MAJANDUSKESKKOND

Reformid

Rahareformiga käivitunud laiaulatuslikud ja järjekindlad reformid on viimaste aastate vältel oluliselt muutnud Eesti majanduskeskkonda. Hindade ja väliskaubanduse liberaliseerimine, makromajandusliku stabiilsuse suurenemine, erasektori osatähtsuse kasv ning turumajanduslike institutsioonide tugevnemine on loonud aluse efektiivse majandussüsteemi tekkele ning kujundanud eeldused pikaajaliseks ja stabiilseks majanduskasvuks. Majanduskeskkonna arengus on kesksel kohal olnud valuutanõukogu raamistikus teostatav rahapoliitika, institutsionaalsed reformid ning avatud väliskaubandus. Majanduse ümberkorraldamisele suunatud abinõude tulemusena on Eestist kujunenud turumajandusele orienteeritud riik, mida iseloomustavad stabiilne ja läbipaistev majanduspoliitiline raamistik, välismajandussuhete suur osatähtsus ning vähenev riiklik sekkumine majandusellu.

Välismajandussuhete avatus avaldub kaubavahetuse ja kapitali liikumise piirangute puudumises. Palgakujundust, väliskaubandust ja uute ettevõtete asutamist takistavaid piiranguid on suhteliselt vähe ja nende mõju on tühine. Samuti on vaba enamiku hüviste hinnakujundus. Valitsus reguleerib ja kooskõlastab maa, põlevkivi, elektrienergia, kasvava metsa, ravimite, ravikindlustuse meditsiiniteenuste ning mõningate transpordi-, side- ja kommunaalteenuste hindu.

Oluliselt on Eesti majanduskeskkonda kujundanud omandireform. Selle tulemusena on valdav osa majandustegevusest koondunud erasektorisse, mille osatähtsus sisemajanduse koguproduktist ulatub kahe kolmandikuni. Rahvamajanduse suurimas majandusharus - tööstuses - moodustas erasektor 1996. aasta keskel üle kahe kolmandiku.

Teostatava erastamisprogrammi eesmärgiks on olnud sellise omanikeringi kujundamine, kes omaksid piisavalt vahendeid ettevõtete rekonstrueerimiseks ja suudaksid tagada nende efektiivse juhtimise. Sellise erastamiskontseptsiooni sihikson turukonkurentsi tugevdamine, ettevõtete majandustegevuse tõhustamine ning turumajanduslike institutsioonide arengu kiirendamine.Seetõttu on enamik erastatavaist ettevõtteist müüdud tuumikinvestoritele. Käesolevaks ajaks on erastatud enamik riigi omanduses olnud ettevõtteid (vt. tabel 5 Erastamise areng 1994 - 30. september 1996). 1996. aastal algas erastamisprogrammi viimane etapp - suuremate infrastruktuuri ettevõtete privatiseerimine. Samas hakkasid endast märku andma raskused mõnedes ettevõtetes, mis ei olnud erastamise käigus sattunud piisavalt pädevate omanike valdusse.

Tabel 5. Erastamise areng 1994 - 30. september 1996

Omandi kuuluvus

Aeg

Netokäive (%)

Riigi- ja munitsipaalomand

1994

31,9

 

1995

24,1

 

1.9.96

13,8

Eesti eraomand

1994

64,4

 

1995

69,7

 

1.9.96

67,4

Välisomand

1994

3,7

 

1995

6,2

 

1.9.96

18,8

Pankrotte oli 1996. aastal suhteliselt vähe, kuna aga mõned neist hõlmasid väikeste asulate peamisi tööandjaid, siis põhjustasid pankrotid kohati tugevaid sotsiaalseid pingeid, mis nõudsid valitsuse sekkumist.

Omandireformi kiiret teostamist on takistanud maareformi aeglus. See võib vähendada välismaiseid otseinvesteeringuid, sest potentsiaalsed välisinvestorid vajavad uute objektide rajamiseks seni hoonestamata alasid. Et maaomandi üleminek tootjaile suurendab ettevõtete krediidikõlblikkust, põhjustab maareformi venimine Eesti ettevõtete konkurentsivõime mõningast langust. Ka põllumajandusreformi elluviimine pole toimunud piisavalt kiiresti.

1996. aastal olid majanduskeskkonda mõjutavad struktuursed ja institutsionaalsed muutused eelnenud aastaist väiksemad. Peamiselt oli see tingitud objektiivsetest põhjustest. Üleminekuprotsessi tulemusena on üldjoontes välja kujunenud turumajanduse tingimustele vastav ning rahvusvahelist majanduskeskkonda arvestav majandusstruktuur. Seetõttu olid ka struktuuri teisenemisega seotud majandusprotsessid väiksema mõjuga kui eelnenud aastail. Intensiivistus aga Eesti seadusandluse kohandamine Euroopa Liidu nõuetega.

Majanduse püsivaks arenguks vajalikud institutsionaalsed reformid - õigus- ja finantssüsteemi ning valitsussektori ümberkorraldamine - on ootuspäraselt kujunenud aeganõudvaiks. Kui majanduse põhialuste vastavusseviimine turumajandusega teostati 2-3 aastaga, siis õigussüsteemi ja valitsussektori reform on viis aastat pärast radikaalsete muudatuste alustamist veel poolel teel. Maksusüsteemi ümberkujundamisel, mille käigus suurendati maksude kogumise efektiivsust ja loodi lihtne ning proportsionaalne süsteem, on toimunud edasiminek, kuid riigi ametnikkonna tegevuse tulemuslikkuse suurendamisel, sotsiaalkindlustusreformide teostamisel ning valitsustasandite omavaheliste suhete korrastamisel on tulemused tagasihoidlikud. Suhteliselt kiiremini on toimunud finantssektori reform, mille tulemusel on tekkinud elujõulised pangad ning loodud tingimused muude finantsvahendajate arenguks.

REAALMAJANDUSE ARENG

Majanduskasv

1996. aastal jätkus Eesti majanduses stabiliseerumine. Selle oluliseks tulemuseks oli inflatsioonitempo alanemine. Langesid ka laenude ja hoiuste nominaalsed intressimäärad. Paraku suurenes esmajoones kohalike omavalitsuste aktiviseerunud laenutegevuse tulemusena üldvalitsuse[1] eelarvepuudujääk. Mitmed Eesti ettevõtted rajasid tütarettevõtteid, filiaale ja müügiesindusi väljapoole Eestit. Varasuvel suhteliselt loiult käivitunud Tallinna Väärtpaberibörs aktiviseerus aasta lõpus ja muutus käibelt Baltimaade suurimaks.

Kapitali intensiivse sissevoolu toel suurenes nõudlus importkauba järele ning kasvas väliskaubandusbilansi ja maksebilansi jooksevkonto puudujääk. Kaubandusbilansi defitsiiti (27% SKP-st) suurendas ka 1996. aasta IV kvartalis toimunud tolliladustamise eeskirjade muutus ning varem ladudesse sisseveetud kaupade arvelevõtmine.

Hinnastabiilsuse kasv ja Eesti majanduse usaldusväärsuse tõus on loonud nii avalikule sektorile kui ka pankadele avarama juurdepääsu rahvusvahelisele raha- ja kapitaliturule. Üldvalitsusele ja Eesti pankadele väljastatud soodsad laenud viitavad sellele, et riigi riskitaset peetakse suhteliselt madalaks.

Majanduspoliitika olulisemaks tulemuseks on kujunenud püsiv majanduskasv, mis jätkus ka 1996. aastal. Seda vaatamata aasta algusele, mis ei olnud Eesti majandusele edukas. Riigi Statistikaameti (RSA) andmeil ületas I kvartali sisemajanduse koguprodukt 1995. aasta sama kvartali mahu vaid 0,3%. Järgmistes kvartalites majanduse kasvutempo tõusis. Esimeses kolmes kvartalis kokku kasvas SKP tegelikes hindades eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 3,1%[2]. Mitmesugused kaudindikaatorid viitavad sellele, et arengutempo tõus jätkus ka IV kvartalis.

Sisemajanduse koguprodukti ja majanduskasvu kujunemisel on olulised kogunõudluse ja -pakkumisega seotud tingimused. Nii näiteks on Eesti kui avatud majandusega riigi jaoks lisaks sisemaisele nõudlusele tähtis ka piisav välisnõudlus kodumaiste hüviste järele. Seega peegeldab üldine majandusareng (sh. SKP) neid protsesse, mis tulenevad ning on tingitud nõudluse ja pakkumise vahekorrast majanduses.

Kodumaine nõudlus

Kodumaine nõudlus moodustas 1996. aastal 60% kogunõudlusest (1995. aastal 59%). Suurenes avaliku sektori lõpptarbimine, samuti kasvasid avaliku sektori investeeringud. Kui avaliku sektori kõigi kulutuste nominaalkasv moodustas 29%, siis investeeringud suurenesid 33% (SKP kasvas nominaalselt 23%). Avaliku sektori kulutuste kasvu finantseerimisel omasid suurt tähtsust kohalike omavalitsuste poolt korraldatud võlakirjaemissioonid, millega laenati raha nii sise- kui ka välisturgudelt.

Kiiresti suurenesid investeeringud ja eriti kapitali kogumahutus põhivarasse. Eesti majandust iseloomustab investeeringute suur osatähtsus SKP-s (I poolaastal 27,6%, sealhulgas kapitali kogumahutus põhivarasse 24,6%).

Ettevõtted finantseerisid investeeringuid peamiselt omavahenditest. Nii näiteks rahastati töötlevas tööstuses 1996. aasta 9 kuu jooksul pangalaenudest vaid 20% investeeringutest. Siiski kasvas 1996. aastal märgatavalt pangalaenude osatähtsus korporatiivses sektoris, kus need kompenseerisid välismaiste otseinvesteeringute kahanemist.

1996. aasta investeeringutest tehti 21% transporti, sidesse ja laomajandusse, 20% töötlevasse tööstusse ja18% riigivalitsemisse ja -kaitsesse ning sotsiaalkindlustusse.

1996. aastal kulutati 33% põhivarasse mahutatud vahenditest ehitiste rajamiseks ja soetamiseks, 44% seadmete, masinate, inventari ja transpordivahendite ostuks ning 22% remondiks ja restaureerimiseks. Seejuures moodustas seadmete osatähtsus kapitali kogumahutusest töötlevas tööstuses 53%, transpordis, laomajanduses ja sides 58% ning mäetööstuses 87%.

Korporatiivse sektori kasumlikkus 1996. aastal kasvas. Üheksa kuu andmed viitavad ettevõtete kasumi suurenemisele tänu kulude kokkuhoiule ning tootmise tasuvuse kasvule. RSA poolt avaldatud ettevõtete finantsnäitajate andmeil kasvas tootmistegevuse rentaablus[3] I kvartali 11,95 sendilt II kvartalis 12,8 sendini ja III kvartalis 12,98 sendini tulemi 1 krooni kohta.

Ettevõtluse finantseerimisel kasutati lisaks omavahenditele ka muid, sh. välissektori vahendeid. Kui 1995. aastal oli finantssektori osatähtsus olnud välissektori omast tunduvalt väiksem, siis 1996. aastal muutus olukord vastupidiseks. Välissektori osatähtsuse vähenemine oli tingitud Eestisse tehtud otseinvesteeringute kahanemisest võrreldes 1995.aastaga 2312,9-lt miljonilt kroonilt 1665,7 miljoni kroonini. Kasvasid välismaised portfelliinvesteeringud - 1995. aastal olid need 127,3 miljonit krooni, 1996. aastal aga 2430,3 miljonit krooni. Oluliselt suurenesid ka ettevõtete pangalaenud. Nende kasvu taga on lisaks kodumaiste ressursside suurenemisele ka pankadesse suubunud välismaised krediidiliinid. Pangad suunasid väliskrediidid eelkõige ekspordile orienteeritud firmadesse ning väikestesse ja keskmise suurusega ettevõtetesse.

Välismaine nõudlus: eksport

1996. aastal suurenes kaupade eksport jooksvates hindades 24,6 miljardi kroonini ehk 16,9% võrreldes 1995. aastaga. Ekspordi nominaalne kasvutempo langes - 1995. aastal oli kasv olnud 24,2%. Selle üheks põhjuseks oli ekspordihindade tõusu aeglustumine: 1996. aastal kallinesid ekspordihinnad 11,3%, 1995. aastal 15,1%. Sealjuures mitme kauba ekspordihind odavnes.

Eesti ekspordihindade langus loomsete toodete ja toiduainetööstuse toodangu osas oli 1996. aasta jooksul samasuunaline toiduainete hindade langusega maailmaturul. Ka puidu ja puidutoodete ekspordihindade 3,9%-line langus 1996. aastal ühtis maailmaturu hindade muutumise üldise trendiga. Tuleb aga silmas pidada hindade muutumist Eesti peamiste kaubanduspartnerite juures. Suur osa eksporditavaist toiduaineist müüakse Venemaale, kuid sealse turu hinnataseme muutus ei pruugi päris täpselt ühtida maailmaturu hindade muutumisega. Puidu ja puidutoodete puhul, mida müüakse peamiselt Põhjamaadesse, on seos maailmaturu hindadega tugevam.

Eeltoodud hinnamuutused ongi osaliselt põhjuseks, miks loomsete toodete eksport kahanes 1996. aastal ca 45 miljoni krooni võrra (ligikaudu 3% 1995. aasta nominaalsest loomsete toodete ekspordist). Samal ajal muude toiduainete osas hinnad aasta jooksul küll langesid, ekspordi nominaalne maht aga isegi kasvas (üle 470 miljoni krooni ehk 32%).

Puidu töötlemisel, kus ekspordiks läks 2/3 toodangust, kahandas maailmaturu- ja ekspordihindade langus tootmise rentaablust: 1995. aasta III kvartali käibe kogurentaablus oli 11,5%, 1996. aasta III kvartali oma 8,0%. Paberi ja paberitoodete tootmisel suurenes aga maksustamiseelne kahjum.

Toodud näited osundavad ühelt poolt raskustele, mis tekkisid ettevõtteil ekspordi ja müügimahu säilitamisel kahanevate realiseerimishindade tingimustes. Teisalt näitab aga keerulisemates tingimustes toimunud ekspordi- ja tootmismahu suurenemine, et kasvanud on tootmise efektiivsus.

Nii kaupade ekspordi kui ka impordi intensiivse kasvu periood langes IV kvartalisse, mil eksport suurenes eelmise kvartaliga võrreldes 28%, import 36% ja väliskaubanduse puudujääk 50%. Selle üheks põhjuseks tuleb pidada muudatusi tollieeskirjades, mis jõustusid 1. oktoobrist 1996[4]. Selle kuupäevani võis transiitkaupa vastavalt Tolliseadusele hoida avalikus tollilaos kuni 1 aasta (nn. katkestatud transiit), ilma seda tolliladustamisprotseduuri alusel arvele võtmata. Alates 1. oktoobrist tuleb see kaup vastava tolliprotseduuri järgi arvele võtta, juba laos olev taasväljaveetav kaup aga taasväljaveoprotseduuri alusel välja vedada või 1. jaanuariks 1997 tolliladustamisprotseduuri alusel ümber vormistada. Eestit transiidina läbiv uute määruste järgi vormistatud kaup suurendaski oluliselt nii eksporti kui ka importi.

Eesti ekspordi struktuuris 1996. aastal suuri muudatusi ei toimunud. Tähtsaimad eksportkaubagrupid olid garderoobikaubad, toidukaubad, masinad ja seadmed ning puit, paber ja neist valmistatud tooted (vt. tabel 6 Üldekspordi struktuur kaubagruppide lõikes 1994-1996).

Tabel 6. Üldekspordi struktuur kaubagruppide lõikes 1994-1996

 

Eksport (mln. kr.)

Osatähtsus (%)

1996/1995
%

1994

1995

1996

1994

1995

1996

Toidukaubad

3 758,8

3 451,8

3 939,6

22,2

16,4

16

14,1

Mineraalsed tooted

1 383,2

1 708,1

1 784,6

8,2

8,1

7,3

4,5

Keemiatööstuse tooted

1 452,1

2 159,2

2 716,8

8,6

10,3

11,1

25,8

Garderoobikaubad

2 783,5

3 391,1

4 241,4

16,4

16,1

17,3

25,1

Puit, paber ja tooted nendest

1 868,3

2 835,7

3 110,8

11

13,5

12,7

9,7

Metallid ja metallitooted

1 350,3

1 438,3

1 538,0

8

6,8

6,3

6,9

Masinad ja seadmed

1 573,7

2 744,6

3 326,3

9,3

13

13,5

21,2

Transpordivahendid

1 288,1

1 460,7

1 582,3

7,6

6,9

6,4

8,3

Mööbel jm.

920,0

1 197,3

1 494,7

5,4

5,7

6,1

24,8

Muud tööstuskaubad

563,3

653,0

851,7

3,3

3,1

3,5

30,4

Kokku

16 941,2

21 039,8

24 586,2

100

100

100

16,9

Pidevalt suureneb töödeldud kaupade väljaveo osatähtsus üldekspordis. 1996. aastal oli see 19,7%. Masinate ja seadmete 1996. aasta koguekspordist moodustas töödeldud kaupade väljavedu 60%, garderoobikaupade puhul oli töötluse osatähtsus 42%. Üldeksport jagunes peamiste tolliprotseduuride lõikes järgmiselt: Eesti kaupade väljavedu ehk nn. Puhas eksport 62,7%, töötlus 19,7%, tollilaod 14,3%. Andmed Eestitähtsamate ekspordipartnerite kohta on toodud tabelis 7: Eesti tähtsamad ekspordipartnerid 1994-1996.

Tabel 7. Eesti tähtsamad ekspordipartnerid 1994-1996

 

Eksport (mln. kr.)

Osatähtsus (%)

1996/1995
%

1994

1995

1996

1994

1995

1996

Soome

3 021,5

4 520,3

4 502,3

17,8

21,5

18,3

-0,4

Venemaa

3 916,9

3 705,1

4 097,6

23,1

17,6

16,7

10,6

Rootsi

1 836,8

2 279,6

2 816,0

10,8

10,8

11,5

23,5

Läti

1 393,1

1 577,4

2 056,1

8,2

7,5

8,4

30,3

Saksamaa

1 155,1

1 518,7

1 716,9

6,8

7,2

7

13

Leedu

918,2

988,7

1 429,3

5,4

4,7

5,8

44,6

Ukraina

519,2

789,5

1 256,5

3,1

3,8

5,1

59,1

Taani

574,1

691,3

877,8

3,4

3,3

3,6

27

Suurbritannia

471,4

688,2

784,9

2,8

3,3

3,2

14,1

Holland

532,8

980,6

724,8

3,1

4,7

2,9

-26,1

USA

308,9

503,3

548,5

1,8

2,4

2,2

9

Valgevene

346,3

526,2

486,1

2

2,5

2

-7,6

Norra

252,7

389,1

365,8

1,5

1,8

1,5

-6

Belgia

183,5

189,3

297,7

1,1

0,9

1,2

57,3

Poola

115,6

242,9

291,3

0,7

1,2

1,2

19,9

Prantsusmaa

76,9

159,7

276,3

0,5

0,8

1,1

73,1

Šveits

77,1

55,5

274,9

0,5

0,3

1,1

395,3

Itaalia

148,9

177,6

236,2

0,9

0,8

1

33

Muud

1 092,0

1 056,9

1 547,2

6,4

5

6,3

46,4

Kokku

16 941,2

21 039,8

24 586,2

100

100

100

16,9

Eesti teenuste eksport suurenes 1996. aastal 33%, moodustades umbes poole kaupade ekspordi mahust. Analoogiliselt 1995. aastaga suurenes teenuste eksport peamiselt tänu veo- ja reisiteenusteekspordi kiirele kasvule. Ligi pool veonduse ekspordist langes kaubaveoteenuste arvele. Selle teenuseliigi eksport jõudis viimase paari aasta kõrgeimale tasemele, suurenedes 1995. aastaga võrreldes 29%. Kasv saavutati tänu mere- ja maismaavedudele.

Reisijateveoteenuste eksport moodustas veoteenuste koguekspordist 18%. 1996. aastal see mõnevõrra vähenes. Kuigi suveperioodil jätkus välisturistide arvu kasv, suurenes nende teenindamisel mitteresidentsete laevafirmade osatähtsus, mida võiski eeldada.

Muude veoteenuste (sadama-, lennuvälja-, navigatsiooni-, stividori, lao-, punkerdamise jm. teenused) eksport moodustas veonduse koguekspordist 34%.

Suurimaks teenuste ekspordiartikliks olid reisiteenused, mille eksport kasvas 1995. aastaga võrreldes 43% ja ulatus 5,8 miljardi kroonini. Reisiagentuuride poolt osutatud teenuste eksport moodustas turismiteenuste ekspordist ligikaudu 4%. Ülejäänud osa langes turistide ja ühepäevakülastajate Eestis tehtud kulutuste arvele.

Muude teenuste eksport suurenes 1996. aastal 32%.

Kodumaine pakkumine

Kodumaise pakkumise osatähtsus kogupakkumises kahanes 1993. ja 1994. aastal. Olukord stabiliseerus 1995. aastal. 1996. aastal ulatus kodumaise pakkumise osatähtsus esialgseil hinnanguil 53%-ni.

Kiiresti kasvas sisemajanduse koguprodukt 1996. aastal kinnisvara- ja üürimisteeninduses, ehituses, transpordis, hulgi- ja jaekaubanduses ning finantssektoris. Suhteliselt suur oli kasv ka mäetööstuses ning soojusenergia tootmises, kus eriti aasta esimesel poolel suurendas nõudlust külm talv. Loetletud tegevusalad olid suunatud peamiselt kohaliku siseturu nõudluse rahuldamisele.

Töötleva tööstuse müügimaht võrreldavates hindades jäi reaalekspordi kasvu pidurdumise tõttu 0,4% 1995. aasta tasemest väiksemaks (vt. joonis 1). Jätkuvalt kahanes toiduainete ja jookide tootmine, samuti vähenes 1996. aastal riietusesemete ning masinate ja seadmete tootmine. Nende harude arengus oli suur osa ekspordil - 1996. aasta esimese 9 kuuga veeti välja kolmandik toiduainete ja jookide, kaks kolmandikku riietusesemete ning masinate ja seadmete toodangust. Kokku eksporditi 1996. aasta kolme esimese kvartali jooksul ligi 48% töötleva tööstuse toodangust (39% kogu tööstustoodangust). Ekspordi suur osatähtsus mitme töötleva tööstuse allharu toodangu müügis teeb need harud sõltuvaks välisnõudlusest, mis on väikese avatud majanduse iseloomulik joon.

Joonis 1. Tööstuse müügimahud 1994 - 1996 (mln. kr., 1995. a. hindades, allikas: Riigi Statistikaameti igakuine väljavõtt)

Töötleva tööstuse allharudest olid edukamad puidu töötlemine ning tselluloosi ja paberi tootmine, samuti mööblitööstus. Kuid siingi tunnetasid tootjad raskusi seoses maailmaturu hindade madala tasemega. Ka puidu- ja paberitööstuse toodangu müügist moodustas eksport umbes kaks kolmandikku.

Vaatamata töötleva tööstuse müügimahtude väiksele kahanemisele saavutati mäetööstuse ja energeetika arvel tööstuses kokku siiski 1,1%-line müügimahu kasv (võrreldavates hindades). Samal ajal kahanes tööstuses rakendatud töötajate arv, mis tõstis märgatavalt tootlust. 1996. aasta III kvartalis valmistati tööstustoodangut 1 töötaja kohta võrreldavates hindades 13,8% rohkem kui 1995. aastal samal ajal. Mäetööstuses ja töötlevas tööstuses suurenes tootmistegevuse rentaablus 1996. aasta teises-kolmandas kvartalis 16,7%-ni.

1996. aastal aeglustus tööstustoodangu tootjahindade kasv: toojahinna muut eelmise aasta suhtes oli 1996. Aastal 14,9%, 1995. aastal 25,6%. Kuna Eesti tööstustoodangust läheb suhteliselt suur osa ekspordiks, siis sarnanevad tootjahinna muutused ekspordihinna muutustele. Näiteks 1996. aastal alanesid piima- ja puidutoodetel nii ekspordi- kui ka tootjahinnad. Sarnasust võib seletada ekspordi suure osatähtsusega: 9 kuu andmeil oli piimatoodete ekspordi osatähtsus nende kogumüügis 41,5%, puidutoodetel 66,6%.

Energeetika ja mäetööstuse toodete tootjahinnad kasvasid 14,2%.

Kuigi põllumajanduses jätkus languse tendents, oli märgata selle pidurdumise märke. Kahanes küll loomade ja lindude kokkuost ja loomade arv, samas aga suurenes piima kokkuost (ligi 4%). Ka teraviljasaak kujunes 1996. aastal ligi viiendiku võrra suuremaks kui 1995. aastal. Piima ja teravilja tootmine hakkab stabiliseeruma, liha tootmisel aga langus esialgu jätkub.

Edukas oli 1996. aasta transpordis. Näiteks Tallinna sadamat läbinud reisijate arv suurenes 10% ning laadimistööde maht 7,5%. Kasvas ka lennutranspordiga veetud reisijate arv ning kaupade kogus. Vaatamata ehitusmahu üldisele kasvule kahanes jätkuvalt aga ehitatud eluruumide arv.

Välismaine pakkumine: import

Kaupade ja teenuste impordi osatähtsus kogupakkumises oli 1993. aastal 42%, 1994. aastal suurenes see 47%-ni. 1995. aastast hakkas impordi osatähtsus kahanema. Selle tendentsi peatas suur kaupade sissevedu tolliladudesse 1996. aasta IV kvartalis.

Eesti väliskaubanduses on suhteliselt suur osatähtsus kaupade impordil töötlemiseks Eestis ja selle toodangu reekspordil pärast töötlemist. 1996. aastal kasvas kaupade sissevedu töötlemiseks nominaalselt 8%, samal ajal kui koguimport suurenes 26%.

Eesti siseturu vajadusteks 1996. aastal imporditud kaupade maksumus ületas 5,5 miljardi krooni võrra (25,4%) 1995. aasta vastava mahu. Selline kasvutempo oli lähedane sisemajanduse koguprodukti nominaalkasvule.

Rohkem kui kahekordselt suurenes aga imporditud kaupade tolliladustamine, mis viitab transiitveoste vahendamise osatähtsuse kasvule Eesti majanduses. Tollilattu imporditud kaupade osatähtsus koguimpordis tõusis 17%-ni (1995. aastal 10,5%). Samas suurenes tollilattu imporditud kaupade reeksport 76% ja moodustas 14,3% Eesti 1996. aasta ekspordi kogumahust (1995. aastal 9,5%). Oma osa tolliladustamise osatähtsuse tõusul Eesti väliskaubanduses oli 1996. aasta IV kvartalis toimunud ladustamiseeskirjade muutumisel.

Eesti krooni reaalkursi muutused arenenud tööstusriikide valuutade suhtes ei olnud impordi kiire kasvu põhjuseks. USA dollari kallinemisest tulenevalt oli Eesti krooni efektiivse reaalkursi alusindeks 1996. aasta lõpus isegi madalam kui I kvartalis. Reaalkursi odavnemine pidanuks pigem importi pidurdama ja eksporti soosima. Tegelikult olid impordi ja ekspordi arengutendentsid vastupidised.

1996. aastal oli tähtsaimaks importkaubagrupiks masinad ja seadmed. Olulist osa etendasid ka toidukaubad, keemiatööstuse tooted ja garderoobikaubad (vt. tabel 8 Üldimpordi struktuur kaubagruppide lõikes 1994-1996) Tähtsamateks struktuurimuutusteks oli toidukaupade, keemiatööstuse toodete ning metallide ja metallitoodete osatähtuse suurenemine. Mineraalsete toodete impordi osatähtsus vähenes 1995. aasta 11,5%-lt 1996. aastal 9,7 %-ni.

Tabel 8. Üldimpordi struktuur kaubagruppide lõikes 1994-1996

 

Import (mln. kr.)

Osatähtsus (%)

1996/1995
%

1994

1995

1996

1994

1995

1996

Toidukaubad

3 451,6

4 134,5

5 993,8

16

14,2

15,6

45

Mineraalsed tooted

3 034,7

3 341,5

3 727,2

14,1

11,5

9,7

11,5

Keemiatööstuse tooted

2 473,4

3 652,1

5 257,0

11,5

12,5

13,7

43,9

Garderoobikaubad

2 746,0

3 633,0

4 445,8

12,8

12,5

11,6

22,4

Puit, paber ja tooted nendest

869,9

1 424,7

1 815,5

4

4,9

4,7

27,4

Metallid ja metallitooted

1 278,0

2 061,7

3 010,9

5,9

7,1

7,8

46

Masinad ja seadmed

4 242,9

6 274,9

8 394,9

19,7

21,6

21,9

33,8

Transpordivahendid

1 850,1

2 308,1

2 862,1

8,6

7,9

7,5

24

Mööbel jm.

596,8

850,4

1 054,5

2,8

2,9

2,7

24

Muud tööstuskaubad

991,9

1 419,7

1 805,2

4,6

4,9

4,7

27,2

Kokku

21 535,3

29 100,7

38 366,9

100

100

100

31,8

Eesti nelja suurima impordipartneri järjestus 1996. aastal võrreldes kahe eelnenud aastaga ei muutunud (vt. tabel 9 Eesti tähtsamad impordipartnerid 1994-1996). Eestisse kaupade sisseveo mahult oli esikohal Soome, järgnesid Venemaa, Saksamaa ja Rootsi. Soome ja Venemaa osatähtsus Eesti impordi struktuuris 1996. aastal vähenes.

Tabel 9. Eesti tähtsamad impordipartnerid 1994-1996

 

Import (mln. kr.)

Osatähtsus (%)

1996/1995
%

1994

1995

1996

1994

1995

1996

Soome

7 988,7

11 235,3

13 902,3

37,1

38,6

36,2

23,7

Venemaa

3 487,4

4 521,4

4 952,5

16,2

15,5

12,9

9,5

Saksamaa

1 888,6

2 445,8

3 403,5

8,8

8,4

8,9

39,2

Rootsi

2 037,0

2 632,4

3 217,4

9,5

9

8,4

22,2

Holland

759,5

1 015,1

1 409,7

3,5

3,5

3,7

38,9

Läti

433,9

849,9

1 270,5

2

2,9

3,3

49,5

Taani

622,8

837,1

1 140,1

2,9

2,9

3

36,2

Suurbritannia

366,9

543,5

1 046,9

1,7

1,9

2,7

92,6

Itaalia

378,9

640,7

930,5

1,8

2,2

2,4

45,2

Leedu

621,9

574,9

866,6

2,9

2

2,3

50,7

Ukraina

338,1

294,1

600,6

1,6

1

1,6

104,2

Belgia

395,4

565,8

582,5

1,8

1,9

1,5

2,9

USA

406,0

417,0

537,8

1,9

1,4

1,4

29

Prantsusmaa

200,8

276,9

499,3

0,9

1

1,3

80,4

Šveits

145,7

228,0

463,2

0,7

0,8

1,2

103,1

Poola

141,1

204,0

418,1

0,7

0,7

1,1

105

Norra

123,0

222,1

328,6

0,6

0,8

0,9

48

Valgevene

185,0

178,9

170,5

0,9

0,6

0,4

-4,7

Muud

1 014,7

1 418,1

2 626,2

4,7

4,9

6,8

85,2

Kokku

21 535,3

29 100,7

38 366,9

100

100

100

31,8

Teenuste import suurenes 1996. aastal 26% ning moodustas 19% kaupade impordi maksumusest. Suurima osa teenuste impordist moodustasid veoteenused, mille osatähtsus oli 45%. Nii kauba- kui ka reisiveoteenuste maht suurenes ligi poole võrra.

Eestimaalaste välisreiside arvu kasv jätkus ka 1996. Aastal - reisiteenuste import ületas 1,2 miljardit krooni ja suurenes aastaga 18%.

Tarbijahindade muutumise peamised iseärasused 1996. aastal

Aasta kokkuvõttes arenes inflatsioon hindade ühildumisega määratud rada - jätkus inflatsioonitempo alanemine (vt. tabel 10 Inflatsioon võrreldes eelmise aastaga). Tarbijahindadeaasta keskmine kasv oli 1996. aastal 23,1%. Võrreldes 1995. aastaga (29,0%) oli disinflatsioonimäär 6 protsendipunkti, mis on kooskõlas inflatsioonitempo alanemise pikaajalise trendiga.

Tabel 10. Inflatsioon võrreldes eelmise aastaga (%) 1992-1996

       

1992/1991

1993/1992

1994/1993

1995/1994

1996/1995

Tarbijahinna kasv

1076,5

89,8

47,7

29

23,1

   avatud sektoris

991,6

84,9

33,9

17,5

18,6

      sh. ilma maksumäärade muudu ja välismõjudeta

*

*

*

16,7(1)

14,5(1)

   suletud sektoris

1702,7

149,3

89,2

52,1

30,5

      sh. reguleeritud hindade kasv

*

*

98,9

49,7

24,5

        dereguleeritud hindade kasv

*

*

43,1

38,5

38,4

Netohinna kasv

*

*

*

28,4

20,2

Tootjahinna kasv

*

99,9

36,8

25,6

14,9

     töötlevas tööstuses

*

*

36,9

19

15,2

     energeetikas ja mäetööstuses

*

*

35,5

56,5

13,6

Ekspordihinna kasv

*

*

*

15,1

11,3

(*) statistiliselt võrreldavad andmed puuduvad
(1) Eesti Panga hinnang

Tähelepanuväärne oli aga see, kuidas inflatsioonitempo aasta vältel muutus.1996. aasta jooksul(võrreldes 1995. a. detsembriga) kasvasid tarbijahinnad 14,8%. 3/4 hinnakasvust toimus aga aasta esimese nelja kuuga. Selle perioodi vältel disinflatsiooni ei esinenud - jaanuarist aprilllini jäi inflatsioonitempo aasta arvestuses 1995. aasta tasemele (oli ca 28%). Aastatempo alanemise tingisid järgmised kuud - maist detsembrini kallinesid tarbijahinnad vaid 3,9%, mis vastab 5,9%-lisele aastakasvule. Niisiis hälbis inflatsioon 1996. aastal pikajalisest trendist kahel korral: aasta alguses ületas tegelik inflatsioon trendi, maist detsembrini oli aga sellest märkimisväärselt madalam.

Inflatsioonitempo alanemise pidurdumine 1996. aasta algul oli tingitud peamiselt 1995. aasta keskpaigas alanud ning 1996. aasta alguseni kestnud avatud sektori hüviste kiirenevast kallinemisest. Kui jätta kõrvale sesoonsed hälbed, siis varem oli midagi sarnast juhtunud aastavahetuse 1993/1994 lähikonnas.

Avatud sektori inflatsiooni kiirenemine oli 1996. aasta alguses tingitud eelkõige aktsiisimäärade muutmisest. 1995. aasta lõpus tõsteti mootorikütuse- ja alkoholiaktsiisi määrasid 200% ja selle mõju ulatus 1996. aasta algusesse. 1996. a. jaanuaris suurendati sama palju kodumaiste tubakatoodete aktsiisimäära. Kui elimineerida tarbijahinnaindeksist maksude ja otseste subsiidiumide muutmise mõju, siis oleks hinnaindeksi kasv kiirenemise asemel aasta alguses hoopis aeglustunud.

Veelgi tähelepanuväärsem oli aga kevadest aasta lõpuni kestnud inflatsioonitempo püsiv alanemine(mõeldud on sesoonsetest mõjudest puhastatud inflatsiooninäitajat). Peamiseks inflatsiooni aeglustumise põhjuseks 1996. aasta teisel poolel oli reguleeritud hindade drastiliselt alanenud kasvutempo. Arvestades 1994. aasta ligi 100%-list ja 1995. aasta ligi 40%-list kallinemist oli 1996. aasta vältel toimunud 17,4%-line kallinemine tühine. Veidi liialdades võib väita, et reguleeritud hinnad jäid aasta lõpuni praktiliselt aprilli tasemele.

Administratiivselt reguleeritud hindade ebatüüpiliselt aeglane kasv oli seletatav poliitiliste põhjuste ja hinnareformi praeguse staadiumi omapäraga. Võib arvata, et sisepoliitilistel põhjustel (kohalike omavalitsuste valimised) välditi suuri administratiivseid hinnatõuse. 1997. aastasse lükati soojusenergiale käibemaksu lisamine ning elektri hinda tõsteti taotletust vähem. Joogivee ja kanalisatsiooniteenuste hinna tõstmise arutamine (vastav taotlus esitati 1996. aasta oktoobris) lükati 1997. aasta veebruari. Ka soojusenergia hinnatõstmise taotlust ei arutatud, kuigi vana hind pidi esialgse plaani kohaselt kehtima 1997. aasta 1. jaanuarini.

Reguleeritud hindade kasv oli tagasihoidlik ka hinnareformi edenemise tõttu. Aastail 1993-1995 toimunud reformide tulemusel on reguleeritud hindadesse ja tariifidesse kalkuleeritud uusi kirjeid (maamaks, jooksevremondi kulutused, amortisatsioon, laenude teenindamise kulud). Kuigi reguleeritud hindade reform pole kaugeltki lõppenud, võimaldasid kehtivad tariifid ja piirmäärad enamusel teenusepakkutajatel lõpetada aasta kahjumita. Ilmselt olid varasemad hinnatõstmised toimunud juba teatud varuga ja hindade püsimine muutumatuna 1996. aasta teisel poolel ei halvendanud oluliselt reguleeritud hindadega hüviste pakkujate majandustulemusi.

Inflatsioonitempo alanemise teiseks põhjuseks oli avatud sektori hinnakasvu aeglustumineaasta teisel poolel. Nagu juba märgitud, on inflatsiooni kasvutempo aeglustumine hinnaühildumise tõttu iseenesest loogiline areng. 1996. aasta teisel poolel aga alanes avatud sektori inflatsioonitempo mitmete asjaolude kokkulangemise tulemusel tavapärasest kiiremini. Oma osa avatud sektori disinflatsioonis oli reguleeritud hindadega hüviste kallinemise seiskumisel, mis takistas varjatud sektorist pärit tootmissisendite kallinemist. Avatud sektori disinflatsiooni soodustas ka hinnakasvu toetavate administratiivsete aktsioonide (maksumuutuste, kaitsetollide jmt.) vältimine.

Teisalt ilmnes 1996. aastal avatud sektori disinflatsioonis suhteliselt uus joon - välistegurite ja eelkõige arenenud tööstusriikide kasvanud mõju. Siirdemajanduste (peamiselt endise N. Liidu territooriumil tekkinud riikide) mõju on avaldunud Eesti inflatsioonis varemgi. Seda aga peamiselt tänu seal aset leidnud muudatuste ulatusele. Näiteks kui Venemaal tõusevad hinnad paarsada protsenti, siis selline muutus avaldab mõju loomulikult ka Eesti turul. Seevastu 1996. aastal ilmnes, et disinfatsiooni tingisid hoopis väiksemad rahvusvahelistel turgudel toimunud muutused (Saksa marga nominaalkursi ja toiduainete odavnemine). Põhjuseks oli hinnakonvergentsi arengutase.

Krooni kursi odavnemisel (vt. tabel 11 Eesti krooni aasta keskmine reaalkursi muutus 1994-1996) on kahesugune mõju. Muudel võrdsetel tingimustel suurendab vahetuskursi alanemine kroonides väljendatud impordi kallinemise tõttu inflatsiooni. Paraku ei arvutata Eestis impordihinnaindeksit, mistõttu pole võimalik ka seda inflatsioonikanalit analüüsida.

Tabel 11. Eesti krooni aasta keskmine reaalkursi muutus(1) (%) 1994 – 1996

 

1994/1993 1995/1994 1996/1995

Keskmine

10,9 18 9,7

sh. tööstusriikide valuutade suhtes

40,2 25,3 19,4

     siirdemajandusega riikide valuutade suhtes

-30,6 5,1 -9,3

        sh. Venemaa rubla suhtes

-37 4,1 -13

        Läti lati suhtes

-8,2 10,4 4,1

        Leedu liti suhtes

-24,9 5,1 -6,1

(1) eelmise aasta suhtes kvartalite muutude alusel

Inflatsioonitempo alanemises on oma osa aga ekspordihindade muutustel. Eesti on eksporditurul ilmselt lähenemas samuti konvergentsiga antud hinnatasemele, mistõttu hinnakasvu tempo, kui seda väljendada valuutas, alaneb. Krooni odavnev kurss alandas 1996. aastal aga kroonides väljendatud ekspordihinda veelgi enam. Ekspordihind määrab tootmissisendite nõudluse, tööjõu hinna jmt. kaudu siseturu hindu. Sellest aspektist pidurdas krooni odavnemine hinnakasvu Eestis.

Disinflatsiooni avatud sektoris tingis toidukaupade hinna langus maailmaturul.Rahvusvahelise Valuutafondi andmeil[5] alanesid toidukaupade (teravili ja tangained, õli ja seemned, liha, suhkur, banaanid) hinnad maailmaturul 1996. aasta maist septembrini 15%. Nii ulatuslik hindade langus peegeldus ka Eesti toidukaupade odavnemises või hinnakasvu aeglustumises. Siiski avaldas 1996. aastal maailmaturul toimunud toidukaupade hindade langus Eesti toidukaupade hindadele suuremat mõju kui varasemail aastail toimunud odavnemised. Nüüdseks on toiduhinnad Eestis saavutanud maailmaturu analoogidega võrreldava taseme. See on muutnud meie siseturu hinnad paindlikumaks. Kui varem reageeris enamik kodumaistest hindadest erinevatele šokkidele asümmeetriliselt (hindade odavnemise reaktsiooniks oli hinnatõus, mitte alanemine), siis 1996. aastal olid hinnad paindlikumad. Lisaks toidukaupadele järgis ka näiteks bensiini hind maailmaturu hinnakõikumisi.

Avatud sektori hinnakasvu mõjutas ka väliskaubanduspartnerite (eelkõige Venemaa) inflatsiooni pidurdumine (silmas on peetud kroonides väljendatud tarbijahindade kallinemist).

Venemaa on Eesti jaoks oluline kaubanduspartner ja seetõttu on tema inflatsiooni mõju Eesti hindadele küllaltki suur. Ühtaegu mõjutavad Venemaa hinnamuutused teisigi endise N. Liidu territooriumil tekkinud riike, mille osatähtsus Eesti kaubavahetuses ulatub kokku 22%-ni, ja nende kaudu veel kaudseltki meie hindu. Seetõttu on Venemaa hindade mõju Eesti hindadele suurem, kui see järelduks tema osatähtsusest meie kaubanduspartnerina. Venemaa kaudsele mõjule viitab näiteks inflatsiooni muutumise sarnasus Balti riikides.

Venemaa hinnad mõjutavad nii tootmissisendite kui ka lõpptarbimise kaupade hindu Eestis. Et viimasel ajal pole tähtsamate Venemaalt imporditud tootmissisendite hinnad kuigivõrd muutunud, siis 1996. aastal puudus meie inflatsioonis tootmissisenditega seostuv Venemaa mõju.

Välisfinantseerimise roll

1996. aastal finantseeriti valdav osa investeeringuid Eesti majanduses kujunenud säästu arvel. Esialgseil hinnanguil oli selle osatähtsus ligi 70%. Kodumaise säästu osa investeeringute finantseerimise allikana on vähenenud: 1994. aastal oli see 75% ja 1995. aastal 81%. Vähenemise põhjuseks on kapitali sissevoolu suurenemine ja varem olulist rolli mänginud avaliku sektori säästu vähenemine, mida ettevõtete ja majapidamiste säästu kasv pole katta suutnud.

Välissäästu (ehk jooksevkonto negatiivse saldo) osatähtsus SKP suhtes kujunes 1996. aastal varasemaist aastaist suuremaks, ületades esialgseil hinnanguil 10%. Jooksevkonto negatiivse saldo kasv oli eelkõige tingitud väliskaubandusest. Kui 1994. aastal moodustas väliskaubandusdefitsiit käibest (import c.i.f. hindades) 11,9% ja 1995. aastal 16,4%, siis 1996. aastal juba 25,8%.

Väliskaubanduse puudujäägi suurenemine tulenes impordi kasvust, viimane aga oli tingitud kapitali sissevoolu intensiivistumisest. See suurendas impordi rahastamise võimalusi, mis omakorda tõi kaasa maksebilansi jooksevkonto defitsiidi kasvu.

1996. aastale oli iseloomulik kapitalivoogude olemuse muutus. Varasemate aastate rekordilised otseinvesteeringud vähenesid. Suurenes portfelliinvesteeringute osatähtsus, mida mõjutasid börsi käivitumine, uute väärtpaberite emiteerimine ja väärtpaberituru laienemine. Suurema kaalu omandas vahetult pankade kaudu sisestuv kapital. Sellega kaasnes ühelt poolt meie finantsvahendajate rolli tähtsustumine. Teisalt muutus ka välismaiste krediteerijate ring: valitsustevahelised rahastamisasutused asenduvad üha enam rahvusvahelise kapitalituruga.

Eesti pangasektorisse saabuvad kapitalivood on allikaks, mis võimaldab suurendada pikaajalise krediidi mahtu koos selle positiivse mõjuga. Kuid ohtra välisfinantseerimisega võib kaasneda ka finantsvahendamise tõhususe langus.

Otseinvesteeringud

1996. aastal oli täheldatav kapitalivoogude struktuuri muutus, mis väljendus eelkõige otseinvesteeringute osatähtsuse languses. Otseinvesteeringute saldo ligi kahekordse vähenemise tingimustes toetus finantskonto positiivne saldo olulisel määral just muude investeeringute positiivse saldo kiirele kasvule.

Välismaiste otseinvesteeringute sissevool kahanes 1995. aastaga võrreldes 28% (vt. tabel 12 Otseinvesteeringute struktuur põhikomponentide lõikes 1994-1996). Selle peamiseks põhjuseks oli uute väliskapitali osalusega ettevõtete moodustamise tempo aeglustumine. Sarnaselt 1995. aastaga jätkus laenude osatähtsuse kasv otseinvesteeringukapitalis. Aktsia- või osakapitaliinvesteeringud moodustasid kogumahust vaid 14% (1995. aastal 50%).

Tabel 12. Otseinvesteeringute struktuur põhikomponentide lõikes (mln. kr.) 1994-1996

 

1994

1995

1996

Otseinvesteeringukapital kokku

2 789,4

2 283,8

1 184,8

   välismaale

-29,8

-29,1

-480,9

   Eestisse

2 819,2

2 312,9

1 665,7

      sh. põhikapitali

1 877,7

1 166,1

233,5

        reinvesteeritud tulu

550,4

178,4

163,1

        nõuded otseinvesteerijatele

-64,9

-60,8

-163,2

        kohustused otseinvesteerijate suhtes

456,0

1 029,2

1 432,3

Suurenes Eesti investorite huvi otseinvesteeringukapitali välismaale paigutamise vastu. Kui eelnenud aastail olid kõnealused summad olnud minimaalsed, siis 1996. Aastal moodustasid välisriikidesse paigutatud otseinvesteeringud Eestisse tehtud otseinvesteeringutega võrreldes juba kolmandiku ehk 481 miljonit krooni.

Üle kolmandiku otseinvesteeringukapitalist saabus Soomest (35%). Olulised olid ka USA (28%), Taani (10%) ja Rootsi (9%) päritolu kapitalipaigutused. Kolmandik otseinvesteeringutest suunati transpordi-, laomajanduse ja sideettevõtetesse, neljandik rahandusse. Tööstussektorisse paigutatud otseinvesteeringud moodustasid 22% (1995. aastal 50%).

Eesti investoritele pakkusid enim huvi Küpros, Läti ja Holland, tegevusaladest aga transport, laomajandus ja side (53%), kinnisvara-, üürimis- ja äriteenindus (22%) ning rahandus (14%).

Portfelliinvesteeringud

1996. aastal toimus portfelliinvesteeringute käibe kiire intensiivistumine, seda eriti kohustuste osas. Aasta keskel oli see olulisel määral seotud paari suuremahulise erakorralise võlaväärtpaberitehinguga (II kvartalis Tallinna linna võlakirjade emissiooniga ning III kvartalis valitsuse emiteeritud Iisraeli relvavekslite ostmisega Hoiupanga poolt), mis ei peegelda pikaajalist tendentsi. Ühtaegu on aga kiiresti suurenenud kohustused omandiväärtpaberite vormis, seda nii pankade kui ka muude sektorite osas. Olulist rolli mängis selles Tallinna Väärtpaberibörsi käivitumine ning kaubaldavate aktsiate hinna ülikiire tõus, eriti IV kvartalis.

Nagu portfelliinvesteeringute nii ka muude investeeringute kasv toimus valdavalt kohustuste osas. Seda soodustas eelkõige muude sektorite kohustuste kasv mitteresidentide ees kaubanduskrediidi vormis ning kommertspankade väliskohustuste suurenemine (informatsiooni puudulikkuse tõttu on see kogumahus kirjendatud sularaha ja hoiuste all).

Reservid suurenesid 1996. aastal 1224,8 miljonit krooni (1995. aastal 1200,4 miljonit krooni).

TÖÖTUS, TULUD JA TARBIMINE

Tööturg

Eesti elanikkond on viimastel aastatel negatiivse loomuliku iibe ja väljarände tõttu vähenenud. 1996. aastal loomulik iive paranes. Seda mõjutas mitte niivõrd sündimuse suurenemine, kuivõrd suremuse vähenemine: 1996. aastal sündis ca 13 tuhat last (1995. aastal 13,5 tuhat) ja surmajuhte oli ca 19 tuhat (1995. aastal 21 tuhat). Peaaegu võrdsel määral negatiivse loomuliku iibega vähendas 1996. aastal rahvaarvu väljaränne. Välismigratsiooni saldo püsis suhteliselt kõrge. Kokku vähenes Eesti elanikkond 1996. aastal 12,2 tuhande inimese võrra ehk 0,8%.

Kuigi jätkuv väljaränne on mõnevõrra vähendanud tööealiste inimeste arvu, on selle mõju tööjõu pakkumisele olnud vähene. Ühtaegu on tööealiste arvu ja seega ka tööjõu pakkumist suurendanud pensioniea tõstmine(tõstetakse 10 aasta jooksul 5 aasta võrra, kusjuures 10-st kaks on juba möödunud)ja tööikka jõudvate vanusegruppide arvukus.

Sotsiaalministeeriumi hinnangul jäi hõivatute koguarv 1996. aastal enam-vähem 1995. aasta tasemele (ligikaudu 650 tuhat inimest), kusjuures palgatöötajate osatähtsus kahanes üksikettevõtjate kasvu arvel. Majandusharuti jätkus töötajate arvu vähenemine tööstuses ja põllumajanduses ning kasv kaubanduses ja teeninduses (vt. tabel 13 Tööhõive struktuur 1992-1996). Suuremad muutused tööhõives toimusid aastail 1992-1994, kahel viimasel aastal pole enam olulisi muutusi aset leidnud.

Tabel 13. Tööhõive struktuur 1992-1996 (aasta lõpu seisuga, %)(1)

 

1992

1993

1994

1995

1996

Töötlev tööstus

25,8

24,6

24,2

23,9

22,5

Ehitus, transport, laomajandus ja side

15,8

15,4

16,1

16,3

14,5

Hulgi- ja jaekaubandus

7,9

11,4

10,3

11,5

13,2

Haridus

7,3

9,6

10,5

9,4

10,8

Tervishoid ja sotsiaalhooldus

5,8

6,5

6,4

6,5

7

Kinnisvara-, üürimis- ja äriteenindus, rahandus

4,5

5,4

5,8

6,1

7

Riigivalitsemine ja -kaitse, sotsiaalkindlustus

5,7

5,5

6,3

6,8

6,8

Põllumajandus (v.a. talud), kalandus ja metsamajandus

16,5

10,7

9

7,4

6,8

Mäetööstus, energeetika, gaasi- ja vesivarustus

5,1

4,8

5,9

5,7

5,2

Muud tegevusalad

5,6

6,1

5,4

6,4

6,2

Kokku

100

100

100

100

100

(1) Riigi Statistikaameti andmed

Töötute osatähtsus majanduslikult aktiivsest elanikkonnast püsis 1996. aastal ametlikult registreeritud tööotsijate arvu järgi 5-6% ringis, kuid küündis elanike küsitlusandmete järgi 10-11%-ni. Eesti töötuse tase on siirdemajandusriikide jaoks tüüpiline.

Töötuse kasvu täheldati 1996. aastal eelkõige suurlinnades (Tallinn, Pärnu), kus varem tööpuudust praktiliselt ei olnudki. Endiselt kõrge oli töötus Võru-, Valga-, Ida-Viru-, Viljandi- ja Läänemaal.

Tööotsingute kestuse järgi oli 1996. aasta lõpus 54,9% tööotsijaid olnud pidevalt tööotsijana registreeritud kuni 6 kuud, 20,8% 6-12 kuud ja 24,3% üle 1 aasta. Võrreldes 1995. aastaga tööotsingute kestus oluliselt ei muutunud.

Keskmine palk

Keskmine nominaalpalk kasvas 1996. aastal mõõdukas tempos (vt. joonis 2). Esialgsete kokkuvõtete kohaselt ulatus aasta keskmine palk 2986 kroonini, mis on 25,7% kõrgem 1995. aasta tasemest (vt. tabel 14 Töötajate keskmine brutopalk põhitegevusalati ühe palgasaaja kohta 1994-1996).

Joonis 2. Nominaal- ja reaalpalga ning tarbijahindade kasv Eestis 1993 - 1996 (%, jaanuar 1993 = 100)

Tabel 14. Töötajate keskmine brutopalk põhitegevusalati ühe palgasaaja kohta 1994-1996(1)

 

Krooni kuus

1996/1995
%

 

1994

1995

1996(2)

Rahandus

3 571

4 951

6 124

24

Mäetööstus

2 362

2 968

3 947

33

Energeetika, gaasi- ja vesivarustus

2 432

3 262

3 868

19

Transport, laomajandus ja side

2 421

3 101

3 763

21

Riigivalitsemine ja -kaitse; sotsiaalkindlustus

2 030

2 825

3 552

26

Ehitus

2 047

2 568

3 164

23

Töötlev tööstus

1 784

2 421

2 993

24

Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne

1 402

1 975

2 685

36

Haridus

1 259

1 900

2 332

23

Põllumajandus (v.a. talud)

1 010

1 405

1 806

29

Riigi keskmine

1 734

2 375

2 986

26

(1) Riigi Statistikaameti andmed
(2) nelja kvartali aritmeetilised keskmised

Reaalpalk jäi 1996. aasta I ja II kvartalis allapoole eelmise aasta sama perioodi taset, kuid kattis II poolaastal aasta esimesel poolel aset leidnud languse. Aasta kokkuvõttes suurenes reaalpalk ligi 2% (1995. aastal 7% ja 1994. aastal 8%).

Tootlus suurenes reaalpalga kasvust kiiremini. Paraku puuduvad usaldusväärsed näitajad hindamaks tootlust kogu Eesti rahvamajanduses. Küll on aga võimalik seda teha kaudselt. Lähtudes sellest, et SKP kasvas ning tööhõive tase oli enam-vähem püsiv, suurenes tootlus 1996. aastal 1995. aastaga võrreldes enam kui 3%.

Mõnevõrra täpsemad on andmed tööstuse kohta, kus tootluse reaalkasv ületas reaalpalga kasvu. Eelmise aasta sama kvartali suhtes suurenes töötlevas tööstuses toodang 1 töötaja kohta võrreldavates hindades 1996. aasta I kvartalis 3,6%, II kvartalis 5,9% ja III kvartalis 12,9%, reaalpalk muutus vastavalt -2,8%, -3,6% ja 0,7%. Tingimustes, kus vaba tööjõudu on piisavalt, võivad ettevõtjad piirata oma kulutusi tööjõule ja hoiduda palkade sagedasest tõstmisest[6].

Elanike tulud, tarbimine ja säästmine

Riigi Statistikaameti poolt läbiviidav leibkondade tulude uuring näitas, et elanike nominaaltulud (arvestatuna keskmiselt 1 pereliikme kohta) kasvasid 1996. aastal 19,8% (1995. aastal 31,2%).

Kuna tarbijahindade kasv (23,1%) ületas tulude kasvu, alanesid reaaltulud 0,2%.

Perede kättesaadud tuludest moodustasid töötasu ja tulud tootmistegevusest 1996. aastal endiselt kokku ligi 70% (vt. joonis 3).


Joonis 3. Elanike kättesaadud netotulude struktuur 1995. ja 1996. aastal (%)

Aastaga kasvas sotsiaalkindlustusest saadud tulude osatähtsus 4 protsendipunkti. Pensionid suurenesid 1996. Aastal 40%, s.t. kiiremini kui palgad. IV kvartalis ületas keskmise pensioni suurus 1000 krooni. Eluaseme- ja toimetulekutoetust maksti 1996. aastal kokku 367 miljonit krooni (278 mln. kr. eluasemetoetusteks ja 89 mln. kr. toimetulekutoetusteks). Peredest vajas eluasemetoetust 13,7% (1995. aastal 16,4%) ja toimetulekutoetust 3,8% (1995. aastal 3,6%).

Elanike tulude diferentseeritus jäi 1996. aastal leibkondade tulude uuringu kohaselt enam-vähem 1995. aasta tasemele (vt. tabel 15 Perede tulude diferentseeritus 1994-1996). Kuigi Gini koefitsient ja äärmiste tuludetsiilide suhe veidi kasvas, võib seda valikuuringu andmete puhul lugeda väheoluliseks. Samas võib järeldada, et kuna vaesema 40% perede tuluosa ei muutunud ja rikkama 20% perede tuluosa kasvas, siis keskmise jõukusega 40% perede tuluosa kahanes. Teiste sõnadega - keskklass muutus rikkamatega võrreldes vaesemaks.

Tabel 15. Perede tulude diferentseeritus 1994-1996

 

1994

1995

1996

Gini koefitsient

0,379

0,359

0,372

X ja I tuludetsiili tulude suhe (korda)

12,8

11,9

13,9

Vaesema 40% perede tuluosa (%)

17,4

18,4

18,3

Rikkama 20% perede tuluosa (%)

45,9

44,1

45,6

Tarbimise struktuuris suurenesid 1996. aastal kõige märkimisväärsemalt kulutused eluasemele, mis on seotud eelkõige kommunaalteenuste ja kütuste kallinemisega. Samal ajal vähenes transpordile, kestvuskaupadele ja teenustele tehtud kulutuste osatähtsus (vt. tabel 16 Tarbimise struktuur 1994-1996).

Tabel 16. Tarbimise struktuur (%) 1994-1996

 

1994

1995

1996

Toit

39

37,8

39,4

Alkohol ja tubakas

3,2

3,7

3,8

Garderoobikaubad

8,4

8,5

7,6

Eluase

16

17,3

22,8

Transport

9,2

8,5

5,9

Muud kaubad ja teenused

24,2

24,2

20,5

Kokku

100

100

100

Perede netotuludest kulus tarbimiseks 90% ja säästudeks 10%. Säästmise puhul on see kõrge tase. Jättes kõrvale intressidest ning laenude saamisest tingitud hoiustejäägi suurenemise, moodustas netohoiuste kasv ca 40-45%. Majapidamiste hoiuste suurenemineon igati positiivne nähtus. Seda nii rahvamajanduse investeeringute kodumaise rahastamise seisukohalt kui ka majapidamiste endi heaolu silmas pidades.

AVALIK SEKTOR

Tulud

Reformiaastail on Eestis välja kujundatud suhteliselt lihtne, proportsionaalsetel ja ühtsetel maksumääradel põhinev maksusüsteem. Proportsinaalne, füüsilise ja juriidilise isiku jaoks ühtse maksumääraga tulumaks ning impordimaksude puudumine tagavad olukorra, kus maksudest tingitud turu häired on minimaalsed. Üldine maksukoormus on aasta-aastalt suurenenud. See tuleneb nii kaudsete maksude määrade tõstmisest kui ka maksukogumise efektiivsuse suurenemisest.

Maksumäärade reguleerimisel oli 1996. aastal üheaegselt tegemist nii nende tõstmise kui ka alandamisega. Aasta algusest hakkasid kehtima kõrgemad alkoholi ja tubaka aktsiisimäärad. Seejärel vähenesid mitte ainult aktsiisidest, vaid ka käibemaksust laekunud tulud: I poolaastal laekus tulu käibemaksust ca 10% vähem, kui maksubaasi kasv seda eeldanuks. Eelöeldu tõttu on tõenäoline, et aktsiiside tõus ergutas salakaubandust ja maksupettusi. Et käibemaksu osatähtsus eelarvesüsteemi tuludes oli 25%, jäid I poolaastal soovitust väiksemaks mitte üksnes kaudsetest maksudest saadavad tulud, vaid ka riigieelarve tulud tervikuna. Aktsiisidest laekuvad tulud jõudsid maksubaasile vastava tasemeni alles aasta teisel poolel ning nende aastane kogulaekumine jäi seetõttu riigieelarves kavandatust väiksemaks. II poolaastal paranes ka käibemaksu laekumine ning aasta kokkuvõttes õnnestus koguda eelarves ettenähtud summa. Et käibemaksust saadavate tulude suurust mõjutab oluliselt imporditavatelt kaupadelt piiril tehtav ettemaks, siis mõjus maksukoormust suurendavalt ka välismajanduskäibe osatähtsuse suurenemine SKP-s (kaubaimport kasvas 70%-ni SKP-st). Kokkuvõttes suurenes käibemaksu ja aktsiiside osatähtsus SKP-st 1995. aasta 13%-lt 1996. aastal 14%-ni.

Maksukoormust tõstis lisaks aktsiisimäärade tõusule ka kohalike omavalitsuste püüd suurendada oma tulusid kohalike maksude kehtestamisega. Enimrakendatud kohalikeks maksudeks kujunesid reklaamimaks ja mootorsõidukimaks. Viimane andis Tallinnas üle 40% kohaliku omavalitsuse tasandil kogutud maksutuludest. Kokkuvõttes ei ole kohalikest maksudest siiski kujunenud omavalitsuste märkimisväärset tuluallikat:1996. finantsaastal moodustasid kohalikud maksud vaid 6% kohalike eelarvete tuludest.

Üldise maksukoormuse tõusu aeglustas isikutulumaksu tegeliku maksumäära vähenemine. Käibemaksu kõrval on isikutulumaks oma osatähtsuselt (22% eelarvesüsteemi tuludest) teisel kohal. 1996. aasta algusest suurendati maksuvaba miinimumi 300 kroonilt 500 kroonini kuus ning seetõttu kujunes isikutulumaksust saadav tulu SKP suhtes praktiliselt sama suureks kui 1995. aastal. Arvestuslikku maksukoormust vähendas ka töötasufondilt makstava sotsiaalmaksu kogumisefektiivsuse alanemine. Vaatamata töötasufondi osatähtsuse suurenemisele SKP-s ja endisele maksumäärale, sotsiaalmaksust saadud tulu osatähtsus SKP-s ei muutunud.

Kõigi loetletud tegurite koostoimel suurenes üldine maksukoormus 1996. aastal 37%-lt 38%-ni SKP suhtes. Muud maksupoliitikas toimunud muutused tulenesid vajadusest kooskõlastada neid Euroopa Liidu normidega. Näiteks ühtlustati 1996. aasta 1. jaanuarist kodumaiste ja importtubakatoodete aktsiisimäärad, 1. juuliks kavandatud õlleaktsiiside võrdsustamine lükati aga 1997. aasta algusesse.

Tulude jaotuses säilis koondeelarve tsentraliseeritud ülesehitus: ca 63% kõigist tuludest laekus keskvalitsuse eelarvesse, kust 32% neist omakorda kohalikele eelarvetele ja sotsiaalkindlustusele edasi suunati. Peale ümberjaotamist jäi keskvalitsuse käsutusse vaid 43% eelarvesüsteemi tuludest (vt. tabel 17 Eesti eelarvesüsteemi tulud ja kulud 1996. aastal).

Tabel 17. Eesti eelarvesüsteemi tulud ja kulud 1996. aastal (mln. kr.)

 

Riigi-
eelarve

Kohalikud
eelarved

Eelarvevälised fondid, sh.

Kokku

(%) omatuludest

Sotsiaal-
kindlustus

Ravi-
kindlustus jt.(1)

1996

1995

Ettevõtte tulumaks

891,0

 

 

 

891,0

4,3

6,3

Isikutulumaks

4 354,0

 

 

 

4 354,0

20,8

21,7

Käibemaks

5 267,0

 

 

 

5 267,0

25,2

24,9

Aktsiisimaksud

1 735,0

 

 

 

1 735,0

8,3

6,9

Sotsiaalmaks

 

 

3 844,0

2 570,0

6 414,0

30,7

31

Muud maksud ja tulud

990,0

664,0

47,0

534,0

2 235,0

10,7

9,2

Tulud kokku

13 237,0

664,0

3 891,0

3 104,0

20 896,0

100

100

Tulude jagunemine (%)

63,3

3,2

18,6

14,9

100,0

 

 

Siirded kohalikele eelarvetele

-4 309,0

3 399,0

910,0

 

 

 

 

   sh. eraldised tulumaksust

-2 263,0

2 263,0

 

 

 

 

 

        toetused

-2 046,0

1 136,0

910,0

 

 

 

 

Keskvalitsuse laenude arvel rahastatavad investeeringud

353,0

135,0

 

 

405,0

1,9

4,9

Kulud kokku

9 055,0

4 622,0

4 944,0

3 065,0

21 686,0

103,8

101

Kulude jagunemine (%)

41,8

21,3

22,8

14,1

100,0

 

 

Puudujääk/ülejääk

-127,0

-559,0

-143,0

39,0

-790,0

 

 

Rahastamine

 

 

 

 

 

 

 

Välislaenud

75,0

113,0

 

 

188,0

 

 

Kodumaised laenud

 

69,0

 

 

69,0

 

 

Välismaal emiteeritud võlakirjad

 

470,0

 

 

470,0

 

 

Eestis emiteeritud võlakirjad

 

-1,0

 

 

-1,0

 

 

Hoiuste muut

52,0

-92,0

143,0

-39,0

64,0

 

 

Kokku

127,0

559,0

143,0

-39,0

790,0

 

 

(1) Selles veerus sisalduvad ka Metsakapitali ja Keskkonnafondi andmed

Kulud

Maksutulude suurenemine lõi eeldused ka kulutuste suurendamiseks valitsussektoris. Valitsussektori kulutuste osatähtsus SKP-st suurenes 1995. aastal 40%-lt 42%-ni. Suurenesid nii jooksvad kulud (v.a. subsiidiumid) kui ka investeeringud (vt. tabel 18 Riigieelarve ja kohalike eelarvete kulude struktuur majandusliku otstarbe järgi 1994-1996). Iseloomulik oli tarbimisliku iseloomuga kulutuste (valitsussektori töötajate palgad ja asutuste majandamiskulud) kasv. Avaliku sektori lõpptarbimiskulude kasv on iseloomustanud kogu taasiseseisvumise perioodi: 1992. aasta 20%-lt oli nende osatähtsus SKP-st 1996. aastal tõusnud 25-26%-ni. Valitsuse tarbimiskulude kärpimiseks kavandatud meetmed on seni osutunud vähetõhusaiks.

Tabel 18. Riigieelarve ja kohalike eelarvete kulude struktuur majandusliku otstarbe järgi 1994-1996 (% SKP-st)

 

1994

1995

1996

1996/1995
(protsendipunktides)

Tööjõukulud

10,6

11

11,3

0,3

Tulusiirded

10,5

10,7

11,2

0,5

Investeeringud

4,1

4,2

5

0,8

Laenude teenindamine

0,3

0,3

0,4

0,1

Subsiidiumid

0,8

0,7

0,5

-0,2

Muud

12,2

13,5

13,6

0,1

Kokku

38,5

40,4

42

1,6

Avaliku sektori investeeringute kasv kujunes 1995. aastaga võrreldes isegi suuremaks kui tarbimiskulude kasv. 1996. aasta iseärasuseks oli, et ligi 45% valitsussektori investeeringutest tehti kohalike omavalitsuste tasandil. Kuna valdav osa majandustegevusest on koondunud Tallinna, määrasid just selles linnas tehtud otsused kohalike omavalitsuste poolt tehtavate investeeringute suuruse. Tallinna linnavalitsus suurendas 1996. aastal investeeringute kogusumma 500 miljoni kroonini, mis on üle 3 korra suurem kui 1995. aastal. Ligi pool sellest summast kasutati teedemajanduses, 16% kommunaalehituses ja 13% koolimajade remondiks. Sotsiaalsesse ja tehnilisse infrastruktuuri tehtud mahutuste niivõrd järsk kasv seab ohtu linna eelarvepoliitika stabiilsuse pikemaajalises perspektiivis, sest ületab oluliselt tulude juurdekasvu. Keskvalitsuse tasandil tehtud investeeringud suurenesid seevastu 1996. aastal peaaegu 15% vähem kui esialgu plaanitud. See aga ei vääranud valitsussektori kui terviku investeeringute suurenemist 5%-ni SKP-st. Sellist avaliku sektori investeeringute taset peetakse riikidevahelistele võrdlevatele uuringutele tuginedes piisavaks, ehkki nende struktuuri otstarbekus jääb alati päevakorda.

Lisaks lõpptarbimiskulutustele ja investeeringutele suurenes märgatavalt majapidamistele mõeldud tulusiirete osatähtsus. Eesti sotsiaaltoetuste süsteemis avaldavad tulusiirete muutumisele määravat mõju pensionid, mis moodustavad 67% kõigist siiretest. 1996. aastal kasvasid pensionidele tehtud kulutused 1995. aastaga võrreldes rohkem kui 1,4 korda. Kulutuste niivõrd kiire kasv oli tingitud pensionide varasemast sagedasemast (traditsioonilise 2 korra asemel 3 korda aasta jooksul) ja suuremast tõstmisest ning otsusest maksta töölkäivatele pensionäridele välja täispension. Kuna pensionidena välja makstud summad ületasid 4-5% sotsiaalmaksust laekunud tulusid, siis ei saa pensionide nii kiiret tõstmist käsitada stabiilse tulupoliitikana.

Ülejäänud tulusiirete osatähtsus SKP suhtes vähenes. Sotsiaaltoetuste osas jätkus varasemate aastate poliitika, mille järgi püsitunnustel (vanus, töövõime, laste arv jne.) põhinevale väljamaksete süsteemile lisanduvad elanike tegelikust rahalisest olukorrast sõltuvad toimetuleku- ja eluasemetoetused. Samuti jätkati juba välja kujunenud tööturupoliitikat, mille raames töötu abirahal on võrreldes ümberõppeks suunatud raha ja ettevõtluse arendamiseks mõeldud fondidega tagasihoidlik osa ja nad ei ületa 50% kogu tööturu reguleerimiseks tehtavatest kulutustest.

Subsiidiumide ja laenude teenindamise kulude suhteline suurus muutus vähe ning ei mõjutanud valitsussektori kulusid nii palju kui eespoolloetletud kulud. Valitsussektori kulude suurenemine ületas mitte ainult maksutulude, vaid kõigi valitsussektori tulude juurdekasvu.

Eelarve tasakaal

Valitsussektorile oli 1996. aastal iseloomulik säästu, s.t. jooksvate tulude ja kulude vahe vähenemine 1995. Aasta 4%-lt SKP suhtes 3%-ni.

Alates 1995. aasta algusest hakkas ilmnema riigieelarve ja kohalike eelarvete tulude ja kõigi kulude saldo vähenemine. 1996. aastal see protsess süvenes, jõudes I kvartali lõpuks märkimisväärse puudujäägini (vt. joonis 4). Et lisaks hakati pensionide suurendamiseks kasutama mitte ainult jooksvaid tulusid, vaid ka eelmise aasta jääke, kujunes koondeelarve ülddefitsiit ligi 2 korda suuremaks kui 1995. aastal (vt. tabel 19 Üldvalitsuse eelarvesüsteemi puudujääk 1991-1996). Puudujääk saavutas maksimumi I kvartalis (ca 4,2% SKP suhtes), millele järgnes suhteline vähenemine. III kvartalis oli tegemist hoopis tulude ülejäägiga (esialgseil hinnanguil ca 0,5% SKP-st). Eelarve ülddefitsiit aasta kokkuvõttes oli esialgsel hinnangul 1,6% SKP-st.

Joonis 4. Riigieelarve ja kohalike eelarvete tulude ülejääk kuludest 1995 - 1996 (mln. kr.)

Tabel 19. Üldvalitsuse eelarvesüsteemi puudujääk 1991-1996 (% SKP-st)

 

1991

1992

1993

1994

1995

1996

Ülddefitsiit

5,2

-0,2

-0,6

1,3

-0,8

-1,6

Finantsdefitsiit

5,5

0,8

1,4

2,9

-0,4

-1,5

Esmane defitsiit

-

-

-0,4

1,8

-0,4

-1,2

Eelarve tasakaalu ei ole Eesti eelarvepoliitikas otseseselt reguleeritud ja ta on sõltunud reast suhteliselt nõrgalt koordineeritud ja mitmel tasandil vastu võetud otsustest (keskvalitsuse otsused suurendada tarbimiskulusid eelmise aasta jääkide arvel, kohalike omavalitsuste investeerimis- ja laenupoliitika, Riigikogu otsused pensioni tõstmise kohta eelmise aasta jääkide arvel jne.). Seetõttu on puudu(või üle)jäägi suurus aastati küllaltki palju kõikunud. Ülddefitsiidi suurust on kõige enam mõjutanud otsused (välis)laenude arvel rahastatavate investeeringute suuruse kohta nii keskvalitsuse kui ka kohalike omavalitsuste tasandil (seda eeldusel, et tarbimisliku iseloomuga kulutused on stabiilsemad, s.t. raskemini mõjutatavad).

Taasiseseisvumise esimestel aastatel pidi keskvalitsus sageli vahendama välismaiste laenuandjate laene tootmisettevõtteile, kuna viimaseid ei peetud küllalt usaldusväärseiks. See vajadus on järjest vähenenud. Eelarvesüsteemi poolelt vaadates väljendub muutus selles, et ülddefitsiidi ja finantsdefitsiidi (mis on ülddefitsiidist väiksem mittefinantssektorile antud laenude võrra) näitajad on aasta-aastalt lähenenud ning erinesid 1996. aastal vaid 0,2 protsendipunkti SKP suhtes (vt. tabel 19).

Et Eesti laenukoormus on tagasihoidlik, siis laenude teenindamise kulud ei ole oluliselt kasvanud ning ka esmane defitsiit (s.t. ülddefitsiit miinus intressid) erineb ülddefitsiidist suhteliselt vähe.

Ligikaudu pool koondeelarve puudujäägist langes kohalike eelarvete arvele ning ülejäänu jagunes enam-vähem võrdsetes osades keskvalitsuse ja sotsiaalkindlustuse vahel. Muud eelarvevälised fondid lõpetasid aasta tulude ülejäägiga.

Puudujäägi rahastamine ja laenukoormus

Puudujäägi katmisel oli sarnaselt varasemate aastatega kõige suurema tähtsusega välismaine rahastamine. Välislaenude ja välismaal emiteeritud võlakirjade arvel kaeti ca 80% eelarve ülddefitsiidist (vt. tabel 17).

Kuna keskvalitsuse investeeringute absoluutsumma jäi 1996. aastal kavandatust väiksemaks, siis vähenesid ka investeeringute katteks mõeldud ametlike laenude väljamaksed 1995. aastaga võrreldes ligi poole võrra. Eesti välislaenukoormus, mõõdetuna keskvalitsuse ametlike laenude järgi, jäi 1995. aasta tasemele, moodustades 5% SKP-st[7] (vt. tabel 20 Keskvalitsuse välislaene iseloomustavad andmed 1994-1996). Laenukoormust aitasid vähendada laenude põhiosade 100 miljonit krooni ületavad tagasimaksed ning laenuvoogudest kiirem SKP nominaalkasv.

Tabel 20. Keskvalitsuse välislaene iseloomustavad andmed 1994-1996 (mln. kr., aasta lõpu kursi järgi)

 

1994

1995

1996

Laenude väljamaksed aasta lõpu seisuga

1 673

2 121

2 641

Väljamaksed jooksval aastal

392

745

458

Võlgnevus

1 663

2 121

2 574

Eesti iseseisvuse taastamise järel oli võlausaldajate ainsaks usaldusväärseks partneriks keskvalitsus. Järgnenud aastail on ka kohalikud omavalitsused pälvinud nii kodu- kui ka välismaiste kreeditoride usalduse. See võimaldas Tallinna linnavalitsusel ellu viia oma investeeringute mitmekordse suurendamise programmi. Üleminekumajandustele iseloomuliku kodumaise säästu madala taseme tõttu on loomulik kasutada välisfinantseerimist.

Puudujäägi kodumaine rahastamine jagunes ligikaudu võrdselt pangalaenude ja võlakirjade ning 1995. aasta jääkide vähendamise vahel. 1996. aastal kujunes uueks nähtuseks võlakirjade osatähtsuse tõus defitsiidi rahastamisel. Nende arvel kaeti ligi pool puudujäägist. Siseturult hakkasid kohalikud omavalitsused samuti võtma pikemaajalisi laene: 7 väikelinna ja valda emiteerisid viie- ning 1 alev kuueaastase kustutustähtajaga võlakirju. Varem oli võlakirjade kustutamise tavaline tähtaeg kuni pool aastat.

Vältimaks kohalike omavalitsuste koordineerimatut ja makromajanduslikule tasakaalule ohtlikku laenuvõtmist, hakkas valitsus välja töötama vastavaid piiranguid. Eelarve tasakaalu seadusandliku reguleerimise süsteemi loomine (võetavate laenude voogude, nende olemi ja teenindamiskulude suuruse sidumine eelarve jooksvate tuludega) jäi puudujäägi kasvust hoolimata 1996. aastal pooleli, ehkki vastavad eelnõud töötati välja nii kohalike omavalitsuste kui ka keskvalitsuse jaoks.

Pangahoiuste osa ülddefitsiidi rahastamise struktuuris kahanes 8%-ni. Oma mõju avaldasid pangadeposiitide (suhtelisele) vähenemisele kaks vastu võetud keskvalitsuse lisaeelarvet, mis erinevalt varasemast praktikast kaeti mitte üleplaaniliste laekumiste, vaid eelmise perioodi jääkidega. Positiivne roll puudujäägi katmisel oli kahtlemata 1996. aasta I kvartalis loodud Riigikassal, mis esialgu tegeleb ainult keskvalitsuse eelarve teenindamisega, tagades käibe kiirenemise ja tõhusama kontrolli keskvalitsuse raha liikumise üle.

Üldvalitsuse ümmarguselt 7%-ni SKP suhtes küündivast laenukoormast moodustavad keskvalitsuse välislaenud 2/3 (vt. tabel 21 Üldvalitsuse võlg 31. detsembril 1996). Mitte ainult keskvalitsuse välislaenud, vaid ka kogu valitsuse laenukoorem kasvas 1996. aastal SKP-st aeglasemalt. Üle poole välismaistest rahavoogudest hangiti otse rahvusvaheliselt rahaturult (näiteks Tallinna linnavalitsuse Nomura International PLC vahendusel emiteeritud võlakirjad, keskvalitsuse laenud Banque Paribas’lt ja Marubeni korporatsioonilt). Varem olid laenuandjatena domineerinud Maailmapank, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Euroopa Liit, Rahvusvaheline Arvelduspank jt. organisatsioonid või oli laenudel valitsuse garantii.

Tabel 21. Üldvalitsuse võlg 31. detsembril 1996(1)

 

mln. kr.

Keskvalitsuse võlg (väljamaksed - tagasimaksed)(2)

2 574

Eesti kommertspankade nõuded

592

   sh. võlakirjad

580

Teiste võlausaldajate nõuded

216

Keskvalitsuse võlg kokku

3 382

Eesti kommertspankade nõuded

321

   sh. võlakirjad

146

Välismaiste võlausaldajate nõuded

470

Kohalike omavalitsuste võlg kokku

791

Kesk- ja kohalike omavalitsuste võlad kokku(3)

4 173

(1) Sisaldab ka IMF-i laene, s.t. tegemist on kõige suurema võlakoormuse näitajaga väljamakstud laenude järgi.
(2) Keskvalitsuse kohustuste all on kirjas ka kohalikele omavalitsustele edasilaenatud välislaenud;
(3) Üldvalitsuse võlakoormust vähendavate nõueteta pangandussüsteemile.

Sisemajanduse kogutoodangu suhtes moodustasid keskvalitsuse välismaiste laenude teenindamise kulud 1996. aastal 0,4% SKP-st. Tulenevalt laenulepingutest suurenevad need oluliselt sajandivahetusel, jõudes 1-1,5%-ni. Kohalike omavalitsuste laenude teenindamise kulud moodustasid 1996. aastal samuti ligikaudu 0,4% SKP-st ja need kaeti valdavalt uute laenudega. Kokku laenasid kohalikud omavalitsused 1996. aastal siseturult 270 miljonit krooni, millest varasemate laenude teenindamiseks kulus 206 mln. kr. Kui eeldada, et tootluse praegune kasvutempo jätkub sajandivahetuseni, kujuneb ka laenude teenindamise koormus suhteliselt tagasihoidlikuks.

RAHVUSVAHELINE INVESTEERIMISPOSITSIOON

Rahvusvaheline investeerimispositsioon (RIP) on riigi kõigi majandussektorite (s.t. keskpanga, valitsussektori, finantssektori ja kogu ülejäänud erasektori, sh. kodumajapidamiste) finantsvarade ja finantskohustuste konsolideeritud koondbilanss teatud kuupäeva seisuga. Et konsolideerimisel sektoritevahelised ja -sisesed nõuded ja kohustused vastastikku taanduvad, kajastab RIP vaid riigi kui terviku välisnõudeid ja väliskohustusi.

Investeerimispositsioon erineb klassikalisest bilansist selle poolest, et arvesse ei võeta Eestis asuvat residentidele kuuluvat reaalvara ja omakapitali. See on ka põhjus, miks välisinvesteerimispositsioon pole tasakaalus.

Kui välisnõuded ületavad väliskohustusi, siis on riigi netoinvesteerimispositsioon positiivne ning näitab ülejäänudmaailma netovõlgnevust antud riigile. Negatiivne netoinvesteerimispositsioon näitab aga antud riigi netovõlgnevust teistele riikidele.

Ülesehituselt sarnaneb investeerimispositsioon maksebilansi finants- ja reservide kontodega, kusjuures RIP kajastab seise (positsioone), maksebilanss aga nende seisude muutusi. Netoinvesteerimispositsiooni võib teoreetiliselt vaadelda ka eelnevate maksebilansside jooksevkontode saldode summana (arvestamata minimaalse käibega kapitalikontot).

Netovälisvõlg on riigi kõigi majandussektorite tagasimaksmisele kuuluvate, s.t. võla iseloomuga välisnõuete ning -kohustuste vahe. Võla iseloomuga ei ole investeeringud, millega kaasneb omandiõigus (neid kirjendatakse investeerimisobjekti omakapitali koosseisus). Nendeks on aktsia-(osa)kapitali tehtud otse- ja portfelliinvesteeringud ning reinvesteeritud tulu (eelmiste perioodide jaotamata kasum/kahjum, reservid ning fondiemissioon). Välisvõla koosseisu ei arvata ka keskpanga kullavarusid ja osalust Rahvusvahelises Valuutafondis (SDR-id).

Riigi ametlik välisvõlg on kitsam mõiste ning kajastab üksnes valitsussektori võlga.

RIP 31. Detsembril 1996. aastal

1996. aasta lõpuks oli Eesti majandussektoritel nõudeid mitteresidentidele 17,6 miljardi krooni eest. Eesti majandussektorite kohustuste kogusumma mitteresidentide ees ületas nõudeid enam kui kolmandiku võrra, moodustades 24,4 miljardit krooni. Seega oli Eesti rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon 6,9 miljardi krooni ulatuses negatiivne (vt. tabel 22 Eesti rahvusvaheline investeerimispositsioon 31. detsembril 1996).

Tabel 22. Eesti rahvusvaheline investeerimispositsioon 31. detsembril 1996 (mln. kr.)

VÄLISNÕUDED

VÄLISKOHUSTUSED

Otseinvesteeringud välismaale

1 339,3

Otseinvesteeringud Eestisse

10 257,5

     Aktsia(osa)kapital ja reinvesteeritud tulud

326,0

     Aktsia(osa)kapital ja reinvesteeritud tulud

5 490,3

     Muu kapital

1 013,3

     Muu kapital

4 767,2

Portfelliinvesteeringud välismaale

1 504,9

Portfelliinvesteeringud Eestisse

1 460,3

     Rahandusinstitutsioonid

-

 

 

     Valitsussektor

-

     Valitsussektor

117,8

     Pangad

1 089,0

     Pangad

779,0

     Muud sektorid

415,9

     Muud sektorid

563,5

Muud investeeringud

5 919,8

Muud investeeringud

12 726,4

     Kaubanduskrediit

1 904,8

     Kaubanduskrediit

2 674,5

     Laenud

764,4

     Laenud

5 254,5

        Pikaajalised

554,1

          Pikaajalised

5 046,2

        Lühiajalised

210,3

          Lühiajalised

208,3

     Sularaha ja hoiused

3 005,0

     Sularaha ja hoiused

4 248,9

     Muud nõuded

245,6

     Muud kohustused

548,5

 

 

          Pikaajalised

-

 

 

          Lühiajalised

548,5

Reservid

8 787,1

 

 

Välisnõuded kokku

17 551,1

Väliskohustused kokku

24 444,2

Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon

-6 893,1

 

 

Eesti residentide netovälisvõlg

-1 974,0

 

 

     sh. valitsussektor

-2 526,7

 

 

Välisnõuetest moodustasid põhiosa keskpanga kulla- ja välisvaluutareservid (50%) ning muude investeeringutena välismaale paigutatud laenud, hoiused ja muud nõuded (34%). Kohustustest langes valdav osa otseinvesteeringute (42%) ja muude investeeringute arvele (52%).

Välisnõuete ja -kohustuste jaotumisel tähtaja järgi oli Eesti lühiajaline RIP 6,5 miljardi krooni ulatuses positiivne. Pikaajaliste (tähtajaga üle 1 aasta) välisnõuete ja -kohustuste saldo oli aga 13,4 miljardi krooni ulatuses negatiivne. Kui 90% välismaale paigutatud investeeringutest olid lühiajalised, siis välisriikidest Eestisse investeerimisel oli ülekaalus pikaajaline kapital (60%). Lühiajalised nõuded katsid lühiajalisi kohustusi peaaegu kahekordselt.

Välisnõuded

1996. aasta 31. detsembriks moodustasid Eesti-poolsed otseinvesteeringud välisriikidesse kokku 1,3 miljardit krooni, s.t. olid peaaegu 8 korda väiksemad välismaalt Eestisse tehtud otseinvesteeringutest. 75% välismaale paigutatud otseinvesteeringukapitalist moodustasid tütarettevõtetele antud kaubanduskrediit ja pikaajalised laenud. Omakapitali arvele langes neljandik välisriikidesse tehtud otseinvesteeringutest.

Mitmesuguseid portfelliinvesteeringuid välismaale oli 1996. aasta lõpuks tehtud 1,5 miljardi krooni eest. Ligi kolm neljandikku neist pärines pankadelt. 80% soetatud väärtpaberitest moodustasid võlaväärtpaberid ning muud instrumendid.

Muude investeeringutevormis oli kapitali välismaale paigutatud ligi 6 miljardit krooni, sellest pool nõudmiseni ja tähtajaliste hoiustena. Kaks kolmandikku välisdeposiitidest kuulus pankadele. Erinevate laenudena oli välismaale investeeritud üle 2 miljardi krooni. Suurema osa sellest moodustas kaubanduskrediit.

Eesti Panga kulla- ja välisvaluutareservid moodustasid 1996. aasta lõpus kokku 8,8 miljardit krooni.

Väliskohustused

1996.aasta 31. detsembriks oli Eestisse tehtud välismaiseid otseinvesteeringuidkokku 10,3 miljardit krooni. Pool sellest langes omakapitali ning pool otseinvesteerijatelt saadud laenude arvele. Otseinvesteeringute kogumahult 1 elaniku kohta kuulus Eesti Ungari ja Tšehhimaa kõrval Kesk- ja Ida-Euroopa riikide esikolmikusse.

Eestisse oli 1996. aasta lõpuks tehtud portfelliinvesteeringuid nominaalhindades 1,5 miljardi krooni ulatuses. Kaks kolmandikku sellest moodustasid mitteresidentide poolt omandatud Eestis emiteeritud omandiväärtpaberid.

Muude välisinvesteeringutena oli 1996. aasta lõpuks Eesti majandusse kaasatud 12,7 miljardit krooni. Suurema osa sellest summast moodustas erinevat liiki laenukapital: kaubanduskrediit (20%), valitsussektori laenud (20%), teiste sektorite laenud (22%). Kolmandiku Eestisse tehtud muudest investeeringutest moodustasid nõudmiseni ja muud hoiused. Need olid seotud valdavalt pangandussektori kohustustega teiste riikide krediidiasutuste ees.

Eesti residentide netovälisvõlg

Arvestades välisnõuete ja -kohustuste hulka üksnes võla iseloomuga (otseselt tagasimaksmisele kuuluvad) kirjed, oli Eesti residentide netovälisvõlg 1996. aasta lõpuks kasvanud ligi 2 miljardi kroonini. Valitsussektori netovälisvõlg (lisaks ametlikele välislaenudele on arvestatud ka emiteeritud võlakirju) oli 31. detsembril 2,5 miljardit krooni.

[1] Üldvalitsuse inglisekeelne vaste on general government.
[2] Seoses majanduskasvu hindamisega tuleb rõhutada lähteandmete usaldusväärsuse probleemi. Ametlikud andmed kalduvad alahindama informaalse sektori rolli lisandväärtuse loomisel. Mainitud allahindamine tuleneb ennekõike maksude maksmisest kõrvalehiilimisest. Rahvusvahelise Valuutafondi järgi on ametliku statistika probleemiks ka püsivalt suureneva erasektori mitteadekvaatne peegeldamine ning kvaliteedi muutuste ebapiisav arvestamine. Kvaliteedi paranemine nähtub pigem hinnamuudu kui lisandväärtuse kasvuna.
[3] Realiseerimise netokäibe ja realiseeritud toodangu tootmiskulude vahe jagatis realiseerimise netokäibega.
[4] Vt. Rahandusministri määrus nr. 64 22. juulist 1996 ning tolliameti käskkirjad nr. 274 23. augustist ja nr. 313 27. septembrist 1996.
[5] Vt. Rahvusvahelise Valuutafondi perioodilist väljaannet International Financial Statistics.
[6] Teistsugune on olukord juhtide ning kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide osas, kes moodustavad tööjõuturul erilise segmendi. Nimetatud kategooriate osas ületab töötajate vajadus ilmselt nende pakkumise.
[7] Rahandusministeeriumi hinnangul alla 6%, kusjuures laenude absoluutsuuruse suhtes lahknevusi ei ole.