Aastaaruanne 1997. Finantssektor

Eesti finantssektori[1] arengut iseloomustas 1997. a vältel eelkõige kiire nominaalne kasv, finantssüsteemi edasine konsolideerumine ja finantsturgude integreerumine nii siseriiklikul tasandil kui ka rahvusvahelises ulatuses. Samuti kasvas 1997. Aastal eelnenud aastatega võrreldes märgatavalt väliskapitali sissevool, kiire majanduskasvu tingimustes suurenes krediidinõudlus ning kiirenes mittepangandusliku finantsvahenduse areng (vt joonis 3.1).

Joonis 3.1 Eesti finantsvahendajad 1997. aastal (maht mld kr ja struktuur % SKP suhtes)

Suuremat osa 1997. aastast iseloomustas laenumahu ja väärtpaberituru käibe kiire kasv madala intressitaseme tingimustes ning erasektori võlgnevuse süvenemine. Aktsiaturu hindade ja käibe kiiret kasvu toetasid väliskapitali intensiivne sissevool ning kohalike investorite liigoptimistlikud ootused turgude edasise arengu suhtes. 1997. a tähistas uut etappi Eesti finantsturgude arengus, eriti rahvusvahelises plaanis. Seda kinnitavad ka Eestile antud investeerimisjärgu krediidireitingud (Standard & Poor'si BBB+ ja Moody's Investors Servicei Baa1).

Arenevate turgude finantsprobleemid avaldasid olulist mõju ka Eestile: septembris-oktoobris varade hinnad langesid ning intressitase tõusis. Rahvusvahelistel finantsturgudel toimunud arengud tingisid enamiku aasta lõppu plaanitud aktsia- ja võlakirjaemissioonide edasilükkamise või nende tähtaegade lühendamise. Seejuures ei toonud ei rahvusvahelise ega ka sisemaise ebakindluse kasv kaasa välisinvestorite lahkumist Eesti aktsiaturult - vaatamata aastasisestele kõikumistele nende osatähtsus aasta kokkuvõttes suurenes. Samuti ei vähenenud aasta lõpul pankade ega liisingühingute kasvunäitajad ning pankade kasumlikkus oli aasta arvestuses kõigi aegade kõrgeim.

Finants- ja kinnisvaraturgude edasist integreerumist iseloomustas, erinevalt eelnenud aastaist, ka intensiivsem ressursside liikumine finants- ja kinnisvaraturgude vahel. Vaatamata varade turgude vaheliste seoste tugevnemisele ei toimunud kinnisvaraturul ulatuslikku hinnatõusu, mis seletub kinnisvaraturu arengu suhtelise mahajäämusega võrreldes finantsturgudega. Finants- ja kinnisvaraturgude areng märgib ühtlasi ka investeerimisvõimaluste laienemist.

Finantssektori institutsionaalset arengut iseloomustas sektori edasine konsolideerumine[2] ja riigi osaluse vähenemine, samuti pankade Balti riikidesse ning Venemaale kavandatud laienemise vaid osaline realiseerumine aasta lõpus pingestunud turusituatsiooni tõttu. Olulise suundumusena tuleb märkida konsolideerumise algust kindlustusturul. Seadusandlikus raamistikus olid olulisemaiks sündmusteks põhijoontes ELi normatiividele vastava investeerimisfondide seaduse vastuvõtmine ning pensionireformi aluseks oleva seadusandluse põhimõtete väljatöötamine. Seoses finantsgruppide kiire arenguga ja eriti pankade domineeriva rolli tõttu väärtpaberiturul muutusid 1997. aastal aktuaalseks konsolideeritud finantsjärelevalve küsimused.

Aasta jooksul toimunud kiire nominaalne kasv reaal- ja eriti finantssektoris, süvenenud sõltuvus rahvusvahelistest finantsturgudest ning arenevate turgude finantsprobleemid Kagu-Aasias tingisid rea valitsuse- ja keskpangapoolseid majanduspoliitilisi samme. Finantsregulatsiooni seisukohalt olid olulisemaiks pikemaajalise mõjuga meetmeiks pankade kapitali adekvaatsuse miinimumnõude tõstmine 8%lt 10%ni, kohalike omavalitsuste kohustuste riskikaalu suurendamine 50%lt 100%ni ning otsus kehtestada alates 1998. aasta II kvartalist kapitali adekvaatsuse arvestuses kapitalinõue tururiskidele ja luua konsolideeritud järelevalve. Vahetu mõjuga sammudest olid olulised kohustusliku reservi nõude kehtestamine Eesti krediidiasutuste lühikestele positsioonidele välispankade suhtes ja lisalikviidsusnõude kehtestamine kapitali sissevoolu piiramise eesmärgil (vt rahapoliitika). Majanduspoliitiliste sammude laiem eesmärk oli finantssektori suurema kapitaliseerituse ja stabiilse arengu tagamine tulevikus.

Mainitud meetmed koos stabilisatsioonifondi loomisega (vt Eesti majandus) kajastuvad eriti selgelt majandussektorite positsioonides finantssektori suhtes. Eesti Panga negatiivse positsiooni[3] (vt joonis 3.2) märgatav süvenemine (krediidiasutuste reservide kasv keskpangas) ning keskvalitsuse positiivse positsiooni kahanemine (eelarve ülejäägi paigutamine väljapoole Eestit) annavad tunnistust sellest, et majanduspoliitilised abinõud osaliselt tasandasid välisraha sissevoolu. Nimetatud abinõude peamine eesmärk oli siiski vähendada eelarve- ja finantssüsteemi riske.

Joonis 3.2 Eesti majandussektorite ja -institutsioonide positsioonid konsolideeritud finantssektori suhtes 1997. aastal (mld kr)

Muude mitteresidentide osatähtsuse kasv II poolaastal oli tingitud väliskapitali sissevoolu struktuursest nihkest - varasemate sündikaatlaenude asemel võlakirjad. 1997. a vältel jätkus eelmisel aastal alanud tendents ettevõtlussektori võlakoorma suurenemisele ning rahvusvahelise investeerimispositsiooni (RIP) nõrgenemisele välisvõla edasise kasvu tõttu. Sellele vaatamata on Eesti kogu välisvõla tase rahvusvahelises mastaabis suhteliselt madal - RIPi järgi moodustas brutovõlgnevus 33% ja netovõlgnevus 15% SKP suhtes.

PANGANDUSSÜSTEEM

Krediidiasutuste varad

Eesti krediidiasutuste varasid iseloomustas 1997. a vältel kiire kasv (vt joonis 3.3): koondbilanss kasvas 1996. a lõpu 22,9 miljardilt kroonilt 1997. a lõpuks 40,6 miljardi kroonini. Varade struktuursed nihked iseloomustavad finantsturgude integreerituse kasvu - samaaegselt nõuete vähenemisega teistele krediidiasutustele (nende osatähtsus koondaktivas langes aastaga 13%lt 9%ni), laienes tulubaas peamiselt väärtpaberiportfelli arvel (selle osatähtsus kasvas 15%lt 21%ni, s.t suurenes varade avatus tururiskidele). Krediidiasutustele esitatavate nõuete vähenemine ja laenumahu kasv tulenes reaalmajanduse krediidikõlblikkuse suurenemisest, pankade riskivalmiduse kasvust ning vähemal määral ka varade mitmekesistumisega seotud likviidsuseelistuste vähenemisest. Aasta lõpu probleemid kohalikel ja rahvusvahelistel finantsturgudel ei omanud IV kvartalis koondbilansi kasvule selget mõju.

Joonis 3.3 Krediidiasutuste varade struktuur 1995-1997 (mld kr)

Krediidiasutuste laenuportfell kasvas 1997. aastal eelkõige tänu välisvaluutalaenude mahu kolmekordsele suurenemisele - 1996. a lõpu 4,3 miljardilt kroonilt 1997. a lõpuks 12,4 miljardi kroonini. Nimetatud suundumus kinnitab, et välisressursside kasvuga krediidiasutuste kohustustes (vt krediidiasutuste võõrvahendid ning omakapital) kaasnenud valuutariski ülekandmine lõpplaenajale jätkus ka 1997. aastal. Ühtaegu jäid kroonilaenud mahult peaaegu aasta alguse tasemele. Laenuportfelli valuutajaotusest ilmneb, et välisvaluutalaenude osatähtsuse kasv ei ole tingitud valuutaarbitraažist (vt joonis 3.4).

Joonis 3.4 Laenuportfelli jaotus 1997. aasta lõpul valuutade lõikes (ilma laenudeta pankadele)

Aasta lõpul laenuportfelli kasv peatus. Kahanesid peamiselt finantseerimisasutustele antud laenud, mis vähenesid oktoobri lõpust aasta lõpuni 17%. Reaalsektorile antud laenude kasvutempo alanes vähem - aasta kahe viimase kuuga kasvasid laenud erasektori ettevõtteile 2%.

Laenuportfelli jaotuses majandussektorite lõikes võib täheldada teenindusele orienteeritud valdkondade eelistamist (vt tabel 3.1 Laenuportfelli jaotus majandussektorite lõikes 1997. aastal). Nn kaubeldavate kaupade sektori[4] osatähtsus jäi laenumahult sisuliselt 1996. a tasemele, langedes 19%lt 18%ni. Välisvaluutalaenude puhul oli aga iseloomulik ekspordile orienteeritud sektorite osatähtsuse pidev vähenemine - kaubeldavate kaupade sektori osatähtsus kahanes 1996. a lõpu 22%lt 1997. a lõpuks 18%ni. Aasta kokkuvõttes vähenes eelkõige rahandussektorile antud laenude osatähtsus ning suurenes kinnisvara-, üürimis- ja äriteenindusse, hulgi- ning jaekaubandusse, muudesse isiku- ja sotsiaalteeninduse liikidesse ning transporti, laomajandusse ja sidesse antud laenude oma.

Tabel 3.1 Laenuportfelli jaotus majandussektorite lõikes 1997. aastal (mln kr)
	I kv	II kv	III kv	IV kv
Haridus	8	9	10	11
Tervishoid	77	77	80	73
Mäetööstus	97	64	76	143
Kalandus	126	161	150	150
Riigivalitsemine ja -kaitse, sotsiaalkindlustus	150	225	113	196
Energeetika, gaasi- ja vesivarustus	112	115	219	239
Hotellid ja restoranid	347	377	388	434
Põllumajandus, jahindus ja metsandus	493	757	574	568
Ehitus	318	515	620	693
Transport, laomajandus ja side	476	498	705	741
Pole määratud	766	833	1 238	1 533
Teised riigi-, sotsiaal- ja isikuteeninduse liigid	834	1 510	1 435	1 668
Tööstus	1 913	2 200	2 425	2 565
Hulgi- ja jaekaubandus	1 920	2 327	2 791	3 170
Kinnisvara-, üürimis- ja äriteenindus	2 354	3 012	3 642	4 553
Rahandus	6 473	6 141	7 539	6 809

Varade hindade tundlikkus üldise majanduskonjunktuuri suhtes suurenes aasta vältel märkimisväärselt. Põhjuseks oli hinnatundlikumate tagatistega laenude osatähtsuse stabiilne kasv kogu laenuportfellis - väärtpaberi, hüpoteegi või ehitise pandiga tagatud laenude osatähtsus suurenes aastaga 36%lt 54%ni. 1997. a IV kvartalis toimunud langus väärtpaberiturul ei toonud samas kaasa märkimisväärseid muutusi väärtpaberitega tagatud laenude mahu osas. Samuti kahanes nende laenude käive suhteliselt vähe, arvestades languse ulatust väärtpaberiturul.

1997. a vältel oli pangandussektori ebatõenäoliselt laekuvate laenude tase suhteliselt stabiilne, püsides sarnaselt 1996. aastaga 2% piires laenuportfellist. Kuigi aasta lõpul aset leidnud intressitaseme tõus ning aktsiaturul toimunud langus pole esialgu laenuportfelli kvaliteeti halvendanud, sõltub varade kvaliteet edaspidi suurel määral muutunud keskkonna mõjust reaalmajandusele.

Krediidiasutuste väärtpaberiportfelli (vt joonis 3.5) iseloomustab 1997. a lõpul turul toimunud järsust langusest tulenev finantsinvesteeringute poliitika spekulatiivsustaseme ümberhindamine, mis avaldus residentide kroonides nomineeritud aktsiaportfelli osatähtsuse järsus alanemises (I poolaasta 2 miljardilt kroonilt aasta lõpuks 1,2 miljardi kroonini) ning fikseeritud tulumääraga väärtpaberite ja võlakirjade osatähtsuse kasvus (3,5 miljardilt kroonilt 5,6 miljardi kroonini). Välisvaluutas nomineeritud väärtpaberite osatähtsuse märgatavat kasvu väärtpaberiportfellis seletab naaberturgude kiire areng.

Joonis 3.5 Krediidiasutuste väärtpaberiportfelli struktuur 1995-1997 (mld kr)

Krediidiasutuste võõrvahendid ning omakapital

Residentsed võõrvahendid

Kodumaiste klientide hoiustest (aastane kasv 36%) kasvasid eraisikute hoiused kiiremini (62%) kui eraettevõtete omad (50%). Peamisteks põhjusteks võib siin lugeda sissetulekute kasvu, käitumiseelistuste muutust ning krediidiasutuste tehnoloogilist arengut.

Mitteresidentsed võõrvahendid

Eesti krediidiasutuste sõltuvus rahvusvaheliste finantsturgude arengust ning välisinvestorite eelistustest süvenes 1997. aastal märkimisväärselt. Mitteresidentsed kohustused, mis olid ühtlasi bilansimahu kasvu peamiseks allikaks, kasvasid aastaga üle kolme korra (vt joonis 3.6), mille tulemusel nende osatähtsus võõrvahendites suurenes 1997. a alguse 19%lt aasta lõpuks 36%ni. Olulisim võõrvahendite struktuurinihe oli mitteresidentide omanduses olevate võlakirjade kaheksakordne kasv (absoluutsummas aasta alguse 0,5 miljardilt kroonilt aasta õpuks 3,7 miljardi kroonini). Alates 1997. a märtsist suurenes selgelt mitteresidentsete rahavoogude potentsiaalne ebastabiilsus[5]. Samas ei avaldanud aasta lõpu kriisid rahvusvahelistel finantsturgudel kohe mahulist mõju Eesti krediidiasutuste vahendatud kapitali sissevoolule.

Joonis 3.6 Krediidiasutuste mitteresidentsed kohustused 1995-1997 (mld kr)

Krediidiasutuste kapitaliseeritus paranes 1997. aastal tunduvalt - keskmine kapitali adekvaatsus suurenes 1996. a lõpu 11,6%lt 1997. a lõpuks 14,6%ni. Samas jäi reservide osatähtsus omakapitalis endiselt madalaks, alanedes 1996. a lõpu 13,2%lt 1997. a lõpuks 9,2%ni. Mitteresidentide (sh ka maksuvabad piirkonnad) osatähtsus krediidiasutuste aktsiakapitalis suurenes nagu varasemail aastailgi (1996. aasta lõpu 30%lt 1997. aasta lõpuks 43%ni), kinnitades Eesti panganduse jätkuvat rahvusvahelistumist. Krediidiasutuste omandistruktuuri 1997. aasta 1. oktoobri seisuga kirjeldab tabel 3.2.

Tabel 3.2 Krediidiasutuste omanikud seisuga 1. oktoober 1997
Krediidiasutus	Avalik sektor	Eesti juriidilised isikud			Eesti füüsilised isikud	Mitteresidentsed juriidilised isikud			Välisriikide füüsilised isikud	Muud
		Krediidi- asutused	Investeerimis- fondid	Muud juriidilised isikud		Krediidi- asutused	Investeerimis- fondid	Muud juriidilised isikud
Eesti Forekspank	-	27,3%	18,9%	19,8%	13,0%	8,0%	0,0%	12,0%	1,0%	-
Eesti Hoiupank	6,3%	8,0%	7,1%	13,8%	10,2%	43,6%	0,0%	10,7%	0,4%	-
Eesti Investeerimispank	33,3%	-	-	-	0,2%	33,3%	33,3%	-	-	-
Eesti Krediidipank	-	1,6%	-	4,6%	67,8%	-	4,2%	21,9%	0,0%	-
Eesti Maapank	2,3%	1,4%	30,2%	18,2%	10,9%	25,9%	-	5,5%	0,1%	5,5%
Eesti Ühispank	0,2%	3,5%	3,2%	47,6%	11,2%	5,2%	8,8%	19,5%	0,7%	0,0%
ERA Pank	-	61,7%	-	61,7%	14,1%	-	-	24,2%	-	-
EVEA Pank	5,1%	2,2%	2,7%	20,5%	25,8%	0,1%	-	39,5%	3,7%	0,5%
Hansapank	-	8,9%	2,3%	33,8%	7,7%	28,6%	0,3%	17,8%	0,7%	-
Tallinna Pank	-	18,7%	5,6%	40,4%	12,9%	17,8%	0,1%	4,1%	0,4%	-
Tallinna Äripanga AS	0,0%	-	-	42,6%	0,1%	57,3%	-	-	-	-
KOKKU	4,2%	6,3%	5,7%	29,7%	11,3%	22,7%	5,1%	14,0%	0,6%	0,5%

Intressitaset iseloomustas kuni septembrini pidev alanemine (vt rahapoliitika, joonis 4.11). IV kvartalis tekkinud probleemid Kagu-Aasia finantsturgudel avaldasid tugevat mõju ka Eesti rahaturu likviidsusele, kuid nihked tulukõveral olid seotud peamiselt lühiajaliste nõuetega.

Krediidiasutuste tulukus ja kasum

Omakapitali tulukuse aastane koondnäitaja saavutas hoolimata IV kvartali tagasihoidlikest tulemustest (2%) kõigi aegade kõrgeima taseme - 34,9%. Valdavalt tulenes see varade intressivälise tootlikkuse järsust kasvust (mitteintressitulu suhe koguaktivatesse kasvas 1996. a 8,4%lt 1997. a lõpuks 11,1%ni), mis omakorda tugines peamiselt III kvartalis finantstehingutest saadud tuludele (aastane kasv 218%). Intressivälise tulu teiseks peamiseks allikaks olid teenustasud, mille kasv jätkus ka IV kvartalis. Finantsinvesteeringutest saadud tulu jäi IV kvartali suure kahjumi tõttu aastaarvestuses tagasihoidlikuks, vähenedes võrreldes 1996. aastaga 29%.

Varade tootlikkuse tõus olnuks veelgi suurem, kui intressitootlikkus poleks alanenud. Viimane tulenes peamiselt laenuintressi alanemisest 1997. a esimesel poolel. Intressitulu baasi suurenemine mõjus samas tulu suurendavalt, nagu ka tulubaasi sisemine ümberjaotus. Varade hinna langus oli ka peamine tegur intressi puhasmarginaali ning hinnavahe languses, sest intressikulu suhe intressikandvatesse passivatesse suurenes vähesel määral.

Finantsvõimenduse kasv toetas omakapitali tulukuse tõusu 20% ulatuses.

Puhastulukus jäi vaatamata aastasisesele suurele varieerumisele sisuliselt muutumatuks (16,2%). Aastase taseme stabiilsus oli tingitud IV kvartalis toimunud suurest langusest, mis tulenes eelkõige eelpool käsitletud tulude vähenemisest. Ka IV kvartali kulude struktuuris toimusid võrreldes 1996. a sama ajaga suured muutused, mis seisnesid võõrvahendite kvantitatiivses ning kvalitatiivses kallinemises, administratiivkulude hooajalises kasvus ning finantstehingutega seotud kulude olulises vähenemises. Aasta kokkuvõttes administratiivkulude osatähtsus siiski tunduvalt vähenes ning finantstehingute kulude osatähtsus suurenes. Viimane koos IV kvartali intressivälise tulu langusega oli ka peamine põhjus, miks intressiväline tulukus kasvas vähe, kuigi intressiväline tulu suurenes hüppeliselt.

Kokkuvõttes avaldas krediidiasutuste tulukuse kasvule võrreldes 1996. aastaga mõju eelkõige intressivälise tulukuse kasv. Bilansilisest tegevusest toetas tulukuse kasvu tulubaasi kasv ja selle struktuurne ümberjaotus - laenude osatähtsuse tõus ning hoiuste osatähtsuse vähenemine aktivas - ning võõrvahendite, eriti võlakirjade hinna langus. Omakapitali tulukuse kasv olnuks veelgi suurem, kui intressi puhasmarginaal poleks jätkuvalt tugevasti vähenenud. Selle peamised põhjused seisnesid laenuintressi languses (enamik aastast) ning nõudmiseni hoiuste osatähtsuse vähenemises võõrvahendites. Tulukuse kasvu pidurdas ka finantsinvesteeringutest saadud tulude määra langus.

MITTEPANGANDUSLIK FINANTSVAHENDUS

Võlakirjaturg

Aktsiaturu kõrval etendab võlakirjaturg Eesti väärtpaberiturul seni teisejärgulist rolli. Suhteliselt tagasihoidliku mahu tõttu on iga struktuurne muutus olulise tähtsusega. Võlakirjaturu käibe annab valdavalt esmane turg, kuna reeglina on tegemist kinniste emissioonidega. Erandi moodustavad Hüvitusfondi obligatsioonid ja EVPd, millega kaubeldakse Tallinna Väärtpaberibörsil. Olulise arengu läbis 1997. aastal EVP (erastamisväärtpaber), mille hind ja kauplemisaktiivsus kasvasid pärast EVP registreerimist Väärtpaberite Keskdepositooriumis ja lisandumist börsil kaubeldavate väärtpaberite nimekirja. Turu kapitalisatsioon oli aasta lõpus 4 mld kr. 7,5 miljardi kroonisest võlakirjaturu aastakäibest moodustas börsikäive vaid 6%. Piiratud instrumentide valiku juures, mis osaliselt tuleneb ka keskvalitsuse lühiajaliste võlakirjade puudumisest, domineerivad ettevõtete võlakirjad (kuni 60% võlakirjaturu kapitalisatsioonist; vt joonis 3.7).

Joonis 3.7 Võlakirjade maht emitentide järgi 1997. aastal (mld kr)

Võlakirjaturu areng tugines varasemail aastail paljus kohalike omavalitsuste laenamisele, mille maht jäi ka 1997. aastal samaks. Tulenevalt turu nõudlusest ja madalast intressitasemest kandus võlakirjaturu põhiraskus 1997. aastal ettevõtlussektorisse. Esimeste emitentide hulgas olid põhiliselt munitsipaalettevõtted ja krediidiasutuste tütarettevõtted. Aasta jooksul laienes emitentide ring oluliselt. Lühiajalised korporatiivsed võlakirjad (90% tähtajaga kuni 6 kuud[6]) muutusid turul valitsevaks. Toimunud arengute tulemusel kujunes võlakirjaturg ettevõtlussektori jaoks aastaga oluliseks finantseerimiskanaliks.

Tulenevalt lühiajaliste korporatiivsete võlakirjade domineerimisest olid olulisteks investoriteks investeerimisfondid, sh eelkõige rahaturufondid. Suuremate võlakirjainvestorite hulka kuulusid ka kohalikud krediidiasutused ja nende tütarettevõtted. Mitteresidentsete investorite osatähtsus kroonides nomineeritud võlakirjade turul oli aasta lõpul ca 15%. Kuna enamik 1997. aastal emiteeritud võlakirju olid lühiajalised, siis oli väga levinud võlakohustuste refinantseerimine, s.t sisuliselt oli tegemist pikema tähtajaga finantseerimisskeemiga. Rahaturu kõrge likviidsuse perioodil atraktiivne finantseerimisskeem jättis emitendid avatuks nii intressi- kui ka likviidsusriskidele ning IV kvartalis tekkisid ettevõtteil seoses keskkonna muutumisega ja intressitaseme tõusuga esimesed raskused varasemate kohustuste refinantseerimisel.

Võlakirjade intressitaset ning selle suundumusi iseloomustavad lühiajaliste võlakirjade puhul pankadevahelise rahaturu intressid. 1997. a kolme esimese kvartali jooksul emiteeritud kuni kuuekuulise tähtajaga võlakirjade keskmine intress on püsinud vahemikus 6,5-8,5% ning järginud arengus 3kuulist TALIBORi (vt joonis 3.8). Pikema tähtajaga võlakirjade intressid langevad kokku üle 5aastaste laenude intressidega ning nende keskmine oli vahemikus 9-12%. Soodsa keskkonna tõttu kohalikul rahaturul oli võlakirjaintresside trend kuni septembrini langeva iseloomuga. Üldine intressitaseme tõus 1997. aasta IV kvartalis mõjutas ka võlakirjade intresse: emiteeritud võlakirjade keskmine intress kasvas 8%lt 11,6%ni. Uueks arenguks võlakirjaturul on ujuva intressi kasutamine, viiteintressiks on kasutatud TALIBORi, pikema tähtajaga võlakirjade korral ka Saksa marga LIBORit.

Joonis 3.8 1997. aastal Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumis registreeritud võlakirjaemissioonid (mld kr) ja nende võlakirjade keskmine intress (%)

Aktsiaturg

Eesti väärtpaberituru tähtsaim osa on aktsiaturg, mis 1997. aastal läbis olulised muutused. Kasvas kaubeldavate aktsiate arv ning põhiliselt tänu hindade muutustele suurenes turu kapitalisatsioon 1996. a 11 miljardilt kroonilt 1997. a lõpuks 19 miljardi kroonini (vt joonis 3.9). Tallinna Väärtpaberbörsil kaubeldavate aktsiate arv suurenes 1996. a lõpu 16lt 1997. a lõpuks 28ni, millest 22 on omakorda noteeritud börsi põhi- või lisanimekirjas. Eesti aktsiaturg on jätkuvalt panganduskeskne: viie suurema krediidiasutuse aktsiate turuväärtus moodustab ligi 60% aktsiaturu kapitalisatsioonist. Samuti toimub järelturul enamik tehinguid samade aktsiatega (vt joonis 3.10) ning ligi 80% tehinguid Tallinna Väärtpaberibörsil tehakse pankade vahendusel.

Joonis 3.9 Aktsiaturu kapitalisatsioon 1997. aastal (mld kr)

Joonis 3.10 Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumis registreeritud väärtpaberite käive instrumentide järgi juuli 1996 - detsember 1997 (mld kr)

1996. aasta lõpul alguse saanud aktsiahindade tõus hõlmas eelkõige krediidiasutuste aktsiaid (vt joonis 3.11). Lisaks uute investorite lisandumisele aktsiaturule ning finantsvõimenduse ja tuletisinstrumentide[7] kasutamisele tuleb aktsiahindade kasvu mõjutanud teguriks pidada ka krediidiasutuste käitumist. Tulu väärtpaberitehinguist muutus mitmelegi pangale oluliseks sissetulekuallikaks, mis omakorda suurendas pankade kasumeid ja seeläbi nende hinnangulist turuväärtust. Hindade kasvust tulenevalt moodustas Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumis registreeritud aktsiate kapitalisatsioon augusti lõpul 29 mld kr, mis ulatub ca 50%ni 1997. aasta SKP suhtes.

Joonis 3.11 TALSE ja Tallinna Väärtpaberibörsil kaubeldavate aktsiate indeksid majandussektorite järgi (punktides) juuni 1996 - detsember 1997

1997. a lõpul aktsiaturul toimunud arengud sarnanesid paljuski sama aasta sündmustega Kagu-Aasias ning 1994. aastal Kesk-Euroopa siirdemajandusriikides toimunuga. Tulenevalt aktsiaturu ülehinnatusest, probleemidest maailma finantsturgudel ja sellega kaasnenud hoiaku muutusest arenevate turgude suhtes, toimus 1997. a lõpul aktsiaturul järsk hinnalangus. Seda kiirendas rahutus rahvusvahelistel finantsturgudel, mille mõjul vähenes välisressursside juurdevool Eesti väärtpaberiturule. Krediidituru olukorra pingestumisel lõpetasid mitmed pangad repo-laenude väljastamise ning alustasid aktsiahindade langemisel tagatisväärtuseni laenulepingute lõpetamist, mis omakorda suurendas müügisurvet aktsiaturul.

Eesti aktsiaturgu iseloomustab hindade ja käibe suur kõikumine. Õhukesest turust tulenev suur hinnakõikumine võimendus aasta viimastel kuudel veelgi. Statistiliselt ületab TALSE kuu keskmine standardhälve kuu keskmist kasvu 2-3 korda. Turu arengu tasakaalustamatust näitab ka pidevalt suurenenud päevakäibe keskmine hälve, mis aasta viimastel kuudel moodustas ligi 50% keskmisest päevakäibest.

Aktsiate väärtus hinnatuna nende turuhinna suhtena kasumisse oli aasta lõpul, vaatamata tõsistele hinnakorrektsioonidele, börsil noteeritud ettevõtete keskmisena veidi üle 10. Hindade kõrgperioodil oli P/E suhe suurematel krediidiasutustel üle 18, mis on siirdemajandusriigi kohta tavatult kõrge. Erinevalt pankade aktsiatest hälbisid reaalmajanduse ettevõtete aktsiate hinnad keskmisest trendist tunduvalt vähem.

Olulist rolli Eesti aktsiaturu arengus on etendanud välisresidendid. Aasta lõpul oli nende omanduses 38% väärtpaberituru instrumentidest. Välisresidentide osatähtsus aktsiaturul on muutunud aktsiahindade liikumisele vastupidises suunas. See näitab välisinvestorite suuremat hinnatundlikkust kohalikega võrreldes. Tähtsamad välisinvestorid olid Soomest, Rootsist, Suurbritanniast ja USAst. Kuigi II poolaastal kasvas investorite seas maksuvabade piirkondade osatähtsus, moodustasid nad kogu turu kapitalisatsioonist siiski alla 7%. Tunduvalt tagasihoidlikum oli eraisikuist kohalike investorite osatähtsus ja mõju turu arengule. Eraisikute mõningast aktiivsuse kasvu võis täheldada 1997. aasta II kvartalis, kui nende osatähtsus investorite struktuuris kasvas korraks 9%lt 12%ni. Väärtpaberituru koondnäitajad on esitatud tabelis 3.3.

Tabel 3.3 Väärtpaberituru koondnäitajad 1995-1997 (mld kr)
	1995	1996	1997
Väärtpaberituru kapitalisatsioon	3,2	13,4	24,1
sh emitendi järgi
Ettevõtted	2,9	11,7	22,5
Valitsus ja kohalikud omavalitsused	0,2	1,2	1,2
Mitteresidendid	0,1	0,5	0,4
sh investori järgi
Residendid	2,2	8,7	14,6
sh eraisikud	0,3	1,2	2,7
Mitteresidendid	1	4,7	9,5
sh eraisikud	0	0,1	0,2
Kogu turu käive	0	4,1	34,1
Tallinna Väärtpaberibörsi kapitalisatsioon	-	9	16,4
Tallinna Väärtpaberibörsi käive	-	2,3	22
Kogu turu kapitalisatsioon/SKP	8%	26%	38%
Kogu turu käive/kapitalisatsioon	3%	31%	141%
Börsi käive/kapitalisatsioon	0%	26%	134

Investeerimisfondid

Eestis tegutseb 23 investeerimisfondi, millest enamik (18) on avatud fondid. Kinnised fondid on tulenevalt EVPde vähesest kasutamisest ettevõtete erastamisel väheolulised ning Kesk-Euroopas levinud voucheritel põhinevaid erastamisfonde ei ole Eestis kunagi eksisteerinud (vt joonis 3.12). Investeerimisfondide arengus oli 1997 olulise tähtsusega aasta. Muutused kohalikul väärtpaberiturul ning fondide tegevuse laienemine üle riigipiiride suurendas nende mahtu võrreldes 1996. aasta lõpuga ca 4 korda.

Joonis 3.12 Investeerimisfondide struktuur 31. detsembril 1997

Eesti ja teiste üleminekumaade aktsiaturgudel 1997. a viimastel kuudel toimunud arengud ei jätnud mõjutamata ka investeerimisfonde. 1997. a IV kvartalis langesid kõigi fondide mahu- ja ka enamiku fondide tootlusnäitajad. Aasta viimastel kuudel suurenes kooskõlas intressitaseme tõusuga vaid rahaturufondide tootlus, kuigi ka nende mahud mõnevõrra alanesid.

Investeerimisfondide turgu iseloomustavaks jooneks on krediidiasutustele kuuluvate haldavate ettevõtete domineerimine. Viimaste hallata olevate investeerimisfondide kogumaht moodustas detsembri lõpul 94% kogu turust ning olulisi muutusi haldavate ettevõtete turuosas aasta jooksul ei toimunud. Eestis toimivale universaalpanganduse mudelile omaselt kuulub ka üle 80% enam kui 2 miljardi krooni suurusest privaatportfellide mahust krediidiasutuste tütarettevõtteile.

Liisingühingud

1997. aastal läbisid finantsvahendajaist mahuliselt suurima arengu liisingühingud: nende liisingportfell peaaegu kolmekordistus. Liisingulepingute struktuuris on jätkuvalt valdav kapitalirent, mille osatähtsus on püsinud 60% ümber (vt joonis 3.13). Liisitavate kaupade struktuuris domineerivad jätkuvalt erasõidukid (ca 1/3 kogumahust) ja investeerimiskaubad.

Joonis 3.13 Liisingühingute portfellide maht ja struktuur 1994-1997 (mld kr)

Liisingühingute kvalitatiivseks arenguks oli otsene finantsvahendite kaasamine kohalikult ning rahvusvaheliselt kapitaliturult. Viimasel juhul oli laenamine seotud emapanga garantiiga. 1997. a lõpu arengud finantsturgudel on eelmainitud protsessidele pärssivalt mõjunud.

Finantssektori sisemisest integratsioonist annab tunnistust pankade kontrollitavate liisingühingute turuosa püsimine jätkuvalt kõrgemal 90% piirist. Jätkunud on ka liisingühingute tegevuse laienemine teistesse Balti riikidesse. Lisaks Hansaliisingule kavandab veel mitu krediidiasutuste tütarettevõtet tegevuse laiendamist lisaks Läti ja Leedu turule ka Peterburi regiooni.

Kindlustus

Kindlustusturg kasvas aastaga 37%, kuid kindlustuse osatähtsus finantsvahenduses on endiselt väike. Kindlustusliikide lõikes domineerib Eesti kindlustusturul jätkuvalt kahjukindlustus, millest omakorda olulise osa annab kohustuslik liikluskindlustus. Sellele vaatamata võib positiivse tendentsina esile tuua sundkindlustuse osatähtsuse vähenemist ning vabatahtliku kahjukindlustuse osatähtsuse kasvu, mis on vähemalt osaliselt seotud laenukasvuga kaasnenud tagatiste kindlustamisega. Kindlustuse väike osatähtsus finantsvahenduses (kogutud kindlustuspreemiate suhe SKP suhtes oli alla 2%) tuleneb eelkõige kogumispõhimõttel baseeruva elukindlustuse vähesest arengust.

Olulisimaiks muutusteks olid 1997. aastal konsolideerumise algus kindlustusturul, rahvusvaheliste kindlustusseltside aktiivsem turuletulek osaluste omandamise kaudu Eesti kindlustusseltsides, samuti kindlustusfirmade laienemine teistesse Balti riikidesse. Kindlustuse edasine areng sõltub suurel määral ka pensionireformi käigust.

[1] Krediidiasutuste analüüs sisaldab ka Eesti Investeerimispanga andmeid, mida aastaaruande lisades toodud pangandusnäitajate tabeleis ei ole arvestatud.
[2] 1997. aasta lõpul oli Eestis 12 panka, 1996. aasta lõpul oli neid olnud 15.
[3] Siin ilma keskpanga välisaktivate ja -passivateta, s.t. arvestatud on vaid sisemaiseid nõudeid ja kohustusi.
[4] Majandussektorid, mille käibest moodustab eksport vähemalt 10% (1996. aasta andmete põhjal - kalandus, mäetööstus, tööstus, põllumajandus, jahindus ja metsandus ning transport, laomajandus ja side).
[5] Mitteresidentsete kohustuste lepinguliste tähtaegade osas toimus alates märtsist ühtlane positsioonide nõrgenemine. 1997. aasta lõpuks moodustasid mitteresidentsed võõrvahendid, mille kustutustähtaeg on alla poole aasta (sh nõudmiseni passivad), 49% mitteresidentsetest kohustustest. Seejuures kasvas 1997. aasta viimastel kuudel mitteresidentsete rahavoogude käibe keskmine intress - oli oktoobris 4,2, novembris 6,8 ning detsembris 7,4%.
[6] Kuni kolmekuulise lunastamistähtajaga võlakirjade emissioonide maht küündis 3,5 miljardi kroonini. Sellest tulenevalt suurenes turu kapitalisatsioon aastaga kõigest 1,7 mld kr, kuigi uute emissioonide kogumaht oli 5,5 mld kr.
[7] Oluliseks arenguks oli aktsiatel põhinevate tuletisinstrumentide kasutuselevõtt ja finantsvõimenduse kasutamine. I poolaastal kasutati suhteliselt aktiivselt optsioone, kasvava turu tingimustes olid enam levinud ostuoptsioonid. Alates II kvartalist hakati aktsiatesse investeerimisel üha enam kasutama laenuraha.