TAUSTINFO
EELARVEPOLIITIKA JA MAJANDUSE STABILISEERIMISRESERV

Väikese avatud majandusega riigi puhul, kus kasutatakse fikseeritud valuutakurssi, on nii kapitali sissevoolu kui ka väljavoolu tingimustes soovitused fiskaalpoliitiliseks sekkumiseks ühesugused. Kapitali väljavoolu tingimustes peetakse piiravat eelarvepoliitikat ainuõigeks, kuna jooksevkonto tasakaalu säilitamiseks on oluline innustada kodumaist säästmist. Kapitali suure sissevoolu tingimustes on aga jällegi piirav eelarvepoliitika optimaalne, säilitamaks välisinvestorite usaldust. Sel juhul püütakse vältida majanduse nn ülekuumenemist ja hoiduda maksebilansi kriisist. Mõlemal juhul on piirava eelarvepoliitika eesmärk vähendada kapitalivoogude muutlikkust.

Mõistes (lühiajalistele) välislaenudele rajatud majanduskasvu jätkuvas kiirenemises peituvaid ohte, püstitasid valitsus ja Eesti Pank 1997. a keskel eesmärgi ajada ülejäägiga, st piiravat eelarvepoliitikat. Tulemuseks oli drastiline muutus: kui 1997. a I poolaastal oli üldvalitsuse eelarve praktiliselt tasakaalus, siis III kvartalis moodustas selle ülejääk rohkem kui 5% ja IV kvartalis rohkem kui 2% SKP suhtes (joonis a). Kogu 1997. eelarveaasta enam kui 2%ni SKP suhtes ulatunud ülejääk kujundati II poolaastal. Samal perioodil koges Eesti majandus ka suhtelist suurimat kapitali sissevoolu: III kvartalis ulatus finantskonto saldo (kapitali netosissevool) rohkem kui 18%ni ja IV kvartalis 24%ni SKP suhtes. Jooksevkonto puudujääk kasvas 1997. a IV kvartalis rekordilise 17%ni SKP suhtes.

Ülejäägiga eelarvepoliitika jätkus ka 1998. a esimesel poolel, aidates mitte üksnes peatada jooksevkonto puudujäägi kasvu, vaid alustada ka selle vähendamist. Aasta esimesel poolel oli kapitali sissevool veel suur ja ainuüksi turujõududele tuginev kohanemine väliskeskkonna muutustega nõudnuks rohkem aega. Siiski tuleb märkida, et majanduskeskkonna muutumises restriktiivsemaks etendas väga olulist rolli ka väliskeskkonna järsk halvenemine 1997. a lõpul.

Ülejääki taotleva eelarvepoliitika perioodil algas ka majanduse stabiliseerimise reservfondi moodustamine. Reservfondi sarnaseid institutsionaalseid moodustisi on kasutanud, kasutavad või plaanivad kasutama hakata mitmed arengu- ja tööstusriigid, näiteks Norra, Kuveit, Singapur, Kanada. Fondide asutamise eesmärgid ja põhjused on olnud suhteliselt sarnased – välisturgudest või sisemistest resurssidest (näiteks maavarad, loodusressursid) tingitud põlvkondadevaheliste eeliste ühtlane jaotamine või sotsiaal- ja tervishoiureformide tarbeks reservi loomine. Eesti majanduse stabiliseerimisreservi raha investeerimine välismaale on mõeldud sisemaise nõudluse vähendamiseks ning välisinvestorite usalduse säilitamiseks meie majanduspoliitika vastu.

Ülejäägiga eelarvepoliitikat aeti seni, kuni väliskeskkonna halvenemine vähendas 1998. a suvel majanduskasvu miinimumini ja restriktiivse eelarvepoliitika jätkamine nõudnuks plaanitud eelarvekulude kärpimist. Sellist eesmärki ei püstitatud. Teisel poolaastal toimunud muutus oli sama järsk kui aasta varem, kuid vastupidises suunas: II kvartalis saavutatud 3,2%line koondeelarve ülejääk muutus III kvartalis 0,7%liseks puudujäägiks. Aasta viimastel kuudel kiirenes kulude eeliskasv võrreldes tuludega veelgi ning puudujääk suurenes IV kvartalis 5%ni (aastaarvestuses puudujääk 0,2% SKP suhtes).

Teise poolaasta arengutendentsid kinnitavad väidet, et fiskaalpoliitika ei suuda aga väliskeskkonnast sõltuvat väikest avatud majandust tsükliliste hälvete eest kaitsta. Järjest kiiremaks muutunud valitsussektori tarbimiskulude eeliskasv SKP ees ei suutnud takistada majanduse reaalkasvu langemist nullini aasta lõpukuudel (joonis b). Ehkki valitsuse eelarvepoliitika II poolaastal lõdvenes, aitasid kuni septembri lõpuni toimunud raha ülekanded välismaale paigutatud stabiliseerimisreservi hoida ülal välisinvestorite usaldust ning tagada sellega välisraha juurdevoolu jätkumise.

Võimalus kasutada eelarvepuudujäägi finantseerimiseks varasemate perioodide jääke tekitas omalaadse moraalse riski probleemi, mille üheks väljenduseks on 1999. aastaks kavandatud kiire kulutuste kasv kõigil eelarvetasandeil. Kuigi stabiliseerimisreserv on strateegilisi eesmärke taotleva fiskaalpoliitika vahend, algas reservi loomine ja kasutamine enne, kui oli saavutatud konsensus selle otstarbe üle keskmises ja pikas perspektiivis ning loodud vastav õiguslik raamistik. 1998. a tõestas veenvalt, et eelarvepoliitika peab aga olema kavandatud pikemaks ajavahemikuks kui üks aasta. Vajadus eelarve strateegilise arengukava ja stabiliseerimisreservi puudutava seadusandluse järele on eriti ilmne tänavu, mil reservi suurendamine toimub peaasjalikult erastamistulu arvel. Viimane on oma olemuselt ühekordne tulu, mida oleks väär kasutada jooksevkulude katteks.