TAUSTINFO
EURO KASUTUSELEVÕTT

Euroopa Liidu majanduspoliitiliseks tähtsündmuseks oli 1. jaanuarist 1999 alanud Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) kolmas etapp, mille alguses seoti 11 liikmesriigi valuutad muutumatult üksteisega. Euroopa Majandus- ja Rahandusministrite Nõukogu (ECOFIN) poolt heaks kiidetud konverteerimiskursid fikseeriti vastavuses Euroopa Liidu lepingu 109. artikli 4. lõikega. (tabel)

Üleminek eurole kulges sujuvalt ning suuri kõikumisi aasta esimestel päevadel muude valuutade, sh USA dollari suhtes ei toimunud (joonis a). Turuosalisi heidutas ühelt poolt Euroopa Keskpanga avaldus valmisolekust sekkuda valuutaturgudel, kui kursid soovitust liialt kõrvale peaksid kalduma. Teisalt oli suhteliselt tagasihoidlik kauplemine eurodega seletatav arvutisüsteemide testimisega.

Aasta esimestel päevadel kasutasid eurotsooni pangad prognoositust aktiivsemalt hoiustamise ja laenu püsivõimalust Euroopa Keskpangas [1] , mis oli tingitud tõrgetest keskpanga arveldussüsteemi töös. Suuremaid probleeme pankadevahelistes arveldustes siiski ei täheldatud, mis kinnitab, et euro tulekuks oldi hästi valmis.

Kuna euro on tugev valuuta, siis võib prognoosida selle kasutuselevõtu hoogustumist reservvaluutana ning euro positsiooni tugevnemist rahvusvahelises kaubanduses ja kapitaliturgudel. 1999. a jaanuarikuus edestas euro rahvusvahelistel kapitaliturgudel dollarit: näiteks eurodes emiteeritud rahvusvahelised võlakirjad moodustasid ligi poole uusemissioonide mahust. Dollari osatähtsus oli ühtaegu vaid 40% kõigi uute emissioonide mahust.

Võib eeldada, et euro pikaajalised intressimäärad püsivad hoolimata maailma majanduse jahtumisest suhteliselt stabiilsed. Euroopa Keskpanga hinnastabiilsusele orienteeritud rahapoliitika mõjutab inflatsioonilisi ootusi ja riskipreemiaid ning seeläbi ka eurotsooni pikemaajalisi intressimäärasid. Euroopa Keskpanga mõistes on hinnastabiilsuseks harmoniseeritud tarbijahinnaindeksi -HICP -kasv europiirkonnas alla 2% aastas.

Eurotsooni riikide lühiajalised intressimäärad jätkasid 1998. a jooksul lähenemist Saksa marga intressimäärade tasemele. 3. detsembril alandasid 11 Euroopa Rahaliiduga liituda otsustanud riigi keskpangad koordineeritult lühiajalisi intressimäärasid. See rahapoliitiline otsus oli ajendatud mitmest tegurist, sh majanduskasvu pidurdumisest eurotsoonis, arenevate turgude k.a Aasia, Venemaa ja Ladina-Ameerika kriisi mõjust maailma majandusele, samuti lühiajaliste intressimäärade alandamisest Euroopa väliskaubanduspartnerite poolt (k.a USA ja Austraalia).

Alates 1999. a jaanuarist dikteerib aga eurotsooni keskpankade lühiajalisi intressimäärasid Euroopa Keskpank. 4. jaanuaril toimus keskpanga esimene põhiline refinantseerimisoperatsioon -iganädalane repooksjon -3%lise intressimääraga.

Lähtudes Saksa marga kursist euro suhtes, kehtestas Eesti Pank 31. detsembril 1998 ka Eesti krooni kursi euro suhtes: 1 EUR = 15,6466 EEK. Euroopa Rahaliidu tegevuse algus ei toonud kaasa muutusi Eestis kasutatavas valuutakomitee süsteemis. Küll aga vähendab üleminek eurole Eesti firmade valuutariske, alandab valuutavahetuskulusid ning soodustab pikemas perspektiivis juurdepääsu rahvusvahelistele kapitaliturgudele. Samuti muudab euro erinevate eurotsooni riikide ja euroga seotud piirkondade vahelised hinnad läbipaistvamaks, mis omakorda peaks suurendama konkurentsi ning soodustama investeerimist uutele turgudele.

REAALINTRESSID

Eestis 1998. aastal toimunud inflatsioonitempo pidurdumine koos intressitaseme tõusuga on tõstatanud küsimuse, milline on tõusnud reaalintresside mõju majanduse reaalsektorile. Valuutakomitee tingimustes realiseerub välisšokkide mõju intressitasemele eeldatavalt kiiremini, kui ujuva või tavalise fikseeritud kursisüsteemiga riikides. See eeldab valuutakomiteega riikide reaalsektorilt suuremat paindlikkust, kuna intressid on tõenäoliselt volatiilsemad.

Reaalintresside teooria üheks aluseks on seisukoht, mille järgi reaalintress võrdub nominaalintressi ja oodatava inflatsioonimääraga jagatisega[2]. Praktikas kasutatakse arvutuste lihtsustamiseks sageli ka seost, kus reaalintress on võrdne nominaalintressi ja oodatava inflatsiooni vahega. Seega näitab reaalintress ostujõu ehk raha väärtuse muutusega korrigeeritud investeeringu või laenu tegelikku tulusust ning peaks mõjutama inimeste investeerimis- ja säästmisotsuseid.

Hoolimata arvutuse näilisest lihtsusest seondub praktikas reaalintresside arvutamisega mitmeid probleeme. Üheks suurimaks on reaalintresside arvutamiseks sobiva inflatsiooniindeksi valimine. Kuna erinevate investorite, ettevõtete ja majapidamiste jaoks on hüvede ja kaupade tarbimisotsustused erinevad, siis muutub nende jaoks erinevalt ka raha ostujõud ning järelikult tuleks igaühel kasutada erinevat hinnaindeksit. Eriti suureks probleemiks on see üleminekumajandustes.

Teiseks tuleb rõhutada, et investeerimis- ning säästmisotsuseid mõjutab oodatav reaalintress. See tähendab, et reaalintressi leidmiseks tuleb teha tuleviku inflatsioonimäära kohta oletus, mis võetakse intressi arvutamisel aluseks. Kuna inflatsiooni prognoosimine on keerukas, siis eeldatakse praktikas sageli, et jooksva perioodi inflatsiooni saab kasutada tulevase inflatsiooni indikaatorina ning lahutatakse reaalintressi saamiseks jooksva perioodi nominaalintressist jooksva perioodi inflatsioonimäär. Siirdemajandusriikides võib selline arvutusmeetod inflatsioonitempo kiire languse korral viia aga pikaajaliste reaalintresside arvutamisel kergesti valedele järeldustele. Juhul kui nominaalintressist lahutatakse kõrge inflatsioonitempo, siis luuakse sellega mulje, et pikaajalised reaalintressid on kas madalad või koguni negatiivsed. Inflatsioonitempo kiire languse korral kujuneb aga tegelik pikaajaline reaalintress hiljem positiivseks. Ka Eestis on tagantjärele arvutatud pikaajalised reaalintressid olnud juba varasemail aastail positiivsed (joonis b).

Eesti reaalintresside kiire kasvu peamisteks põhjusteks 1998. aastal võib pidada inflatsioonitempo oodatust kiiremat langust ning välisšokkide ja halvenenud likviidsustingimustega kaasnenud intressitõusu. 1997. a juunis oli residentidest eraettevõtete ja eraisikute kaalutud keskmine laenuintress 12,2%, 1998. a juunis 13,3% ning 1998. a lõpus 14,7%, inflatsioonitempo oli aga vastavalt 10,8; 7,9 ja 4,2% (vt joonised 3.1 ja 4.10). Arvestades 1997. aastal toimunud kiire arenguga seotud välissektori tasakaalustamatust ning 1998. aasta mitmeid välisšokke, oli reaalintresside tõus majanduse loogilise arengu tulemus.

Laenude ja hoiuste reaalintresside muutumine positiivseks ning ekspansiivse krediidikasvu pidurdumine 1998. aastal (vt joonis 4.8), oli võõrkapitalist sõltuvate Eesti ettevõtete jaoks oluline majanduskeskkonna muutus (joonis c). Seni olid Eesti ettevõtted tegutsenud peamiselt tarbimise ja investeeringute kiire kasvuga kaasnenud tõusva turu tingimustes, mis ettevõtete jaoks tähendas toodangumahu kiiret suurenemist ning realiseerimishinna kasvu. Tarbimise ja investeeringute kasvu tinginud nõudlusepoolset survet finantseeriti suures osas väliskapitali kiire sissevooluga, mis nüüdseks on pidurdunud. Kuna tarbimisel ning investeerimisel tuleb varasemast enam tugineda kodumaistele säästudele, siis võib reaalintresside kasvu lugeda üheks osaks makromajanduslikust tasakaalustumisprotsessist, mis peab parandama investeeringute-säästmise suhet eelkõige läbi kodumaise säästmise kasvu. Vajadust suurendada kodumaist säästmist ja hoiustamist näitab ka laenuturu tasakaalustumine aastavahetusel 1998-1999 suhteliselt kõrgete reaalintresside juures, mis võib senise intressitaseme püsimise korral põhjustada majandusse suunduvate laenude mahu olulist vähenemist ning halbade laenude osatähtsuse kasvu.

Madala inflatsioonitempo tõttu tuleb Eesti ettevõtteil edaspidi siiski arvestada tegutsemisega positiivsete reaalintresside tingimustes. See tähendab vajadust pöörata senisest enam tähelepanu tootlikkuse kasvule. Samuti peaksid positiivsed reaalintressid suurendama kodumaist säästmist ning aeglustama tarbimisnõudluse kasvu.

[1] 22. detsembril 1998 määras Euroopa Keskpanga nõukogu kindlaks intressikoridori ehk püsivõimaluste intressimäärad. Laenu püsivõimaluse määraks kehtestati 4,5%, hoiustamise püsivõimaluse määraks 2%. Ajutise meetmena kasutati 4.-21. jaanuarini 1999 kitsamat intressikoridori 2,75%-3,25%, vähendamaks üleööintressi kõikumist. Hoiuse ja laenu püsivõimalus võimaldab eurotsooni pankadel hoiustada üleöövahendeid Euroopa Keskpangas või laenata neid sealt.
[2] See on Irving Fisheri hüpotees. Fisher oletas, et reaalintress on suhteliselt stabiilse väärtusega positiivne suurus ning nominaalintresside muutused on tingitud peamiselt inflatsiooniootuste muutumisest. Seega sidus Fisher nominaal- ja reaalintresside taseme raha väärtuse oodatava muuduga ehk oodatava inflatsiooniga.