2/2026 Ana Kujundzic. Elukaaslase hariduspõhine valik ja majapidamiste sissetulekute ebavõrdsus Brasiilia, Indoneesia, Mehhiko ja Lõuna-Aafrika Vabariigi näitel
Eesti Panga Toimetised 2/2026
Educational Assortative Mating and Household Income Inequality: Evidence from Brazil, Indonesia, Mexico, and South Africa
Mittetehniline kokkuvõte
Sissetulekute ebavõrdsusest on saanud kogu maailmas üks peamisi muresid. Hoolimata aastakümneid kestnud majanduskasvust ja keskmise elustandardi paranemisest on suured sissetulekulõhed püsima jäänud ja nii mõnelgi juhul veel laienenud. Liigne ebavõrdsus on problemaatiline, sest see võib lõhkuda sotsiaalset ühtekuuluvust, hoogustada poliitilist polariseerumist, pidurdada vaesuse vähendamist ja lõpuks takistada pikaajalist majanduskasvu. Poliitikameetmete kujundamisel on seega ülitähtis aru saada, mis kasvavat ebavõrdsust tagant tõukab ja mida selle suhtes ette saab võtta.
Siinses toimetises uuritakse üht tegurit, mis võib sissetulekute ebavõrdsust kasvatada, ent mis tihtipeale tähelepanuta jääb: küsimus, kes abiellub kellega. Partneri valik paneb majapidamisele aluse ning selle mõju sissetulekule ja jõukuse kogumisele on väga pikaajaline. Täpsemalt keskendutakse toimetises hariduslikule homogaamiale, see tähendab kalduvusele abielluda partneriga, kellel on sarnane haridustase. Kuna haridustase mõjutab teenitavat tulu ja hõivevõimalusi väga palju, võib kahe kõrgelt haritud inimese abielu koondada sissetulekud teatud tüüpi majapidamistesse, kuid madalama haridustasemega inimeste abielu võib majanduslikult ebasoodsad olud teha veel ebasoodsamaks. Seega tekib loomulikult küsimus, et kas partneri valik hariduse alusel võib olla oluline tegur, mis määrab ära majapidamiste sissetulekute ebavõrdsuse.
Toimetises püütakse sellele küsimusele vastust leida nelja suure keskmise sissetulekuga riigi näitel. Need on Brasiilia, Indoneesia, Mehhiko ja Lõuna-Aafrika Vabariik – riigid, mis sobivad taoliseks analüüsiks eriti hästi, sest seal on püsivalt suur sissetulekute ebavõrdsus. Samuti on seal viimastel aastakümnetel asunud üha rohkem inimesi haridust omandama. Peale selle moodustavad nad märkimisväärse osa maailma rahvastikust, kes elab äärmises vaesuses. Kuid suure sissetulekuga riikidega võrreldes on sealsete inimeste partnerivalikut ja ebavõrdsust üsna vähe analüüsitud.
Esitame toimetises kolm peamist küsimust. Esiteks: kas nendes riikides kipuvad inimesed abielluma partneriga, kellel on sarnane haridustase? Teiseks: kas see tendents on aja jooksul muutunud? Kolmandaks: mil määral mõjutab hariduslik homogaamia eri majapidamiste sissetulekute ebavõrdsust?
Toimetise põhipanus seisneb uuenduslikus metodoloogias. Varasemates analüüsides ei ole haridusliku partnerivaliku trende korrektselt mõõdetud. Kui haridust asub järsku omandama palju rohkem inimesi – nagu on nii mõneski riigis alates 1970. aastatest juhtunud –, võivad tavapärased mõõdikud eksitavalt näidata, et partnereid valitakse hariduse alusel sagedamini, isegi kui tegelikud valikumustrid ei ole muutunud. Siinses toimetises kasutan uut meetodit, mida olen varasemas tööski maininud. Arvesse võetakse kõrgeima omandatud haridustaseme muutuseid, see aga laseb tuvastada puhtalt partnerivalikus toimunud muudatusi.
Leian, et kuigi kõigis neljas riigis kipuvad abielluma sarnase haridustasemega partnerid, on see tendents aja jooksul süvenenud. Lisaks leian, et kuigi hariduslikul partnerivalikul on majapidamiste sissetulekute ebavõrdsusele mistahes aastal märkimisväärne mõju, ei mõjuta aja jooksul toimunud muudatused haridusliku partnerivaliku määras sissetulekute ebavõrdsust peaaegu üldse. Selle põhjus peitub erinevates grupidünaamikates. Kõrgharidusega inimeste seas on hariduslikku partnerivalikut hakanud vähem esinema, mis peaks ebavõrdsust vähendama. Samal ajal on madalaima haridustasemega inimeste seas seda rohkem, mis jällegi kasvatab ebavõrdsust. Kogumõju on seega nullilähedane.
See tulemus on ühtaegu nii lohutav kui ka hoiatav. Hirm, et hariduslik homogaamia suurendab majapidamiste sissetulekute ebavõrdsust drastiliselt, võib olla üle paisutatud. Samal ajal ilmneb trend, mis teeb veel rohkem muret: madalaima haridustasemega inimeste sotsiaalne ja majanduslik isoleeritus süveneb. Neil on tööturul vähem võimalusi ja üha kehvemaks muutub ka nende võimalus tänu kooselule sissetulekus võita. Seega võib olla, et ebavõrdsuse vähendamiseks tuleb rohkem tähelepanu pöörata madalamate hariduskihtide marginaliseerumisele.
DOI: 10.23656/25045520/022026/0229
Toimetise autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ega Euroopa Keskpanga ametlike seisukohtadega.
