III
INFLATSIOON

Eesti inflatsioonitrendi pikemaajaliselt suunavaks teguriks on hindade ühildumine, mille põhjused tulenevad majandusstruktuuri muutusest ning tootlikkuse kiiremast kasvust võrreldes tööstusriikidega. Ühtaegu on hindade lähenemisel arenenud riikide tasemele olnud nii trendijoont ületavaid kui ka sellest allapoole jäävaid perioode. Tänu väliskeskkonnas aset leidnud šokkidele ja järgnenud kohanemisperioodile oli 1998. a lõpul ja 1999. a esimesel poolel hinnakasv väga aeglane.

Mitmete hinnaindikaatorite madalpunkt jäi I kvartalisse. Näiteks läbisid ekspordi- ja impordihinnad madalaima punkti jaanuaris ning tootjahinnad mais (vt joonis 3.1). Kolmandas kvartalis mõjutas hindu varasemast suurem välisnõudlus, dollari kursi tõus ja sisemaise kohandumisprotsessi lõpulejõudmine. Kõik need tegurid olid pigem hinnakasvu soodustavad kui pidurdavad. Ka 1999. a lõpukuudel ja järgmisel aastal on, tänu majandusolukorra paranemisele, oodata hinnakasvu taaskiirenemist.

Tarbijahinnad

Traditsiooniliselt tõusevad tarbijahinnad suvekuudel vähe. Kolmandas kvartalis need praktiliselt ei muutunud ning aastane hinnakasv langes 2,7%ni. Selle madalpunkt läbiti juulis-augustis; alates septembrist on inflatsioonitempo kiirenenud ja sõltuvalt IV kvartali arengutendentsidest jääb kogu aasta keskmine tarbijahindade tõus vahemikku 3,2-3,3%.

Avatud sektori hinnatõusu miinimumpunkt oli III kvartalis, mil hinnad alanesid aastaarvestuses 0,6% (vt joonis 3.2). Kolmandas kvartalis jõudis suures osas lõpule hindade langust soodustanud sisemaine kohanemisprotsess, sest mitmete toidukaupade pakkumine vähenes tunduvalt. Toidukaubad olid 3,5% odavamad kui aasta tagasi, piimatoodang oli 12% ja lihatoodang 10% väiksem. Vähenenud pakkumise tõttu on alates sügisest piima kokkuostuhind märgatavalt tõusnud.

Teiseks ei olnud III kvartalis väliskeskkonna mõju enam hindu alandav. Avatud sektori hindu mõjutas tuntavalt mootorikütuse kallinemine, mille põhjuseks oli nii toornafta hinna märkimisväärne tõus maailmaturul kui ka dollari kallinemine.

Varjatud sektori hinnakasv on viimased poolteist aastat püsinud stabiilselt aastaarvestuses 10% lähedal ja olnud seotud peamiselt reguleeritud hindade tõstmisega. Ka III kvartalis ulatus varjatud sektori hinnakasv aastaarvestuses 10,2%ni. Olulisim hinnatõusu komponent oli seejuures telefoniteenuste kallinemine.

Aastal 1999 on avatud ja varjatud sektori hinnakasvu vahe ületanud kümme protsendipunkti. Suur erinevus viitab sellele, et ka majanduslanguse ja tulude kahanemise oludes puudub varjatud sektoril otsene stiimul tingimuste muutumisega kohaneda. Viimast tõestab muuhulgas ka mitmete väliskonkurentsi eest varjatud ettevõtete palga ja töötajate arvu keskmisest kiirem kasv.

Muud hinnad

Erinevalt tarbijahindadest nii impordi-, tootja- kui ka ekspordihinnad III kvartalis kasvasid, kuigi 1998. a tasemele on jõudnud vaid impordihinnad, mille aastakasv ulatus 1,4%ni. Siin on oma mõju nii dollari kursil kui ka toorme kallinemisel. Viimasele on kaasa aidanud maailma majanduse arenguväljavaadete paranemine. Ekspordihinnad tõusid III kvartalis 0,4%, mis andis aastaseks languseks 1,2%. Viimasel aastal on kaubavahetuses valitsenud ebasoodne olukord, kus impordihinnad on kasvanud ekspordihindadest enam. See on selgitatav kaubavahetuse struktuuriga, mille puhul välisšokk mõjutas just ekspordiartiklite hinda.

Pärast Vene rubla devalveerumist mullu augustis, on edaspidi Eesti krooni reaalkurss jäänud samale tasemele või isegi pisut odavnenud (vt joonis 3.3). Septembris muutus aastane kursimuutus negatiivseks, seda nii tööstusriikide kui ka siirdemajanduste valuutade suhtes. Viimaste puhul peab silmas pidama 1998. a septembris toimunud ühekordset hüpet. Aastane krooni reaalkursi muut tööstusriikide valuutade suhtes langes 1999. a üheksa kuuga kõigi aegade madalaimale tasemele, olles vaid 2,9%. Seda mõjutas nii krooni nominaalkursi langus Ameerika dollari suhtes kui ka Eesti inflatsioonitempo aeglustumine. Seega on krooni reaalkursi areng viimase aasta jooksul olnud väliskaubandusele pigem soodne.