Peamiseks saavutuseks Eesti majanduses 1995. aastal oli majanduskasvu kiirenemine. Jätkunud arengu eelduseks oli Eesti väljakujunenud majanduspoliitiliste põhimõtete järgimine. Nendeks on range eelarvepoliitika, mille eesmärk on säilitada eelarve tasakaal, lähtumine valuutanõukogu põhimõtetest, fikseeritud valuutakursi poliitika ja liberaalse kaubandusrežiimi säilitamine, finantssektori reformi arendamine ning strukturaalreformide ja fiskaalreformi jätkamine. Nimetatud põhimõtted olid fikseeritud ka Eesti Vabariigi ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) poolt 1995. aasta algul alla kirjutatud majanduspoliitilises memorandumis.

Juulis kirjutas Eesti alla assotsiatsioonilepingu Euroopa Liiduga. Assotsiatsioonilepingu koostisosaks on 1995. aasta algul jõustunud vabakaubandusleping. Juurdepääsu parandamiseks Euroopa turgudele sõlmis Eesti vabakaubanduslepingu ka Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooniga (EFTA). Balti riikide põllumajandusalast vabakaubanduslepingut ei õnnestunud 1995. aastal sõlmida. 1992. aastal Venemaaga sõlmitud vabakaubandusleping pole siiamaani jõustunud. Venemaa hakkas hoopis alates 1994. aasta 1. juulist rakendama Eesti kaupade suhtes kahekordset impordimaksu määra.

Eestis kehtima hakanud ja välja töötatavate normatiivaktide üheks eesmärgiks on suurendada majanduspartnerite usaldatavust ja vastutusvõimet. Septembris jõustunud äriseadustik kehtestas aktsiaseltsidele aktsiakapitali ja aruandluse osas muude majandusühingutega võrreldes rangemad nõuded. Valitsus alustas kindlustusseltside aktsiakapitali suurendamist reguleeriva seadustepaketi väljatöötamist.

1995. aastal võeti vastu ja jõustati maareformi suhtes olulised maakatastri seadus ja maakorraldusseadus. Jätkus 1994. aastal alanud maksureform, mille käigus lähendati maksukorraldust ja selle rakendusjuhendeid Euroopa Liidu põhimõtetele.

MAJANDUSKASV

Majanduse reaalkasv moodustas 1995. aastal esialgsetel andmetel 3%. Kvartalite lõikes oli see kahe varasema aastaga võrreldes püsivam (vt. joonis 1). 1995. aasta I poolaastal kasvas lisandväärtus võrreldes 1994. aasta I poolaastaga töötlevas tööstuses 4,3, ehituses 7, hulgi- ja jaekaubanduses 7,9 ning kinnisvara-, üürimis- ja äriteeninduses 26,3%. Pärast pikka langust suurenes 1995. aastal tööstustoodangu väljalase.

Joonis 1. Majanduskasv eelmise kvartali suhtes aastail 1993-1995

Ehkki majanduskasv oli aasta algul loodetust mõnevõrra väiksem, toimusid mullu mitmed tuleviku seisukohalt olulised muutused: eksport suurenes, inflatsioon aeglustus, laenude intressimäärad langesid ning elanike reaaltulud kasvasid. Seejuures säilis töötuse madal tase. Suurtootmise privatiseerimine jõudis põhiliselt lõpule. Ees seisab infrastruktuuri erastamine. Kapitaliturg laienes ja avanes välissuhtluseks.

Reaaleksport suurenes ca 10%, reaalimport 19%. Siseturu nõudlus kasvas avaliku tarbimise ja investeeringute arvel. Avaliku tarbimise kasv oli seotud eeskätt kaudsete maksude laekumise reaalse suurenemisega, millest suure osa andis reaalimpordi kiirest kasvust tingitud maksutulude suurenemine. Eriti kiiresti suurenesid laekumised aktsiisidest (majanduse reaalkasvu hinnangus on aktsiiside laekumist korrigeeritud maksumäärade muuduga). Siin realiseerus Valitsuse majanduspoliitika põhimõte - maksustada rohkem tarbimist ning vähem tootmist.

Väliskonkurents stabiliseeris hindade taset majanduse avatud sektoris ning tõrjus turult välja osa konkurentsivõimetuid tootjaid. Sellele vaatamata pankrotistus 1995. aastal vaid 135 ettevõtet, mis enam kui 60 000 registreerituga võrreldes ei ole suur arv.

Potentsiaalseid välisinvestoreid häirivateks teguriteks olid Eestis maa ostmise protseduuride keerukus ning aeganõudvus. Vabakaubandusleppe jõustumine Euroopa Liiduga ning EL-iga sõlmitud assotsiatsioonileping lisasid aga kindlustunnet Euroopa turule orienteeritud investoritele.

Majandussektorite jooksvate tulude ja kulude saldona 1995. aastal kujunenud KODUMAINE SÄÄST oli püsihindades ligikaudu võrdne 1994. aasta omaga, sest avaliku sektori sääst vähenes pingelisema eelarve tõttu tunduvalt. Suurenesid majapidamiste (1994. aastal 11, 1995. aastal 14% tuludest) ja ettevõtete säästud[1]. Vaatamata avaliku sektori säästude kahanemisele investeeriti peamiselt majapidamiste ja avaliku sektori säästu arvel, sest ettevõtete säästud reinvesteeriti eelkõige kulunud põhivara asendamiseks.

Investeeringuallikate struktuuris vähenes põhivarasse paigutatud omavahendite osatähtsus ja suurenes pangalaenude osa. Kui 1994. aastal tehti 66% investeeringutest põhivarasse ettevõtete omavahendite arvel, siis 1995. aastal 58%.

VÄLISFINANTSEERIMISES domineeris 1995. aastal pikaajaline kapital otseinvesteeringute ja laenude vormis. Võrreldes 1994. aastaga otseinvesteeringute osatähtsus vähenes ja laenude osatähtsus suurenes. Kasvasid investeeringud juba tegutsevate ettevõtete põhikapitali, investeerimine uutesse väliskapitali osalusega ettevõtetesse vähenes üle kolme korra. Seda, et investorid olid keskendunud tegutsevate ettevõtete finantseerimisele, näitab ka asjaolu, et 1995. aastal suurenesid oluliselt otseinvesteerijate poolt ettevõtteile antud lühi- ja pikaajalised laenud.

Kui varem tegeles ilma riigi osaluseta välismaalt saadud pikaajalise laenuressursi vahendamisega peamiselt Eesti Investeerimispank, siis 1995. aastal asusid ka teised kommertspangad aktiivselt välisressursse vahendama. Näiteks Eesti Hoiupank, Hansapank ja Eesti Ühispank said Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt (EBRD) otsekrediidiliini. Ehkki see raha pole nii pikaajaline kui riigi poolt võetu, võimaldab ta samuti finantseerida pikemaajalisi projekte.

Majanduse finantseerimisel Eestis levinuimatele väliskapitali kaasamise vormidele - otseinvesteeringutele ja laenudele - lisandus 1995. aastal ka väärtpaberite müük välismaal.

TÖÖHÕIVE

1990. aastate algul alanud majandusreformid tõid kaasa hõive vähenemise ja töötute arvu kasvu. EMOR-i andmeil töötas 1995. aasta esimesel poolel igast 100-st töövõimelises eas inimesest 74, teisel poolel 76. Tööturuameti andmeil oli 1995. aasta jooksul Eestis töötuks tunnistatuid 1,5-2,2% tööealisest elanikkonnast. Kui varem loeti Eestis ametlikult töötuks ainult töötu abiraha saajad, siis vastavalt 1995. aasta 1. jaanuarist jõustunud töötu sotsiaalse kaitse seadusele loetakse ametlikult töötuks ka need isikud, kellele on kohaldatud 60-päevane ooteaeg enne abiraha määramist. Tööhõivetalitustesse pöördunud mittetöötavaid tööotsijaid oli 1995. aastal 2,5-3 korda rohkem kui töötuks tunnistatud inimesi (vt. tabel 4 Eesti tööturg 1994. ja 1995. aastal).

Tabel 4. Eesti tööturg 1994. ja 1995. aastal (keskmiselt kuus, Tööturuameti andmeil)

 

1994. a.
I poolaastal

1994. a.
II poolaastal

1995. a.
I poolaastal

1995. a.
II poolaastal

Töötuks tunnistatuid kuu lõpuks

18 190

13 007

16 177

14 199

Mittetöötavaid tööotsijaid

40 565

34 656

36 394

33 403

Töötuks tunnistatuid tööealistest (%)

2,2

1,5

1,9

1,7

Mittetöötavaid tööotsijaid tööealistest (%)

4,8

4,1

4,3

3,9

Mittetöötavaid tööotsijaid majanduslikult aktiivsest elanikkonnast (%)

5,9

5,1

5,3

4,9

Õppele suunatuid

1 908

1 473

957

678

Uusi tööpakkumisi kuu jooksul

1 903

1 490

1 285

1 134

Tööpakkumisi kuu lõpuks

1 090

1 228

1 026

966

Tööpakkumisi 100 tööotsija kohta

7

8

6

7

Tööle rakendatuid

1 230

1 334

1 385

1 110

Tööle rakendatuid 100 tööotsija kohta

3

4

4

3

Tööhõive statistikat mõjutas ka asjaolu, et väljarände ja negatiivse loomuliku iibe tõttu vähenes Eesti elanikkond 1995. aastal 1,1-1,2% (1995. aasta 1. jaanuari seisuga oli elanikke 1 491 583, aasta jooksul vähenes nende arv 17-18 tuhande inimese võrra).

Pärast seda, kui 1991. aastal alustati Eestis töötute registreerimist, kasvas töötuks tunnistatute arv 1993. aasta maini. Järgnes nende arvu langus (arvestamata hooajalisi muutusi - kasvu talvekuudel ja kahanemist suvel), mis pidurdus alles 1995. aasta suvel (vt. joonis 2). Töötuse vähenemine saavutati eelkõige tänu 1994. aastal hoogustunud eraettevõtluse arengule ja töötajate kohanemisele tööturu olukorraga.

Joonis 2. Töötuks tunnistatute arvu muutumine aastail 1993-1995 (Tööturuameti andmeil)

1995. aasta sügisel algas töötuse uus tõus, seda eriti Tallinnas, kus erastatavad suurettevõtted ("Ookean", "Dvigatel") koondasid töötajaid tootmise ümberstruktureerimise tõttu. Maal oli töötus enamvähem stabiilne. Piirkonniti oli töötuse tase väga erinev. Kõrgeim oli see Võrumaal, Põlvamaal ja Ida-Virumaal, madalaim Pärnumaal ja Tallinnas.

Töötu staatusega kaasnevad mitmed sotsiaalsed garantiid, nagu ravikindlustus ning eluaseme- ja toimetulekutoetus. Riiklike toetuste abil saab töötu endale tagada pooleks aastaks pluss veel 90 päevaks enam-vähem sama suure sissetuleku, kui on madalapalgalistel töötajatel. Selleks, et ei tekiks pikaajalist, üksnes riiklikele toetustele lootvat töötute kontingenti, peab töötu üldjuhul järgmise 12 kuujooksul olema hõivatud vähemalt 180 päeva. Alles seejärel saab ta uuesti taotleda ametlikult töötu staatust.

Eestis eksisteerib ka varjatud tööpuudus, sest kõik töötud ei pöördu tööhõivetalitusse. Elanikkonna küsitluse põhjal oli töötuse määr Eestis 1995. aastal 2-3 protsendipunkti kõrgem kui ametliku statistika järgi (vt. tabel 5 Tööpuudus 1995. aastal kvartalite lõikes).

Tabel 5. Tööpuudus 1995. aastal kvartalite lõikes (%)
  I kv. II kv. III kv. IV kv.
Mittetöötavaid tööotsijad tööealistest
   EMOR-i andmeil 6,2 6,3 5,6 5,8
   Tööturuameti andmeil 4,4 4,2 3,8 4,0
Mittetöötavaid tööotsijaid hõivatute ja tööotsijate koguarvust
   EMOR-i andmeil 7,9 8,0 7,0 7,2
   Eesti Panga makromajanduse
   osakonna andmeil
5,4 5,2 4,8 5,0

INFLATSIOON

Inflatsioonitempo alanes jätkuvalt ka 1995. aastal (vt. tabel 6 Inflatsiooninäitajad eelnenud aasta suhtes). Eelnenud aasta suhtes vähenes tootjahinna kasv 30% ja tarbijahinna kasv 39%. Majanduse püsiva avatusega Läände on kaasnenud sealse hinnataseme ning -struktuuri siire Eestisse, mis on põhjustanud krooni reaalkursi kallinemise. See jätkus ka 1995. aastal. Kõnealune protsess avaldab mõju ekspordi- ja impordihinna kujunemisele.

Tabel 6. Inflatsiooninäitajad eelnenud aasta suhtes (%)

 

1992/1991

1993/1992

1994/1993

1995/1994

Tootjahinna kasv

*

99,9

36,8

25,6

   sh. töötlevas tööstuses

*

*

36,0

19,0

   energeetikas ja mäetööstuses

*

*

37,3

56,5

Tarbijahinna kasv

1 076,5

89,7

47,7

29,0

   sh. avatud sektoris

991,6

84,9

33,9

17,5

   suletud sektoris

1 702,7

149,3

89,2

52,1

Ekspordihinna kasv

*

*

*

15,1

Ehitushinna kasv

*

*

38,7

34,7

* statistiliselt võrreldavad andmed puuduvad

Võrreldes muude inflatsiooniindikaatoritega jätkus ehitushinna kallinemine 1995. aastal peaaegu 1994. aasta tempos. Ehitushinna kiire tõus oli tingitud rahvamajanduse aktiivse restruktureerimise ning reaalinvesteeringute intensiivse evitamisega kaasnenud kõrgendatud nõudlusest, kuid selle üheks põhjuseks oli ka indekseerimine. Kui üldiselt on Eesti majandus vaba indekseerimisest tingitud inflatsiooniinertsist, siis ehitustegevuses kasutatakse seda kolmest kuust pikema kestvusega projektide puhul. Selleks lülitatakse lepingusse võimalus korrigeerida objekti maksumust kas ehitus- või tarbijahinnaindeksiga. Indekseerimine muudab ehitushinna kasvu suurel määral isegenereeruvaks.

Tarbijahind

Avatud sektor suletud sektori hinnatõusu põhjustajana

Rahvusvaheline konkurents majanduse avatud sektoris takistab palkade tööviljakusest kiiremat kasvu. Seega pole palgatõus avatud sektoris otsene inflatsiooni allikas. Palga kasv suletud sektoris võib olla aga sama kiire kui avatud sektoris. Seega võib avatud sektorist tingitud suletud sektori palgatõus põhjustada inflatsiooni juhul, kui palga kasv suletud sektoris on sealsest tööviljakuse tõusust suurem.

Suletud sektori hinnakasvu oluliseks teguriks on avatud sektorist tulenev nõudluse surve. Mida kiiremini avatud sektor (eriti eksporttootmine) võrreldes suletud sektoriga areneb, seda suurem on nõudlus suletud sektorist pärit avatud sektori tootmissisendite järele. Nõudluse kasv põhjustab ressursi- ja tootmispotentsiaali ajutise piiratuse tõttu hinnatõusu. Kitsendusteta turu puhul on selline inflatsiooniline surve lühiajaline - see toimib nõudluse ja pakkumise kohanemise perioodil.

Ent samal protsessil on ka pikaajalise mõjuga komponent, mis on tingitud ebapiisavast konkurentsist. Suletud sektorit ei puuduta otseselt rahvusvaheline konkurents, lisaks on seal valdkondi, kus ei esine ka kodumaist konkurentsi. Konkurentsi puudumise tõttu on suletud sektori monopoolses seisundis olevatel ettevõtetel kergem tõsta hinda kui suurendada tööviljakust. Seda eeldusel, et firmad on huvitatud kasumlikkuse ning sellele vastava hinnakõrgendi säilitamisest. Administratiivse hinnatõusu kõrval olid avatud sektori hinnad 1995. aastal teiseks peamiseks suletud sektori inflatsiooni tekitajaks, põhjustades sellest 27%.

Tööviljakuse ja palga kasvu vahekorra disproportsioonile suletud sektoris viitab hindade erinev muutumine sektoriti (vt. tabel 7 Avatud ja suletud sektori hinnakasv ning nende osatähtsus THI kasvus 1995. aastal). Avatud sektori hinnad tõusid 1994. aasta jooksul 23,8 ja 1995. aasta jooksul 19,2%, suletud sektori hinnad vastavalt 85,2 ning 45,9%. Ehkki hindade kasvutempo alanes 1995. aastal suletud sektoris rohkem kui avatud sektoris, kasvasid suletud sektori hinnad 2,4 korda avatud sektori omadest enam (vt. joonis 3).

Tabel 7. Avatud ja suletud sektori hinnakasv ning nende osatähtsus THI kasvus 1995. aastal (%)*

 

THI

Avatud
sektori
hinnakasv

Suletud
sektori
hinnakasv

Avatud
sektori
osatähtsus

Suletud
sektori
osatähtsus

01.95

3,5

2,9

4,5

62,0

38,0

02.95

2,9

2,9

2,7

72,9

27,1

03.95

2,4

2,0

3,4

59,6

40,4

04.95

1,0

0,8

1,6

55,1

44,9

05.95

2,6

-0,3

7,1

-13,7

113,7

06.95

2,3

0,0

5,5

0,2

99,8

07.95

1,7

0,1

4,0

5,0

95,0

08.95

0,6

0,7

0,4

80,4

19,6

09.95

2,1

1,8

2,6

63,5

36,5

10.95

3,1

1,9

5,3

46,8

53,2

11.95

1,4

2,0

0,3

94,0

6,0

12.95

2,0

2,9

1,1

86,8

13,2

1995. a. jooksul

   28,9

19,2

45,9

51,0

49,0

* Tarbijahinnaindeksi ostukorvis on avatud sektori kaupade ja teenuste osatähtsus 71,4% ja suletud sektori oma 28,6%.


Joonis 3. Avatud ja suletud sektori hinnakasv eelmise aasta sama kuu suhtes jaanuar 1994 - detsember 1995

Administratiivse hinnatõusu mõju

Administratiivne hinnatõus põhjustas 1995. aastal 58% suletud sektori hinnakasvust. Seega oli suletud sektori hindade kiire kasv otseselt seotud hindade vabastamisega riigi kontrolli alt.

Hindade liberaliseerimine algas Eestis juba 1988. aastal. Valitsuse määrusega 1993. aasta 21. detsembrist jäi administratiivse kontrolli alla piiratud arv kaupu ja teenuseid: maa, põlevkivi, elektrienergia, kasvava metsa, ravimite, ravikindlustuse meditsiiniteenuste, side- ja sadamateenuste ning kangete alkohoolsete jookide hind ja lennuliiklustasude määr. 1995. aasta detsembris loobuti kangete alkohoolsete jookide hinna kontrollimisest. Ministeeriumid kooskõlastavad soojusenergia, gaasi, vesivarustuse ja kanalisatsiooniteenuste hinnad. Kohalikud omavalitsused kinnitavad linnade ühissõidukite piletihinnad ning muude kommunaalteenuste tariifid. Monopoolses seisundis olevate ettevõtete hindu peab jälgima Konkurentsiamet.

Vaatamata sellele, et hinnakontrollile alluvaid kaupu ja teenuseid on arvuliselt vähe, moodustavad nad tarbijahinnaindeksi ostukorvist 25,1%. Nende inflatsioonilist mõju suurendas 1995. aastal see, et põlevkivi ja elektrienergia on kogu rahvamajandust hõlmavad tootmissisendid. Teine põhjus oli selles, et hinnakontrollile alluvad kaubad ja teenused on kallinenud ja kallinevad ka lähiajal muudest hüvistest kiiremini.

Kuna inflatsioon väljendub avalikkuse jaoks eelkõige tarbekaupade ja lõpptarbimise teenuste hinna tõusus, siis oli hindade vabakslaskmise ja administratiivse hinnakasvu mõju majandusagentidele suur. Suletud sektori dereguleeritud hinnad, s.t. see osa suletud sektori hindadest, mille kujundus ei allu administratiivsele reguleerimisele, tõusid 1995. aastal 38% (vt. joonis 4). Administratiivne hinnatõus muutis suletud sektori hindu kardinaalselt (vt. joonis 5).

Reguleeritud hindade tõusu puudutavad otsused:
01.94 - Linnaliinibusside piletite (53,0%), vee (19,5%), side (14,7%) ja üüri (10,9%) kallinemine;
02.94 - Ühistranspordi piletite (15,2%) ja korteriüüri (13,9%) kallinemine;
03.94 - Rongipiletite (75,0-91,6%), üüri (42,0%), vee (38,0%), kanalisatsiooni (35,0%) ja side (36,0%) kallinemine;
04.94 - Korteriüüri (18,8%) ja linnaliinibusside piletite (18,1%) kallinemine;
07.94 - Korteriüüri kallinemine 20,9%;
09.94 - Elektrienergia kallinemine 66,7%;
01.95 - Elektri- (20,7%) ja soojusenergia (5,9%) kallinemine;
05.95 - Kommunaalteenuste (22,5%) ja korteriüüri (14,1%) kallinemine;
06.95 - Linnaliinibusside piletite (24,6%) ja korteriüüri (7,2%) kallinemine;
07.95 - Gaasi (24,1%), üüri (6,0%) ja kommunaalteenuste (5,7%) kallinemine.

Dereguleeritud hindade suurimad tõusud:
09.94 - Vaba aja veetmisega seotud kulude kallinemine 22,9%;
09.95 - Vaba aja veetmisega seotud kulude kallinemine 12,6%;
10.95 - Vaba aja veetmisega seotud kulude kallinemine 13,3%.

Joonis 4. Suletud sektori reguleeritud ja dereguleeritud hindade kasv detsember 1993 - detsember 1995

Joonis 5. Suletud sektori administratiivselt reguleeritud ja dereguleeritud hindade kasv eelmise aasta sama kuu suhtes jaanuar 1994 - detsember 1995

Administratiivne hinnatõus oli seotud ka monopoolses seisundis olevate ettevõtetega, kes osutavad suletud sektoris eelkõige eluasemega seotud ja transporditeenuseid. Nimetatud teenuste kallinemine põhjustas 1995. aastal 46,4% tarbijahinna kasvust. Piirtariiflde kehtestamise või hinna kooskõlastamise eesmärk on muuta varem administratiivselt määratud hinnad nõudlust ja pakkumist reguleerivaiks tasakaaluhindadeks, mis katavad kõik tootmiskulud ning remondi ja investeerimise vajadused. Kapitalikulude kandmine toote või teenuse hinda koos tootja doteerimise lõpetamisega jätab mulje, et just see protsess on inflatsiooni veduriks. Näiteks peab üür pärast reformi lõpuleviimist sisaldama täielikke kulusid, nii et kaob vajadus remondikulude katmiseks elamuid haldavaid ettevõtteid doteerida. Põhimõtteliselt peaksid need ise olema võimelised kapitalimahutusi tegema. Paraku on tegelikud tulemused taotletuist erinevad, sest efektiivse hinnakitsenduse puudumine ei ajenda suletud sektori monopole oma tegevust ratsionaliseerima. Samuti puudub neil sund hinnakasvust saadud tulu investeerida, kuigi investeeringud võivad olla hinna tõstmise põhjenduseks.

Kaudsete maksude tõus ja tarbijahinna kasv

1995. aastal tingis aktsiisimäärade muutmine otseselt tarbijahindade 1,9%-lise kasvu, arvestamata vahetarbimise kallinemist.

Juulis toimunud alkohoolsete jookide aktsiisi tõstmine ei mõjutanud vägijookide hindu, detsembris aga tingis see koos kangete alkohoolsete jookide hinna kontrollimise kaotamisega nende 30%-lise kallinemise, mis tõstis tarbijahinda 0,7 protsendipunkti.

15. novembrist kahekordistunud mootorikütuse aktsiis põhjustas novembris-detsembris kütuse 30%-lise kallinemise ja tarbijahinna 0,6-protsendipunktise kasvu.

Kohalikud maksud THI kasvu 1995. aastal ei kiirendanud, sest need kas jõustati 1. jaanuarist 1996 või tehti seda üksnes väikelinnades ja valdades, mis avaldavad Eesti keskmistele hindadele väikest mõju.

Ehkki tubakatoodete maksumärgistamine maksumäärasid ei muutnud, võimaldas see sisse nõuda maksud, mis muidu oleks tasumata jäänud. Seetõttu tõstis maksumärgistamine ja kontrolli tõhustamine impordi üle märtsis tubakatoodete hinda 33,9%, põhjustades THI 0,6-protsendipunktise kasvu.

Kauba- ja teenuseagregaatidest kallinesid 1995. aastal enim eluasemega seotud kulutused ning alkohoolsed joogid ja tubakas. Kaalukamaiks tarbijahinna kasvu põhjustajaiks olid aga eluasemega seotud kulutused, toit ning transport ja side. Nende kallinemine põhjustas kokku 72,6% tarbijahinna kasvust (vt. tabel 8 Kauba- ja teenuseagregaatide hinnaindeksid ning nende osatähtsus THI kasvus 1995. aastal).

Tabel 8. Kauba- ja teenuseagregaatide hinnaindeksid ning nende osatähtsus THI kasvus 1995. aastal

 

Hinna-
indeksid

Hinnaindeksite
osatähtsus THI
kasvus (%)

Toit

1 187

26,2

Alkohoolsed joogid ja tubakas

1 394

6,3

Rõivad ja jalatsid

1 146

4,1

Eluase

1 450

32,8

Majapidamine

1 145

1,7

Tervishoid

1 300

2,2

Transport ja side

1 282

13,6

Vaba aeg

1 309

7,5

Muud

1 267

5,6

 

ELANIKE TULUD JA TARBIMINE

Nominaal- ja reaaltulu

Perede nominaaltulu suurenes 1995. aastal EMOR-i andmeil 34,5% ehk rohkem kui tarbijahinnaindeks ja moodustas keskmiselt 1243 krooni pereliikme kohta kuus. Brutotulu struktuur püsis suhteliselt stabiilne (vt. tabel 9 Brutotulu struktuur). Reaaltulu suurenes aastaga 4,7% (vt. joonis 6).

Tabel 9. Brutotulu struktuur (%)

 

1995

1994

Osatähtsuse
muut
protsendi-
punktides)

Kätte saadud töötasu

55,0

54,4

0,6

Tulu tootmistegevusest

3,7

5,7

-2,0

Tulu sotsiaalkindlustusest

12,9

12,8

0,1

Tulu raha paigutamisest

7,5

5,8

1,7

Muud tulud

5,4

5,2

0,2

Valuutatulud

0,8

1,2

-0,4

Maksud

14,7

14,9

-0,2

Brutotulu kokku

  100,0

  100,0

-


Joonis 6. Perede tulud (krooni pereliikme kohta) jaanuar 1994 - detsember 1995 (reaaltulu 1993. aasta jaanuari hindades)

Tulude kasv sõltus 1995. aastal eelkõige kätte saadud töötasu suurenemisest. Peaaegu sama kiiresti kui netopalk, kasvasid perede tulud sotsiaalkindlustusest (35,2%), mille põhiosa moodustavad pensionid. Kõige rohkem (73,2%) kasvas tulu raha paigutamisest. Tootmistegevusest saadud tulu kahanes isegi nominaalselt 12%. See oli seotud eelkõige põllumajandustulu osatähtsuse olulise langusega majapidamiste eelarvetes.

Tulude diferentseeritus vähenes pärast 1994. aasta kasvu peaaegu kogu 1995. aasta vältel[2] (vt. joonis 7) ning oli väiksem kui kahel eelnenud aastal (vt. tabel 10 Perede majandusliku ebavõrdsuse näitajad aastail 1993-1995). Perede kogutuludele mõjus nivelleerivalt sotsiaalkindlustusest saadud tulu. Neid peresid, kelle kuusissetulek pereliikme kohta jäi alla kehtinud miinimumpalga (450 krooni), oli 1995. aasta lõpul 6-8%.

Joonis 7. 12 kuu libiseva keskmisega silutud Gini koefitsient jaanuar 1994 - detsember 1995

Tabel 10. Perede majandusliku ebavõrdsuse näitajad aastail 1993-1995

 

1995

1994

1993

Gini koefitsient

0,359

0,379

0,371

X ja I tuludetsiili tulude suhe

11,9

12,8

12,3

Vaesema 40% perede tuluosa (%)

18,4

17,4

18,0

Jõukama 20% perede tuluosa (%)

44,1

45,9

45,4

 

Nominaal- ja reaalpalk

Sissetulekuid ja palku Eestis 1995. aastal iseloomustab joonis 8. Keskmine brutopalk kasvas 1995. aastal 1,37 korda: 1994. aastal oli see 1734 krooni, 1995. aastal 2375 krooni. Reaalpalga juurdekasv (igakuiste reaalpalga juurdekasvude keskmine eelmise aasta samade kuudega võrreldes) moodustas 1995. aastal 7%.

Joonis 8. Sissetulekud ja palgad Eestis 1995. aastal (krooni ühe palgasaaja kohta).

Pärast 1992. aasta rahareformi oli palgatase kõrgeim rahanduses, madalaim aga põllumajanduses. Palgad olid väikesed ka riigieelarvelistes asutustes (haridus, tervishoid jt.). Kuna neis töötab ligi 1/6 hõivatud elanikkonnast, on järgnevatel aastatel olnud pingelise riigieelarve tõttu seda mahajäämust raske likvideerida. 1995. aasta IV kvartalis oli riigi keskmine brutopalk 1994. aasta IV kvartaliga võrreldes 1,29 korda suurem. Põhitegevusalade lõikes oli brutopalga kasv sama aja jooksul riigi keskmisest suurem tervishoius ja sotsiaalhoolekandes (kasv 1,47 korda), hariduses (kasv 1,45 korda), metsamajanduses (kasv 1,36 korda) ning kinnisvara-, üürimis- ja äriteeninduses (kasv 1,34 korda).

Keskmine palk muutub ka hooajaliselt. Pärast detsembrikuist kõrgtaset, mis on saavutatud tänu aasta lõpul makstavatele lisatasudele, toimub jaanuaris langus oktoobri-novembri tasemele. Seejärel algab uus tõus, mis kulmineerub juunis puhkuseraha väljamaksmisega (vt. joonis 9).

oonis 9. Nominaal- ja reaalpalk jaanuar 1993 - detsember 1995 (%)

Eratarbimine

Kogu eratarbimine kasvas 1995. aastal 27,3% ja moodustas keskmiselt 1054 krooni pereliikme kohta kuus. Vaatamata reaaltulu ja reaalpalga kasvule kahanes reaaltarbimine (1993. aasta jaanuarikuu hindades) 0,8%. Selle põhjuseks olid tarbijahindade kasv ning suurenenud säästud. Aasta algul oli ka reaaltarbimine püsivalt suurem kui 1994. aasta vastaval perioodil, kuid aasta lõpul kahanes edu kiiresti.

Tarbimise struktuuris jätkus 1995. aastal toidukaupade osatähtsuse langus (vt. tabel 11 Tarbimise struktuur). Kiiremini kui vastava hüvisegrupi hinnamuut, kasvasid kulutused toidule ja garderoobikaupadele, suhteliselt kõige kiiremini aga alkoholile ja tubakale. Eluasemekulude osatähtsus suurenes kiiremini kui 1994. aastal, kuid perede endi poolt tehtud kulutused eluasemele kasvasid siiski tunduvalt vähem aastaga toimunud hindade tõusust. Oma rolli mängisid selles eluasemetoetused. 1995. aastal maksti elanikele toimetuleku- ja eluasemetoetusteks vastavalt 80 ja 259 miljonit krooni. Toimetulekutoetust anti 3,6%-le ja eluasemetoetusi 16,4%-le peredest.

Tabel 11. Tarbimise struktuur (%)

 

1995

1994

1993

Osatähtsuse
muut
1995/1994
(protsendi-
punktides)

Osatähtsuse
muut
1995/1993
(protsendi-
punktides)

Toit

37,8

39,0

40,8

-1,3

-3,0

Alkohol ja tubakas

3,7

3,2

3,4

+0,5

+0,3

Garderoobikaubad

8,5

8,4

8,1

+0,1

+0,4

Eluase

17,3

16,0

15,9

+1,3

+1,4

Transport

8,5

9,2

9,1

-0,7

-0,6

Muud kaubad ja teenused

24,2

24,2

22,7

0,0

+1,5

Kokku

100,0

100,0

100,0

-

-

 

Perede säästud 1995. aastal kasvasid: kui 1994. aastal säästeti 10,6% netotulust, siis 1995. aastal moodustas sääst 14 ja kogutarbimine 84,4%. Investeeringud kinnisvarasse moodustasid EMOR-i andmeil 1,6% netotulust.

VALITSUSSEKTOR

Eelarvepoliitika

1995. aastal järgis keskvalitsuse eelarvepoliitika varem püstitatud eesmärke, mis väljenduvad maksukoormuse stabiilsuse säilitamises ja kulude (v.a. edasilaenatavad välislaenud) katmises jooksvate tuludega. Neile põhimõtteile vastab ka välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise seadus. Selle kohaselt ei tohi aasta jooksul Valitsuse poolt võetavate ja garanteeritavate välislaenude kogusumma jooksval eelarveaastal ületada 15% ja kõigi välislaenude üldsumma 75% Riigikogu poolt jooksvaks eelarveaastaks kinnitatud riigieelarve tuludest. Neist kriteeriumidest lähtudes on Eesti Vabariik seni laenu võtnud tagasihoidlikult.

Eesti erastamismudeli järgi suunati ka 1995. aastal 50% erastamistuludest Hüvitusfondi - õigusvastaselt võõrandatud varade kompenseerimise katteks - ja 30% erastamise reservfondi - erastatavate ettevõtete saneerimiseks. Erastamisest laekunud summa oli suhteliselt tagasihoidlik ning võrdus 3%-ga kogu eelarvesüsteemi tuludest.

Kohalikud omavalitsused käsutasid 1995. aastal varasemast ulatuslikumalt kulude katteks laenu võtmist ja võlakirjade emiteerimist. Nende võlakirjad moodustasid ca 1/3 kõigist võlakirjaemissioonidest. Kohalike omavalitsuste osatähtsus pankade poolt kogu valitsussektorile antud laenudest moodustas aastavahetuse seisuga 99%.

1995. aastal jõudsid lõpule eeltööd Riigikassa osaliseks rakendamiseks. See institutsioon loob eeldused kulude ratsionaalsemaks jaotamiseks ka lühiajalises perspektiivis.

Eelarve struktuur

Eelarvesüsteemi tähtsaim element oli ka 1995. aastal riigieelarve, mille tuludest tehti eraldisi kohalikele omavalitsustele ja sotsiaalfondile, sest viimaste omatuludest neile pandud funktsioonide täitmiseks ei piisa. Võrreldes 1994. aastaga vähenes riigieelarve osatähtsus eelarvesüsteemi tuludes 59%-lt 52%-ni. Põhjuseks oli töötasu suurusega seotud isikutulumaksu ja sotsiaalmaksu laekumi kiirem kasv võrreldes riigieelarvesse laekuvate kaudsete maksude ning ettevõtte tulumaksuga (vt. tabel 12 Eelarvesüsteemi tulud ja kulud 1995. aastal ).

Tabel 12. Eelarvesüsteemi tulud ja kulud 1995. aastal (mln. kr.)

 

Riigi-
eelarve

Kohalikud
eelarved

Sotsiaal-
kindlustus

Ravi-
kindlustus

Kokku

Osatähtsus
omatuludest (%)

1995

1994

Ettevõtte tulumaks

1 049,65

 

 

 

1 049,65

6,26

8,70

Isikutulumaks

1 721,66

1 871,34

 

 

3 593,00

21,43

20,00

Käibemaks

4 112,46

 

 

 

4 112,46

24,53

27,70

Aktsiisimaksud

1 137,40

 

 

 

1 137,40

6,78

5,10

Sotsiaalmaks

 

 

2 917,05

2 164,67

5 081,72

30,31

28,70

Muud maksud ja tulud

888,33

364,42

208,77

332,03

1 793,55

10,70

9,80

Jooksvad tulud kokku

8 909,50

2 235,76

3 125,82

2 496,70

16 767,78

100,00

100,00

Tulude jagunemine (%)

53,13

13,33

18,64

14,89

100,00

 

 

Eelmise perioodi jääk

98,00

107,46

 

 

205,46

1,23

2,80

Tulud koos jääkidega

9 007,50

2 343,22

3 125,82

2 496,70

16 973,24

101,23

102,80

Riigieelarvest ümberjaotatavad tulud

-1 529,27

760,29

768,98

 

0,00

 

 

Tulud pärast ümberjaotamist

7 478,23

3 103,51

3 894,80

2 496,70

16 973,24

 

 

Tulude jagunemine pärast ümberjaotamist (%)

44,06

18,28

22,95

14,71

100,00

 

 

Laenud

 

256,85

76,44

 

333,29

1,99

0,50

Kulud kokku

7 322,92

3 269,43

3 747,96

2 131,39

16 471,70

98,23

96,70

Kulude jagunemine (%)

44,46

19,85

22,75

12,94

100,00

 

 

1995. aastaks küllalt täpselt koostatud majanduse arengu prognoos ja inflatsiooni alanemine tekitasid uudse olukorra, kus jooksvate tulude ülejääk 1994. aastaga võrreldes kujunes harjumatult väikeseks juba aasta algusest peale (vt. joonis 10, lk. 25). 1995. aastal vastu võetud kahe lisaeelarve maht moodustas esialgsest eelarvest vaid 1,3% (1994. aastal 22%). Erinevalt varasemast ajast kasutati 1995. aastal raha ümberjaotamiseks ka eelarveseaduse muutmist.

Joonis 10. Riigieelarve ja kohalike eelarvete tulude ülejääk kuludest jaanuar 1994 - detsember 1995 (mln. kr.)

Riigieelarve laekumine moodustas aasta lõpuks 100,2% plaanitust (1994. aastal 99,9%). Tänu keskmise palga oodatust kiiremale tõusule said mitmed kohalikud omavalitsused võimaluse võtta vastu isikutulumaksu enamlaekumisel põhinevaid lisaeelarveid. Lisaeelarve vormis suurendati ka ravikindlustuse vahendeid.

Maksusüsteemi muutuste mõju tuludele

Jätkus kaudsete maksude reformimine. Aasta jooksul laiendati käibemaksuvabade kaupade ja teenuste ringi, peamiselt riigiasutuste poolt tarbitavate või välismaiste organisatsioonide tagastamatu abi eest ostetud kaupade ja teenustega, samuti mõningate koolitarvetega. Erandkorras kasutati endiselt 0-maksumäära elanikele, eelarvelistele asutustele ning usuorganisatsioonidele müüdava soojusenergia ja kütuse puhul. Sellest hoolimata oli käibemaksu osatähtsus SKP-s endiselt suur, ulatudes 10%-ni.

1995. aastale oli iseloomulik aktsiisimaksude tõstmine (vt. Kaudsete maksude tõus ja tarbijahinna kasv, lk. 20). Kui varem oli aktsiiside tõstmine toimunud pigem pärast üldist hinnataseme muutumist, siis nüüd ennetas see oluliselt inflatsioonitempot. Aktsiiside järsu tõstmise üheks põhjuseks oli Valitsuse lubadus alandada 1996. aastast maksuvaba miinimumi suurendamise teel üksikisiku tulumaksu määra. 1995. aastal loobuti karusnaha aktsiisist ning uue maksuna kehtestati mootorsõidukite aktsiis. Kuna vastavalt Eesti seadustele ei maksta aktsiisiga maksustatavatelt toodetelt tollimaksu, muutus viimase osatähtsus riigieelarve tuludes varasemast väiksemaks ning 1. aprillist 1995 kehtestati kauba tollivormistuse eest riigilõiv. Sellest tulenevalt muutus valitsussektori tulude kirje "Maksed väliskaubanduselt" nullilähedaseks.

Kaudsete maksude reformimine muutis ka riigieelarve tulude struktuuri, sest tulumaksude puhul säilis varasem maksustamise kord (vt. joonis 11).

Joonis 11. Riigieelarve tulude struktuur 1995. ja 1994. aastal

1. jaanuarist 1995 jõustunud kohalike maksude seadus andis kohalikele omavalitsustele õiguse kehtestada 9 maksu (1%-line müügimaks jaekäibelt, isikumaks, juriidilise isiku kohalik tulumaks, reklaamimaks, tänavate sulgemise maks, sõidukimaks, paadimaks, loomapidamismaks ja lõbustusmaks). 1995. finantsaastal ei tõusnud kohalike maksude osatähtsus kohalike eelarvete omatuludes üle 0,4%. Levinumateks kohalikeks maksudeks olid tänavate sulgemismaks, reklaamimaks ja müügimaks.

Võrreldes 1994. aastaga kasvas 1995. aastal maksukoormuse suhe SKP-sse 37%-lt 38,5%-ni. Selle põhjuseks oli aktsiiside tõstmine ja isikutulumaksu maksuvaba miinimumi endine tase, mis inflatsioonilises keskkonnas samastub maksumäära tõstmisega.

Kulude struktuur

Range eelarvepoliitika tõttu on kulude struktuur tegevusalati püsinud viimastel aastatel suhteliselt stabiilne. Väikeriigi puhul on prioriteetseteks kuludeks sotsiaalsfäärile tehtavad kulutused. Nende osatähtsus riigieelarve ja kohalike eelarvete kuludes ulatus 1995. aastal 50%-ni, olles seega võrreldes 1994. aastaga isegi 2% suurem. Seejuures ei toimunud kasv enam majanduse arendamiseks tehtavate kulutuste, vaid halduskulude suhtelise vähenemise arvel. Majanduse arendamise kulude osatähtsus on samuti stabiliseerumas (vt. tabel 13 Riigieelarve ja kohalike eelarvete kulude struktuur).

Tabel 13. Riigieelarve ja kohalike eelarvete kulude struktuur (%)

 

1995

1994

1993

Osatähtsuse
muut
1995/1994
(protsendi-
punktides)

Osatähtsuse
muut
1995/1993
(protsendi-
punktides)

Sotsiaalsfäär

50

48

48

+2

+2

Majandus

21

21

26

0

-5

Korra- ja õiguskaitse

11

11

9

0

+2

Haldus

10

11

8

-1

+2

Riigikaitse

4

4

4

0

0

Muud

4

5

5

-1

-1

Kokku

100

100

100

-

-

Eelarve pingelisusest johtuvalt on stabiliseerunud ka kulude struktuur majandusliku otstarbe järgi (vt. tabel 14 Eelarvesüsteemi kulude struktuur majandusliku otstarbe järgi). Iseseisvuse taastamise esimestele aastatele iseloomulik eelarveliste investeeringute vähenemine on peatunud ja asendunud kasvuga. Organisatsioonilises mõttes aitavad sellele kaasa koos riigieelarvega välja töötatavad riiklike investeeringute programmid. 1995. aastal võeti vastu programm aastaiks 1996-1998, mis näeb ette suurendada investeeringuid 1996. aastal eelmise aastaga võrreldes 15%. Programmi nimetus on konkreetset sisu arvestades pisut liiga kõlav, kuna enamik summadest on kavas kulutada remonttöödeks ja pooleliolevate ehituste lõpetamiseks.

Tabel 14. Eelarvesüsteemi kulude struktuur majandusliku otstarbe järgi (% SKP-st)

 

1995

1994

1993

Osatähtsuse
muut
1995/1994
(protsendi-
punktides)

Osatähtsuse
muut
1995/1993
(protsendi-
punktides)

Töötasu

11,5

11,0

7,7

+0,5

+3,8

Tulusiirded

10,5

9,9

10,4

+0,6

+0,1

Investeeringud

2,9

1,3

1,6

+1,6

+1,3

Laenude teenindamine

0,3

0,3

0,1

0,0

+0,2

Subsiidiumid

0,5

0,9

1,5

-0,4

-1,0

Muud

14,0

16,5

18,7

-2,5

-4,7

Kokku

39,7

39,9

40,0

-0,2

-0,3

Investeeringuid infrastruktuuri suurendasid kõige enam kohalikud omavalitsused: 1995. aastal kasvas investeeringute osatähtsus kohalike omavalitsuste kuludes ligikaudu kaks korda. Seejuures kaeti 10% kohalike omavalitsuste kulutustest laenude arvel. Omavalitsuste tasandil oli eelarveaasta eripära see, et ta algas 1995. aasta 1. aprillil ja kestis erandina vaid 9 kuud. 1996. aastast on eelarveaasta ühitatud taas kalendriaastaga.

Riiklikud välislaenud

1995. aastal kasvas riiklike välislaenude kogusumma 1994. aastaga võrreldes 104,5 mln. USD ja väljamakstud riiklike laenude kogusumma 90,7 mln. USD võrra (vt. tabelid 15; älislaene iseloomustavad andmed 1995, ja 1994, aasta lõpu seisuga, ja 16). Peatähelepanu pöörati tuleviku seisukohalt olulistele investeeringutele infrastruktuuri. Kasutusvaldkonna järgi olid prioriteetsed energiamajanduse ümberkorraldamiseks ning side ja teede olukorra parandamiseks võetud laenud.

Tabel 15. Välislaene iseloomustavad andmed 1995, ja 1994, aasta lõpu seisuga (mln. USD, perioodi lõpu kursi järgi)*

 

1995

1994

Laenude kogusumma

444,8

340,3

 :  sh. IMF

93,1

61,1

 :  muud

351,7

279,2

Laenude väljamaksed

268,6

177,9

 :  sh. IMF-i vahenditest

93,1

61,1

 :  muudest vahenditest

175,5

116,8

Tegelik võlgnevus

260,0

174,9

Väljamaksed laenude kogusummast (ilma IMF-ita, %)

49,9

41,8

* 1995.a. 1 USD = 11,47 EEK
   1994.a. 1 USD = 12,39 EEK

Tabel 16. Välislaenud 1995. ja 1994. aastal (mln. USD, aasta keskmise kursi järgi)*

 

1995

1994

Väljamaksed (v.a. IMF)

56,4

39,3

Väljamaksed IMF-i vahenditest

31,7

0,0

Intressimaksed

17,8

6,7

Põhiosade tagasimaksed

5,6

3,7

Laenude teenindamise kulud

23,4

10,4

* 1995.a. 1 USD = 11,46 EEK
   1994.a. 1 USD = 12,97 EEK


1995. aasta lõpu seisuga oli ratifitseeritud laenulepingute põhjal riigi poolt võetud ja garanteeritud välislaenude kogusumma Eesti Panga päevakursi järgi 444,8 mln. USD, millest tegelikult oli välja makstud 268,6 mln. USD. Nende kahe näitaja suur erinevus peegeldab muu hulgas tõsiasja, et lepingute sõlmimisel ei ole pööratud piisavat tähelepanu raha kasutamiseks seatud tingimustele. Seetõttu on pärast lepingute jõustumist ilmnenud, et laenu otstarbele vastavaid projekte ei ole Eestis nii palju kui esialgu arvati.

Eesti riiklik laenukoormus on paljude üleminekumajandusega riikidega võrreldes suhteliselt väike - ca 7% SKP-st[3]. Madala laenukoormuse on taganud asjaolu, et praegused laenud on võetud viimase 3 aasta jooksul ning ligi 40% nendest on välja maksmata. Väike laenukoormus tõendab ühtaegu ka Eesti majanduse elujõudu. Laenude põhiline tagasimaksmine algab 1998. aastal. Andmed riigi poolt võetud ja garanteeritud laenude suuruse ja otstarbe kohta 1996. aasta 1. jaanuari seisuga on toodud tabelis 17 (Riigi poolt võetud ja garanteeritud välislaenud ja nende väljamaksed seisuga 1. jaanuar 1996).

Tabel 17. Riigi poolt võetud ja garanteeritud välislaenud ja nende väljamaksed seisuga 1. jaanuar 1996

 

Summa

Välja makstud

sh. 1995 aastal

Commodity Credit Corporation /teravilja ost/

10 mln. USD

10 mln. USD

 

Maailmapank (WB) /import/

28,6 mln. USD

28,6 mln. USD

 

Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD) /energeetika/

61 mln. DEM

33,5 mln. DEM

18,18 mln. DEM

Euroopa Liit (EU) /mitmesuguse otstarbega/

40 mln. ECU

20 mln. ECU

 

AB Svensk Exportkredit /mitmesuguse otstarbega/

10,5 mln. USD

10,5 mln. USD

 

Jaapani Ekspordi- ja Impordipank (JEXIM) /import/

1 911,2 mln. JPY

1 911,2 mln. JPY

533 mln. JPY

Austria Vabariik /side, kommunikatsioonid/

16 mln. ATS

16 mln. ATS

 

Finnish Exportcredit Ltd. /sidevõrgud/

2,1 mln. USD

2,1 mln. USD

 

WB /teede remont/

12 mln. USD

7,64 mln. USD

7,64 mln. USD

WB /küttesüsteemide rekonstrueerimine/

38,4 mln. USD

11,43 mln. USD

10,83 mln. USD

Euroopa Investeerimispank (EIB) ja WB /
küttesüsteemide rekonstrueerimine/

7 mln. ECU

3,5 mln. ECU

3,5 mln. ECU

Rahvusvaheline Arvelduspank (BIS) ja WB /
küttesüsteemide rekonstrueerimine/

10 mln. USD

2,54 mln. USD

1,36 mln. USD

WB /tervishoid/

18 mln. USD

 

 

WB /pangandus/

10 mln. USD

 

 

EIB /lennujuhtimissüsteemid/

20 mln. ECU

3 mln. ECU

3 mln. ECU

AS Exportfinans /sidevõrgud/

3,15 mln. USD

 

 

WB /keskkonnakaitse/

2 mln. USD

 

 

Finnish Exportcredit Ltd. /edasilaen pankadele/ (G)**

46,9 mln. FIM

46,9 mln. FIM

9 mln. FIM

USA Põllumajandusministeerium /puuvilla ost/ (G)

4,85 mln. USD

4,85 mln. USD

 

EBRD /Tallinna lennuvälja rekonstrueerimine/ (G)

14,2 mln. USD

10,86 mln. USD

8,85 mln. USD

EBRD /veemajandus ja keskonnakaitse/ (G)

28,7 mln. USD

 

 

IMF-i vahendid

 

 

 

Tugilaen (SBA) (G)

39,525 mln. SDR

39,525 mln. SDR

9,225 mln. SDR

Majanduse arendamise sihtlaen (STF)

23,25 mln. SDR

23,25 mln. SDR

11,625 mln. SDR

* Rahandusministeeriumi andmed
** välja makstud summa on arvestuslik, kuna laenu maksti välja FIM-ides, DEM-ides ja USD-ites
(G) - Eesti Vabariigi Valitsuse poolt garanteeritud laen

Pankade laenuressursi suurendamiseks on riik ca 13% riiklike välislaenude väljamaksetest neile edasi laenanud. IMF-ilt saadud laen on läbi suuremate kommertspankade läinud ettevõtluse, kaubanduse, teeninduse jm. sektorite arendamiseks.

[1] Ettevõtete säästu lõplikud andmed selguvad 1996. aasta teisel poolel, pärast auditeeritud bilansside analüüsi.
[2] Gini koefitsiendi väärtus O näitab maksimaalset võrdsust ja 1 maksimaalset ebavõrdsust.
[3] Kõik SKP-ga seotud näitajad aruandes põhinevad Eesti Panga esialgsel hinnangul. Riigi Statistikaameti ametlikud andmed selguvad hiljem.