Valitsuse eelarvepuudujäägist rohkem kahju kui kasu

Ülo Kaasik
Eesti Panga asepresident

Eesti eelarvepoliitika väärib tunnustust, sest Eesti valitsused on iseseisvuse taastamisest saadik suutnud hoida riigieelarve tasakaalu lähedal. Seetõttu on Eesti riigi võlakoormus hetkel küllaltki väike ja võla teenindamiseks pole vaja tõsta maksukoormust. 

Ka praegune valitsus väärib kiitust, sest peab õigeks, et eelarve on pikemas plaanis tasakaalustatud. See on kindlasti vajalik, kuna Eesti riigirahanduse ees seisab  järgmistel kümnenditel mitmesuguseid probleeme, mille lahendamine on kulukas. Mida rikkamaks saame, seda vähem saab Eesti edaspidi Euroopa Liidu abirahasid. Eesti rahvastik väheneb ja vananeb, nii et tulevikus on meil vähem töötegijaid ja rohkem ülalpeetavaid. Samuti pole ükski riik kaitstud ootamatult lahvatava kriisi eest, mille lahendamine nõuab suuri ja ootamatuid kulutusi.

Aprilli algul otsustas valitsus lõdvendada eelarvereegleid ja lisada seeläbi uude eelarveseadussesse veelgi paindlikkust. Ettepaneku järgi  võib lasta valitsemissektori eelarve kuni poole protsendi ulatuses struktuursesse defitsiiti, kui eelneval kolmel aastal on eelarve olnud kokku vähemalt samavõrra ülejäägis. Iseenesest on teatav paindlikkus riigirahanduses hea mõte. Siiski on valitsuse pakutud lahendus praegusel kujul Eesti majandusele ja pikemaajalisele eelarvepoliitikale kahjulik kahel põhjusel. 

Esiteks seetõttu, et kavandatav seadusemuudatus annab just praegusele valitsusele võimaluse teha aastatel 2018 ja 2019 eelarve pooleprotsendilise struktuurse defitsiidiga, kuivõrd eelmised valitsused on hoidnud eelarve struktuurses ülejäägis. Et valitsuse praeguste kavade kohaselt seda ka tehakse, jääb järgmisele valitsusele raske ülesanne eelarve struktuurset defitsiiti vähendada ja tasakaalustada.

Selline käitumine seab paraku ohtu pikemaajalise eelarvetasakaalu põhimõtte. Jah, seaduses on see justkui endiselt fikseeritud. Aga kui iga valitsus, kes ametisse astub, asub varasemaid reegleid oma ametisoleku ajaks õgvendama, siis paratamatult väheneb ka kindlus, kui kaua need reeglid kehtivad. See suurendab paraku kahtlusi ka Eesti eelarvepoliitika pikaajalise jätkusuutlikkuse suhtes. 

Kui soovime teatavat paindlikkust süsteemile juurde lisada, siis peaks seadust kujundama nii, et me ei viiks eelarvet miinusesse varasemate valitsuste säästude arvelt ning ei paneks ka eelarve kitsendamise kohustust järgmise valitsuse õlgadele. Näiteks võiks paindlikkust hakata rakendama alles käesoleva aasta eelarve tulemuste põhjal või siis vaadata maksimaalselt ainult eelmise aasta ülejääki, mille võiks järgmisesse aastasse kanda.

Teiseks probleemiks on see, et riik suurendaks eelarvepuudujäägi arvel kulutusi ajal, mil majandus ei vaja täiendavat ergutamist. Viimasel ajal on nii majanduskasv kui ka ekspordi ja tööstussektori kasv kiirenenud, mis osutab sellele,  et Eesti majandus juba töötab täiskoormusel või selle lähedal. Sellistes tingimustes võib majanduse täiendav ergutamine eelarvepuudujäägi kaudu pikaajalist kasvuvõimekust hoopis halvendada ja tuua kasu asemel kahju. Ka kiire palgakasv ja madal tööpuudus viitavad sellele, et tööturg võib üle kuumeneda.

Tegelikult on ka valitsuse eelarvetuludest näha, et majandus ei vaja riigilt lisaergutust. Riigi maksutulud on viimastel aastatel kasvanud majandusest märksa kiiremini, kuivõrd peamised eelarve tuluallikad – palgafond ja eratarbimine – on kasvanud majandusele jõukohasest kasvust tunduvalt kiiremini. Järgmistel aastatel võib eelarvetulude kasv oluliselt aeglustuda ja seetõttu ei tasu lisada selleks ajaks valitsusele täiendavat kohustust tuua eelarve puudujäägist välja.

Kui valitsus tõesti soovib kavandatud muudatustega reegleid paindlikumaks muuta, võiks ta loobuda vähemalt mõttest teha 2018. aastal eelarvepuudujäägi arvelt täiendavaid kulutusi. Sellist lisaergutust Eesti majandus praegu valitsuselt ei vaja ja ega seadus ka kohusta sellist defitsiiti tekitama, vaid annab selleks ainult võimaluse.

Tegelikult saab valitsus ka praeguse seaduse järgi majanduskasvu mõjutada ja stabiliseerida. Seda seetõttu, et eelarveraamistik põhineb struktuursetel näitajatel, mis võtavad arvesse, kas majandustsükkel on tõusus või languses. Nii et struktuurne eelarvetasakaal tähendab tegelikult seda, et halbadel aegadel on eelarve puudujäägis ja headel aegadel ülejäägis ning sellega aitabki valitsus majandust tasakaalustada.

Olen  nõus, et eelarvereeglid peaksid olema piisavalt paindlikud, et muuta Eesti majandust  vajadusel stabiilsemaks. Kuid paindlikku eelarvepoliitikat tuleb teha nii, et ei kannataks Eesti riigirahanduse usaldusväärsus, Eesti ettevõtted ega ka Eesti majanduse kasvuvõime.  Kui me seda suudame, on meil kaugemale vaadates paremad võimalused tõsta Eesti inimeste heaolu.

Avaldatud: 
13.04.2017
Väljaanne: 
Äripäev