Aastaaruanne 1994. Eesti majandus 1994. aastal

ÜLDISELOOMUSTUS

Eesti majanduse siirdeprotsessis tähistas 1993. aasta algus languseperioodi lõppu, aasta teine pool ning 1994. aasta - majanduse suundumist kasvurajale. Kasvuks vajalikud eeldused on andnud majanduskeskkonna stabiliseerumine ja majanduse kasvav avatus. 1994. aastal kinnistusid 1993. aastal toimunud positiivsed muutused, maksureformi tagajärjel tagati siirdemajanduse tingimustes mõõdukas maksukoormus. Majanduspoliitilises kontekstis oli 1994. aasta 1993. aastaga küllalt sarnane, põhiline raamistik jäi samaks - valuutakomitee põhimõttel töötav rahasüsteem koos restriktiivse eelarve- ning tulupoliitikaga. Samuti jätkus liberaalne protektsionismi välistav majanduspoliitika, mille eesmärgiks on tururegulatsiooni mehhanismide soodustamine. Sellistes tingimustes on turujõud majanduse ümberkorraldamise peamootor.

Majanduskeskkond ja majanduskasvu allikad

Arvestades maailmamajanduse arengut laiemas mõttes, sh. majandusliku tõusu algust Lääne-Euroopas, on majanduskeskkond Eesti majanduse kiireks arenguks soodne. Üldiselt soodsa väliskeskkonna taustal on aga veelgi arenguruumi edasiseks normaalsete välismajandussuhete taastamiseks nii Lääne kui Ida suunas.

Majanduse kasvuallikate seas väärib nimetamist ka majandussüsteemi vahetusest tulenev impulss, mis väljendub normaalse majanduskeskkonna järk-järgulises väljakujunemises ning sellele kaasnevas ettevõtlikkuse kasvus. Tuleb märkida, et kodumaine finantssektor (s.h. kindlustus) on arenemisjärgus, kapitaliturg tekkimas. Institutsionaalne areng laiemas mõttes, sh. õigusloome edenemine on oluliseks eelduseks majanduskasvu kiirendamisel ning stabiilse majanduskasvu saavutamisel pikemas perspektiivis.

1993. aastal alanud ning 1994. aastal jätkunud intensiivne kapitali sissevool loob tingimused tootmisressursside efektiivsemaks kasutamiseks, seega ka tingimused kiireks majanduse arenguks arenenud riikidega võrreldes kiirema tootlikkuse kasvu kaudu. Kapitali sissevool on toimunud peamiselt otseinvesteeringute vormis, vähemal määral riiklike välislaenude kaudu. Tõenäoliselt ei püsi välisinvesteeringute praegune tase väga kaua. Ka riiklike välislaenude teenindamise kulud on praegu minimaalsed. Alates 1996. aastast algab intensiivne laenuintresside ning 1998. aastast laenude põhiosade tagasimaksmine. Sellega tekib majandusele täiendav koormus; prognooside kohaselt ei kujune laenude teenindamine ülejõukäivaks. Eelnevat arvestades on periood 1994-1995 Eesti majanduses soodusperioodiks, mis peab looma tingimused majanduse kiireks arenguks.

Majanduskasvu finantseerimine

Eesti avatud majanduse ning väikese siseturu tingimustes on majanduskasvu mootoriks eksport. Ekspordi ning kogu majanduse kasv eeldavad investeeringuid. Investeeringute finantseerimine laiemas tähenduses on seotud kodumaiste säästude kasvuga ning kapitali sissevooluga (välissääst).

Eestis napib siseressursse kasvu finantseerimiseks. Majanduse arengu finantseerimine kodumaistest allikatest eeldaks märkimisväärset kodumaist säästu. Et elanikkonna säästud on väikesed, ei saa arvestada kodumaise pikaajalise krediidiressursi kiire tekkimisega. Seega ei ole majanduskasvu finantseerimine ainult kodumaise ressursi baasil reaalne. Viimase kahe aasta jooksul on oluliselt kasvanud välisinvesteeringud, samuti on suurenud väljamaksed investeeringuteks suunatud riiklikest laenudest. 1994. aastal oodati ametlike krediitide väljamaksete olulist kasvu, ent tegelikkuses jäid need oodatust madalamaks. Samas osutusid otseinvesteeringud Eesti majandusse suuremaks kui aasta algul eeldati (suhe sisemajanduse kogutoodangusse hinnanguliselt 1993. aastal 9%, 1994. aastal - 8%, mis on Kesk-Euroopa mastaapides väga kõrge näitaja). Arvestades laenuvõtuga tekkivaid riigi kohustusi tulevikus ning erasektori eeldatavalt suuremat efektiivsust ressursside paigutamisel tuleb pikemas perspektiivis eelistada erainvesteeringuid riiklikele laenudele. Kokkuvõttes finantseeritakse majanduskasvu praegu suures osas välisallikate alusel, 1994. aasta vältel ületas kapitali sissevool oluliselt kapitali väljavoolu. Sellega kaasnes maksebilansi jooksva konto defitsiidi suurenemine.

Kodumaine investeeringute finantseerimine on hetkel mõeldav peamiselt ettevõtete omavahendite arvel, s.t. ettevõtlussektoris kujunevate säästude baasil. Vaadeldes muutusi kodumaisel krediiditurul 1994. aastal, selgub, et võrreldes 1993. aastaga on pangasüsteemi ressursside kasutamine paranenud. Sisemaised laenud kasvasid ca 30%, tähtajalised ja säästudeposiidid ca 35%, kogu poolraha (kvaasiraha) ca 70%. Märkimist väärib pikaajaliste laenude osatähtsuse kasv 1994. aastal. Kui 1993. aastal oli pangasüsteem ülilikviidne, siis 1994. aastal olid pankade likviidsusnormatiivid üldiselt vähem "üle täidetud". Koos sellega tõusis laenude osatähtsus pangasüsteemi koondbilansis 44%-ni (koos nõuetega keskvalitsusele 48%-ni). 1994. aastal kasutati krediidiressurssi maksimumi lähedaselt.

Majanduse arenguga kaasneb rahanõudluse kasv. Vastavalt valuutakomitee printsiibil põhineva rahasüsteemi toimele kohaneb raha pakkumine nõudlusega. 1994. aasta vältel suurenes rahapakkumine kasvanud nõudluse tagajärjel ligikaudu 40%, mis jääb pisut alla nominaalse sisemajanduse kogutoodangu kasvule. Kui vaadelda 1993. ja 1994. aastat kvartalite lõikes (joonis 1), siis on näha, et kogu 1993. aasta vältel ületas raha nõudluse/pakkumise kasv majanduse kasvutempo. 1993. aastat võib lugeda esialgse stabilisatsiooni perioodiks, millega kaasnes võimalike (finants)riskide vastu kindlustamine nii ettevõtlussektoris kui pangandussektoris. Nii ületas rahanõudluse kasvutempo ajutiselt majanduskasvu tempo. Olukord muutus 1994. aasta I kvartalis, mil majanduskasvu tempo ületas raha nõudluse/pakkumise kasvu. Meenutuseks, 1994. aasta I kvartal oli kõrge inflatsiooni periood, mis paisutas üles ka esimese kvartali sisemajanduse koguprodukti jooksvates hindades. Alates 1994. aasta II kvartalist olid raha nõudluse/pakkumise ja majanduse kasvutempod ligikaudu võrdsed. Valuutakomitee iseregulatsiooni tingimustes alanes alates II kvartalist oluliselt ka inflatsioonitempo.

Joonis 1. SKT, rahapakkumine ja majanduses ringlev sularaha 1993- 1994 (ahelindeksid)

Majanduskasv 1994. aastal

Majanduse reaalkasv 1994. aastal moodustas esialgsetel hinnangutel ligikaudu 4,7%. 1993.-1994. aasta kvartaalne majanduskasvu dünaamika on toodud joonisel 2.

Joonis 2. Majanduskasvu sesoonselt tasandatud kvartaalne alusindeks 1993-1994

Tarbimise meetodil hinnatuna tuleneb majanduskasv peamiselt investeeringute ning ekspordi kasvust, vähemal määral avaliku tarbimise kasvust. 1994. aastal kasvasid oluliselt investeeringud ning eksport ja import, sh. kapitalikaupade import (ca 20% koguimpordist). Jooksvates hindades kasvasid eksport ja import 1993. aastaga võrreldes vastavalt 59% ja 82%. Nagu 1993. aastalgi ei toimunud olulisi muutusi eratarbimises, pisut kasvas avalik tarbimine.

Tulude meetodil arvestatuna on majanduskasv põhjustatud peamiselt palga ja maksude laekumise kasvust. Reaalpalk kasvas 1994. aastal ligikaudu 5%, kuid tarbimises keskmiselt olulisi muutusi ei olnud. Esmakordselt pärast rahareformi oli täheldatav väike säästude kasv . Maksude laekumise kasv oli peamiselt põhjustatud väliskaubanduse mahtude kasvust (kaudsete maksude laekumine kasvas püsihindades 1993. aastaga võrreldes ligikaudu 17%).

Majanduse struktuur ja tööhõive

Majanduse struktuurimuutused on toimunud peamiselt turujõudude mõjul. Arvestades välisinvesteeringute suurt osatähtsust reaalinvesteeringute kujunemises, on nihked toimunud eelkõige ekspordile ning teenindusele orienteeritud majandusharude osatähtsuse suurenemise suunas. Võrreldes 1994. aasta esimest poolaastat eelmise aasta sama perioodiga, on sisemajanduse kogutoodangus kasvanud hulgi- ja jaekaubanduse, energeetika, metsamajanduse, ehituse, hotellide ja restoranide jm. osatähtsus. Kahanenud on transpordi ning laomajanduse, kinnisvara ning üürimis- ja äriteeninduse, töötleva tööstuse ja põllumajanduse osatähtsus. Üldjoontes langevad struktuurimuutused kokku ka majanduskasvu tempodega majandusharuti.

Võrreldes majanduse struktuurimuutusi ja majanduskasvu temposid omakorda tööhõive struktuuri muutustega, on seos nõrk (siin tuleb arvestada ka statistilise andmebaasi lünklikkust). Viimastel aastatel on Eestis tööhõive vähenenud töötlevas tööstuses, põllumajanduses ja kalanduses. Säilitanud või isegi suurendanud on oma töötajate arvu kaubandus, rahandus, energeetika, gaasi- ja vesivarustus.

Majanduse struktuurimuutusi soodustab või pidurdab majanduse infrastruktuuri üldine arengutase. 1994. aastal Riigikogus kinnitatud Avalike investeeringute programm on esimene samm avaliku sektori investeeringute suurendamisel: ressursid on planeeritud majandussektoritesse, mis valdavalt ei kuulu privatiseerimisele. Tähelepanu pööramine infrastruktuuri probleemidele on oluline nii tööturu paremaks toimimiseks kui ka Eesti majanduse kapitali absorbeerimise võime tõstmiseks, mis lõppkokkuvõttes on kasuks kogu Eesti majanduse arengule ning kindlustab majanduskasvu pikemas perspektiivis.

Muutused tööhõives ja ametlikus töötuses 1993/1994

1994.aasta algul oli Eestis 1506,9 tuhat elanikku, neist tööealisi inimesi 840,8 tuhat ehk 55,8% elanikkonnast. Aasta jooksul vähenes elanike arv esialgsetel hinnangutel 1492 tuhandele, seejuures tööealiste arv 832 tuhandele. Tööhõive püsis 72-73% tasemel tööealistest. Elanike arvu vähenemisse 15 tuhande inimese võrra andsid väljaränne ja loomulik iive enam-vähem võrdse panuse.

Ametlikult registreeritud töötutena käsitatakse Eestis töötu abiraha saajaid. Ametlikel andmetel oli töötuid 1993.aasta algul 14,9 tuhat, 1994.aasta algul 16,2 tuhat ja lõpul - 12,7 tuhat. Töötute arv oli suurim 1994.aasta kevadkuudel (mil see küündis 19,5 tuhandeni ), madalaim aga sügiskuudel - 11-12 tuhande tasemel. Kui 1993. aasta jooksul kõikus töötute protsent tööealistest 1,4-st 2,7-ni, siis 1994.aastal ei ületanud see 2,3%.

Eesti üleminekul turumajandusele on majanduse struktuursed muudatused ja uusettevõtluse areng mõjutanud tööhõivet mitmes erinevas suunas. Ühelt poolt on tegemist varasema kunstlikult kõrge tööhõive vähenemise loomuliku protsessiga. Teiselt poolt on aga majanduse elavnedes tekkinud nõudlus uute töötajate järele, kellele esitatakse küllaltki kõrgeid nõudeid teadmiste ja kogemuste suhtes tegutsemiseks turumajanduslikes tingimustes. Kuna Eestis ei vasta tööandjate poolt soovitud ettevalmistusega tööjõu pakkumine nõudlusele, võib rääkida valdavalt struktuursest tööpuudusest. Selle lahenduseks on paljud ettevõtted võtnud enda peale kulutused vajalike töötajate väljakoolitamiseks.

Tööturg reageerib majanduse struktuuri muudatustele aeglaselt. Tööturu põhiprobleemideks võib lugeda tööjõu suhteliselt väikese mobiilsuse ning ümberõppe küsimusi.

INFLATSIOON

Inflatsiooni põhjused siirdemajanduses

Vastavalt Eestis elluviidava raha- ja vahetuskursipoliitika põhimõtetele mõjutab inflatsiooni Eestis eelkõige fikseeritud kursi kaudu sisestuv rahvusvaheliste hindade kasvutempo ja kiiresti arenevatele siirdemajandustele omane reaalse vahetuskursi dünaamika. Kui sisestuv inflatsioon avaldab otsest mõju rahvusvahelise konkurentsiga seotud avatud sektori kaupadele, siis reaalse vahetuskursi tugevnemine väljendub peamiselt rahvusvahelise konkurentsiga otseselt sidumata varjatud sektoris toimuvates protsessides.

Tänu Eesti krooni seotusele Saksa margaga on sisestuv inflatsioon oma olemuselt tagasihoidlik. Oluliseks erandiks on siinkohal Venemaa turg. Sellega seotud majandusharud on viimaste aastate jooksul korduvalt olnud mõjutatud Venemaa rubla reaalse vahetuskursi suurtest kõikumistest ja sealse turu hindade ebastabiilsusest. Kõikumised omakorda on avaldanud nii kõrgendavat kui ka alandavat survet meie hinnatasemele.

Avatud sektori kaudu imporditav hinnastabiilsus on kahtlemata kogu Eesti hinnataset stabiliseerinud ning praeguse poliitika edasikestmisel selline protsess jätkub. Majanduse varjatud sektoris võib mõnevõrra kõrgem hindade kasv jätkuda veel pikemat aega. Esiteks on varjatud sektoris siiani osaliselt säilinud plaanimajandusest pärinevad hinnamoonutused (s.t.ebaadekvaatne hinnastruktuur), mis vajavad kõrvaldamist. Veelgi olulisemaks faktoriks võib pidada avatud sektori produktiivsuse kasvuga kaasnevat palkade tõusu, mis suurendab nõudlust varjatud sektori toodete järele ja avaldab loomulikku survet tõsta suletud sektori palgataset. Seejuures ei pruugi palgatõusuga kaasneda suletud sektori piisavat tootlikkuse kasvu.

Eelkõige majanduse varjatud sektorist tulenev reaalse vahetuskursi kasv on omane kõigile siirdemajandustele. Nähtus on teatud piirides täiesti loomulik majanduse arengu peegeldus, sest siirdemajandustes on mitmeid seda võimaldavaid/tekitavaid tegureid. Siinkohal võib nimetada näiteks suhteliselt suuri võimalusi esialgse tootlikkuse kasvuks majanduse avatud sektoris, eelkõige valuutaturgude arenematusest tingitud vahetuskursside võimalikku esialgset allahinnatust pikaajalise tasakaalukursiga võrreldes jm. Seega on siirderiikidele paratamatult omane kas suhteliselt kõrge kodumaiste hindade kasv ja/või nominaalse vahetuskursi kallinemine.

Pidades silmas eeltoodud faktoreid ei pruugi hinnataseme muutused tingimata väljendada majanduse konkurentsivõime vähenemist võrreldes kaubanduspartneritega, vaid võivad osaliselt peegeldada ka siirdemajanduste efektiivsuse suhteliselt kiiremat tõusu. Ajutiste probleemide allikaks võib antud nähtus saada eelkõige juhul, kui majandusagendid (s.h. riik oma eelarvepoliitikaga) inflatsiooniprotsesside prognoosimisel nende komplekssuse tõttu ebaadekvaatsete otsusteni jõuavad, ning eriti siis, kui hindade ja palkade mõlemasuunaline kohanemisvõime on hilisemal perioodil piiratud.

Inflatsiooni põhjustavad tegurid

Majanduse avatud ja varjatud sektori hinnamuutusi võrreldes näeme, et 1994. aasta jooksul kasvasid avatud sektori hinnad 23,8%, varjatud sektoris aga 85,2%. 1993. aastal oli tarbijahinna kasv põhjustatud 33%-lisest avatud sektori hinnakasvust ning 70%-lisest varjatud sektori hinnakasvust. 1994. aastal avatud sektori inflatsioon aeglustus, varjatud sektori hinnakasv aga kiirenenes. Niisiis oli 1994. aasta inflatsiooni põhikomponent varjatud sektori hinnakasv, mis oli avatud sektori hinnakasvust 4 korda kiirem. Selles mõttes on 1994. aastal tegemist olnud nn. "administratiivse" inflatsiooniga: Siin mõeldakse nii hindade liberaliseerimist - hinnapiirangute muutmist (korteriüüridel), riikliku toetuse vähendamist (ühiskondlikule transpordile) kui hindade reguleerimist (energeetikakompleksi hindade osas).

Avatud sektori hindade kasv oli 1994. aastal keskmiselt 1,8% kuus. Avatud sektori hinnamuutu vaadeldi sõltuvana järgmistest teguritest:

• hälbelisest rahapakkumisest. Arvestades kehtivat rahasüsteemi on raha pakkumine Eestis määratud nõudlusega. Hälbeline rahapakkumine on muutuja, mis peegeldab rahapakkumise lühiajalist tasakaalutust. Rahanõudlus ületas 1994.a. mõnevõrra rahapakkumist, mille peamiseks põhjuseks oli majanduskasv ning tegelikust suuremad inflatsiooniootused.
• kroonides väljendatud hindade kasvust välismaal, milles väljendub hinnataseme internatsionaliseerumisest tingitud reaalhindade tõus. Välismaiste hindade muudu arvel kasvasid avatud sektori hinnad 1994. aastal keskmiselt 0,8 protsendipunkti kuus (1993. aastal 1,2 protsendipunkti). Välishindade mõju vähenemine on seotud inflatsiooni pidurdumisega Venemaal ning DEM-i mõningase tugevnemisega teiste valuutade suhtes.
• krooni efektiivse reaalkursi indeksist.
• sesoonsusest, mis inflatsiooni kuude lõikes oluliselt mõjutab.

Varjatud sektori hinnad kasvasid 1994. aastal keskmiselt 5,3% kuus. Varjatud sektori hinnamuutu vaadeldi sõltuvana järgmistest teguritest:

• avatud sektori hinnakasvust, mis toob kaasa hinnakasvu varjatud sektoris. Avatud sektori hindade internatsionaliseerumine kandub varjatud sektorisse palgatõusu ja varjatud sektorile tootmissisendiks olevate toodete kaudu. Avatud sektori hinnakasvu aeglustumisest tingituna vähenes ka selle teguri mõju varjatud sektori hindadele.
• välismaistest hindadest, mille mõju on suurem kui avatud sektoris. Välismaiste hindade muudu mõjul kasvasid hinnad varjatud sektoris keskmiselt 0,4 protsendipunkti kuus (1993. aastal 2,0 protsendipunkti).
• kõige mõjukamaks teguriks osutunud administratiivsest hinnatõusust (fiktiivne muutuja), mille arvel kasvasid varjatud sektori hinnad keskmiselt 2,9 protsendipunkti kuus. Loetletud tegurid on kooskõlas varjatud sektori pakkumispoolse hinnakujundusega.

Kokkuvõttes on 1994. aasta tarbijahindade kasv toimunud peamiselt varjatud sektori arvel ning oma iseloomult "administratiivne". Praegu toimuv varjatud sektori hindade liberaliseerimine on pikaajaline protsess, mistõttu varjatud sektori hinnakasvu võib oodata ka tulevikus.

Inflatsiooni komponendid

Teenused kallinesid 1994. aastaga 78%, kaubad 23%.

Tarbijahinnaindeksi leidmisel arvesse võetavatest kaubaagregaatidest kallinesid kõige enam: eluasemega seotud kulud (hinnakasv 81,8%), transport ja side (50,9%), vaba aja veetmisega seotud kulud (49,4%). Võrreldes 1993. aastaga kallinesid vähem toit, riietus ja jalatsid, tervishoid ja mitmesugused kaubad ja teenused. THI kasvu põhjustasid eelkõige eluasemega seotud kulud (39% THI kasvust), toit (22%), transport ja side (16%).

Eluasemega seotud kulude kasv oli suuremal määral tingitud korteriüüri tariifide tõusust ning kommunaalteenuste (vesi ja kanalisatsioon) kallinemisest. 1994. aastal tõsteti üüritariifide piirmäärasid kuni 3,3 korda, sest korteriüüri struktuurile lisati täiendavalt maamaksu ning remondikulusid. 1995. aastast lisatakse hoonekindlustus ning 1996. aastast - amortisatsioon.

ELANIKKONNA TULUD JA TARBIMINE

Nominaal- ja reaaltulud

Perede tulud suurenesid 1994. aastal eelmise aastaga võrreldes 48,1% ja moodustasid keskmiselt 926 krooni pereliikme kohta kuus. Nominaalsed tulud olid väga muutlikud (joonis 3) ja nende keskmine kasv oli väiksem kui THI-l. Et aasta lõpus kasvasid tulud kiiresti ja THI kasv aeglustus, kasvas reaaltulu aastaga 0,4%.

Joonis 3. Perede tulude dünaamika (kroonides pereliikme kohta)

Palk tegevusalati

Palgad on Eestis viimastel aastatel küllaltki kiires tempos kasvanud (tabel 1). 1992.aastal jäi keskmise palga suuruseks 549 krooni kuus, 1993. aastal kasvas see 1066 kroonini (kasv 1,94 korda), ning 1994.aastal 1689 kroonini (kasv 1,58 korda).

Tegevusalati on palgad 1994. aastal suhteliselt kiiresti kasvanud rahanduses, transpordis, energeetikas, ehituses, kinnisvara- ja äriteeninduses. Samal ajal on palkade kasv mitmetel riigieelarvest finantseeritavatel tegevusaladel, nagu haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, riigivalitsemine ja -kaitse ning sotsiaalkindlustus, jäänud üsna tagasihoidlikuks.

1994.aasta jooksul arutati nii Valitsuses kui Riigikogus palgapoliitika küsimusi küllaltki tihti. Juunis otsustasid Valitsus ning tööandjate ja töövõtjate esindajad kehtestada uue minimaalse kuupalga asemel minimaalse tunnipalga. Sellekohane Valitsuse määrus (nr.260) võeti vastu 15.juulil ning 1.septembrist hakkas kehtima riiklik tunnipalga alammäär 2 krooni ja 65 senti. Sellega tõusis normtööajaga tööl arvestuslik kuutöötasu alammäär 450 kroonile (varem 300 krooni).

Reaalpalk ja selle dünaamika

Palkade ja tarbijahindade kasvu võrdlus kuude lõikes näitab, et 1993.aasta detsembri tasemega võrreldes kasvasid palgad 1994. aastal tarbijahindadest kiiremini. Kui vaatluse alla võtta kogu rahareformijärgne periood (juuli 1992=100), siis on reaalpalk vaid üksikutel kuudel ületanud baastaseme (joonis 4). Reaalpalga aastakeskmine juurdekasv (keskmisena igakuistest reaalpalga juurdekasvudest eelmise aasta sama kuuga võrreldes) moodustas 1994.aastal 5%.

Joonis 4. Palkade dünaamika (%-des) Eestis rahareformi järgsel perioodil (juuli 1992=100)

Eratarbimine

Kogutarbimine kasvas 1994. aastal 45,2% ja moodustas keskmiselt 828 krooni pereliikme kohta kuus. Tarbimise dünaamika (joonis 5) jälgib üsna täpselt tulude dünaamikat. Detsembris kasvas tarbimine tuludest kiiremini ja moodustas 1140 krooni pereliikme kohta ( novembriga võrreldes kasv 24%). Aasta keskmine reaalne tarbimine (1992. a. juuni püsihindades) oli 1994. aastal siiski 1,7% väiksem kui eelmisel aastal. Nominaalse tarbimise kiire kasvu ja THI kasvu aeglustumise tõttu oli detsembri reaalse tarbimise tase kõrgeim alates rahareformist.

Joonis 5. Perede tarbimise dünaamika (kroonides pereliikme kohta)

Tarbimise struktuuris on 1994. aastal toimunud järgmised muutused:

• vähenes toidukaupade osakaal;
• suurenes muude kaupade ja teenuste osakaal.

VALITSUSSEKTOR

Eelarvesüsteemi areng

1994. a. eelarvepoliitikat aeti uues juriidilises raamistikus. Eelmisel (1993.) aastal võeti vastu rida uusi seadusi: maksukorralduse seadus, riigieelarve seadus, tulumaksuseadus, linna ja valla eelarve seadus, käibemaksu seadus, riigieelarve ning linna ja valla eelarve vahekorra seadus. Eelarvepoliitika peamiseks tunnuseks jäi endiselt tema tasakaalustatus, s.o. jooksvate kulude katmine jooksvate tuludega.

Läbiviidav haldusreform muutis Eesti eelarvesüsteemi (riigi- ja kohalikud eelarved koos sotsiaal- ja ravikindlustusega) veel valitsusekesksemaks kui seni. Rea rahaliste kohustuste ülevõtmine kohalikelt omavalitsustelt vähendas nende kaudu tehtavaid kulutusi võrredes 1993.aastaga keskmiselt 10%. Seejuures kahandati ka kohalike omavalitsuste tulude baasi. Varem täielikult kohalike omavalitsuste käsutusse jäänud üksikisiku tulumaksust eraldati 48% riigieelarvele. Seetõttu vähenes kohalike eelarvete osatähtsus eelarvesüsteemi tuludes 23,6%-lt 1993.a. 11%-ni (tabel 2). Riigieelarvest saadava toetuse osatähtsus kohalike eelarvete kuludes suurenes 1993. aastaga võrreldes 27%-lt 32%-le.

Eelarvesüsteemi tulud ja kulud

Uus tulumaksuseadus alandas juriidiliste ja füüsiliste isikute maksumäära mõlemal juhul 26%-ni ja muutis selle proportsionaalseks. Füüsiliste isikute jaoks jäi kehtima maksuvaba tulude miinimum, mille suuruse kehtestamine anti valitsuse pädevusse. Investeerimissoodustused juriidilistele isikutele asendati amortisatsiooni arvestamise nn. kiirendatud korraga. Aasta algusest laiendati mõnevõrra ka käibemaksuga maksustatavate kaupade ja teenuste nimistut ning muudeti impordilt tasutava käibemaksu tagastamise tähtaegu. Need uuendused muutsid oluliselt eelarvesüsteemi tulude struktuuri. Käibemaksu osatähtsus suurenes 25%-lt 29%-ni.

Kokkuvõttes säilis teiste siirdemajandustega võrreldes mõõdukas maksukoormus. Tänu liberaalsele hinnapoliitikale ja subsiidiumidest loobumisele on eelarvesüsteemi tulud-kulud taasiseseisvunud Eestis õnnestunud hoida 35% piires SKT-st.

Kulutuste poolel muutus traditsiooniline põhistruktuur tegevusvaldkondade (sotsiaalsfäär, halduskulud, korra- ja õiguskaitse, majanduse finantseerimine jne.) lõikes vähe.

Uued tendentsid eelarvepoliitikas

Eelarvepoliitikat puudutavas seadusloomes võib tähtsamateks otsusteks pidada elatusrahade suuruse otsesõltuvusse viimist sotsiaalmaksu laekumisest ja kohalike maksude seadust. Viimane sätestab maksude loendi, mida kohalikud omavalitsused võivad kehtestada. Ka võib möödunud aastal väljatöötatud 1995. a. riigieelarvet pidada esimeseks, mille juures lähtuti 1993.a. vastuvõetud eelarveseadusest ning peeti silmas ühest aastast pikemat perspektiivi.

Tagamaks infrastruktuuri arendamiseks tehtavate investeeringute vajalikku taset töötati välja avalike investeeringute programm aastaiks 1995-1997. Välislaenud koos riigieelarvest tehtavate kulutustega peavad lähiaastail tagama riiklike investeeringute suuruseks vähemalt 4-4,5% sisemajanduse kogutoodangust. Valitsuse garantiiga tootmisorganisatsioonidele edasilaenatavad välislaenud võimaldavad valitsusel ajada majanduspoliitikat väljaspool eelarvesüsteemi raame.

Välislaenud

1992. aastal võetud esimestelt välislaenudelt, mis olid mõeldud eluliselt vajaliku impordi (kütus, meditsiinitehnika, ravimid jm.) soetamiseks, on käesolevaks ajaks üle mindud peamiselt investeeringuteks mõeldud laenudele. Laene kasutatakse küttemajanduse, side, kommunikatsioonide, lennuväljade jne. rekonstrueerimiseks.

1994. aastal lisandusid mitmed uued laenud:

• Eesti teede taastusremondiks mõeldud 12 miljoni USD suurune laen Maailmapangalt;
• Tallinna, Tartu ja Pärnu küttesüsteemide rekonstrueerimiseks mõeldud energialaen Maailmapanga, Euroopa Investeerimispanga ja Rootsi investeeringute tehnilise abi fondi (BITS) finantseerimisel;
• Tallinna lennujaama rekonstrueerimiseks mõeldud 14,2 miljoni USD suurune Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga laen (selle laenu puhul on valitsus garanteerija rollis);
• Tallinna ja Pärnu küttemajanduse renoveerimiseks ja vee kvaliteedi tõstmiseks mõeldud 7 miljoni ECU suurune laen Euroopa Investeerimispangalt ja Maailmapangalt;
• Energeetika ja tervishoiu otstarbeks mõeldud 10 miljoni CAD suurune EDC Kanada laen.

Laenude kogusumma suurenes 94,5 miljoni USD võrra.

Seisuga 30. detsember 1994.a. oli Eesti Vabariigi Valitsusele nii ratifitseeritud kui ratifitseerimata laenulepingute alusel võimaldatud välislaene kogusummas 337,506 miljonit USD, valitsuse tegelik võlgnevus (väljamakstud laenusummadest on maha arvatud laenude tagasimaksed) aga 174,951 miljonit USD.

1994. aasta jooksul maksti esialgsetel andmetel välja 39,77 miljonit USD. Ehkki laenude väljamaksmine neljandas kvartalis intensiivistus, on see summa oluliselt väiksem kui 1993 aastal, mil maksti välja ligikaudu 62 miljonit USD. Summa on ka väiksem kui esialgu planeeriti, sest mitmete varem selleks aastaks kavandatud laenude väljamaksed lükkusid edasi.

* Laenusummade ümberarvutamisel kroonideks ja USD-deks on kasutatud Eesti Panga kursse seisuga 30.12.1994:

** EV Valitsus on garandi, mitte laenuvõtja osas

Välislaenud on oluline impordi ja investeeringute finantseerimise allikas. Samas võib investeeringuid ja importi finantseerida ka teistest allikatest, näiteks ettevõtete otselaenudega, välismaiste otseinvesteeringutega jm. Välislaenude suhteliselt vähest väljamaksmist 1994. aastal võib põhjendada järgmiselt: esiteks polnud 1994. aastal veel põhjalikult läbitöötatud avalike investeeringute programmi; teiseks - eriti intensiivselt Eestisse tulnud otsesed välisinvesteeringud vähendasid Eesti ettevõtjate vajadust riigi poolt garanteeritud välislaenude järele; kolmandaks on mõni varem võetud laen (näiteks EBRD laen Eesti energiasäästuprogrammi elluviimiseks) oma esialgse otstarbe kaotanud.

Möödunud aastal olid laenude teenindamise kulud madalad (tabel 4). Laenude teenindamise koormus, mida väljendab laenude teenindamise kulude suhe eksporti, oli nullilähedane. Edaspidi suureneb oluliselt. Arvestades praegu võetud välislaene, on see maksimaalne aastatel 2000 ja 2001.

* Arvutatud kursiga 1USD=12,39 krooni

Välislaenudest moodustavad 93% pikaajalised laenud. Vaadates laenude jagunemist kreeditoride järgi, näeme et peamised kreeditorid on rahvusvahelised pangad ja institutsioonid (Maailmapank, EBRD jne.). Muude kreeditoride arvele langeb vaid 14,5% laenude kogusummast.

VÄLISKAUBANDUS

Väliskaubanduse käive kasvas 1994. aastal 71% - eksport 59% ning import 82% (siin ning edaspidi käsitletakse jooksvaid hindu). Ekspordi-impordi saldo on kuude lõikes püsinud negatiivne alates 1993. a. juulist (joonis 6). Kaubandusbilansi saldo kujunes 1994. aastal negatiivseks 4,6 miljardi krooni ulatuses (võrreldes 1,2 miljardilise defitsiidiga 1993. aastal). Kaubanduspartnerite struktuur 1994. aastal oluliselt ei muutunud.

Joonis 6. Eesti eksport ja import 1993-1994 (miljonit krooni)

Jälgides Eesti väliskaubanduse 1993. ja 1994. aasta muutusi kaubagruppide lõikes, saab teha esialgseid järeldusi Eesti majanduses toimunud struktuurinihete kohta (vt. tabel 5). Majanduspiiride avanemisega ning käsumajanduse kadumisega tekib majandusressurssidel (tööjõud, kapital) võimalus majandusruumis ümber paikneda selliselt, et oleks tagatud nende kõige efektiivsem kasutamine. See omakorda tagab ühiskonnale tema käsutuses olevatelt ressurssidelt summaarsena kõige suuremat kasu. Teisalt on Eesti turg ka mahult nii väike, et majanduse arengu üheks peamiseks võtmeks tuleb lugeda ekspordi suurenemist. Piisavat arengupotentsiaali saavad omada tõenäoliselt vaid need majandusharud, mis on suutelised laiendama oma turgu ka väljapoole Eestit.

Seoses Eesti tööjõu odavama maksumusega võrreldes arenenud maadega levib viimasel ajal tendents, et Eestisse tuuakse järjest rohkem kaupu (eelkõige Soomest ja Rootsist) ümbertöötlemise eesmärgil. Peamiselt puudutab see tekstiili ja tekstiilitooteid ning masinaid ja seadmeid. Huvipakkuv on analüüsida ekspordi struktuuri, jättes sellest välja ümbertöötlemiseks toodud kaubad.

Kõige edukamateks ekspordiartikliteks osutuvad sellise analüüsi puhul toiduainetetööstuse tooted (osatähtsus 13,6%); järgnevad puidutooted (11,4%), mineraalsed tooted ja kütused (9,2%) ning mitteväärismetallid (8,9%). Tekstiili ning tekstiilitoodete osatähtsus kahaneb nii aga vaid 8,9%-ni. Teisisõnu: tervelt 47% tekstiilitoodete ekspordist moodustavad Eestis ümbertöödeldud kaubad. Kogu ekspordist moodustavad nimetatud kaubad 16,0%.

Impordis toimunud struktuurinihked olid ekspordi omast mõnevõrra väiksemad (tabel 6). Juhtivateks impordiartikliteks osutusid 1994. aastal jällegi masinad ning seadmed. Suure osatähtsuse säilitasid mineraalsed tooted ja kütused, tekstiilitooted ning toiduainetetööstuse tooted. Aastaga kaotasid impordis suure osa oma tähtsusest transpordivahendid.

Masinate ning seadmete domineerimine impordi struktuuris lubab oletada, et seoses välisinvesteeringute kasvu ning välislaenude sissevooluga kaasneb ka ettevõtete tehnoloogia moderniseerimine, mis omakorda paneb aluse ekspordi kasvule lähitulevikus. Praegune kaubabilansi defitsiit ja selle struktuur on Eesti taolisele arenevale riigile iseloomulik, kuna suhteliselt kiire kasvu tagamiseks olemasolevatest võimsustest ning tehnoloogilisest tasemest ei piisa. Probleemi lahendus peitub esiteks tehnoloogia kaasajastamises, mis saab toimuda vaid importides ning teiseks, juurdepääsus välisinvesteeringutele ning -laenudele, kuna kodumaisest säästmisest impordi finantseerimiseks ei jätku.

MUUD KAPITALIVOOD

1994. aasta jooksul tehti Eestisse otsesid välisinvesteeringuid ligikaudu 2,8 miljardi krooni ulatuses - s.o. umbes sama palju kui 1992.-1993. aasta jooksul kokku.

Võrreldes 1993. aastaga on märgatavalt kasvanud raha liikumine portfelliinvesteeringute vormis. 1994. aastal suurenesid Eesti portfelliinvesteeringute nõuded teistele riikidele rohkem kui 200 miljoni krooni võrra, kohustused kasvasid samal ajal umbes 100 miljoni krooni võrra.

Muude investeeringute (mitmesugused laenud, hoiused, liising jms.) saldo muutus 1994. aastal negatiivseks. Suurim mõju sellele oli kommertspankade sularaha ja deposiitide siirdamisel välismaale, mida eelmisel aastal tehti rohkem kui 1,2 miljardi krooni ulatuses. Teiseks põhjuseks oli pidevalt kasvanud seadmete, eelkõige laevade ja veoautode pikaajaline üürimine välismaalt. Samal ajal kasvas Eesti ettevõtete poolt võetud laenude tagasimaksmine välispartneritele.