II
MAJANDUSE ARENG

VÄLISKESKKOND

1999. a IV kvartalis jätkus maailma majanduse kiire kasv. See põhines ennekõike endiselt tugeval Ameerika Ühendriikide majandusel. Ühtaegu paranesid Euroopa Liidu ja Aasia arenevate riikide majanduse väljavaated. Maailma majanduse elavnemine on suurendanud ka nõudlust toorme järele, mistõttu selle hinnad tõusid. Kapitali sissevool arenevatesse riikidesse elavnes samuti mõnevõrra.

Ühendriikide ja Jaapani majanduse areng

Ameerika Ühendriikide SKP kasv ulatus IV kvartalis eeldatavasti koguni 6,9%ni, võrreldes 1998. a sama perioodiga. Aastaseks SKP kasvuks kujunes seega 4,1%. Ülikiire kasv oli tingitud suurenevast sisemaisest nõudlusest, mida suures osas ergutas aktsiahindade jätkuv tõus. Töövõtjate poolt vaadates on erakonjunktuur tänu üha soodsamale olukorrale tööturul (tööpuudus vähenes aasta lõpuks 4%ni) saavutanud viimaste aastakümnete kõrgeima taseme. Sellega kaasnev säästmise vähenemine on suurendanud erasektori finantsdefitsiiti, mis peegeldus jooksevkonto puudujäägi kasvus enam kui 4%ni SKP suhtes.

Sisemaise nõudluse kasvu soodustanud tegurid on siiski ajutise iseloomuga. Neljandas kvartalis tehtud ettevõtete ulatuslikud investeeringud laovarudesse olid vähemalt osaliselt seotud võimalike aastaga 2000 seonduvate probleemidega, ehitusbuumi aluseks oli aga erakordselt soe sügis. Arvestades valitsuse kokkuhoiukavasid, ei saa fiskaalkulutuste mõningast suurenemist lugeda pikaajalise mõjuga faktoriks.

Inflatsioon kogub Ühendriikides aeglaselt jõudu, kuigi IV kvartalis otsesed indikaatorid seda veel ei kinnitanud. Tarbijahindade põhiindeksi aastane kasv oli detsembris tagasihoidlik - 1,9% (septembris 2%). Siiski tugevneb üha toormehindade tõusu kaudne mõju. Inflatsiooni võib hakata soodustama ka dollari võimalik nõrgenemine.

Välistasakaalu saavutamiseks ning seeläbi inflatsiooniohu vähendamiseks hoiduvad valitsus ja keskpank ekspansiivsest majanduspoliitikast. Vaatamata fiskaalkulutuste mõningasele suurenemisele 1999. a lõpus peaksid eelarvepoliitika põhijooned jääma konservatiivseks (1999. aastal oli föderaalvalitsuse eelarveülejääk 1,4% SKP suhtes). Seega on peamised majanduspoliitilised hoovad Föderaalreservi käes. Ühendriikide keskpank tõstiski novembri keskel baasintresse 25 punkti võrra - 1998. a teisel poolel aset leidnud kriisi eelsele tasemele. Huvitaval kombel ei reageerinud turud rahapoliitika karmistamisele: pankade laenutegevus oli IV kvartalis hoogne, rahapakkumise kasv kiirenes. Osaliselt võis selle põhjuseks olla aasta 2000 probleemi kartus. Turud on siiski üsna veendunud, et intressimäärasid tõstetakse ka edaspidi.

Kuna Ühendriikide jooksevkonto puudujääk vajab vähendamist, siis tekib küsimus, kes hakkab tasakaalustama maailma majanduse suurenevat pakkumist. Üks olulisemaid nõudluse kasvu kandidaate on Jaapan. Vaatamata mitmetele positiivsetele märkidele Jaapani majanduses, ei andnud 1999. a IV kvartal siiski veenvaid tõendeid tõusutsükli alguse kohta. 1998. aastal tehtud ulatuslikud fiskaalkulutused suurendasid majanduslikku aktiivsust I poolaastal. Avaliku sektori investeeringute kahanemine aasta teisel poolel viis alla ka majandusaktiivsuse, kuna eratarbimine on jäänud väga nõrgaks. Samal ajal on ka mitmeid positiivseid märke. Seoses ekspordi ja tööstustoodangu kasvuga on hakanud suurenema ettevõtete kasum. Töötleva tööstuse toodangu aastane kasv ulatus III kvartalis 0,8%ni (I poolaastal oli tegu 3,3%lise kahanemisega). Ärikonjunktuuri küsitlustele toetudes võib arvata, et IV kvartalis tööstuse areng kiirenes. Tööstussektorit toetab ka aasta teises pooles taastuma hakanud välisnõudlus. Aasta kokkuvõttes põhines majanduskasv siiski eratarbimisel, mis peaks tänu paranevale ärikonjunktuurile suurenema.

Jeeni tugevnemise ning piiratud nõudluse tõttu mõõdeti IV kvartalis tarbijahinnaindeksi aastaseks languseks 0,9%. Deflatsioonilise surve tõttu on keskpank ajanud äärmiselt ekspansiivset intressipoliitikat: rahapoliitilised intressimäärad on olnud nulli lähedal. Kuna keskpank on ära kasutanud kõik võimalused intressidega majandust stimuleerida, siis käivad diskussioonid selle üle, kas pank ei peaks suurendama rahapakkumist avaturutehingutega. Arvestades eelmiste perioodide suurt eelarvepuudujääki ning sellest tulenenud valitsuse suurt võlgnevust, on peaaegu kõik fiskaalpoliitilised meetmed majanduse ergutamiseks ammendunud.

Arenevad riigid

Arenevate riikide väljavaated paranesid IV kvartalis. Selle taga oli muuhulgas toormehindade tõus. Lisaks aasta alguses kallinenud toornaftale hakkasid IV kvartalis kerkima ka peaaegu kõigi teiste toorainete hinnad. Jätkus vaid toiduainete odavnemine. Arenevate riikide majanduskasvu soodustas ka välisnõudlus. Kapitali sissevool arenevatesse riikidesse mõnevõrra suurenes, mistõttu võlakirjade riskimarginaalid vähenesid. J. P. Morgani arenevate riikide võlakirjade riskimarginaal Ühendriikide valitsuse võlakirjade suhtes vähenes IV kvartali jooksul 283 baaspunkti -- 803ni, mis on madalaim tase pärast 1998. a III kvartalit.

Positiivselt paistsid silma Aasia arenevad turud, kus majanduskasv oli IV kvartalis eeldatavasti 6%. Järjest rohkem toetub sealne kasv sisemaisele nõudlusele. Investeeringud on tagasihoidlikud SKP suure lõhe (gap) tõttu. Suur lõpptarbimine peaks samuti nõrgendama Ühendriikide impordinõudluse vähenemise võimalikku kahjustavat mõju maailma majandusele. Inflatsioon on Aasia arenevais riikides endiselt tagasihoidlik, mis aitab säilitada valuutade odavnemisest tingitud rahvusvahelist konkurentsivõimet. Monetaarkeskkond on soodne, kuna jooksevkonto ülejääk ja pikaajalise kapitali ulatuslik sissevool on aidanud reserve kasvatada, tõstes sellega investorite usaldust. Fiskaalpoliitika on lõtv.

Ladina-Ameerika suuremates riikides taastus majanduskasv IV kvartalis ennekõike tänu välisnõudlusele. Selle võimalik kahanemine on aga ka peamine oht. Samuti on välisfinantseerimisest oluliselt sõltuvale ning küllaltki suure jooksevkonto puudujäägiga piirkonnale üheks ohuks tööstusriikide intressipoliitika karmistamine. Brasiilia on edukalt hoidunud inflatsioonispiraali sattumisest pärast I kvartalis toimunud vahetuskursipoliitika muutmist: detsembris oli THI aastane kasv 8,9%. Edu põhines 1999. aastal rakendatud tugeval fiskaalpoliitikal (esmane ülejääk[1] ulatus 3,1%ni SKP suhtes). Argentiina halvenenud väliskaubandustingimustele vaatamata oli sealgi IV kvartalis oodata majanduskasvu, 1999. aastal tervikuna aga oli tegu kuni 4%lise langusega. Uus valitsus koostas IV kvartalis range majandusmeetmete paketi, kus nähakse ette vähendada 2000. aastal eelarvepuudujääki kulude kärpimise ja maksude tõstmise teel kuni 1,5%ni SKP suhtes (1999. aastal 2%). Pakett ja uus parlamendis vastu võetud fiskaalvastutuse seadus aitasid taastada investorite usalduse.

Areng Euroopa majandusruumis

Koos maailma majanduse elavnemisega jätkus ka ELi ja europiirkonna majanduskasv. Ekspordi kasv taastus aasta esimesel poolel, andes lootust ka aeglasema majanduskasvuga maade, näiteks Saksamaa, väljavaadete paranemiseks. Kolmandas kvartalis kiirenes ka investeeringute ja sisemaise nõudluse kasv, mis peaks olema soodne Eesti eksportööridele. Aasta lõpus olid mõnede maade konjunktuurinäitajad oodatust madalamad ning Saksamaa tööstustoodang ja jaemüük loodetust väiksem, kuid seda ajutiselt.

Nii ühisrahamaades kui ka Eestis toetab ekspordisektorit euro vahetuskursi jätkuv nõrkus, mille peamiseks põhjuseks loetakse Ameerika Ühendriikide majanduse hoogsat kasvu, aga ka poliitilist segadust europiirkonnas.

Aasta lõpu väljavaated paistsid Euroopas mitme näitaja alusel head olevat: tööstustoodangu kasv jätkus, jaemüük oli endiselt suur ja konjunktuuriküsitluste hinnangud positiivsed. 1999. a teisel poolel paranes märgatavalt ka ettevõtete usaldus. 2000. aastal peaks majanduse kasvufaas jätkuma või koguni tugevnema, mis toob kaasa tööhõive edasise suurenemise ja loob hea tausta reformideks pensionisüsteemis, maksupoliitikas, tööturul ja mujal.

Majanduskasvu, ühisvaluuta nõrkuse ja energiahindade tõusuga kaasnes europiirkonnas aasta viimastel kuudel inflatsiooniline surve (harmoneeritud tarbijahinnaindeksi aastakasv oli detsembris 1,7%), kuid prognoosi järgi püsib hinnatõus alates 2000. a II kvartalist allpool EKP kavandatud keskpika perioodi 2%list piirmäära.

Intressimäärad tõusid aasta lõpus inflatsioonisurve kartuses, kapitaliturul ka Ühendriikide arengu mõjul. Sellega kaasnes laenukasvu mõningane aeglustumine ja kestvuskaupade, nt autode müügi vähenemine. Investeeringuid ei tohiks intressitõus siiski kuigivõrd mõjutada, sest majanduskasv ja suurem kasum muudavad investeeringud tulusamaks.

Majanduslik aktiivsus ning rahaagregaatide ja laenumahu tempokas kasv ajendasid EKP nõukogu novembri alguses rahapoliitikat karmistama. Kuigi EKP nimetas seda sammu ennetavaks, eeldavad finantsturud peatset uut baasintressimäärade tõusu umbes 50 punkti ulatuses.

Soomel ja Rootsil läks 1999. aasta ELi keskmisest paremini. Soome eksporditööstus tervikuna toibus III kvartalis ning suuresti tänu paberi- ja elektroonikatööstusele jätkus tööstustoodangu kiire kasv kuni aasta lõpuni. Detsembris oli tööstustoodang 1998. aastaga võrreldes koguni 16% suurem (ELis keskmiselt 4,1%). Majanduse ülekuumenemist ei ole praegused näitajad kinnitanud, kuigi EKPSi rahapoliitika on Soome jaoks lõtv ning kiire kasvuga tööstusharudes napib oskustööjõudu.

Rootsis oli SKP kasv aasta vältel ühtlasem kui Soomes. Sisemaiselt toetasid seda nii tarbimine kui ka investeeringud ning netoeksport oli juba aasta esimesel poolel üllatavalt suur, kuna kaks väga olulist eksportijat - telekommunikatsioonid ja farmaatsiatööstus - sõltuvad majandustsüklitest suhteliselt vähe. Rootsi majandus on praegu suure tarbimise ja kõrge tööhõive faasis, kuid inflatsiooniootused on püsinud madalal. Suhteliselt lõdva fiskaalpoliitika kompenseerimine jäi keskpanga ülesandeks, kes alustas 1999. aastal rahapoliitika karmistamist.

Kesk- ja Ida-Euroopa majanduse olukord paranes samuti IV kvartalis, ennekõike tänu välisnõudlusele. Poolas kiirenes majanduskasv tänu tööstustoodangu märgatavale suurenemisele (ca 14% võrreldes 1998. a IV kvartaliga). Seetõttu peaks kogu aasta SKP kasv olema 4,1%. Poola majanduses on probleemiks kujunemas kodumaise nõudluse suurenemine, mis on kaasa toonud suure jooksevkonto puudujäägi (ca 7,6% SKP suhtes). Samuti on tekkinud märgatav inflatsioonisurve, mistõttu keskpank tõstis IV kvartalis intressimäärasid koguni 250-350 baaspunkti. Zloti kurss oli IV kvartalis valdavalt alla pariteedi. Selle põhjuseks oli sisepoliitiline segadus (nt uue maksuseaduse menetlus parlamendis), samuti kasvav jooksevkonto defitsiit ja kiirenev inflatsioon.

Ungaris tööstustoodangu kasv järjest kiirenes ning ulatus IV kvartalis aasta arvestuses enam kui 20%ni. SKP kasvas 1999. aastal eeldatavasti 4,3%. Seejuures toetab välisnõudluse kõrval majanduskasvu üha rohkem kodumaine nõudlus. Jooksevkonto puudujääk on jäänud siiski suhteliselt tagasihoidlikuks (1999. aastal 4,2% SKP suhtes). Kiire majanduskasv, madal jooksevkonto defitsiit ja suurenevad välisreservid on forintit tugevdanud, mis on vajalik inflatsiooni ohjeldamiseks lähitulevikus.

Tšehhimaal ei soodustanud kodumaine nõudlus ning eriti investeeringud 1999. aastal majanduskasvu. Seetõttu oli Lääne-Euroopa majanduskasvu mõju II poolaastal suur: kolm kvartalit kestnud tööstustoodangu kahanemine muutus IV kvartalis kasvuks. Koruna tugev vahetuskurss oli aga tööstussektorile mõningaseks probleemiks. Seetõttu vähendas Tšehhi keskpank IV kvartalis diskontomäära 50 baaspunkti võrra - 5,0%ni.

Mitmed indikaatorid näitavad, et Läti majandus on Vene kriisi tagajärjel tekkinud šokist üle saamas. 1999. a III kvartalis saavutati majandustsükli põhi. Majandusliku aktiivsuse indeks on alates septembrist tõusnud. Kolmandas kvartalis tööstustoodangu aastane kahanemine oluliselt vähenes. Neljandas kvartalis hakkas rahapakkumise ning jaekaubanduse kasv uuesti kiirenema ning tööstustoodangu kahanemine peaaegu peatus, mis annab alust oodata viimases kvartalis mõningast SKP reaalkasvu. Kõige suuremaks probleemiks oli 1999. aastal väliskaubandustingimuste halvenemise tõttu ülisuureks paisunud jooksevkonto puudujääk (ca 11% SKP suhtes). Seetõttu oli keskpanga eesmärgiks kärpida rahaturu intressitaset, mis tõi aasta teisel poolel kaasa mõningase surve lati vahetuskursile.

Leedu majandusele olid lisaks SRÜ maade nõudluse vähenemisele probleemiks ka raskused naftatöötlemissektoris. Olulise osa SKPsse andev majandusharu oli toorme puudumise tõttu sunnitud tegevuse ajutiselt katkestama ka IV kvartalis. Seetõttu oli Leedus SKP langus 1999. aastal Balti riikidest kõige kiirem. Leedu majanduse suurim probleem oli valitsuse äärmiselt nõrk fiskaalpoliitika, mis on toonud kaasa riigi suure sõltuvuse võlga tekitava kapitali sissevoolust. Jooksevkonto puudujääk võrreldes 1998. Aastaga mõnevõrra vähenes, ent jätkusuutliku tasemeni on veel pikk tee. Suur jooksevkonto defitsiit, sisepoliitiline ebastabiilsus ning segadused liti ankurvaluuta muutmise ümber tõid IV kvartalis kaasa lühiajalise intressitaseme tõusu - kohati ligi 20%ni. Detsembris, pärast seda kui keskpank oli kinnitanud, et liti ümbersidumine on edasi lükatud 2001. a lõppu, intressitase siiski langes.

Venemaa tööstussektori kiire kasv (võrreldes 1998. aastaga suurenes tööstustoodang 8% ja SKP 3,2%) põhines rubla nõrgenenud vahetuskursist tulenenud impordi asendumisel kodumaiste kaupade ja teenustega, samuti maailmaturul aset leidnud toormehindade tõusul. Siiski jäi kriisieelse 1997. a tase saavutamata: kiiremat majanduskasvu takistavad madal sisenõudlus ja amortiseerunud põhivahendid. Naftahinna tõus maailmaturul ning osaline välisvõla restruktureerimine aitas oluliselt kaasa suure jooksevkonto ülejäägi ning tagasihoidliku eelarvepuudujäägi saavutamisele. Rahapoliitika oli 1999. aastal suhteliselt tugev ning eelarvedefitsiidi finantseerimiseks raha märkimisväärselt juurde ei trükitud. See tõi kaasa inflatsiooni aeglustumise ligikaudu 3%ni kuus (aasta viimastel kuudel isegi 1,5%ni) ning välisreservide mõningase suurenemise aasta teisel poolel. Venemaa valitsus jätkas IV kvartalis väliskreeditoridega läbirääkimisi riigivõla üle, mille tulemusena 2000. a alguses saavutati põhimõtteline kokkulepe Londoni Klubiga ligikaudu kolmandik nõudest kustutada ning ülejäänud osa restruktureerida. Jooksva välisvõla teenindamiseks kohustati eksportööre suurema osa oma välisvaluutatuludest rubladeks vahetama.

Finantsturgude areng

Toormehinnad

Globaalse tööstusliku aktiivsuse kasv aitas kaasa ka mõne tooraine (eeskätt nafta ja tööstuses tarbitavad metallid) hinna tõusule. Kuid põhilisi toormehindu sisaldav CRB indeks vähenes IV kvartalis 2,7%, peegeldades eeskätt põllumajandustoorme jätkuvalt madalaid hindu. Kogu aasta vältel energia hinda kergitanud toornafta 4,3%line kallinemine IV kvartalis aeglustus. Kokkuvõtlikult võib siiski öelda, et lisaks 1999. a algusest saadik tõusutrendil olevale toornafta hinnale muutus II poolaastal globaalse nõudluse kasvu tõttu tõusvaks ka ülejäänud toorainete hinnatrend.

Valuutad

Rahvusvahelisel valuutaturul jätkus IV kvartalis jeeni tugevnemine dollari suhtes, kuigi III kvartalist aeglasemas tempos (vt tabel 2.1). Jaapani keskpank püüdis seda takistada valuutainterventsiooni abil, kuid suundumust muuta ei õnnestunud. Dollari üldist tugevnemist mõjutas enim euro jätkuv nõrgenemine. Aastavahetuseks jõudis kahe tähtsama valuuta suhe ligikaudu pariteedini. Inglise nael tugevnes veidi dollari suhtes.

Aktsiad

Peamistel aktsiaturgudel jätkus IV kvartalis tõus. Ühendriikides III kvartalis alanud aktsiahindade langus peatus oktoobri keskel. Edasi toimus võrdlemisi ühtlane tõus, mistõttu Dow Jonesi indeks jõudis aasta lõpuks oma kõrgeimale tasemele. Otsustav oli siin tehnoloogiasektori aktsiate ulatuslik kallinemine - näiteks NASDAQi indeks kasvas 48%. Jaapanis toimus aktsiate hinna tõus aeglasemas tempos kui I poolaastal. Väga kiire oli aktsiahindade kasv ka Saksamaal - 35,1% (vt tabel 2.2). Sellele lõi soodsa aluse Ühendriikide turu areng ja ärikonjunktuuri jätkuv paranemine. Inglismaa aktsiaturg arenes pigem Ühendriikide kui Saksamaa tempos.

Intressid

Neljandas kvartalis jätkus arenenud riikides rahapoliitika karmistamise perioodile omane intresside tõus. Kõige ulatuslikum oli see Ühendriikides (vt tabel 2.3), kus majanduskasv osutus oodatust kiiremaks ja kasvav inflatsioon ning pingeline tööturg tugevdasid investoreis kartusi edasise rahapoliitika suhtes. Novembri keskel tõstiski keskpank baasintressi 25 punkti võrra - 5,5%ni - ja 2000. aastal baasintressi tõstmine tõenäoliselt jätkub. Seoses majanduskasvu kiirenemise ning hinnatõusu tõenäolise kasvuga tõusid intressid ka europiirkonnas ja Inglismaal. Novembri algul tõstis Euroopa Keskpank baasintressi 50 punkti võrra - 3%ni - ja Inglise keskpank 25 punkti võrra -- 5,5%ni. Inglismaal piirdus tõus siiski vaid viiest aastast lühemate intressidega, pikemaajaliste intresside osas toimus korrektsioon languse suunas. Jaapanis muutus intresside tase väga vähe, kuna keskpank säilitas majanduse elavdamiseks senise nullintressimäära poliitika.

EESTI MAJANDUS

Sisemaine nõudlus

Eratarbimine ja investeeringud

Sisemaise nõudluse kohanemine muutunud majanduskeskkonnaga toimus 1999. aastal peamiselt läbi erasektori investeeringute ja tarbimise vähenemise. Seejuures osutus tarbimine investeeringutest ja ka kogu sisemaisest nõudlusest siiski märksa stabiilsemaks (vt joonis 2.1), kuna 1999. a alguses aset leidnud pensionide ja valitsussektori töötajate palga kasv suutis mõningal määral kompenseerida tööhõive langusest tingitud negatiivset mõju eratarbimisele.

Kuigi nominaalpalga kasvutempo 1999. aastal aeglustus, püsis reaalpalga kasv madala inflatsiooni tõttu kogu aasta jooksul suhteliselt kõrge, ulatudes esialgseil andmeil keskmiselt ligikaudu 7%ni. Oluliselt mõjutas keskmise palga dünaamikat valitsussektor, kus nominaalpalk oli võrreldes 1998. Aastaga kvartaliti 15-20% suurem (vt joonis 2.2). Erasektoris jäi nominaalpalga kasv küll tunduvalt madalamaks, kuid oli ikkagi suur. Majanduskasvu edestav palgakasv oli tingitud optimistlikest ootustest majanduse arengu suhtes, mis aga ei täitunud. Jätkuvalt kõrge reaalpalga tõus, järjest optimistlikumad ootused majanduskasvu taastumise suhtes ja sellest tingitud suurenenud tarbimisvalmidus põhjustasid IV kvartalis esmakordselt 1999. aastal eratarbimise reaalkulutuste jõudmise 1998. a vastavale tasemele.

Kõige järsemalt reageerisid majanduskeskkonna muutusele investeeringud. Seejuures kahanesid alates 1998. a IV kvartalist just erainvesteeringud. Ebaselgus majanduse edasise arengu suhtes sundis ettevõtteid laienemisplaane tühistama või edasi lükkama, mistõttu kahanes oluliselt reaalsektori laenunõudlus. Ettevõtete investeeringute vähenemist süvendas mõne tööstusharu varem toimunud üleinvesteerimine, kasumi kahanemine ning pankade konservatiivne laenustrateegia. Investeerimisnõudluse langev trend murdus 1999. a III kvartalis. Järjest suurenenud ettevõtete laenujääk koos masinate ja seadmete impordi kasvuga vabaks ringluseks aasta viimastel kuudel kinnitab, et investeeringud ja laovarud IV kvartalis kasvasid.

Majanduskasvu ootustest tingitud investeerimisnõudluse suurenemise taastumine ja eelkõige laovarude suurenemine ning valitsussektori planeeritud kulutused tingisid IV kvartalis esmakordselt 1999. aastal ka sisemaise nõudluse kasvu.

Avalik sektor

1999. a eelarvepoliitikat võib pidada üheks keerulisemaks kogu taasiseseisvusperioodi jooksul. Esmakordselt langesid kokku majanduse sisenemine langusfaasi ja sellest tulenevad raskused eelarve tulubaasi prognoosimisel ning keskvõimu ja kohalike omavalitsuste valimised. Nende koosmõju eelarvele oli märkimisväärne ning kuna ka maksureformi tulemused olid loodetust tagasihoidlikumad, oli uus valitsus sunnitud kogu aasta vältel eelarvetulude prognoosi allapoole korrigeerima. See kulmineerus säästueelarve vastuvõtmisega juulis ning pretsedenditult suure eelarvepuudujäägiga (4,7% SKP suhtes) aasta kokkuvõttes.

Tänu kulutuste edasilükkamisele valitsussektori lõpptarbimiskulutuste ennakkasv SKP suhtes IV kvartalis vähenes ning koondeelarve puudujääk jäi aasta keskmisest tasemest madalamaks (4,6% SKP suhtes; vt joonis 2.3). Aset leidnud majanduskasvu ja eelarvepositsiooni lahknemine oli ootuspärane, kuna 1998. a sügisel kulutusi planeerides oli lähtutud palju laiemast maksubaasist ning suuremast majanduskasvust. Sellele vaatamata võimaldas kaudsete maksude laekumise paranemine ning raha tsentraliseerimine riigikassa käsutusse aasta lõpus kasvanud eelarvedefitsiiti finantseerida peamiselt kodumaistest vahenditest. Juulis jõustunud säästueelarve ei suutnud küll pidurdada kulutuste ennakkasvu, kuid andis positiivse signaali valitsuse kavast taastada eelarve tasakaal juba keskmises perspektiivis. Kõige selle tulemusena ületasid valitsuse välisaktivad detsembris aasta alguse omi 800 miljoni krooniga, ulatudes 2 miljardi kroonini.

Sisemaine sääst

1999. aastal oli sisemaine sääst ca 2 protsendipunkti väiksem kui 1998. aastal. Selle peamiseks põhjuseks olid valitsussektori jooksevtulusid ületanud jooksevkulud: vaatamata säästueelarvele, kasvanud investeeringutele ja kulutuste edasilükkamisele järgmistesse perioodidesse, ei suudetud seda maksubaasi kahanemise tõttu vältida.

Elanike ettevaatlik suhtumine tulevikku aasta esimesel poolel ja ka III kvartalis korrigeeris oluliselt nende tarbimisharjumusi. 1997. aastal kulmineerunud tarbimisbuum asendus pigem sooviga kindlustada end tulevikus esineda võivate majandusraskuste vastu. Kõige selgemalt avaldus see elanike hoiuste pidevas kasvus kogu 1999. a jooksul ning impordimahu vähenemises. Selle tulemusena oli eraisikute sääst viimaste aastate kõrgemaid.

Kliendibaasi kahanemise ja käibe languse tõttu vähenes ettevõtete kasum 1999. a üheksa kuuga 1998. a sama perioodiga võrreldes 30%. Kuigi enamikus tööstusharudes suutsid ettevõtted oma tegevust efektiivsemaks muuta, ei piisanud sellest kaotatud turgude ja tarbijaskonna kompenseerimiseks. Alles IV kvartalis ületas ettevõtete kasum 1998. a taseme, ent tollal olid nad olnud kahjumis. Seetõttu võib kasumi ja amortisatsioonisummade põhjal pidada ettevõtete säästu 1999. aastal paar protsendipunkti väiksemaks kui eelnenud aastal.

Sisemaine pakkumine

Kui 1999. a esimesel poolel läbiti majanduslanguse põhi ning SKP kahanes 3,9%, siis II poolaastal majanduskasv taastus ning SKP reaalkasv ulatus ligikaudu 1%ni. Erinevalt kolmest esimesest kvartalist, mil majanduses andsid tooni peamiselt läänesuunalist eksporti genereerivad harud, toetasid aasta lõpus majanduskasvu ka kodumaisele turule orienteeritud tegevusalad ja tootmisharud.

Tööstuses läbiti madalseis III kvartalis ning alates septembrist ületas toodangu maht pidevalt 1998. a taset. Tingituna soodsast väliskeskkonnast ning sisemaise nõudluse taastumisest, kasvas töötleva tööstuse müügiindeks IV kvartalis üle 7%, jäädes aasta kokkuvõttes siiski negatiivseks (vt joonis 2.4). Tööstusharuti olid endiselt edukad puidu- ja elektroonikatööstus, mõningaid stabiliseerumise märke näitasid ka restruktureerimist läbivad idaturule eksportivad harud. Nii võibki väita, et lisaks veondusele, mida mõjutas transiidivoogude jätkuv suurenemine, kiirendas 1999. a IV kvartalis majanduskasvu töötlev tööstus.

Teistest harudest mõjutas 1998. a III kvartalis alanud majanduskeskkonna muutus kõige rohkem ehitust. Seoses investeerimisnõudluse kahanemisega jäi ehituse maht kogu 1999. a jooksul oluliselt alla aastatagustele näitajatele. Sellele vaatamata avaldas sisemaise nõudluse taastumine aasta teisel poolel positiivset mõju ka siin ning väljastatud ehituslubade arvu kasv on märk, et aasta viimastel kuudel ehitustegevus elavnes.

Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) ekspertide hinnangul oli 1999. a IV kvartalis majanduse üldine olukord veel ebarahuldav, kuid lähemaks kuueks kuuks eeldati majanduskliima olulist paranemist. Majanduskasvu kiirenemise põhjusena nähakse Lääne-Euroopa järjest kasvava nõudluse ärakasutamist. Seda kinnitab ka Eesti Ekspordiagentuuri tellimusel läbi viidud uuring, kus 49% küsitletud ettevõtetest prognoosis oma ekspordimahu kasvu 2000. aastal.

Kui 1998. a IV kvartalis olid erakorralised kulud viinud ettevõtted kahjumisse, siis vaatamata käibe langusele ulatus ettevõtete koondkasum 1999. a üheksa kuuga 3,9 miljardi kroonini. Koos õigeaegselt tagastamata laenude osakaalu mõningase vähenemisega aasta lõpus peaks see andma tunnistust, et ettevõtted on suhteliselt kiiresti kohanenud muutunud majanduskeskkonnaga.

Kulude kokkuhoid kajastus selgesti tööjõu puhul. Tööjõukulude osatähtsus käibes jäi 1999. a III kvartalis praktiliselt eelnenud aasta tasemele. Kulude vähendamine toimus eelkõige töötajate koondamise teel, mis tõi aasta alguses kaasa registreeritud uute tööotsijate arvu hüppelise kasvu. Aasta teisel poolel olukord tööturul normaliseerus ning tööotsijate arv stabiliseerus 5...5,2% juures tööealisest elanikkonnast. Suuresti kiirema majanduskasvu taastumise ootuste tõttu oli kohanemine majanduslangusega töötajaskonna tasustamisel märksa aeglasem. Kogu 1999. a vältel edestas reaalpalga kasv tootluse kasvu, mis omakorda suurendas tööjõukulusid tooteühiku kohta. Seejuures oli tootluse ja palga kasvu lahknevus suurim just sise- ja välismaisele konkurentsile suletud sektoreis (mäetööstus, kaubandus, energeetika, riigivalitsemine). Seega võib väita, et välisturgudel konkureerivad ettevõtted suutsid oma kulutusi efektiivsemalt optimeerida.

Välissektor

Kogu 1999. a jooksul aset leidnud ekspordi kasv Lääne-Euroopasse pidurdus mõnevõrra IV kvartalis Soome jaoks tehtud allhanketööde vähenemise tõttu. Kui otseeksport ületas IV kvartalis esmakordselt 1998. a mahu, siis töödeldud kaupade taasväljavedu oli ligi 4% väiksem (vt joonis 2.5). Seetõttu jäi ka põhieksport tervikuna eelnenud aasta tasemele, kuigi siinkohal tuleb arvestada, et 1998. a lõpul oli reekspordi maht erakordselt suur.

Tavapäraselt andis suurima osa ekspordi taastumisse puidu ja mööbli väljavedu, mis kasvas eelkõige mittetraditsioonilistesse sihtriikidesse. Viimase kvartali väliskaubanduses ongi üheks enim huvi pakkuvaks asjaoluks Euroopa Liitu kuuluvate sihtriikide struktuuri muutus. Üle 40% suurenes väljavedu Saksamaale. Sellest enamiku andis masinate ja seadmete eksport, mis kasvas aastaga üle kaheksa korra. Samal ajal vähenes väljavedu Eesti suurimasse ekspordipartnerriiki Soome ca 10%. Kuna väljaveos Soome moodustavad ligi poole allhankena tehtud tööd ning sarnase nomenklatuuriga eksport (masinad ja seadmed, tekstiilitooted) Rootsi isegi suurenes, siis oli tegu ilmselt konkreetsete ettevõtete väljaveo ümbersuunamisega.

Koos sisemaise nõudluse kasvuga suurenes IV kvartalis märkimisväärselt kaupade sissevedu. Investeerimisnõudluse kasv kajastus eelkõige masinate ja seadmete impordis vabaks ringluseks, mis oli pea 7% suurem 1998. a IV kvartali näitajast. Novembris ja detsembris võis märgata ka teatavat varude kogumist importööride poolt, millega püüti ennetada aktsiisimäärade tõusu, imporditollide kehtestamist ning vähesel määral ka võimaliku arvutiveaga seotud tõrkeid aastavahetusel. Erinevaid vedelkütuseid toodi Eestisse rahalises väärtuses ca 50% enam kui 1998. a IV kvartalis. Seejuures kasvas vastava kaubagrupi impordi hind dollari ja toornafta hinna tõusust tingituna üle kahe korra. Kõige eelpoolmainitu tulemusena ulatus import jooksevhindades detsembris iseseisvusaja kõrgeima tasemeni ning IV kvartalis suurenes põhiimport esmakordselt 1999. aastal, kusjuures kasv oli ligi 10%.

Majanduskasvu ootustest tingitud sisseveo suurenemine ning varude soetamine aasta lõpus põhjustasid jooksevkonto puudujäägi kasvu IV kvartalis 1999. a rekordtasemeni - ca 13%ni SKP suhtes (vt joonis 2.6). Transiidimahu jätkuva suurenemise tõttu ületas teenuste eksport küll ka IV kvartalis 1998. a näitajat, kuid oli sesoonsete tegurite tõttu märksa väiksem kui III kvartalis ning teenuste bilansi ülejääk moodustas vaid 45% kaubandusdefitsiidist. Töötlemiseks mõeldud kaupade ja varude sisseveo järsk suurenemine võib tähendada mõnevõrra väiksemat impordi mahtu 2000. a alguses, mistõttu esialgu ei ole alust ka jooksevkonto ja majanduskasvu prognoosi muuta.

Finantskontol domineerisid IV kvartalis ja eriti detsembris netovälisvõlgnevust suurendavad kapitalivood -- pangandussektor vähendas detsembris aasta lõpu likviidsuskriisi kartuses välismaal asuvaid hoiuseid 1,8 miljardi krooni ulatuses. Koos otseinvesteeringute sissevoolu taastumisega põhjustas see finantskonto ca 4,3 miljardi kroonise ülejäägi.

[1] Võlgade teeninduskulusid arvestamata.