Nagu eelpool öeldud, on Eesti Panga rahapoliitilise tegevuse lõppeesmärk raha stabiilsus ja turgude efektiivsest toimest tulenev kestev majanduskasv. Sellest lähtudes on valitud ka Eesti rahasüsteem, mille põhialused on alates 1992. aasta rahareformist püsinud muutumatutena. Nende iseloomustamiseks piisab kahest märksõnast: fikseeritud kurss Saksa marga suhtes, valuuta täielik konverteeritavus. Nii nagu rahasüsteemi, iseloomustab ka kogu Eesti majanduskeskkonda riigi sekkumise vähesus ja majanduse avatus.

Fikseeritud valuutakursi valimine hindade stabiilsuse saavutamise vahendina on - lisaks teatud majanduspoliitilistele tõekspidamistele - tingitud välissektori suurest osatähtsusest Eesti majanduses, maailmamajandusse taasintegreeruval turul paratamatult vajalikest korrektuuridest hindade struktuuris (st. hinnad-palgad peaksid niikuinii sageli muutuma) ning Eesti palgakujunduse endogeensest iseloomust. Turumehhannismide paremale toimele aitab tõenäoliselt palju kaasa ka Eesti väiksusest ja suhteliselt mitmekülgsest majandusest tingitud suur tootmisfaktorite mobiilsus.

Fikseeritud kursi tagamise peamine vahend Eestis on seadusega sätestatud nõue, et keskpangaraha (sularaha ja pankade arved Eesti Pangas) peavad olema täielikult kaetud Eesti Panga kulla ja välisvaluuta reservidega. Siit ka paralleelid valuutakomiteega currency board), mida 1992. aasta rahareformi järgsest Eesti rahasüsteemist rääkides sageli välja tuuakse.

Rahasüsteemi kindlustavate seadusandlike abinõudena tuleks nimetada veel sätteid, millega valuutakursi ja terve rahasüsteemi muutmise õigus on ainult Riigikogul ning keskpangal on keelatud igasugune laenamine Valitsusele või kohalikele omavalitsustele.

1994. aasta rahapoliitikas

Et Eesti rahasüsteem seab riigi rahapoliitilisele tegevusele väga kindlad raamid ja praktiliselt välistab igasugused suvakohased sammud, näeb Eesti Pank oma ülesannet rahasüsteemi pidevas täiustamises, tema toime jälgimises ning võimalike ohtude ennetamises.

1994.aasta jääb Eesti rahapoliitilisse ajalukku mitmete tähelepanuväärsete otsustega, mis tehti rahasüsteemi efektiivsuse ja usaldusväärsuse tõstmise eesmärgil.

Veebruaris kaotati täielikult piirangud kommertspankade Saksa marga avatud positsioonile. Loomulikult on selline samm võimalik ainult juhul, kui ka pangajärelvalve raames ollakse veendunud fikseeritud kursi säilimises. Eesmärk oli veelgi parandada finantssüsteemi võimet absorbeerida majanduses üleliigset likviidsust. Pärast kõnesoleva piirangu tühistamist olid loodud praktiliselt kõik olulisemad eeldused, võimaldamaks majandusel endal toime tulla likviidsuse juhtimisega ja lubamaks riigil loobuda sellesuunalistest püüdlustest, mis eriti üleminekumajandustes on enamasti osutunud kulukateks ja ebaefektiivseteks.

Märtsis tühistas Riigikogu välisvaluutaseaduse, millega kaotati viimased formaalsed piirangud välisvaluutatehingutelt ja lubati välisvaluutaarvete avamine ka eraisikutest residentidele. Tegelikkuses polnud välisvaluutapiirangutel olulist tähtsust juba ka varem: neid oli järk-järgult leevendatud ja ka nende täitmise kontrolli ei peetud eriti oluliseks. 1994. aasta suvel ühinesid Eesti ja teised Balti riigid välisvaluutapiirangute mitterakendamise kohustusega vastavalt Rahvusvahelise Valuutafondi põhikirja (Articles of Agreement) VIII artiklile.

Tõstmaks usaldust Eesti krooni vastu ja vähendamaks võimalusi tema devalveerimiseks, alustas Eesti Pank 4.aprillist 1994.a. EEK/DEM kuni 7 aastase tähtajaga tähtaja- ja vahetuslepingute müümist.

Vägagi oluliseks tuleb pidada Eesti Panga osalemist avalikes raha- ja majanduspoliitilistes mõttevahetustes. See on võimaldanud kujundada ühiskonnas vajaliku üksmeele rahasüsteemi ja tema edasiste arenguteede küsimustes. Mitmete arutelude tulemusel kujunes välja kindel keskpanga iseseisvust toetav seisukoht. Pärast inflatsiooni ootamatult kõrget taset märtsis tuli Eesti Pangal väga laiaulatuslikult jagada selgitusi selle põhjuste ja mehhanismide kohta ning seista vastu poliitilisele survele "teha midagi traditsioonilist kogunõudluse vähendamiseks". Ei saa välistada, et ka parlamendivalimised avaldasid 1994. aasta lõpupoolel, diskussioonile mõju. Üldiselt võib aga väita, et stabiilsel Eesti kroonil on praegu üldrahvalik toetus.

Rahasüsteemi toimimise tulemuslikkus

Vastavalt valuutanõukogu põhimõttele on pangandussüsteemi likviidsuse juhtimine Eestis jäetud pankade endi ehk turu hooleks. 1994. aastal aset leidnud arenguid analüüsides näeme, et see põhimõte on töödanud vägagi efektiivselt. Näitena võiks tuua pangasüsteemi efektiivsuse tõstmise eesmärgil läbiviidud Hoiupanga kohustuslike reservide olulist vähendamist 31. märtsil ja Eesti Panga korrespondentkontodel hoitavate kogu pangandussüsteemi kohustuslike reservide vähendamist 4. juulil; mingil määral kuulub siia ka IMF-lt saadud majanduse arendamise tugilaenu (Systemic Transformation Facility - STF) andmine oktoobris pankade käsutusse ja sügisene Eesti Panga laen Sotsiaalpangale. Igal nimetatud juhul suurenes ringluses olev rahahulk korraga paarisaja miljoni krooni võrra. Järsk rahapakkumise kasv oleks teoreetiliselt võinud tekitada likviidsusšokke, kuid rahasüsteem sai üleliigse likviidsuse absorbeerimisega kiiresti hakkama ka ilma Eesti Panga poolse sekkumiseta. Sellele osutab ka joonis 1, millelt on näha, et esitatud kahe näitaja (likviidsed rahad ning likviidsed rahad +kohustuslikud reservid Eesti Pangas) üheaegseid vastassuunalisi järske muutusi ei ole toimunud. Samal ajal pole aset leidnud ka ainult likviidsete rahade järsku kasvu. See kõik annab tunnistust rahasüsteemi töötamisest vastavalt püstitatud teoreetilistele eeldustele.

Joonis 1. Kommertspankade kroonilikviidsus (miljonit krooni)

Veel olulisemaks näitajaks tuleb pidada pankadevahelise rahaturu intresse, mis vaatamata eelnimetatud sündmustele püsisid stabiilsetena. Täpsemalt öeldes tuleb tähtsaks pidada nende langemist (peale turu käivitumist) Saksa marga intressidega enam-vähem samale tasemele (vt. joonis 2).

Joonis 2. Eesti rahaturu intresside võrdlus Saksamaa intressidega

Esiteks väljendub siin väga suur usaldus Eesti krooni suhtes lühikeses ajalises perspektiivis ning teiseks pankadevahelise üleööturu piisav efektiivsus, tasandamaks intressimarginaalid ja likviidsuse erinevused pankade vahel. Et laenude ja hoiuste intressid on läbi aasta aeglaselt kuid järjekindlalt vähenenud, võime väita, et usaldus Eesti krooni suhtes on ka pikemas perspektiivis järjest tugevnenud (vt. joonis 3). Rääkides Eesti rahasüsteemist ja intressidest peaks kindlasti ära märkima ka asjaolu, et Eesti krooni intressid on siiani olnud ühed stabiilsemad kogu Ida- ja Kesk-Euroopas.

Joonis 3. Laenude ja hoiuste intressid Eesti kommertspankades

Usaldust Eesti krooni vastu näitab seegi, et välisvaluutakontode avamise järkjärgulise liberaliseerimise algusest 1993. a. augustis kuni igasuguse reguleerimise lõpetamiseni juunis 1994.a., ja ka peale seda, on välisvaluutakontode maht kasvanud kogu aeg stabiilselt (vt. joonis 4). Valuutakontode stabiilse kasvu põhjuseks on olnud väliskaubanduse mahu kasv ja sellest tulenev eksportööride-importööride vajadus hoida üha rohkem kauplemiseks vajalikku raha välisvaluutas vähendamaks konverteerimise kulusid. Samal ajal puuduvad välisvaluutakontode mahu kasvutrendis suured ja järsud muutused.

Joonis 4. Residentide välisvaluutahoiused

Ilmselt on Eesti rahasüsteem aidanud kaasa ka inflatsiooni stabiliseerumisele (eriti 1994. a. teisel poolel) ning välisinvesteeringute kasvule Eestis.