Siirdemajandusega riike, sealhulgas ka Eestit iseloomustab finantsressursside tsentraalse jaotamise asendumine turumajanduslike finantsvahenduse institutsioonidega. Finantssüsteemi reform koos kapitaliturgude tekkega kujundab soodsa keskkonna majanduse stabiilseks arenguks pikemas perspektiivis. Siirdemajandusega riikide finantsvahenduse arengu üheks võtmeküsimuseks on ressursside ümberjaotamine pangandus- ja kapitalituru kaudu. Senised kogemused on näidanud, et efektiivselt toimiva panganduseta ei ole muude finantsvahenduse institutsioonide edukas tegevus reaalne, sest:

  • turumajanduses on pangad lühiajalise kapitali üheks peamiseks allikaks. Lisaks sellele kujuneb pankades krediidiriski hindamiseks vajalik kogemus. Pankade kaudu toimuva finantsvahenduse efektiivsuse tõus mõjutab ka tootmist efektiivsemalt tegutsema;
  • finantsturgude struktuurist tulenevalt on pangad finantsvahenduse keskmes, kuna neile tugineb maksesüsteem. Lisaks maksete teostamisele on pangad muude finantsvahendajate jaoks ka esmasteks krediteerijateks.

Finantsvahendajate teine oluline roll ressursijaotuse kõrval on luua tingimused ettevõtjate ja kreeditoride huvide arvestamiseks.

Pangasüsteemi arengu primaarsus ei vähenda muude finantsvahendajate osatähtsust. Viimastel, sh. investeerimisfondidel on oluline roll erastamisel ja sellele vahetult järgneval etapil, kuna privatiseerimise tulemusel kujunev ressursside paigutus ei pruugi olla ettevõtete juhtimise aspektist optimaalne. Eestis ei ole investeerimisfondid etendanud nii olulist osa kui Kesk-Euroopas (Poola, Tšehhimaa, Slovakkia), piirdudes peamiselt vähemusaktsiate vahendamisega. Meil rakendatud erastamispoliitika tulemusel kontrollib privatiseeritud ettevõtteid sageli nn. strateegiline (tuumik-) investor, kellele tavaliselt kuulub vähemalt 51% ettevõtte aktsiaist.

Väärtpaberiturg oli Eestis enne 1995. aastat väheaktiivne, märkimisväärne oli vaid peamiselt pikaajaliste investorite poolt omandatud munitsipaalvõlakirjade levik. Erinevalt mitmetest muudest siirdemajandusriikidest on Eestis riigi kulutuste finantseerimist Valitsuse võlakirjade abil kasutatud minimaalselt. 1995. aastal lisandus turule mitmeid uusi väärtpabereid ja käivitus järelturg, mis jäi väheaktiivseks.

Käivitus Väärtpaberite Keskdepositooriumi töö ning laienes erastamisväärtpaberite (EVP) eest erastamine. Viimane kaasas investeerijate hulka ka üksikisikud, kuigi 92% erastatud ettevõtete väärtpaberitest omandasid firmad.Väärtpaberite Keskdepositooriumis registreeritud väärtpaberite turuväärtus oli 1996. aasta 1. jaanuari seisuga 3,19 miljardit krooni. Vabalt võõrandatavate väärtpaberite turuväärtus moodustas sellest 2,05 ja kinniste väärtpaberite oma 1,14 mlrd. krooni.

Kindlustusturul ei toimunud 1995. aastal pöördelisi muutusi. Edasine areng sõltub riigi poliitikast pensionikindlustuse suhtes ning kindlusseltside arengust. Viimane on seotud endise monopoolse kindlustusettevõtte ja praeguse turuliidri Eesti Kindlustuse privatiseerimisega, samuti kindlustusseltside omakapitali nõude kavatsetava suurendamisega. Pensionikindlustuse tulevik - riiklik ja/või erakindlustus - on oluline nii sotsiaalmajanduslikust seisukohast kui ka pikaajalise investeerimisressursi kujunemise aspektist.

Pankade koondbilansi, väärtpaberituru ning kindlustusturu mahuline suhe erinevate finantsvahendajate osatähtsuse seisukohalt oli 1995. aasta lõpul: 83:14:3. Pankade koondbilansi mahu suhe SKP-sse oli 36%, väärtpaberituru mahu suhe SKP-sse 6% ja kindlustusturu mahu suhe SKP-sse 1%. Seega on finantsturul praegu määrav peamiselt pankade kaudu toimuv vahendus.

PANGANDUSSÜSTEEMI ARENG

Üldtendentsid

1995. aastal riigis toimunud majanduskasv avaldus ka pankade vahendajarolli jätkunud tähtsustumises. Sellele aitas kaasa pankade usaldusväärsuse suurenemine ning klienditeeninduse areng (vt. Pangandusstatistika, tabel 1).

1995. aasta lõpul tegutses Eestis 18 kommertspanka (vt. tabel 26, Seisuga 31. detsember 1995 Eestis tegutsenud krediidiasutused) ning 2 litsentseeritud laenu- ja hoiuühistut - Leie ja Loo. Eesti Hoiupank, kes kuni 1995. aasta 1. detsembrini pidi hoidma keskpangas lisareservi eraisikute hoiuste katteks, tegutseb sealt alates ühtsetel alustel muude pankadega.
 

Tabel 26. Seisuga 31. detsember 1995 Eestis tegutsenud krediidiasutused

1.

Ameerika-Balti Pank

2.

Eesti Forekspank (liitis Raepanga)

3.

Eesti Hoiupank

4.

Eesti Innovatsioonipank

5.

Eesti Investeerimispank

6.

Eesti Krediidipank

7.

Eesti Maapank

8.

Eesti Tööstuse ja Ehituse Kommertspank

9.

Eesti Ühispank

10.

ERA Pank

11.

EVEA Pank

12.

Hansapank

13.

INKO Balti Pank

14.

Põhja-Eesti Pank

15.

Tallinna Pank

16.

Tallinna Äripanga AS

17.

Virumaa Kommertspank (liitis Keila Panga ja Rahvapanga)

18.

Merita Pank (Soome Merita Panga filiaal)

1995. aasta oli pankadele kapitali kogumise aasta. 1. aprilliks pidi nende aktsiakapital olema varasema 6 mln. krooni asemel vähemalt 15 mln. krooni ja 1. jaanuariks 1996 omavahendite maht vähemalt 50 mln. krooni. Viimase normatiivi jõustumine tähendas Eesti Panga Nõukogu 1994. aasta 2. septembri otsuse "Krediidiasutuste omavahenditest" rakendumise algust. 15 miljoni krooni nõue õnnestus kõigil tollal tegutsenud 22 kommertspangal täita kapitali ümberstruktureerimise teel. Omavahendite hulk kokku samal perioodil aga isegi vähenes. Nende kiire suurenemine algas maikuus, kulmineerudes oktoobris-novembris. Raepank liitus Eesti Forekspangaga ning Keila Pank, Rahvapank ja Eesti Maapank (viimane 2. jaanuaril 1996) Virumaa Kommertspangaga. Eesti Pank tühistas omavahendite nõutud taseme mittesaavutamise tõttu vaid Ameerika-Balti Panga tegevuslitsentsi (10. jaanuaril 1996). Suuremad omavahendid võimaldavad pankadel oma tegevust laiendada. Ühinemine tõstis ka pankade konkurentsivõimet.

Klientide seisukohalt oli oluline ka see, et Eesti Pank sekkus kreeditoride huve kaitstes resoluutselt Eesti Sotsiaalpanga ja NoWe Panga tegevusse, tühistades nende litsentsi. Eesti Sotsiaalpank, kelle turuosa oli veel 1994. aasta algul moodustanud 15%, oli selleks ajaks oma tegevuse praktiliselt lõpetanud. NoWe Panga litsentsi tühistamise põhjuseks oli lisaks kehtestatud normatiivide eiramisele veel ebaõigete aruandlusandmete esitamine ning tema tegevuse mittevastavus pangandustavadele.

1995. aasta lõpuks oli Eesti krediidiasutuste sissemakstud aktsiakapitali jaotus järgmine: riik - 18,5%, kohalikud omavalitsused - 1,1%, välisosalus - 29,2%; erasektor - 45,6% ja välispanga kliendid 5,7%. Tendents on riigi osaluse vähenemisele ja välisosaluse suurenemisele: 1994. aasta lõpul oli nende osatähtsus vastavalt 32,6 ja 11,7%.

Koondbilansi struktuur

1995. aasta jooksul vähenes välismaale paigutatud varade osatähtsus 4,7 protsendipunkti ning oli 31. detsembri seisuga 24,1% (vt. tabel 27, Valik pankade koondbilansi näitajaid). Nende varade osatähtsus, mis ei teeni panganduslikku tulu - nõudmiseni hoiused Eesti Pangas, kassas olev raha ja põhivara -, on jätkuvalt langenud: 1993. aasta lõpus moodustasid need 30,9, 1994. aasta lõpus 22 ja 1995. aasta lõpus 20,3%.

Tabel 27. Valik pankade koondbilansi näitajaid

 

1995

1994

Juurde-
kasv
1995/1994
(%)

Maht
(mln. kr.)

Osatähtsus
koond-
bilansis (%)

Maht
(mln. kr.)

Osatähtsus
koond-
bilansis (%)

Koondbilansi maht

14 872,2

 

10 082,4

 

47,5

Mitteresidentsed nõuded

3 587,4

24,1

2 907,7

28,8

23,4

Mitteresidentsed kohustused

1 688,5

11,4

850,6

8,4

98,5

Klientide hoiused

9 662,3

65,0

6 943,7

68,9

39,2

Laenud klientidele

6 733,1

45,3

4 375,8

43,4

53,9

Omavahendid

1 436,0

9,7

663,4

6,6

116,5

Klientidele antud laenude jääk suurenes 1995. aastal 2,3 mlrd. krooni võrra ehk 1,54 korda. Laenunõudlust ergutati intressimäärade alandamisega. Siiski on laenude osatähtsus Eesti kommertspankade koondbilansis suhteliselt väike (vt. tabel 28, Koondbilansi aktivate struktuur). Riski ja tulususe parema tasakaalustamise eesmärgil on pangad varasemast rohkem vahendeid paigutanud fikseeritud kasvikuga väärtpaberitesse. Selle aktivakirje osatähtsus suurenes 1995. aastal 3,3 protsendipunkti.

Tabel 28. Koondbilansi aktivate struktuur (%)

 

31/12/95

31/12/94

31/12/93

Nõuded keskpangale

10,0

13,5

24,6

Nõuded krediidiasutustele

24,8

25,7

19,4

Laenud klientidele

44,2

41,9

42,9

Finantsinvesteeringud

10,3

8,5

6,3

Põhivara

6,5

6,3

4,1

Muud aktivad

4,3

4,2

2,6

Passivate struktuuri kujunemist 1995. aasta teisel poolel mõjutas Eesti Panga poolt kehtestatud omavahendite alampiiri saavutamise nõue. Selle tulemusel vähenes klientide hoiuste osatähtsus ressursside poolel 3,9 protsendipunkti, kuigi mahuliselt suurenes klientide hoiuste jääk 2,7 mlrd. krooni (vt. tabel 29, Koondbilansi passivate struktuur).

Tabel 29. Koondbilansi passivate struktuur (%)

 

 31/12/95

 31/12/94

 31/12/93

Võlad Eesti Pangale ja krediidiasutustele

11,1

8,0

7,3

Klientide hoiused

65,0

68,9

74,6

Valitsuse laenu- ja välisabifondid

5,2

5,2

3,4

Muud kohustused

8,6

11,0

4,1

Omavahendid

10,0

7,0

10,6

Bilansivälised kohustused

1995. aasta lõpu seisuga oli bilansivälise tegevuse maht 6,9 mlrd. krooni ehk võrreldav ligikaudu poolega koondbilansi mahust.

70% kõigist bilansivälistest kohustustest tuleneb intressimääraga ja välisvaluuta kursiga seotud tuletislepingutest. Tegemist on turuga, mis on Eestis viimase 2 aasta jooksul läbi teinud tormilise arengu. Eesti Pank hakkab neid tehinguid detailsemalt jälgima alates 1996. aastast koos uute usaldatavusnormatiivide kehtestamisega. Seni on jälgitud välisvaluuta forwardtehingute ostu- ja müügimahtu. 1995. aastal need vastavalt kolme- ning kahekordistusid. Sõlmitud ostutehingute maht oli 1995. aasta lõpul võrdne veerandiga kommertspankade koondbilansi mahust (vt. joonis 20).

Joonis 20. Forward-tehingute maht veebruar 1994 - detsember 1995 (kuu lõpu seisuga , mlrd. kr.)

Kasum

Pangasüsteemi 1995. aasta brutokasum ületas 1994. aasta oma praktiliselt kolmekordselt. Tulukuse kasvu allikaks oli kulutuste piiramine - aastaga suurenes bilansi maht 47,5%, tulud 41,5%, kulud aga vaid 24,2% (vt. tabel 30, Valik pankade tulukuse näitajaid).

Tabel 30. Valik pankade tulukuse näitajaid (mln. kr., %)

 

1995

1994

Juurdekasv
1995/1994
(mln. kr.)

Juurdekasv
1995/1994
(%)

Tulud kokku

1 850,1

1 307,7

542,4

41,5

   sh. intressitulud

1 177,3

878,6

298,7

34,0

Kulud kokku

1 520,5

1 224,1

296,4

24,2

   sh. intressikulud

413,9

291,9

122,0

41,8

   administratiivkulud

781,2

551,1

230,1

41,8

Kasum enne maksustamist

329,6

83,6*

246,0

 

Aktivate tulukus (tulud kokku/bilansi maht, %)

13,0

12,4

 

-0,5

Aktivate puhastulukus (kasum/bilansi maht, %)

0,8

2,2

 

1,4

Puhastulukus (kasum/kogutulud, %)

6,4

17,8

 

11,4

* arvestamata Eesti Sotsiaalpanga kahjumit, oleks pangasüsteemi kasum 1994. a. olnud 111,4 mln. kr.

Usaldatavusnormatiivid

Kapitali adekvaatsus

Pankade kapitali adekvaatsus iseloomustab krediidiasutuse omavahendite piisavust krediidi-ja välisvaluutariski katmiseks.

1995. aastal oli pankade kapitali kaalutud keskmine adekvaatsus 11,3%, s.t. vähenes aastaga 2,3 protsendipunkti. Aasta algul mõjutasid pangandussüsteemi kapitali keskmise adekvaatsuse kujunemist tugevasti Eesti Sotsiaalpanga raskused. Hiljem süsteemi kapitali keskmine adekvaatsus suurenes mõõdukalt (vt. joonis 21).

Joonis 21. Pankade kapitali kaalutud keskmine adekvaatsus jaanuar 1994 - detsember 1995 (%)

Pankade likviidsus

Pankade likviidsusnormatiiv iseloomustab nende likviidsete varade ning jooksvate kohustuste suhet. Likviidsusnormatiiv on 30%. 1995. aastal oli pangandussüsteemi kaalutud keskmine likviidsus 41,2% ehk 1 protsendipunkti võrra kõrgem kui 1994. aastal (vt. joonis 22).

Joonis 22. Pankade kaalutud keskmine likviidsus jaanuar 1994 - detsember 1995 (%)

Avatud netovälisvaluutapositsioon

Valuutariskide osas paranes olukord 1995. aastal oluliselt. Jätkuv ebastabiilsus rahvusvahelistel valuutaturgudel on teinud pangad ettevaatlikuks. Valuutaressursside katteks püütakse hoida varasid samas välisvaluutas, et äkiliste kursimuutuste korral mitte kahju kanda. Pangasüsteemis võimaldab valuutariske hinnata avatud netovälisvaluutapositsiooni normatiiv. Valuuta avatud positsiooniks loetakse vastava valuuta aktivate ja passivate vahet ning seda hinnatakse suhtena panga omavahenditesse. Kui lisaks bilansilistele tehingutele arvestada suhtes veel bilansiväliste valuutatehingute saldot, siis saadakse avatud netovälisvaluutapositsioon. Kõikide välisvaluutade avatud netovälisvaluutapositsioon kokku ei tohi ületada 30% panga omavahenditest (vt. joonis 23). See ei kehti üksnes Saksa marga kohta, mille netovälisvaluutapositsioon ei ole piiratud.

Joonis 23. Pankade avatud netovälisvaluutapositsioon kuu lõpu seisuga veebruar 1994 - detsember 1995 (%)

Klientide hoiused ja laenud

1995. aasta põhiline tendents oli pikaajaliste laenude osatähtsuse tõus. Hoiuste tähtajaline struktuur samal ajal oluliselt ei muutunud ning nõudmiseni hoiuste osatähtsus ei vähenenud. Aasta lõpu seisuga moodustasid nõudmiseni hoiused 81,1% deposiitide kogumahust ning ka 81,5% tähtajalistest hoiustest oli hoiustatud kuni 1 aastaks. Samal ajal olid 67,4% klientidele antud laenudest tähtajaga üle 1 aasta. Veel 1994. aasta detsembris oli pikaajaliste laenude osatähtsus vaid 50,9% (vt. tabel 31, Hoiuse- ja laenujääkide struktuur tähtaja järgi 1995. ja 1994. aasta lõpu seisuga).

Tabel 31. Hoiuse- ja laenujääkide struktuur tähtaja järgi 1995. ja 1994. aasta lõpu seisuga (%)

 

 31/12/95

 31/12/94

HOIUSED

 

 

Nõudmiseni hoiused

81,1

81,7

Tähtajalised hoiused

 

 

   kuni 3 kuud

6,6

4,9

   3-12 kuud

8,8

10,6

   üle 12 kuu

3,5

2,8

LAENUD

 

 

Lühiajalised laenud

 

 

   kuni 1 kuu

2,0

2,9

   1-3 kuud

3,6

5,5

   3-6 kuud

5,1

8,9

   6-12 kuud

21,8

31,8

Pikaajalised laenud

 

 

   1-3 aastat

33,6

30,9

   3-5 aastat

20,2

11,5

   üle 5 aasta

13,5

8,5

Hoiuste ja laenude kestuse disproportsiooni leevendab ühelt poolt see, et Eestis on laenude ning hoiuste suhe suhteliselt madal (1995. aasta lõpul 69,7%). See tähendab, et osa klientide hoiustest laekunud vahenditest kasutatakse finantsinvesteeringuteks. Tulenevalt sellest, et valdava osa hoiustest moodustavad nõudehoiused, on Eesti pankade jaoks väga oluline leida lühiajalisi investeerimisvõimalusi. Teiselt poolt leevendab tähtaegade lahknemist see, et umbes viiendik pikaajalistest laenudest on antud valitsuse laenufondide ning välisabifondide arvelt.

Klientide struktuuris vähenes 1995. aastal nii laenude kui ka hoiuste poolel riigiettevõtete osatähtsus (vt. tabelid 32, Hoiuste struktuur klientide järgi 1995. ja 1994. aasta lõpu seisuga, ja 33, Laenude struktuur klientide järgi 1995. ja 1994. aasta lõpu seisuga). Hoiuste puhul võib täheldada nii eraettevõtete kui ka eraisikute säästude osatähtsuse stabiilset suurenemist. Laenude poolel on uueks finantseerimisobjektiks kujunenud muud finantseerimisasutused. Tegemist on peamiselt pankade allasutustega (näiteks liisingfirmadega). Need aitavad pankadel turul tulemuslikumalt konkureerida ning pangandusteenuste valikut laiendada.

Tabel 32. Hoiuste struktuur klientide järgi 1995. ja 1994. aasta lõpu seisuga (%)

 

 31/12/95

 31/12/94

Valitsus

24,5

24,7

Finantsasutused

1,6

0,9

Riigiettevõtted

6,9

11,2

Eraettevõtted

39,0

40,3

Eraisikud

28,0

23,0

Tabel 33. Laenude struktuur klientide järgi 1995. ja 1994. aasta lõpu seisuga (%)

 

 31/12/95

 31/12/94

Valitsus

1,8

1,0

Finantsasutused

8,9

0,1

Riigiettevõtted

4,6

8,3

Eraettevõtted

73,8

79,5

Eraisikud

10,9

11,


Intressid

Kui 1995. aasta keskpaigas võis 2 aastat väldanud intressimäärade pideva alanemise järel täheldada nende stabiliseerumist, siis aasta lõpp tõi kaasa uue languse. Tähtajaliste hoiuste kaalutud keskmine aastaintress langes 1995. aasta jooksul 2,9 protsendipunkti. 1994. aastal oli see 10,13%, 1995. aastal 7,21%. Nõudmiseni hoiuste kaalutud keskmine aastaintress püsis teist aastat suhteliselt stabiilne, alanedes 1994. aasta 2,74%-lt 1995. aastal 2,61%-ni (vt. joonis 24). Ka laenude, eriti lühiajaliste laenude intressid langesid 1995. aasta jooksul pidevalt (vt. joonis 25). Pikaajaliste laenude kaalutud keskmise aastaintressi kujunemist mõjutas valitsuse laenufondide ning välisabifondide kaudu vahendatud laenuressursi keskmisest madalam intressitase.

Joonis 24. Kroonihoiuste kaalutud keskmised aastaintressid jaanuar 1994 - detsember 1995 (%)


Joonis 25. Kroonilaenude kaalutud keskmised aastaintressid jaanuar 1994 - detsember 1995 (%)

Kõrvutades hoiustaja laenude intresse, võib näha, kui suur on ressursside hinna ning välja antud laenude hinna vahe ehk intressimarginaal. Eesti tingimustes, kus tähtajaliste deposiitide hoiustamisperiood on valdavalt kuni üks aasta, võiks võrreldavate intressimääradena vaadelda tähtajaliste hoiuste ning lühiajaliste laenude intresse. 1995. aastaga langes vastav intressimarginaal 13,0 protsendipunktilt 8,8 protsendipunktini. Põhjuseks oli lühiajaliste laenude intressi kiirem langus, mis majanduslikult peaks tähendama soodsamaid investeerimistingimusi. Siiski on intressimarginaal Eestis arenenud riikidega võrreldes endiselt suur.

Muud finantsvahendajad

1995. aastal alanud väärtpaberituru areng oli lisaks panganduse jätkunud stabiliseerumisele seotud ka finantssektori institutsionaalse arenguga, sh. Väärtpaberite Keskdepositooriumi loomisega.

Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumi AS asutati 1994. aasta veebruaris väärtpaberiturul tegutsevate kommertspankade, Eesti Panga ja EV Rahandusministeeriumi initsiatiivil, eesmärgiga luua Eestis usaldusväärne ja turvaline keskkond väärtpaberitega kauplemiseks. Loodud struktuur vastab maailma standarditele - tegu on dematerialiseeritud keskregistriga, kus arvlemine toimub läbi Eesti Panga ning väärtpaberiülekanne koos samaaegse tasaarveldusega sooritatakse tehingule järgneval pangapäeval. 1995. aasta lõpuks oli depositooriumis avatud üle 53 000 väärtpaberikonto, mida teenindatakse kümne kommertspanga 208 harukontori vahendusel 73 Eesti asustatud punktis. Väärtpaberite Keskdepositooriumis oli 1996. aasta 1. jaanuari seisuga registreeritud 93 erinevat väärtpaberit, neist 36 aktsiat, 48 võlakirja ning 9 fondiosakut. Avalikke väärtpabereid oli nende hulgas 45. See näitab vajadust arendada välja infrastruktuuri järgmised elemendid - investori kaitse ja börs.

Alates depositooriumi käivitamisest on pidevalt suurenenud ka tema poolt pakutavate teenuste hulk. Lisaks väärtpaberite omanikele dividendide ja intresside maksmise korraldamisele on sõlmitud leping Eesti Erastamisagentuuriga, kus depositooriumile on antud aktsiate avaliku müügi läbiviija roll.

Tallinna Väärtpaberibörsi (Tallinna Väärtpaberibörsi AS registreeriti 8. augustil 1995) ülesandeks saab reguleeritud väärtpaberituru loomine. Börsi asutasid aprillis lisaks Eesti Pangale ja EV Rahandusministeeriumile 21 finantsorganisatsiooni. Plaani järgi saavad börsi liikmeks ainult maaklerifirmad, mistõttu ka pankadel tuleks börsil osalemiseks need luua. Praegu domineerivad väärtpaberiturul pangad ise, kes sooritavad neid tehinguid põhitegevuse kõrvalt.

Nii depositooriumi kui ka väärtpaberibörsi puhul püütakse jälgida rahvusvaheliselt välja kujunenud standardeid ning luua turg, mida aktsepteeritaks ka arenenud riikides. Tallinna Börs käivitub eeldatavasti 1996. aasta mais elektroonilise börsina, mille tehingud toimuvad keskdepositooriumi kaudu.

1995. aasta tähtsaimateks sündmusteks võlakirjaturul olid esimese välisemitendi - Postipankki OY - kolmeaastase võlakirja kinnine emissioon veebruaris ning Eesti seni suurim, 200 miljoni krooni suurune Põhjamaade Investeerimispanga kaheaastase võlakirja kinnine emissioon septembris. Avalikest emissioonidest olid suurimad Hüvitusfondi obligatsioonide väljalasked.

Aktsiaturul läksid avalikku müüki mitme erastatava ettevõtte (Tallinna Kaubamaja, Saku Õlletehas) ning mitme panga (Eesti Hoiupank, Tallinna Pank) aktsiad. Aktiivsest järelturust võis esialgu rääkida 6 ettevõtte aktsiate puhul (Hansapank, Eesti Hoiupank, Eesti Forekspank, Tallinna Kaubamaja, Saku Õlletehas ja Tartu Maja). Nende aktsiad on arvatud ka Väärtpaberite Keskdepositooriumi indeksi koosseisu. Arvestades seda, et turg on arengujärgus, olid hinna kõikumised 1995. aastal suured ning turuindeks küllaltki ebastabiilne.