indeks TALSE langes aastaga 66%.