TAUSTINFO
FINANTSSEKTORI JÄRELEVALVE INSTITUTSIONAALNE REFORM EESTIS

Viimase kümnendi jooksul on globaalne finantstööstus läbinud kiire integreerumis- ja ühinemisprotsessi. Institutsionaalseid ümberkorraldusi finantsturgudel on märkimisväärselt mõjutanud infotehnoloogia plahvatuslik areng, uute finantsinstrumentide kasutuselevõtt ning tugevnenud konkurents. See on ühtlasi kaasa toonud eraldusjoonte hägustumise finantssektori varem nii funktsionaalselt kui pakutavate teenuste mõttes selgelt eristunud panganduse, kindlustuse ja väärtpaberituru vahel.

Toimunud areng on muuhulgas tõstatanud küsimuse senise järelevalvekorralduse reformimisvajadusest ning kohandamisest muutunud olukorrale turgudel. Finantsturgude süvenev integratsioon on paljudes riikides viinud ühtse finantsjärelevalve asutuse loomiseni või vastavasisulise otsuse langetamiseni (Põhjamaades 1990ndate algul, Suurbritannias, Austraalias, Jaapanis ja Koreas sama kümnendi lõpul). Siiski on järelevalve institutsionaalne ülesehitus endiselt riigiti erinev ning ei eksisteeri universaalset järelevalvemudelit.

Viimased aastad on Eesti finantssektoris kaasa toonud märkimisväärse konsolideerumise ning finantsturgude ja -vahendajate siseriikliku ning rahvusvahelise integratsiooni. Võrreldes 1995. a lõpuga on pankade arv 1999. a alguseks kahanenud kolm korda – kaheksateistkümnelt kuuele, välisosalus suurenenud 61%ni ning pangandus on äärmiselt kontsentreeritud – ligi 85% turust on koondunud kahe suurpanga kätte. Universaalpanganduse mudelile omaselt on Eesti finantsvahendus ka tugevalt panganduskeskne – pankade koondaktivad moodustavad 63% finantsturu mahust.

Pankade ümber moodustunud finantsgrupid sisaldavad samas lisaks pangandustegevusele ka investeerimis-, liising- ja kindlustusfirmasid. Pankade omanduses olevad firmad kontrollivad umbes 40% kindlustus- ning 85% liisinguturust. Pangad on ka peamised väärtpaberivahendajad (80-85% börsikäibest ja tehingute arvust) ning peamised börsil noteeritud emitendid (70-75% turu kapitalisatsioonist[1]. Selline positsioon võimaldab pankadel kas otse või tütarettevõtete kaudu pakkuda praktiliselt kõiki finantstooteid, alates klassikalistest pangateenustest kuni kindlustuse, väärtpaberivahenduse, elektrooniliste teenuste ja tuletisinstrumentideni.

Eestis aset leidnud finantsturgude, -teenuste ja -instrumentide omavaheline läbipõimumine ning sellega kaasnenud mittepangandusliku finantsvahenduse kiire kasv on peapõhjusteks, miks peetakse vajalikuks olemasolevat järelevalvestruktuuri institutsionaalselt reformida. Nimetatud probleemistikku on käsitletud valitsuse ja Eesti Panga 1997. a novembris allkirjastatud majanduspoliitilises memorandumis, milles võeti kohustus töötada 1998. a jooksul välja ühtse finantsjärelevalve loomise detailne strateegia ning selle rakendamise ajakava. Selleks moodustati rahandusministeeriumi ja Eesti Panga esindajaist kuueliikmeline töögrupp, mille ülesanne oli hinnata panga-, kindlustus- ja väärtpaberiinspektsiooni baasil ühtse finantsjärelevalve institutsiooni asutamise otstarbekust ja võimalusi.

Eestis välja kujunenud finantsvahenduse ja -turgude struktuur vastab suuresti nendele rahvusvaheliselt aktsepteeritud eeldustele (eelkõige finantsturgude kõrge integreeritus), mis räägivad ühtse finantsjärelevalve loomise poolt. Lisaks toetab seda Eesti majanduse väiksus. Neil põhjustel pidas ka töögrupp ühtse finantsjärelevalve institutsiooni loomist põhjendatuks.

Selgelt saab välja tuua need eelised, mis kaasnevad järelevalveasutuste ühendamisega nii järelevalve kui turgude arengus. Praeguste eraldiasetsevate järelevalveinstitutsioonide ühendamisel paraneb oluliselt, eelkõige tänu infovoogude efektiivsemale liikumisele, järelevalve informeeritus finantsgruppide kohta. Sellega kaasneb ühtlasi järelevalvealase arbitraazi võimaluste ahenemine. Lisaks on Eesti kui väikeriigi puhul oluline ühendamisega kaasnev inimressursi sääst.

Ühtse järelevalvepoliitika suunaja tekkimisega samastatakse järelevalve nõuded ning tagatakse võrdne juurdepääs turule sarnaseid finantstooteid pakkuvatele turuosalistele. Seeläbi suureneb finantsvahenduse efektiivsus, hoiustajate ja investorite kaitse ning finantsturgude stabiilsus. Ühine asutus võimaldab paindlikult ja efektiivsemalt järgida selgelt püstitatud peaeesmärgi - finantssektori stabiilsuse - saavutamist reeglite ja praktika abil, mis võtavad arvesse turuosaliste kogu tegevuse erinevaid aspekte ning hindavad riske finantsturul ja esinevaid puudusi kehtivas regulatiivses raamistikus.

Kuigi järelevalvete ühendamisega kaasnev sünergia on ilmne, tuleb silmas pidada, et tegemist on aeganõudva ning komplitseeritud reformiga. Seetõttu tuleb järelevalvete ühendamist alustada seadusandlusest. Tegelik ühendamine saab toimuda alles pärast õigusliku raamistiku valmimist, seega hinnanguliselt mitte enne 2002. aastat. Samuti on ühendamiskava väljatöötamisel ja reformi läbiviimisel otstarbekas kasutada ka väliskonsultantide abi.

Järelevalvete ühendamisega kaasneva potentsiaalse efektiivsuse kasvu saavutamiseks on oluline, et loodav institutsioon omaks piisavat autonoomiat ja volitusi ning nendega võrdväärset vastutust ja oleks poliitiliselt ja finantsiliselt sõltumatu. Seetõttu on ühinemise läbiviimise üheks oluliseks eelduseks lai ühiskondlik toetus ning administratiivse suutlikkuse tugevdamine panga-, kindlustus- ja väärtpaberijärelevalves. See tagab, et ühendamise käigus isegi lühiajaliselt järelevalve kvaliteet ei lange.

Lähtudes eeltoodud argumentidest, väljendas Eesti Panga nõukogu 1999. a 4. märtsil selgelt seisukohta, et ühtse finantssektori järelevalveasutuse sobivaim institutsionaalne vorm on, arvestades Eesti finantsturgude struktuuri, rahvusvahelisi suundumusi ning Eesti eelseisvat ühinemist Euroopa Liiduga, poliitiliselt ja finantsiliselt sõltumatu avalik-õiguslik juriidiline isik. Samuti otsustas nõukogu, et kuni sellise institutsiooni asutamiseni tuleb Eesti Pangale säilitada vähemalt krediidiasutuste järelevalve teostamise kohustus või siduda finantssektori ühtne järelevalveasutus institutsionaalselt Eesti Pangaga.

MAKSESÜSTEEM

Maksete arv ja käive

Krediidiasutuste kaudu tehtud maksete käive vähenes 1998. a septembris-oktoobris eelnevate perioodidega võrreldes tunduvalt (joonis a). Käibe vähenemise üheks põhjuseks oli oktoobri algul algatatud pankrotimenetlus EVEA Panga suhtes, moratooriumi kuulutamine ERA Pangale ja suurte pankade ühinemine. Oluliselt mõjutasid makse- ja arveldussüsteemis kajastunud tehinguid ka muutused väliskaubanduses. Ekspordi vähenemine ja hilisem stabiliseerumine iseloomustab laekunud välismaksete käibe taastumist aasta lõpus. Samas on impordi vähenemine näha ka lähetatud välismaksete käibe pidevas languses. Krediidiasutuste kaudu tehtud maksete käibe kasv oli 1998. a detsembris tingitud hooajalistest teguritest.

Vastupidiselt maksete käibe langusele kasvas maksete arv 1998. a jooksul stabiilselt. Juulis oli krediidiasutuste vaheliste maksete arv 2,7 miljonit, aasta lõpuks ulatus maksete arv aga 3,7 miljonini. Krediidiasutuste kaudu tehtud suurmaksete arv oli stabiilne kogu 1998. a jooksul, keskmiselt ligi 8000 makset kuus[2].

Kasutatavad maksevahendid

Sularaha osatähtsus on krediidiasutuste vahelises makse- ja arveldussüsteemis umbes 30-40 korda väiksem kui sularahata maksevahendite oma. 1998. aastal algatati kõige enam sularahata makseid maksekorraldusega, keskmiselt 2,3 miljonit makset kuus[3]. Maksekaardiga tasutakse rohkem müügiterminaalides, kui tehakse makseid makseautomaadi kaudu. Ajalooliselt madal tšekkide osatähtsus maksevahendina vähenes 1998. aastal veelgi kaks korda.

Viimase paari aasta jooksul on toimunud pangandussektori üleminek paberil maksejuhiste töötlemiselt elektroonsele. 1998. a II poolaastal jätkus elektroonsete maksevahendite aktiivne kasutamine. Paberil maksekorralduste käive ja maksete arv samal ajal oluliselt ei suurenenud. Suurima käibega ja suurima keskmise maksetehingu väärtusega olid Eestis telepanga maksekorraldused (joonis b).

[1] Ilma Eesti Telekomi aktsiateta.
[2] Suurmakse on makse, mille suurus on 1 mln krooni või enam.
[3] Maksekorraldused jagunevad püsikorraldusteks, paberil, telepanga, internetipanga, telefonipanga ning SWIFTi kaudu edastatud maksekorraldusteks.