Üldtendentsid pangandusturul

1994. aasta lõpuks tegutses Eesti Vabariigis 22 kommertspanka ja 2 laenu- ja hoiuühistut, lisaks neile veel 2 välispankade filiaali ning 2 esindust.

1994.a. 12 kuuga suurenes kommertspankade koondbilansi maht 61% võrra, ületades aasta lõpuks esmakordselt 10 miljardi krooni piiri (täpsemalt 10 304,6 miljonit krooni). Üle poole sellest (62,1%) langes 4 suurema panga - Hansapanga, Eesti Ühispanga, Eesti Hoiupanga ja Põhja-Eesti Panga arvele. Aasta algul kuulus siia gruppi ka hiljem positsioone oluliselt kaotanud Sotsiaalpank. Pankade bilansside struktuuris ei toimunud 1994.a. jooksul märkimisväärseid hüppelisi muudatusi. Koos bilansimahu suurenemisega kasvasid enam-vähem samas proportsioonis peaaegu kõik kirjed ka eraldi võetuna (vt. tabel 1, lk.65 ja joonis 1).

Joonis 1. Kommertspankade bilansside, hoiuste, laenude ja omakapitali koondmahud perioodil jaanuar 1993 kuni detsember 1994 (miljonit krooni)

Enamus pankade poolt väljastatud laenudest on antud eraettevõtlusele (aasta lõpu seisuga 80,6% laenudest). Pidevalt on vähenenud riigiettevõtlusele antud laenude osakaal (vt. joonis 2).

Joonis 2. Kommertspankade poolt välja antud laenude struktuur perioodil jaanuar 1993 kuni detsember 1994 (miljonit krooni)

Enamus väljaantud laenudest on lühiajalised, kuid 1994. aasta jooksul võis täheldada muutust pankade laenupoliitikas, mis kajastus pikaajaliste laenude osakaalu suurenemises (aasta algul 25,9%, kuid detsembri lõpus 50,9% kõikide krooni- ja valuutalaenude koondsummast). Põhjuseks võib pidada mitmete sihtotstarbeliste laenude mahu kasvu pankade bilanssides. Jätkuvat alanemistendentsi näitas pangandussüsteemi keskmine laenuintress (vt. tabel 2, lk. 66).

Deposiitidest moodustas endiselt kõige suurema osa eraettevõtete poolt deponeeritu (vt. joonis 3). Kogu aasta vältel kasvasid stabiilselt eraisikute deposiidid - 50,2% võrreldes 1994. aasta algusega. Enamus pankades hoiustatud vahenditest on nõudmiseni deposiidid. Siiski võib täheldada viimaste osakaalu tasast vähenemist (1994. aasta 12 kuuga ca 2,5% võrra kroonideposiitide ja ca 17,5% võrra valuutadeposiitide puhul). Tähtajaliste deposiitide puhul on soositumaks raha hoiustamine kolme kuni kaheteistkuulise tähtajaga. Tähtajaliste deposiitide keskmine intressimäär on 1994. aasta jooksul üldiselt näidanud langustendentsi (kuigi langus ei ole nii selge, kui laenuintresside puhul). Nõudmiseni deposiitide intress on olnud üsna stabiilne (vt. tabel 3 ja 4, lk. 66, 67).

Joonis 3. Kommertspankade hoiuste struktuur perioodil jaanuar 1993 kuni detsember 1994 (miljonit krooni)

1995.a. 1. aprilliks peab tegevuslitsentsi omavate kommertspankade aktsiakapital olema vähemalt 15 miljonit krooni ning 1996.a 1. jaanuariks omavahendid vähemalt 50 miljonit krooni. Need nõuded on olnud kommertspankadele tegevuse planeerimise aluseks. 1994. aasta lõpu seisuga olid 12 kommertspanka 15 miljoni krooni suuruse aktsiakapitali miininmumpiiri juba ületanud, 3 kommertspanka aga sellele väga lähedal; 1996. aastast kehtima hakkav omavahendite miinimumnõue oli täidetud 4 kommertspangal.

Üheks oluliseks jooneks Eesti panganduses tuleb pidada välispankadesse paigutatud deposiitide rohkust, mis ilmekalt avaldus ka 1994. aastal. Välispankadesse paigutatud vahendid moodustasid terve aasta jooksul ligikaudu 20% pankade koondbilansist. Välispankade arvele langes enamus teistesse pankadesse paigutatud vahenditest üldse (1994.a. lõpus 90%). Ka Eesti maksebilansist on näha, kuivõrd oluliselt mõjutab seda meie kommertspankade kapitali eksport. Oleks siiski liigne lihtsustamine näha välispankadesse paigutatud vahendites ainult summasid, mida oleks kasulikum kulutada siseriiklike projektide finantseerimiseks. Välisdeposiitide rohkus on rahvusvahelisi kontakte laiendava panganduskeskkonna majanduslik reaalsus, mida võib põhjendada: a)pankade konservatiivse laenupoliitikaga; b) välispankade poolsete garantiideposiitide nõuetega välistehingute läbiviimisel ja c) kodumaise väärtpaberituru kui alternatiivse likviidsuse juhtimise vormi puudumisega.

1993. aasta 1. juulist kehtestati pankadele täiendatud usaldatavusnormatiivid. Sellele järgnenud 6 kuud oli kohanemisaeg, mil kommertspankade kaalutud keskmine kapitali adekvaatsus (siis veel maksejõulisus) ja likviidsus selgelt ületasid lubatud miinimummäärasid. 1994.a. jaanuarist hakkas mõlema normatiivi puhul ilmnema märke stabiliseerumisest teatud tasemele. Alates 1994. aasta märtsist on kommertspankade kaalutud keskmine kapitali adekvaatsus püsinud 12-14%, kaalutud keskmine likviidsus 37-41% vahemikus (vt. joonis 4 ja 5).


Joonis 4. Kommertspankade kaalutud keskmine kapitali adekvaatsus 1994. aastal

Joonis 5. Kommertspankade kaalutud keskmine likviidsus1994. aastal

1994. aastat iseloomustas kommertspankade tegevuse tunduv mitmekesistumine: tegevuse laienemine krediitkaartide, liisingu ja faktooringu osas. Enamik panku on seotud ka erastamisväärtpaberiarvete haldamisega. Tähelepanu väärib pankade bilansivälise tegevuse kasv ning seda eriti välisvaluuta tähtajatehingute (forwardite) näol. Tähtajatehingute (ja vahetustehingute) turg kasvas kiiresti. Aasta alguse ligikaudu 0,3 miljardilt kroonilt jõudis pangasüsteemi tähtajatehingute (ost + müük) maht aasta lõpupoole ligi 2,2 miljardi kroonini (se on veidi üle 1/5 kommertspankade koondbilansist).

1994. aastal jõudis Hansapank esimese Eesti pangana rahvusvahelistele finantsturgudele suunatud aktsiaemissioonini.

Oli selgesti märgata, et panganduses tugevnes aasta jooksul surve turu ümberjaotamiseks. Selle tingis suuremate pankade kiirem kasv väikestega võrreldes ja nõue saavutada 1996. aasta 1. jaanuariks vähemalt 50 miljoni krooni suurune omakapital. Konkurentsi lisas kindlasti ka välispankade tulek Eesti turule, (esialgu küll väikeses mahus). Aasta lõpul alustas oma tegevust Ukraina INKO-Pank, filiaalidena kaks Soome panka - KOP ja SYP, ning esindustena Venemaa Baltiiski Pank ja Soome OKO-Pank.

Pankadele hakkasid teataval määral konkurentsi pakkuma mitmed investeerimisfondid. Et investeerimisfondid suutsid pakkuda pangahoiustest kõrgemaid intressimäärasid, liikus osa potentsiaalsetest pangahoiustest fondidesse, ja on alust arvata, et säärane tendents jätkub ka edaspidi. Tundes uut suunda turul, asusid seda laadi teenuseid pakkuma ka pangad.

1994. aastal sai Hansapank EBRD-lt 136 miljoni krooni suuruse otselaenuliini, ka Eesti Investeerimispank sai krediidiresurssi rahvusvahelistelt rahaturgudelt.

Kasvav konkurents ning karmistuvad nõuded pankadele vähendasid eelmise aastaga võrreldes oluliselt enamiku pankade kasumeid (vt. tabel 5, lk. 67). Oma osa mängis siin ka vajaliku kapitali akumuleerimine.

Edasi vaadates

Võib eeldada, et Eesti pangandusel seisab ees sisemine konsolideerumine. Selle tingivad karmimad nõuded pankadele, seal hulgas kõrgem nõutav omakapitali tase ning üha tihenev konkurents. Viimase põhjustena võib näha:

  • turul aktiviseeruvaid välispankasid;
  • tegevuste marginaalide (eelkõige intressimarginaali) vähenemist;
  • alternatiivsete investeerimisvõimaluste jätkuvat laienemist;
  • riigi rahade võimalikku ümberjaotamist pankade vahel seoses Riigikassa moodustamisega ning nende senisest efektiivsemat paigutamist, mis arvatavasti annab tõuke ka väärtpaberituru arengule;
  • hoolikamat panga valikut klientide poolt;
  • riigi osa vähendamist pankades.

Väiksematel kommertspankadel saab ilmselt olema raske turul suurematega võrdselt tegutseda. Väikeste turukogustega (väikesed mahud) opereerimine tingib suured ühikukulud ning mastaabiefekt on väike. Vajadust suuremate pankade järele näitab ka paljude finantseerimist väärivate suuremahuliste projektide kasv, mis aga meie pankade väiksuse tõttu finantseeritakse hoopis väljaspoolt. Kuigi suurtel pankadel on teatud konkurentsieelised, paneb kõik lõplikult paika ikkagi turg, kus määrava tähtsuse on omandanud pangateenuse kvaliteet.

Tulevikku silmas pidades on Eesti pangandusele olulise tähtsusega seadusandluse jätkuv tõhustamine üldise majandusliku tõusu jätkumise ning inflatsioonitempo languse foonil, väärtpaberituru edasine areng, riigieelarveliste vahendite korrektse paigutamise ja deposiidikindlustuse süsteemi väljatöötamine. Mitte vähem tähtsaks ei saa pidada kõlblike laenuprojektide arvu kasvu ning krediidiliinide leidmist ja pangandustöötajate kvalifikatsiooni paranemist. Eesti pangasüsteem liigub, küll raskustega, aga see-eest kindlalt Euroopas üldtunnustatud põhimõtete poole, mis peaks olema aluseks üldise usalduse kasvule pankade vastu.