Aastaaruanne 1997. Maailma majandus ja finantsturud 1997. aastal

ARENENUD TÖÖSTUSRIIGID

1997. aasta oli maailma majandusele suhteliselt edukas[1]. Esialgseil hinnanguil kasvas maailma riikide majanduse koguprodukt ligikaudu 3,25%, mis on viimase aastakümne kõrgeim näitaja. Regiooniti oli areng ebaühtlane - kõige kiiremini arenev piirkond oli aasta lõpu kriisile vaatamata endiselt Aasia, samas kui endise SRÜ riikide jõupingutused olid suunatud majanduslanguse peatamisele. Arenenud riikides jätkus mõõdukas majanduskasv - G7 maade seas olid kindlaiks liidreiks USA, Kanada ja Suurbritannia. Majandus elavnes ka mandri-Euroopa riikides (vt tabel 1.1 Maailma eri piirkondade ja mõnede juhtivate tööstusriikide majandusnäitajaid 1996. ja 1997. aastal ning nende prognoos 1998. aastaks). Majanduskasvu baasi laienemine eeskätt Ladina-Ameerika, aga ka Kesk- ja Ida-Euroopa riikide arvel andis soodsa impulsi rahvusvahelise kaubanduse arengule, mille maht kasvas umbes 8%.

Positiivsete arengutendentside taustal oli tähelepanuväärsemaid sündmusi aasta teisel poolel süvenenud Aasia finants- ja majanduskriis, mis väljendus eeskätt mitme seni suhteliselt kiiresti arenenud riigi (Tai, Indoneesia, Malaisia, Korea Vabariik jt) valuutade järsus nõrgenemises ja rahvusvahelise mõjuga aktsiaturgudel toimunud languses. Olukorra leevendamiseks organiseeriti aasta lõpul juhtivate tööstusriikide ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) koostöös ulatuslik abiprogramm, mille raames toetati mitmeid Kagu-Aasia riike tugilaenudega. Rahvusvaheline tähelepanu Aasia kriisile on tingitud asjaolust, et selle ulatusest ja kulgemisest sõltuvad oluliselt maailma majanduse edasised väljavaated. Kui võtta arvesse, et Aasia majandusliidri Jaapani areng ei ole enam kaugeltki edukas, siis kujuneb 1998. aasta keskseks küsimuseks see, kas ülejäänud (eelkõige arenenud) riikide majandus on piisavalt tugev, et Aasia kriisi mõjule vastu seista ja hoida ära majanduskonjunktuuri edasine halvenemine. Aasia arvele langeb umbes kolmandik maailma kogutoodangust, 31% USA ja 9,3% Euroopa Liidu ekspordist.

Peale majanduskasvu aeglustamise pidurdavad Aasia majandusraskused tõenäoliselt ka hinnatõusu, sest valuutade kursi järsk langus muudab Aasia kaubad importijaile odavamaks. Hoolimata asjaolust, et Aasia majanduskriis pole veel lõppenud, on juba praegu selge, et see avaldab 1998. aastal märkimisväärset pidurdavat mõju globaalsele majanduskasvule.

Arenenud maade majanduskasvu iseärasuseks oli 1997. aastal see, et hoolimata tootmise ja tarbimise pikaajalist trendi ületavast kasvutempost püsis inflatsioon madalal tasemel ning mitmetes maades, sealhulgas ka USAs, isegi alanes. Selle aluseks oli ühelt poolt mitme põhilise toorme hinna langus (Commodity Research Bureau; (CRB) indeks, mis koosneb 17 enimkasutatava toorme hindadest, langes 4,6%), tööviljakuse tõus, tööjõu efektiivsem kasutamine, tugevnenud rahvusvaheline konkurents ja arengumaadest pärit odavate tarbekaupade vool arenenud riikidesse, teiselt poolt aga keskpankade otsustavus inflatsiooni ohjamisel.

Finantsturgudel oli 1997. aasta suhteliselt rahutu. Võrreldes 1996. aastaga suurenes muutuste vahemik nii valuuta- kui ka aktsiaturgudel. Erandina vähenes valuutakursside muutlikkus euro tulevase käibeala riikide vahel. Valuutaturgudel jätkus USA dollari tugevnemine kõigi põhivaluutade suhtes, Euroopas nõrgenes Saksa mark enamiku valuutade suhtes (vt tabel 1.2 Põhivaluutade kursimuutused).

Aktsiaturgudel jagunes aasta kaheks selgelt erinevaks perioodiks. Jaanuarist augustini toimus eriliste tagasilöökideta areng ning tähtsamad börsiindeksid püstitasid uusi rekordeid, saavutades kõrgeima taseme juuli lõpus-augusti alguses. Aasta teisel poolel pärssis aktsiahindade kasvu Aasia süvenev majanduskriis ning aktsiaindeksid langesid mitmel korral üsna ulatuslikult, kuigi mitte allapoole aasta alguse taset. Aasta kokkuvõttes toimus erakordselt suur tõus aga kõigi juhtivate tööstusriikide aktsiaturgudel peale Jaapani (vt tabel 1.3 Suuremate aktsiaturgude indeksite muutused). Langus Jaapani aktsiaturul oli aga Aasia turgude seas üks väiksemaid - kriisis olevate Kagu-Aasia riikide (Korea, Tai, Indoneesia jt) aktsiad kaotasid 1997. aastal keskmiselt poole oma väärtusest.

Võlakirjaturud olid 1997. aastal keskmisest suurema - 9%lise - tõusu juures suhteliselt vähemuutlikud. Kõigil juhtivail turgudel intressid aasta lõikes langesid, põhjustades võlakirjade olulise ja suurema hinnatõusu, kui eeldasid aasta alguse intressiprognoosid. Seejuures oli tõus suhteliselt stabiilne (vt tabel 1.4 Suuremate võlakirjaturgude indeksite muutused). Sellise globaalse trendi eelduseks oli ühtlaselt madal inflatsioon kõigis arenenud tööstusriikides. Teiseks hinnatõusu põhjuseks oli vähenenud pakkumine, mis tulenes paranenud eelarvedistsipliinist koos samaaegse suurenenud nõudlusega riiklike võlakirjade järele. Viimane tulenes Aasiast lahkuva kapitali liikumisest juhtivate tööstusriikide võlakirjadesse ning mitme riigi seadusandluses toimunud muutustest, mis sunnivad pensionifonde suurendama võlakirjade osa investeerimisportfellides. Enim kasvasid riiklike võlakirjade hinnad Suurbritannias (14,7%), kus pikaajalised intressid olid muude Euroopa riikidega võrreldes kõrged ja alanesid üldise ühtlustumise tõttu keskmisest rohkem. Kuna enamik loetletud tegureid mõjub ka 1998. aastal, siis võib võlakirjaturgudel vähemalt aasta alguses oodata sama trendi jätkumist.

Ameerika Ühendriigid

USAs jätkus kuuendat aastat majanduskasv, mis esialgseil hinnanguil moodustas 3,8%, ületades enamiku prognoose. Tööpuudus kahanes 5,4%lt 5%ni. Detsembris langes töötus seejuures 4,6%ni, mis on viimase 24 aasta madalaim tase. Hoolimata tööturu pingestumisest, mis tavaliselt põhjustab palkade ja hindade kasvu kiirenemist, langes tarbijahinnaindeks 3%lt 2,3%ni ning detsembris juba 1,7%ni. Elanikkonna sissetulekute ja jõukuse kasv tõstis tarbijate optimismi aastakümne kõrgeimale tasemele. 1998. aastaks prognoositakse majanduskasvu aeglustumist 3,5%ni (mitmete analüütikute arvates isegi 2,5%ni) ja tööpuuduse edasist langust.

Suure majanduskasvuga kaasnes 1997. aastal dollari edasine tugevnemine teiste juhtivate valuutade suhtes. Tugev dollar ja kodumaise nõudluse kasv tingisid impordi kiire kasvu ja suurendasid kaubavahetuse puudujäägi hinnangute kohaselt 115 miljardi dollarini. Prognooside kohaselt kasvab see ka 1998. aastal.

Tagasihoidlik inflatsioon oli peamine põhjus, miks USA keskpank tõstis baasintressimäära vaid korra (märtsis 0,25%) ja see oli enamiku aastast 5,5%. Aasta teisel poolel tingis keskpanga vaoshoitust Aasia kriis, mis suurendas finantsturgude heitlikkust ning tugevdas majanduskasvu aeglustumise ootusi.

Jaapan

Jaapanis jäi majanduskasv loodetust tagasihoidlikumaks ega ületanud esialgseil hinnanguil 1%. Mandri-Aasia riikide majandusraskused seadsid löögi alla paljud Jaapani finantsinstitutsioonid. Nii näiteks oli novembris sunnitud tegevuse lõpetama Jaapani suuruselt neljas investeerimisfirma Yamaichi Securities.

Aasia arenguriikide valuuta- ja finantsraskused ilmnesid Jaapani jaoks halval ajal. Kodumaise nõudluse vähenemise tõttu tuginesid Jaapani lootused majanduslangust vältida paljuski jeeni nõrgenemisest ajendatud ekspordi kasvule. 1997. aastal see tegur toimis ja jooksevkonto ülejääk kasvas 42,4%. Aasta lõpul aga olukord muutus, kuna mitme Jaapaniga konkureeriva Aasia riigi valuuta nõrgenes jeenist enam. 1998. aastaks prognoositakse kaubandusbilansi ülejäägi kasvuks vaid 6 miljardit dollarit, mis moodustab 0,1% SKP suhtes.

Tagasihoidliku majanduskasvu tõttu oli tööpuudus 1997. aastal 3,4%, nagu eelmiselgi aastal. Inflatsioon kasvas 0,1%lt 1,7%ni. Enamik suuri tööstusfirmasid hindas aasta lõpul konjunktuuri ebasoodsaks ja nii kujuneb 1998. aasta Jaapani majandusele raskeks - pole välistatud, et majanduskriisi aastaks. Niigi madalate intresside tõttu on Jaapani keskpangal vähe võimalusi stimuleerida majandust nende edasise alandamise abil.

Euroopa Liidu riigid

Euroopa Liidu maade majandusele kujunes 1997. Aasta veidi soodsamaks kui eelnenud aasta, nende SKP kasvas esialgseil hinnanguil 2,6%. Kõige suurem oli majanduskasv Iirimaal (8,0%), järgnesid Soome (5,9%) ja Suurbritannia (2,9%). Ka kolme mandri-Euroopa suurriigi (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) majandus elavnes võrreldes 1996. aastaga, kuid areng oli ebapiisav vähendamaks tööpuudust, mis püsis neis maades ja ka kogu ELis väga kõrgel tasemel (üle 10%).

ELi riikide majanduse arengut mõjutas ühe olulisema tegurina Euroopa Rahaliidu (EMU) perspektiiv. Selgines ühisrahaga liituvate maade ring: 15 ELi riigist jääb selle esimesest lainest tõenäoliselt kõrvale vaid neli: Suurbritannia, Taani, Rootsi ja Kreeka. Kuigi ülejäänud 11 riigi osalemine pole veel täiesti kindel, on Maastrichti kriteeriumide alusel toimunud majandusliku ühildumise kaudu selleks loodud head eeldused (vt tabel 1.5 Euroopa Liidu liikmesriikide aasta keskmisi majandusnäitajaid 1996. ja 1997. aastal ning nende prognoos 1998. aastaks).

Tabel 1.5 Euroopa Liidu liikmesriikide aasta keskmisi majandusnäitajaid 1996. ja 1997. aastal ning nende prognoos 1998. aastaks
	ELi harmoniseeritud tarbijahinnaindeks			Eelarve (% SKP suhtes)(1)			Riigi koguvõlg (% SKP suhtes)			10aastaste võlakirjade intress
	1996	1997	1998(2)	1996	1997	1998(2)	1996	1997	1998(2)	1997
Euroopa Liidu seatud piir	2,5	2,7	2,6		-3			60		7,5
Saksamaa	1,2	1,5	1,2	-3,4	-2,7	-2,7	60,4	61,3	61,7	5,7
Prantsusmaa	2	1,2	1	-4,2	-3	-3	55,7	58	58,5	5,6
Itaalia	4	1,9	2,1	-6,7	-2,7	-2,6	124	121,6	119	6,8
Suurbritannia	* (3)	1,8	2,3	-4,7	-1,9	-0,6	54,7	53,4	51,2	7,1
Hispaania	3,6	1,9	2	-4,4	-2,6	-2,5	70,1	68,3	67,9	6,4
Holland	1,4	1,9	1,7	-2,3	-1,4	-1,8	77,2	72,1	70,2	5,6
Belgia	1,8	1,5	1,1	-3,2	-2,1	-1,7	126,9	122,2	118,5	5,8
Rootsi	0,8	1,9	2	-3,6	-0,8	0,5	76,7	76,6	72,3	6,6
Austria	1,8	1,2	1,3	-4	-2,5	-2,5	69,5	66,1	65,2	5,7
Taani	1,9	2	1,9	-1,6	0,7	1,2	66,7	64,1	58,5	6,3
Soome	1,1	1,2	1,8	-3,3	-0,9	0,2	57,6	55,8	53,7	5,9
Portugal	2,8	1,9	2	-3,2	-2,5	-2,4	65,6	62	61	6,3
Kreeka	7,9	5,4	6	-7,4	-4	-3,9	111,6	108,7	106,2	9,7
Iirimaa	2,1	1,2	2,7	-1,1	0,9	0,7	73	67	62	6,3
Luksemburg	1,2	1,4	1,5	-2,5	1,7	0,6	6,6	6,7	7,7	5,8
(1) "-" näitab puudujääki (2) Deutsche Morgan Grenfelli prognoos (3) Andmed puuduvad Näitaja ei vasta Maastrichti lepingu kriteeriumidele

Eriti suurt edu on saavutatud inflatsiooni ohjeldamisel, milles vaid Kreeka ei suutnud saavutada soovitavat taset. Riigieelarve puudujäägi alandamine 3%ni SKP suhtes või alla selle osutus mõnevõrra raskemaks, kuid lõpuks saavutati selleski vajalikku edu. Seevastu riigivõla kriteerium osutus jõukohaseks vaid neljale riigile. Sellele vaatamata on finantsturud valdavalt juba arvestanud EMU 3. etapi õigeaegse algusega ning pikaajaliste intresside erinevus kandidaatriikide vahel vähenes, olles 1997. aasta lõpuks alla 0,35 protsendipunkti.

1998. aasta kujuneb EMUle tähtsaks selle poolest, et mai algul määratakse lõplikult kindlaks ühisrahaga esimeses järjekorras liituvate maade ring, fikseeritakse nende valuutade kursid üleminekuks eurole ning juulis alustab tööd Euroopa Keskpank. Ühisraha euro võetakse arvestuslikult kasutusele 1999. aasta 1. jaanuarist. Rahaliiduga liituvate maade majanduskasvuks 1998. aastal prognoositakse 2,9%, inflatsiooniks 2% ja töötuse tasemeks 12%.

Saksamaa

Saksamaa majandus arenes 1997. aastal oodatust pisut aeglasemas tempos, SKP kasvas 2,2%. Majandustulemuste paranemist võrreldes eelnenud aastaga varjutas asjaolu, et areng toimus suures osas ekspordi arvel, mis Saksa marga nõrgenemisest toetatuna kasvas 10,7%. Kodumaise eratarbimise kasv oli väike (0,2%), riiklik tarbimine isegi vähenes 0,4%. Ehituses jätkus langus, sektori kogutoodang vähenes 2,2%. Kodumaise nõudluse elavnemist takistas suur tööpuudus, mis kasvas veelgi ja moodustas aasta lõpus 11,8%. Kõrge töötuse taseme põhjuseks on tööjõu suhteline kallidus ning Saksamaa ida- ja lääneosa ühinemise järelmõju (Ida-Saksamaal ulatus tööpuuduse tase 1997. aastal 18%ni).

Kuigi inflatsioon aastaga veidi kiirenes, jäi kasv endiselt alla 2%. Tagasihoidliku hinnakasvu tõttu tõstis keskpank repomäära vaid ühel korral ja 0,3%.

Kaubandusbilansi ülejäägi kasvust tingituna vähenes jooksevkonto puudujääk 0,3%ni SKP suhtes ja on lootust, et 1998. aastal saavutatakse jooksevkonto tasakaal.

Edasised väljavaated sõltuvad nii kodumaise nõudluse arengust kui ka Aasia kriisi mõjust. Kuna Aasia moodustab Saksamaa ekspordist üksnes 12%, langeb selle arvele vaid 2,4% SKPst. Arvestades aga kodumaise nõudluse kasvu piiravaid tegureid, prognoositakse 1998. aastaks majanduse elavnemist ja mõõdukat kasvu (2,5%), ei välistata aga tööpuuduse suurenemist.

Suurbritannia

Suurbritannia majandus kasvas 1997. aastal suhteliselt heas tempos, SKP suurenes 2,9%. Erinevalt Saksamaast toetus kasv palju ulatuslikumalt kodumaise eratarbimise suurenemisele (4,2%). Sellist kasvutempot pole pikema aja jooksul tõenäoliselt võimalik säilitada ja 1998. aastal peaks majanduskasv aeglustuma. Selle põhjuseks on eeskätt 1997. aastal toimunud baasintresside tõstmine, karmim fiskaalpoliitika ja tugev naelsterling, mis kallines Saksa marga suhtes 12,6%, aga ka Aasia majanduskriisi mõju.

Majanduskasvuga kaasnes inflatsiooni kasv, mis moodustas aasta lõpus 3,7%. Hoolimata keskpanga poolt hinnatõusu ohjeldamiseks teostatud baasintresside 1,25%lisest tõstmisest ei langenud põhiliste tarbekaupade hinnaindeks alla keskpanga poolt seatud soovitavat piiri, milleks on 2,5%.

Tööpuudus vähenes, saavutades detsembris 5,1%ga 18 aasta madalaima taseme. Tööturu pingestumist prognoositakse ka 1998. aastaks, mil tööpuudus arvatakse langevat 4,8%ni. Kui palkade kasv edaspidigi kiireneb, siis loob see olulise surve inflatsiooni edasiseks kasvuks.

Ehkki kaubandusbilanss jäi endiselt negatiivseks, saavutati jooksevkontol 116 miljoni naelane ülejääk. Kuid kaubandusbilansi puudujäägi edasine kasv toob 1998. aastal tõenäoliselt kaasa ka jooksevkonto puudujäägi, mis prognooside kohaselt võib olla umbes 11,5 miljardit naela ehk 1,4% SKP suhtes.

Rootsi

Rootsi majandus kasvas 1997. aastal aeglasemalt kui ELis tervikuna, SKP suurenes 1,8%. Kõige suurema panuse sellesse andis eratarbimise 2%line kasv, seevastu riiklik tarbimine ja ettevõtete investeeringud vähenesid. 1998. aastaks prognoositakse majanduse senisest kiiremat kasvu (2,8%). Rootsi majanduse positsioon Euroopas muutub selle tõttu, et ta on üks neljast ELi riigist, kes jääb esialgu kõrvale EMU 3. etapist.

Inflatsioon püsis 1997. aastal endiselt madalal tasemel, olles vaid 0,9%. 1998. aastal peaks inflatsioonitempo kiirenema 1,5%ni. Ka tööpuudus oluliselt ei muutunud (keskmiselt oli see 8%), kuid 1998. aastal oodatakse elavama majanduskasvu tõttu selle vähenemist.

Nii kaubandusbilanss kui ka jooksevkonto oli 1997. aastal ülejäägiga, mis peaks tänavu kasvama.

Soome

Erinevalt Rootsist on Soome võtnud selge kursi liitumisele Euroopa ühisrahaga. Pärast 1990. aastate alguse majanduskriisi kasvas Soome majandus 1997. aastal kiires tempos, SKP suurenes 5,9%. Sealhulgas suurenesid firmade investeeringud 11,3%, mis loob head eeldused edasiseks majanduskasvuks. Eriti märkimisväärne oli areng metsanduses, metallitööstuses, masinaehituses ja telekommunikatsioonide alal. 1998. aastaks prognoositakse 4,5%list majanduskasvu, mis aga sõltub ka arengutest Aasias, kuna selle piirkonna arvele langeb märkimisväärne osa Soome ekspordist ja viimaste aastate investeeringutest.

Inflatsioon 1997. aastal mõnevõrra kiirenes, kuid oli vaid 1,3%. Seoses kiire majanduskasvuga jätkub inflatsiooni kasv ka 1998. aastal, ulatudes prognooside kohaselt 1,9%ni. Seevastu tööpuudus, mis 1997. aastal oli 14,5%, peaks sel aastal alanema 12,5%ni.

Ekspordi jõudsa kasvu tõttu olid nii kaubandusbilanss kui ka jooksevkonto ülejäägiga. Jooksevkonto osas prognoositakse 1998. aastaks ülejäägi kahanemist, kuid see peaks siiski moodustama umbes 5% SKP suhtes.

KESK- JA IDA-EUROOPA ÜLEMINEKUMAJANDUSEGA RIIGID

Üldine olukord arenevatel turgudel

Kagu-Aasia finantskriis muutis 1997. aasta suvel ja sügisel oluliselt rahvusvaheliste finantsturgude hinnangut arenguriikide, sealhulgas Kesk- ja Ida-Euroopa riikide[2] riskide suhtes. Viimaseil aastail suurenenud kapitalivood arenguriikidesse põhjustasid intressimarginaalide vähenemist, mis võimaldas järjest lihtsamalt võlgu refinantseerida. Alates 1997. aasta keskpaigast muutus protsess vastupidiseks ning intressitase hakkas tõusma. Selline areng puudutas teravamalt siiski Kagu-Aasia riike, mille sõltuvus väliskapitalist on suurem kui Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel.

Maikuus Tšehhi krooni vastu toimunud valuutarünnaku tagajärjel oli riigi keskpank sunnitud loobuma Saksa marga ja USA dollari suhtes kehtestatud fikseeritud vahetuskursist ja üle minema juhitava vahetuskursi poliitikale. Samal ajal avaldati survet ka Slovaki kroonile ja Poola zlotile, mis ei viinud siiski vahetuskursipoliitika muutmiseni. Slovakkias oli keskpank sunnitud jätkama kitsendavat monetaarpoliitikat, mis väljendus pangandussüsteemi likviidsuse vähenemises ja sellest tulenenud intressitaseme tõusus.

1997. aasta oluliseks sündmuseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikide rahapoliitikas oli valuutakomitee süsteemi kasutuselevõtt Bulgaarias, mis aitas pärast aasta alguse ülikõrget inflatsiooni ja reaalse koguprodukti ulatuslikku vähenemist kiiresti saavutada majanduses esialgse tasakaalu.

Tšehhimaa

Pärast mitu aastat kestnud edukat arengut tabas Tšehhi majandust 1997. aastal tõsine tagasilöök, mis väljendus SKP kasvu aeglustumises 1996. aasta 4,1%lt ligikaudu 1,3%ni (vt tabel 1.6 Mõnede Kesk- ja Ida-Euroopa riikide majandusnäitajaid 1996. ja 1997. aastal).

Tabel 1.6 Mõnede Kesk- ja Ida-Euroopa riikide majandusnäitajaid 1996. ja 1997. aastal (1)
		Poola		Tšehhimaa		Ungari		Sloveenia		Läti		Leedu		Venemaa		Eesti
		1996	1997	1996	1997	1996	1997	1996	1997	1996	1997	1996	1997	1996	1997	1996	1997
Reaalne muutus võrreldes eelnenud aastaga (%)
Sisemajanduse koguprodukt (SKP)		6,1	6,9	4,1	1,3	1,3	4	3,1	3,3	2,8	6,5	4,2	6	-4,9	0,4	4	10
Tööstustoodang		8,3	10,8	3,6	4,5	3,4	11,1	1	1,3	0	7,6	3,5	5	-4	1,9	1,1	13,4
Keskvalitsuse eelarve puudujäägi (-) või ülejäägi osatähtsus SKP suhtes (%)		-2,5	-1,4	-0,1	-1	-1,9	-4,1	0,3	-1,3	-0,8	1,2	-2,5	-1,9	-3,3	-5,3	-1,5	2,1
Tarbijahinnaindeksi kasv (%)
Võrreldes eelnenud aasta lõpuga		18,5	13,2	8,6	10	18,9	18,4	8,8	9,4	13,1	7	13,1	8,4	21,8	11	15	12,3
Aasta keskmine		19,9	14,9	8,8	8,5	23,6	18,3	9,7	9,1	17,6	8,4	24,6	8,9	47,7	14,6	23,2	11,2
Tööpuudus (töötute osatähtsus töötajate ja töötute koguarvust, %)		13,2	10,5	3,5	5,2	10,7	10,4	14,4	14,8	7,2	7	6,2	6,7	9,3	9	10	10,5
Kohaliku valuuta reaalse efektiivse vahetuskursi muutus (2)		9,2	4,1	8,1	3,4	2,9	7,2	-3,6	2,3	13,1	12,4	25,8	19,9	34	11,2	9,7	3,3
Väliskaubandus (mln USA dollarit)
Eksport		24420	27233	21910	22545	13145	19600	8370	8300	1443	1672	3356	4 285 (3)	89200	87000	1788	2093
Import		32574	38522	27721	26988	16209	21300	9252	9200	2219	2441	4559	6 520 (3)	62300	67000	2832	3277
Saldo		-8154	-11289	-5811	-4443	-3064	-1700	-882	-900	-776	-769	-1203	-2234	26900	20000	-1044	-1184
Jooksevkonto (mln USA dollarit)		-1400	-5500	-4292	-3156	-1700	-987	39	-100	-280	-325 (4)	-723	-594 (4)	11700	9000	-423	-608
Jooksevkonto puudujäägi (-) või ülejäägi osatähtsus SKP suhtes (%)		-1	-3,5	-7,6	-6,3	-3,8	-2,5	0	-0,5	-5,6	-7,9 (4)	-9,2	-8,5 (4)	2,2	2,2	-9,6	-13
Otseinvesteeringute juurdekasv (mln USA dollarit)		5200	4500	1400	1400	1800	2000	300	500	188	205 (4)	150	490	2500	4400	110	132
Valuutareservid (neto, mln USA dollarit)		18033	20960	12352	9778	9681	8 736 (3)	2297	3 359 (3)	652	702	702	1063	11300	18 700 (4)	637	758
Valuutareservide suhe kuu keskmisse importi		6,6	6,5	5,3	4,3	7,2	4,9	3	4,4	3,5	3,5	1,8	2	2,2	3,3	2,7	2,8
(1) Suurem osa 1997. aasta näitajaid on esialgsed või põhinevad prognoosil (2) 21 arenenud tööstusriigi valuutade suhtes, % vastavalt väliskaubanduse osatähtsusele (3) novembri andmed (4) 9 kuu andmed							Allikad: Economic Indicators for Eastern Europe, Bank for International Settlements; February 1997, January 1998 Keskpankade ja riiklike statistikaorganisatsioonide publikatsioonid

Väliskapitali ulatuslik sissevool varasemail aastail soodustas kodumaise nõudluse kasvu. Samas jäid reformid ettevõtete tasandil nõrgaks, mis takistas tööviljakuse tõusu kodumaises tööstuses. Nõudluse kiire kasvu tõttu hakkas suurenema inflatsioonitase, mis fikseeritud vahetuskursist tingituna viis Tšehhi ettevõtete rahvusvahelise konkurentsivõime vähenemiseni. Tulemuseks oli 1996. aastal 7,6%ni SKP suhtes ulatunud jooksevkonto puudujääk.

1997. aastal jätkus välissektori tasakaalustamatuse süvenemine ning maikuu lõpus oli Tšehhi keskpank investorite surve tõttu korunale sunnitud loobuma senisest fikseeritud vahetuskursi poliitikast ja minema üle juhitud vahetuskursi poliitikale. Vahetuskursi vabastamise tagajärjel odavnes Tšehhi kroon olulisemate kaubanduspartnerite valuutade suhtes. Vahetuskursi ulatuslikku nõrgenemist, mis leidis aset mitmes Kagu-Aasia riigis, Tšehhimaal siiski ei toimunud.

Pärast vahetuskursi nõrgenemist kiirenes ekspordi kasv. Et kodumaist nõudlust piirav fiskaal- ja monetaarpoliitika tugevdamine takistas samal ajal impordi kasvu, siis vähenes jooksevkonto puudujääk II poolaastal 5%ni SKP suhtes.

Poliitilise konsensuse puudumise tõttu ei jõutud Tšehhimaal kauaoodatud suurpankade erastamiseni ka 1997. aastal. Ettevalmistused mitme suurema panga erastamiseks siiski algasid.

Poola

Poola majanduses toimus 1997. aastal suur juurdekasv, mis põhines tööstustoodangu mahu olulisel suurenemisel ning kodumaise nõudluse kasvul. Tööstustoodangu kasv tulenes nii tööviljakuse kui ka töökohtade arvu suurenemisest. Kodumaine nõudlus suurenes nii reaalpalga kasvu kui ka tarbimislaenude jõudsa arengu arvel. Seetõttu kasvas oluliselt jooksevkonto puudujääk, mis ulatus 3,5%ni SKP suhtes (1996. aastal 1%).

Eelarve defitsiit moodustas 1997. aastal 1,4% SKP suhtes, olles tänu majanduse kiirele kasvule märgatavalt väiksem kui aasta algul ennustatud.

Probleemiks jäi endiselt kõrge inflatsioon, mis on tingitud nõudluse kasvust ja liugkursil põhinevast vahetuskursipoliitikast. Inflatsiooni ning spekulatiivse surve vastu võitlemiseks on keskpank hoidnud intressitaset kõrgel (üle 20%), mis aga on soodustanud välismaiste portfelliinvesteeringute kasvu ja rahapakkumise suurenemist. Keskpank on selle mõju vähendamiseks vastanud aktiivsete rahapoliitiliste sammudega. Sundimaks kommertspanku intresse tõstma, hakkas keskpank lisaks sügisel elanikelt vastu võtma 6- ja 9kuiseid hoiuseid.

Riigi osalus panganduses on endiselt üsna suur. 1997. aasta lõpus erastati üks juhtivaid kommertspanku ning plaanis on veel mitu panka erakätesse müüa.

Ungari

Ungari majandusele oli 1997. aasta pärast mitu aastat kestnud stagnatsiooni edukas. Majanduskasvu hoogustasid tööstustoodangu välisnõudlus ning erasektori investeeringud. Kuna valitsus vähendas eelarve puudujääki ja välisvõlga, siis oli avaliku sektori osa SKP kasvus nulli lähedal.

Eelarve puudujääk oli 1997. aastal suurte võlateeninduskulude tõttu ligikaudu 4,1% SKP suhtes. Võlateeninduskulusid arvesse võtmata oli valitsuse eelarve aga SKP suhtes 1,9%lise ülejäägiga.

Inflatsioon oli 1997. aasta keskmisena 18,3% 1996. aasta 23,6% asemel. Keskmine palk kasvas samal ajal aga 21-22%. Tänu suurenenud reaalsissetulekuile kasvasid säästud ligikaudu 9%.

Piiratud kodumaisest nõudlusest ja kasvanud välismaisest nõudlusest tingituna paranes 1997. aastal märgatavalt välissektori tasakaal. Vähenes jooksevkonto puudujääk SKP suhtes, samuti välisvõlg - 1996. aasta 64%lt 58%ni.

Inflatsioonitaseme alanemine võimaldas keskpangal 1997. aasta aprillis ja augustis kärpida forinti devalvatsioonimäära vastavalt 1,2%lt 1,1%ni ja seejärel 1%ni kuus.

Pangandussüsteemi restruktureerimine on Ungaris edenenud kiiresti. Kõik suured pangad erastati 1996. aastal, kusjuures suur osa pangandussektorist läks välisinvestorite kontrolli alla. 1997. aastal arenes pangandussüsteem stabiilselt.

Sloveenia

Sloveenia sisemajanduse koguprodukt suurenes 1997. aastal 3,3%, kusjuures tööstustoodangu kasv ulatus vaid 1,3%ni. Tagasihoidlik areng on tingitud ennekõike omandireformi aeglusest ja vähestest välisinvesteeringutest tööstusse. Ettevõtete arengut pärsib ka kõrge reaalintresside tase, mis ulatus ligikaudu 10%ni. Majanduskasv toetus välisnõudluse 7,5%lisele kasvule, kodumaine nõudlus suurenes 3%.

Mitmete administratiivselt reguleeritavate hindade tõstmise tõttu jäi inflatsioonitase suhteliselt kõrgeks - 9,1%. Reaalpalk kasvas 4% ehk pisut vähem kui 1996. aastal. Tööpuudus ulatus 15%ni.

1997. aasta eelarve täitmist raskendas see, et eelarveseadus võeti vastu alles aasta lõpul, mistõttu nõrgenes kontroll kulutuste üle. Selle tulemusena tekkis ligikaudu 1,3%line eelarve puudujääk. 1996. aastal oli keskvalitsuse eelarve ülejääk moodustanud 0,3% SKP suhtes.

Mitmed kommertspangad, sh bilansimahult suurim, on endiselt riigi omandis.

Leedu

Leedu ametliku statistika järgi ulatus majanduskasv kolme esimese kvartaliga ligikaudu 6,4%ni. Aasta lõpuks vähenes see 6%ni. Sisemajanduse koguprodukti kasv tulenes nii tarbimise kui ka tootmise poolelt vaadatuna peamiselt valitsussektorist.

Inflatsioon aeglustus 1997. aastal märgatavalt. Kui 1996. aasta lõpul oli tarbijahinnaindeksi aastane kasv olnud 13,1%, siis 1997. aasta lõpuks oli see ametliku statistika järgi langenud 8,4%ni. Seejuures tõusid kaupade hinnad aastaga pisut üle viie protsendi ning teenuste hinnad 15%. Tootjahinnaindeksi kasv aeglustus ning ulatus detsembris vaid 0,9%ni, kusjuures mäe- ja töötleva tööstuse hindade muutusi kajastav indeks kahanes aastaga 2,9%.

Vaatamata inflatsiooni aeglustumisele kiirenes keskmise palga kasv. Aasta teisel poolel tõusis reaalpalk võrreldes 1996. aastaga ligikaudu 17%.

1997. aasta eelarve täitmine vastas üldjoontes plaanitule ja aasta lõpetati ca 1,9%lise eelarve puudujäägiga SKP suhtes. Valitsuse välis- ja sisevõlgnevus kasvas aastaga vastavalt 21 ja 44%. Valitsuse välisvõlg SKP suhtes jäi siiski madalale tasemele, olles ligi 15%.

Jooksevkonto puudujääk kolmes esimeses kvartalis ulatus 8,5%ni SKP suhtes, mis on oluliselt halvem tulemus kui 1996. aasta üheksa kuu 6,6%. Suurenemise põhjuseks oli ennekõike sisseveo 28%line kasv. Väljavedu suurenes samal ajal 17%. Jooksevkonto puudujääki suurendas ka teenuste bilansi positiivse saldo kasvu peatumine.

Leedu keskpank avalikustas aasta algul monetaarpoliitika programmi, mis näeb ette loobumise valuutakomiteest. Vastavalt sellele programmile alustas keskpank hoiuse- ja repooksjonite läbiviimist kommertspankadele. Erapankade stabiilse arengu kõrval avaldas 1997. aasta tulemustele mõju ka valitsuse suur osalus pangandussektoris. Riigi omand säilis kolmes suures kommertspangas.

Läti

Läti majandus kasvas esimese üheksa kuu jooksul 5,6%, aastane koguprodukti juurdekasv oli ligikaudu 6,5%. Majanduskasvu aluseks oli ennekõike teenindussektor (transiitveod ja kaubandus). Aasta teisel poolel kiirenes märgatavalt tööstustoodangu mahu juurdekasv, mis ulatus IV kvartalis 16,2%ni.

Lätis oli 1997. aastal Balti riikide madalaim inflatsioon. Tarbijahinnaindeksi aastane kasv ulatus detsembris 7,0%-ni. Tootjahinnaindeks tõusis 3,8%. Nii nagu Leedus, takistas ka Lätis hinnakasvu peamiste Lääne-Euroopa riikidest väliskaubanduspartnerite valuutade odavnemine kohaliku valuuta suhtes.

Fiskaalpoliitika oli 1997. aastal edukas ning eelarve täitmine ületas kõik ootused. Planeeritud 2%lise puudujäägi asemel saadi 63 miljoni latine eelarve ülejääk (arvestamata sotsiaalkindlustuse eelarvet). Tänu edukale eelarve täitmisele suudeti oluliselt vähendada valitsuse sisevõlga.

Valitsuse välisvõlg kasvas 1997. aastal vaid mõne miljoni lati võrra. Välissektoris on probleemiks aga järsult suurenenud jooksevkonto puudujääk (kolme esimese kvartali jooksul 7,9% SKP suhtes). Puudujääk suurenes peamiselt teenuste bilansi ülejäägi vähenemise tõttu.

Läti pangandussektor arenes jõudsalt. Aasta teisel poolel kiirenes märgatavalt laenumahu kasv (aastane kasv oli IV kvartalis ligikaudu 75%). Residentidele antud laenude maht moodustas 1997. aasta lõpul ligikaudu 12% SKP suhtes.

Läti monetaarpoliitikas ei toimunud suuri muutusi. Keskpank jätkas de facto lati sidumist SDRi valuutakorviga, mis aitas kaasa finantsturgude ühtlasele arengule.

Venemaa

Venemaa majandus saavutas 1997. aastal esmakordselt stabiilsuse pärast seitse aastat kestnud langust. Stabiliseerumise aluseks oli tööstustoodangu mahu tagasihoidlik suurenemine (ca 1,9%) ning põllumajandustoodangu oodatust väiksem vähenemine. Nõudluse poolel on aga suureks probleemiks investeeringute ja kaubandusbilansi ülejäägi kahanemine. Kasv saavutati siin tänu suuremale eratarbimisele, mis tulenes reaalsissetulekute 3%lisest suurenemisest.

Tööstuse restruktureerimine arenes tagasihoidlikult. Välismaised otseinvesteeringud kasvasid 1997. aastal 4,4 miljardi dollarini ehk ligikaudu kaks korda. Tööpuudus oli küllaltki kõrge - 9%.

Olulist edu saavutati inflatsiooni vähendamisel. Kui veel 1996. aasta lõpul ulatus tarbijahinnaindeksi aastane kasv 22%ni, siis 1997. aasta detsembriks langes see 11%ni. Inflatsiooni vähenemisel mängis olulist rolli rubla vahetuskursi stabiliseerumine ja selle hoidmine varem määratud kõikumisvahemikus USA dollari suhtes. Rahapakkumise aastane kasv oli detsembris 30%, mis oli tingitud ulatuslikust lühiajalise väliskapitali sissevoolust aasta esimesel poolel.

Tõsiseks probleemis jäi seevastu eelarve täitmine. 1997. aasta esimese üheksa kuuga laekus eelarvesse 47% planeeritud aastatuludest. Seetõttu ulatus valitsuse eelarvepuudujääk ligikaudu 5,3%ni SKP suhtes. Avaliku sektori palgavõlgnevus oli 1997. aasta lõpul 1,6 miljardit dollarit.

Aasia finantskriis tõi kaasa lühiajalise kapitali väljavoolu Venemaalt. Sellega kaasnenud kõrgem intressitase raskendas valitsusel oluliselt võla teenindamist. Valitsuse lühiajaliste võlakirjade tulusus, mis oktoobri algul oli 20% tasemel, tõusis aasta lõpuks 30%ni. Rublades noteeritud varade müügisurve vähendamiseks oli keskpank sunnitud aasta lõpus kahel korral tõstma refinantseerimis- ja lombardimäära vastavalt 28 ja 36%ni. See raskendas nõrgemate kommertspankade olukorda.

[1] Ülevaates on kasutatud Deutsche Morgan Grenfelli (DMG) ja Salomon Smith Barney>/I> publikatsioone, REUTERSi, Bloombergi ja Eesti Panga finantsturgude osakonna andmeid.
[2] Ülevaates on kasutatud rahvuslike keskpankade, Rahvusvahelise Arvelduspanga (Bank for International Settlements; BIS) ning Viinis asuva rahvusvahelise majandusarengu instituudi (Wiener Institut für Internationale Wirtschaftsvergleiche) ja Creditanstalti publikatsioone.