Pikk üleminek: Eesti valuutakomitee 1992-2010

Raamat, mille kätte võtate, erineb enamikust omataolistest, sest see käsitleb lõpetatud lugu. Raha- ja majanduspoliitikas kohtab väga harva teemasid, millel on kindel algus ja lõpp. Eesti valuutakomitee rahapoliitika on üks neist – see algas rahareformiga 1992. aasta 20. juunil ja lõppes 1. jaanuaril 2011, kui Eesti ühines euroalaga.

Selline ajaraam annab küllaltki unikaalse võimaluse kirjeldada ühte kindlapiirilist etappi majanduse uuemas ajaloos. Kuigi koostatud Eesti näitel, on see ülevaade teatud määral ka ajastu portree, sest vaatamata Eesti väiksusele ja ehk ka mõningasele erandlikkusele on enamik XX sajandi viimasele kümnendile ja XXI sajandi algusele omaseid suundumusi ühel või teisel moel esindatud.

See puudutab eelkõige ajajärgu põhiprotsessi Kesk- ja Ida-Euroopas – majanduse siiret käsumajanduselt turumajandusele. See oli ja on osalt praegugi kirju segu väga mitmesugustest majanduspoliitilistest valikutest. Nüüd, üle kahekümne aasta hiljem, saab öelda, et ühte ja ainuõiget teed selles protsessis ja ühtlasi ka Euroopa Liidu „vanade“ liikmesriikide elatustaseme poole liikumisel ei olnudki. Olid lühemas vaates paremad ja halvemad valikud. Samuti pole ükski Kesk- ja Ida-Euroopa riik eristunud teistest oluliselt edukamana.

Huvitavaks muudab käsitletava ajajärgu asjaolu, et see langes kokku muutustega maailmamajanduses. Siinkohal võib märkida globaliseerumise muutumist peavooluks, arenevate turgude rolli suurenemist, finantsturgude liberaliseerimist, infotehnoloogia- ja kommunikatsioonisektori esiletõusu jm. Suured muutused tõid kaasa ka suure kriisi ehk suure retsessiooni (the Great Recession) ja seejärel Euroopa võlakriisi. Nendega kaasnenud muutused pole veel lõppenud ja neid käsitletakse põhjalikumalt kunagi tulevikus.

Käesolev raamat keskendub muutustele ajavahemikus 1990–2010. Teemale on lähenetud läbi rahapoliitika prisma, mis Eesti puhul tähendas fikseeritud vahetuskursile tuginevat rahapoliitikat. Arvestades vajadust laiema vaate järele on raamatus tegu ka Eesti majanduse uuema ajalooga laiemas mõttes, vähemalt selles osas, mis hõlmab üldist arenguloogikat, majanduspoliitika põhijooni ja peamisi makronäitajaid – majanduskasv, inflatsioon, tööturu areng jms.

Riigi väiksus seab omad piirid. Eesti-suuruses riigis ei ole võimalik ette kujutada päris vaba valikut kõikide rahapoliitiliste doktriinide vahel. Seetõttu on järgnev ühe väikese avatud majanduse siirdeperioodi põhine käsitlus, kus kesksel kohal on Eesti omapära ehk valuutakomitee rahasüsteem ja selle toimimine erinevatel arenguetappidel ning kahes kriisis – Aasia-Vene kriisis ja hilisemas globaalses finantskriisis.

Veel üks eripära – nii Eesti poliitikakujundajad kui ka tavakodanikud käisid kahekümne aastaga läbi tee, mida tavapärase arengu korral läbitakse mitu korda pikema ajaga, alustades sisuliselt nullist ehk hüperinflatsioonist ja Nõukogude Liidu lagunemise järel kokkuvarisenud majandusest kuni ühinemiseni Euroopa Liidu ja euroalaga. Sisu poolest tähendas see uue finantssüsteemi tekkimist, selle evolutsiooni, täiesti uute turgude tekkimist, nagu väärtpaberi-turg ja laenuturg. Kui veel lisada, et globaalkriisi tõttu tuli üks teelõik läbida kaks korda, teiste sõnadega jõuda tagasi globaalkriisieelsele jõukuse tasemele, siis on selge, et tegu oli väga huvitava ja keerulise ajaga.

Head lugemist!
Ardo Hansson
Eesti Panga president

Hind: 35

Aasta: 2014