EESTI RAHAPOLIITIKA KORRALDUS JA SENISED KOGEMUSED

Alates 1992. aasta rahareformist on Eesti rahapoliitika tuginenud Eesti krooni fikseeritud vahetuskursile Saksa marga suhtes ning valuutakomitee süsteemile. Kroon on vabalt vahetatav ning Eesti Pangal puudub õigus muuta vahetuskurssi ilma Riigikogu otsuseta. Eesti Pangal on seadusega keelatud krediteerida keskvalitsust ning kohalikke omavalitsusi.

Valuutakomitee süsteem tähendab Eesti puhul seda, et kogu Eesti Panga poolt emiteeritud raha peab olema tagatud välisvaluutareservidega. Kuna valuutakomitee ei ole keskpangast institutsionaalselt eraldatud, siis tähendab viimane nõue, et välisvaluutareservidega peab olema tagatud mitte ainult baasraha (sularaha ringluses ning krediidiasutuste hoiused Eesti Pangas), vaid kõik Eesti Panga kohustused ning antud garantiid. See nõue tagab keskpangale võime säilitada fikseeritud vahetuskurss ka ebastabiilsemates olukordades, sh tõrjuda võimalikke spekulatiivseid rünnakuid Eesti kroonile. Eesti Panga bilansiliste kohustuste tagatusest välisreservidega annab ülevaate joonis 4.1.

Joonis 4.1 Eesti Panga netovälisaktivad (välisaktivad miinus välismaised kohustused) ja kodumaised kohustused 1992-1997 (mln kr)

Fikseeritud vahetuskursi poliitika, eriti aga valuutakomitee põhimõtete järgimine seab muude rahapoliitiliste vahe-eesmärkide kasutamisele selged piirangud. Arvestades kapitali suurt mobiilsust, ei ole Eesti krooni intressidel iseseisvat rahapoliitilist rolli ning nad kujunevad vastavalt rahaturu nõudlusele ja pakkumisele, pikemas perspektiivis aga vastavalt krooni baasvaluuta Saksa marga intressidele. Oluline roll likviidsussüsteemi stabiilsuse tagamisel on eelkõige finantsvahendajail endil, Eesti Pank peab sellele kaasa aitama süsteemi ülesehituse täiustamisega ning järelevalveliste normatiivide seadmisega.

Krooni vahetuskursi fikseerimine Saksa marga suhtes ja seda kindlustava valuutakomitee süsteemi kasutuselevõtt andis majanduse edasisele restruktureerumisele ja arengule soliidse nominaalse ankru, mille mõju hakkas üsna peatselt pärast rahareformi avalduma stabiliseeruvas hinnatasemes ja intresside alanemises.

Pidades silmas neid strateegilisi rahapoliitilisi valikuid, on senine inflatsioon Eestis (vt Eesti majandus, inflatsioon) olnud majandusarengu kiirust ja üleminekuperioodi eripära arvestades vastuvõetaval tasemel, ent ühtaegu ka piisav hõlmamaks hinnastruktuuri möödapääsmatut korrastumist ja krooni reaalse vahetuskursi tasakaalustustumist. Tänu usaldusväärsele rahapoliitikale, krooni täielikule vahetatavusele ja välisvaluutaregulatsiooni liberaalsusele on Eesti intressitase jäänud siirdemajandusriikide seas madalaks isegi pärast 1997. aasta viimastel kuudel toimunud korrektsioone. Rahapoliitika eesmärkide saavutamise sujuvus on samas eeldanud lisaks valuutakomitee süsteemi rakendamisele ka majanduspoliitika muude koostisosade kooskõlalisust (vt Eesti majandus, eelarvepoliitika).

Kui hinnata Eesti rahasüsteemi toimimist hinnastabiilsuse ning finantssüsteemi üldise stabiilsuse seisukohalt, siis avaldus 1997. aastal kaks erijoont. Lisaks üleminekuprotsessis inflatsioonitempot mõjutavaile tavapäraseile tegureile, eriti import- ja eksportkaupade hinnatõusule, avaldas varasemast tugevamat mõju krooni ankurvaluuta Saksa marga nõrgenemine USA dollari suhtes aasta esimesel poolel, kuna suur osa Eesti väliskaubandusest põhineb dollariarvestusel. Fikseeritud vahetuskurss ning Saksa marga valik baasvaluutaks on siiski pikaks ajaks tehtud strateegiline otsus ning sellised aeg-ajalt esinevad ajutised mõjud on seega paratamatud.

Teisalt - valuutakomitee süsteem tõestas oma vastupanuvõimet ning regulatsioonimehhanismide toimet tavapärasest kriitilisemas olukorras, kui 1997. a sügisel langes rahvusvaheliste finantsturgude üldine usaldus arenevate riikide turgude suhtes. Valuutakomitee peamine eesmärk ongi kindlustada keskpanga tahe täita valuutakursi seotuse lubadus ja parem valmisolek selleks, sest valuutakomitee tagab automaatselt piisavate reservide olemasolu ebastabiilsete olukordade puhuks ning rahasüsteemi iseenesliku reageerimise, mis ei sõltu suutlikkusest teha vajalik rahapoliitiline otsus.

RAHAPOLIITIKA OPERATSIOONILINE RAAMISTIK

Keskpanga rahapoliitilise raamistiku struktuur

Valuutakomitee eripära seab rahasüsteemi operatsioonilisele raamistikule ja keskpangapoolsele sekkumisele muude rahasüsteemidega võrreldes mõnevõrra rangemad piirid. Ühtlasi loovad need süsteemile teatud automaatse kaitse, näiteks kehtiva valuutakursi vastu suunatud väliste rünnakute tasandamiseks.

Samas on aga valuutakomitee peamiseks nõrkuseks nimetatud tema vähest paindlikkust, mis võimaldaks rahaturu lühiajalist likviidsust kiiresti ja efektiivselt reguleerida. Traditsioonilise valuutakomitee puhul kehtestab "aktiivsete" rahapoliitiliste instrumentide (avaturuoperatsioonid) valikule ja nende rakendamise mastaapidele ülemise piiri valuutakomitee miinimumkatet ületavate välisreservide maht. Mitmed valuutakomitee põhimõtteid kasutavad riigid on aga võtnud suuna suurema paindlikkuse saavutamisele ning seega nõrgendanud valuutakomitee rangeid kriteeriume krediidiasutuste igapäevase likviidsuse juhtimisel.

Valuutakomitee range süsteem tähtsustab krediidiasutuste endi rolli süsteemi finantsstabiilsuse saavutamisel. Neis tingimustes toimub oluline likviidsuse juhtimine krediidiasutuste välisreservide kaudu. Eesti Panga rahapoliitika teostubki peaaegu täies ulatuses valuutaturul, pakkudes pankadele piiramatut konverteerimisvõimalust püsiva vahetuskursiga. Muude instrumentide kasutamise ulatus, aga ka otstarbekus on seni olnud suhteliselt piiratud. Muutmaks lühiajalist intessiarbitraa_i sujuvamaks, kaotati alates 1996. a juulist krediidiasutuste ja Eesti Panga vahelistes Eesti krooni ja Saksa marga tehingutes ostu- ja müügikursi erinevus (spread). Koos rahvusvahelise suhtluse arenguga on selline tehingukulude vähendamine aidanud kaasa valuutakäibe suurenemisele - 1997. a detsembris oli valuutatehingute kuukäive 1996. a juunist 14 korda suurem (vt joonis 4.2).

Joonis 4.2 Eesti Panga ja krediidiasutuste vahelised valuuta ostu- ja müügitehingud 1995-1997 (mln kr)

Toetumine üksnes rahvusvahelistele kapitalivoogudele pole tehnilisi iseärasusi silmas pidades alati piisav lahendus likviidsussüsteemi lühiajalise tasakaalu saavutamiseks. Rahvusvaheline kogemus viitab sellele, et finantssektori muutmiseks sellise strateegiaga kaasnevate riskide suhtes vähem tundlikuks tuleb tugevdada kodumaiseid likviidsuspuhvreid.

Keskpangas hoitav kohustuslik reserv on Eesti rahapoliitikas üks olulisemaid kodumaiste likviidsuspuhvrite paigutamise võimalusi. Olulisemad muudatused rahapoliitika operatsioonilise raamistiku täiustamisel viis Eesti Pank läbi 1996. a keskel. Kui seni oli kohustuslike reservide kasutamine olnud rangelt piiratud, siis alates 1996. a juulist said krediidiasutused tänu võimalusele täita kohustusliku reservi nõue ühe kuu keskmisena tunduvalt suurema puhvri igapäevasteks arveldusteks, mis aitas vähendada likviidsusriski ning stabiliseerida pankadevahelise rahaturu intressitaset.

Kohustusliku reservi miinimumtaset ületava arvelduskonto jäägi eest maksab Eesti Pank krediidiasutustele intressi, mis on otseselt seotud kuu viimasel päeval kehtinud Saksa Liidupanga diskontomääraga. Selle nn püsivõimaluse peamine eesmärk on stimuleerida kodumaiste likviidsete reservide suurendamist. Samuti aitab kohustuslikke reserve ületava osa tasustamine mõnevõrra tasakaalustada reservinõude alla mittekuuluvate finantsvahendajate tulueeliseid ning vähendada turumoonutusi hoiuse- ja laenuintresside kujunemisel. Kui madalaimaks võimalikuks intressimääraks on nimetatud tingimustes see nn püsivõimaluse intress, siis kohaliku pankadevahelise turu kõrgeimat intressimäära mõjutab teoreetiliselt trahviintress, millega Eesti Pank karistab krediidiasutusi kohustusliku reservi nõude mittetäitmise korral.

Kodumaine pankadevaheline rahaturg on krediidiasutuste keskpangas hoitavate kohustuslike ja liigreservide kõrval teine oluline likviidsuspuhver. Selle tähtsus Eesti likviidsussüsteemis on siiski pidevalt kahanenud. Arvestades pankadevahelise üleööturu muutlikkust ja sõltuvust turu üldisest likviidsusolukorrast, on pangandussüsteemil riskantne oma finantsvoogude planeerimisel üksnes sellele puhvrile lootma jääda. Samas on pankadevaheline turg end õigustanud olukordades, kus erinevate krediidiasutuste rahavoogude tsükkel on erinev.

Algselt pankadevahelise rahaturu efektiivistamiseks 1993. aastast alates emiteeritavad Eesti Panga laenusertifikaadid on leidnud peamise rakenduse sularahaemissiooni sesoonsete võngete tasandamisel, eesmärgiga vähendada rahaturu hälbeid. Tingituna muude likviidsuse juhtimise instrumentide (eelkõige välisreservide) eelistamisest lähtuvalt turuolukorrast, on krediidiasutuste huvi Eesti Panga laenusertifikaatide kasutamise vastu olnud seni võrdlemisi tagasihoidlik.

Eelkõige range valuutakomitee tingimustes, mis piirab keskpangapoolset krediteerimist, pakub finantssüsteemi likviidsusriskide vastu kaitset välispankade ja strateegiliste liitude osalemine kohalikus pangandussüsteemis. Välismaise osalusega ja rahvusvaheliselt koopereerunud finantsinstitutsioonide peamine eelis võrreldes kodumaisel kapitalil põhinevatega on võimalus isoleeruda kohalikest tururiskidest.

Eesti Panga meetmed likviidsussüsteemi tugevdamiseks

1997. aastal avaldusid makromajanduslikus keskkonnas teravalt mitmed kiire majandusarenguga kaasnevad ohud, mis tingisid vajaduse kohandada ka rahapoliitilist raamistikku.

Olulise abinõuna regulatsioonidest tulenevate väliskapitali sissevooluga seotud struktuursete hälvete vähendamiseks panganduses laiendas Eesti Pank alates 1. juulist krediidiasutuste kohustusliku reservi arvestusbaasi summa võrra, mille pangad on väliskrediidiasutustelt neisse hoiustatud rahast rohkem laenanud. Selle sammu tulemusena kasvasid küll mõnevõrra krediidiasutuste välisreservid (vt joonis 4.3), ent samas jätkus aktivate struktuuris laenuportfelli osatähtsuse suurenemine, mida toetas kaasatud välismaise kapitali suur maht (vt finantssektor, mitteresidentsed võõrvahendid).

Joonis 4.3 Krediidiasutuste likviidsed varad 1995-1997 (kvartali keskmine, mln kr)

Sügisel järgnesid Eesti Panga uued sammud monetaartingimuste kitsendamiseks. Täiendava abinõuna krediidiasutuste likviidsuspuhvrite suurendamiseks ja laenukasvu piiramiseks kehtestas Eesti Pank alates 1. novembrist ajutiselt pankadele lisalikviidsusnõude Eesti Pangas, mis 1997. a lõpuks ulatus 3%ni kohustuslike reservide arvestusbaasist[1].

Selleks, et stabiliseerida pankade kuusisest kroonilikviidsust ja vähendada võimalikke arveldusriske, tõstis Eesti Pank alates 1. novembrist ka kohustusliku reservi igapäevase nõude varasemalt 2%lt 4%ni kohustusliku reservi arvestusbaasist. Ühtaegu tõusis ka kohustusliku reservi mittetäitmisel rakenduv trahviintress 20%ni (vt tabel 4.1 Eesti Panga rahapoliitika operatsioonilise raamistiku kujunemine).

Tabel 4.1 Eesti Panga rahapoliitika operatsioonilise raamistiku kujunemine

 

1995 1996 1997

1. "Valuutaaken"

Eesti Panga ja krediidiasutuste vaheliste DEM-EEK valuuta ostu- ja müügitehingute kursierinevus 1 DEM = 7,999/8,001 EEK
Alates 23. maist 1994.
Eesti Panga ja krediidiasutuste vaheliste DEM-EEK valuuta ostu- ja müügitehingute kursierinevus puudub (1 DEM = 8 EEK).
Alates 1. juulist 1996.
Eesti Panga ja krediidiasutuste vaheliste DEM-EEK valuuta ostu- ja müügitehingute kursierinevus puudub (1 DEM = 8 EEK).

2. Kohustuslikud reservid

     

1) kohustusliku reservi arvestusbaas

a) Võlgnevused klientidele
Alates rahareformist.
a) Võlgnevused klientidele; b) pankade poolt emiteeritud võlakirjad.
Alates 1. juulist 1996.
a) Võlgnevused klientidele; b) pankade poolt emiteeritud võlakirjad; c) netovõlgnevus välismaistele krediidiasutustele.
Alates 1. juulist 1997.

2) kohustusliku reservi kuu miinimumnõude suurus

10% kohustusliku reservi arvestusbaasist.
Alates 1. jaanuarist 1993.
10% kohustusliku reservi arvestusbaasist. 10% kohustusliku reservi arvestusbaasist.

3) sularahakassa osatähtsus kohustuslike reservide täitmise arvestuses

50% kohustusliku reservi kuu miinimumnõudest.
Alates 7. juulist 1994.
40% kohustusliku reservi kuu miinimumnõudest.
Alates 1. juulist 1996.
30% kohustusliku reservi kuu miinimumnõudest.
Alates 1. juulist 1997.

4) kohustusliku reservi kuu miinimumnõude täitmise arvestuspõhimõte

Igapäevane miinimumtaseme järgimine.
Alates rahareformist.
Kuukeskmise täitmise järgimine.
Alates 1. juulist 1996.
Kuukeskmise täitmise järgimine.

5) kohustusliku reservi igapäevane miinimumnõue

Võrdub kuu miinimumnõude suurusega (vt 2.2)
Alates 1. jaanuarist 1993.
2% kohustusliku reservi arvestusbaasist.
Alates 1. juulist 1996.
4% kohustusliku reservi arvestusbaasist.
Alates 1. novembrist 1997.

6) trahviintress kohustusliku reservi nõuete mittetäitmisel (aastaintress)

15% / 25% (1)
Alates 30. detsembrist 1993.
15%
Alates 1. juulist 1996.
20%
Alates 1. novembrist 1997.

3. Lisalikviidsusnõue
Alates 1. novembrist 1997.

     

1) likviidsusnõude suurus

 -  - 3% kohustusliku reservi arvestusbaasist(2).

2) karistus lisalikviidsusnõude mittetäitmise korral

 -  - Kõrgem kohustusliku reservi määr või muud sanktsioonid.

4. "Vaba jäägi" intress
Alates 1. juulist 1996.

0%
Alates rahareformist.
Saksa Liidupanga diskontomäär miinus 1%.
Alates 1. juulist 1996.
Saksa Liidupanga diskontomäär.
Alates 1. novembrist 1997.

(1) 15% (ehk 0,042% päevas) kohustuslike reservide kasutamise summast, mis ulatub kuni 15%ni kohustuslike reservide nõutud tasemest;
25% (ehk 0,069% päevas) kohustuslike reservide kasutamise summast, mis ulatub 15-30%ni kohustuslike reservide nõutud tasemest.
Üle 30% kohustuslike reservide nõutud tasemest ei ole lubatud kasutada.
(2) Alates 1. novembrist 1997 - 2%, alates 1. detsembrist 1997 - 3% kohustusliku reservi arvestusbaasist.

Nõrgendamaks eeltoodud sammude diskrimineerivat mõju krediidiasutustele, muutis keskpank samaaegselt ka hoiustamise püsivõimaluse tingimusi. Eesti Pangas hoitavale krediidiasutuste kohustusliku reservi taset kuukeskmisena ületavale hoiusejäägile (k.a lisalikviidsusnõue) makstav intress tõsteti Saksa Liidupanga diskontomäära tasemele (1997. a lõpus 2,5%).

Rahapoliitika operatsioonilise raamistiku täiustamise edasised suunad

Majanduse ja finantssüsteemi areng, samuti eelkõige Euroopa Rahaliidu moodustumisega seotud rahvusvahelised arengud seavad Eesti rahapoliitilisele raamistikule uusi nõudeid, millega kohandumine aitaks säilitada ja parandada rahasüsteemi sujuvat toimimist. Järgnevate aastate tähtsaks ülesandeks peab Eesti Pank rahapoliitika operatsioonilise raamistiku toimimise ja efektiivsuse põhjalikku analüüsi ning vajalike muudatuste tegemist.

Rahapoliitilise raamistiku põhisuundade täiustamise eeldus on senise, valuutakomiteele tugineva rahapoliitika jätkumine ja suhted tulevase Euroopa Rahaliiduga. Peamiste väljunditena süsteemi uuenemisel näeb Eesti Pank (muuhulgas ka seoses uue juurutatava reaalajalise brutoarveldussüsteemiga; vt makse- ja arveldussüsteem) püsivõimaluste arendamist, samuti tehnilisi uuendusi kohustuslike reservide ning lisalikviidsusnõude arvestamisel ja täitmisel.

RAHAPOLIITILISED INDIKAATORID

Rahaagregaadid

Rahaagregaatide kasvutempo, v.a majanduse sularahanõudlus, oli kogu 1997. aastal võrdlemisi kõrge (vt joonis 4.4 ja joonis 4.5). Seda toetasid ühelt poolt majanduse suhteliselt suured kasvunäitajad ja avaliku sektori hea eelarveline seis, teisalt aga jätkuv finantssüvenemine ja väliskapitali sissevool.

Joonis 4.4 Eesti rahaagregaadid 1993-1997 (mln kr)

Joonis 4.5 Rahaagregaatide kasv aastail 1994-1997 (% eelmise aasta sama kuu suhtes)

Laiemate rahaagregaatide struktuuris võis täheldada viimaseil aastail ilmnenud protsesside jätkumist, mis viitavad majanduses toimuvale finantsvahenduse süvenemisele. Baasraha kordaja näitas aasta teisel poolel küll langustendentsi, ent see iseloomustas pigem krediidiasutuste Eesti Pangas hoitavaid kontojääke mõjutavate rahapoliitiliste otsuste rakendumist (kohustusliku reservi arvestusbaasi laiendamine, lisalikviidsusnõude rakendamine) kui muutusi majandusagentide likviidsuseelistustes või finantskäitumises.

Oktoobris-novembris finantsturgudel valitsenud ebastabiilsus tõi kaasa ka uusi tendentse rahanõudluses. Ühest küljest väljendus see rahaagregaatide kasvutempo selgemas aeglustumises, kuigi kõrgem intressitase mõjus soodsalt eelkõige tähtajaliste hoiuste osatähtsuse suurenemisele. Teisalt suurenes ka residentide välisvaluutahoiuste osatähtsus laiemas rahapakkumises. Suurema osa aastast oli see püsinud 10-12% ringis, oktoobris aga tõusis 14%ni (vt joonis 4.6). Välisvaluutahoiuste eelistuse suurenemine oli majandusagentide ootuspärane reaktsioon oktoobri teisel poolel valitsenud ebakindlusele raha- ja aktsiaturul ning sagenenud spekulatsioonidele krooni usaldusväärsuse suhtes. "Dollariseerumine" ise valuutakomitee süsteemi puhul otsest ohtu valuuta stabiilsusele ei kujuta.

Joonis 4.6 Rahaagregaadi M2 struktuur 1993-1997 (%)

Laenud

1997. aastat iseloomustas krediidiasutuste poolt kodumaistesse laenudesse ja sellega võrdväärseisse võlainstrumentidesse tehtud investeeringute kasvutempo edasine kiirenemine ning nende püsimine residentide hoiuste juurdekasvust kõrgemal tasemel (vt joonis 4.7). Laenamisaktiivsusele avaldasid mõju nii alanenud intressid kui ka optimistlikud tulevikuväljavaated tänu kiirenevale majanduskasvule. Samuti jätkusid laenukasvu soodustavad muutused pankade varade juhtimise strateegias ja laenuandmisprotseduurides. Tänu aasta teise pooleni rahvusvahelistel raha- ja kapitaliturgudel valitsenud soodsale arengule avardusid nii krediidiasutuste kui ka väikese osa muude ettevõtete võimalused kasutada varasemast intensiivsemalt laenunõudluse rahuldamiseks väliskapitali.

Joonis 4.7 Raha- ja laenuagregaatide kasv aastail 1995-1997 (% eelmise aasta sama kuu suhtes)

Laenumahu kasv saavutas kõrgeima taseme III kvartali lõpus, mil see oli 95% suurem kui 1996. a samal ajal (vt joonis 4.8). Äärmiselt kiire laenukasv aeglustus mõnevõrra alles aasta viimastel kuudel. Krediidituru ebatasakaalulisest arengust tekkinud sisepingete selginemine ning väliskeskkonna järk-järguline halvenemine tõstis laenuintresse, mis mõjus pärssivalt laenunõudlusele ning sundis krediidiasutusi ka otseselt laenuportfellide laienemist piirama.

Joonis 4.8 Laenumahu kasv aastail 1995-1997 (% eelmise aasta sama kuu suhtes)

Raha- ja valuutaturg

Eesti rahaturg on mahult ning sügavuselt suhteliselt piiratud. Samas on kasvanud pangandussüsteemi üldine integreeritus rahvusvahelise raha- ja kapitalituruga. See asjaolu koos viimase kahe aasta jooksul toimunud Eesti rahapoliitilise raamistiku muutustega on pankade likviidsusjuhtimises jätkuvalt vähendanud kodumaise pankadevahelise rahaturu osatähtsust.

Suurel määral välisfinantseerimisele tugineva krediidiasutuste ekspansiivse arengu tingimustes (vt finantssektor, joonis 3.6) oli rahaturu areng 1997. aastal kasvavalt ebastabiilsem. Arvestades Eesti krediidiasutuste väikest bilansimahtu rahvusvahelises mastaabis, tõi iga järjekordne välisvahendite kaasamine endaga kaasa nende likviidsuse olulise kasvu. Konkurentsivõitlus ja tulukustaotlused tekitasid aga soovi arvestada saabuvate vahenditega juba enne nende laekumist, mistõttu varade ja kohustuste tähtaegade lühiajaline mittevastavus suurenes, andes tunnistust sellise strateegia paratamatutest struktuursetest riskidest.

Eesti Panga poolt kehtestatud krediidiasutuste likviidsuspuhvreid suurendavate meetmete tõttu on kasvanud ka Eesti Pangas hoitavate vahendite roll pankade likviidsuse juhtimisel. Kohustusliku reservi nõuet on neil lubatud täita kuukeskmisena, mis võimaldab seda teha vastavalt baasrahanõudluse tsüklilisele eripärale. Krediidiasutuste kontoseis Eesti Pangas püsis kõrge kogu aasta vältel. Vaatamata sügisel toimunud likviidsuspiirangute karmistumisele, mis piiras krediidiasutuste kasvu, suurenesid Eesti Panga poolsete sammude tulemusel kõigi suuremate pankade kontojäägid Eesti Pangas (vt. joonis 4.9). Sellele ei avaldanud mõju ka valitsuse eelarvepoliitika raames stabilisatsioonifondi paigutatud summade väljaviimine Eesti rahasüsteemist.

Joonis 4.9 Krediidiasutuste päeva lõpu jääk Eesti Panga korrespondentkontol ning kohustusliku reservi ja lisalikviidsusnõude täitmine 1997. aastal (mln kr)

Valuutaturul vääris 1997. a jooksul tähelepanu kasvav huvi spekulatiivsete positsioonide võtmise vastu nii valuuta tulevikutehingute (forvard) kui ka hetketurul (spot). Turu varasemast suurem maht aasta jooksul oli lisaks üldisele arengule seotud ka majandusagentide tavapärase huviga katta oma valuutariske. Eelkõige septembris ja oktoobris toimus siiski tulevikutehingute sõlmimise järsk tõus, mida nende argumentidega selgitada ei saa.

Ehkki ka kevadel võis tulevikutehingute turul täheldada mõnevõrra aktiivsemat kauplemist, kasvas valuutaspekulatsioonide maht eriti järsult oktoobri lõpus. See väljendas eelkõige välisinvestorite kasvanud ebakindlust Eesti krooni seotud vahetuskursi poliitika jätkusuutlikkuse suhtes, mille põhjuseks olid nii suurenev ebakindlus maailma arenevate riikide valuutaturgude suhtes üldse kui ka konkreetselt Eesti majandusolukorra kohta tekkinud kahtlused. Tulevikutehingute mahu kasv stabiliseerus novembri algul ning näitas seejärel püsivat langustendentsi.

Krediidiasutuste poolt sõlmitud Saksa marga-Eesti krooni tulevikutehingud kasvasid oktoobri viimasel dekaadil enam kui 4 mld kr võrra ning pankade avatud netopositsioon Saksa marga suhtes kujunes esmakordselt negatiivseks. Positsioonide nii järsk kasv ammendus samas suhteliselt ruttu, sest kuigi DEM-EEK positsioon ei vaja praeguse valuutaregulatsiooni põhjal lisakapitali, kahandasid turuosaliste spekuleerimisvõimet nii investorite kui ka kohaliku pangandussektori endi sisemised riskipiirangud. Samuti oli oluline, et tänu valuutakomitee süsteemile ei olnud kodumaisel pangandussektoril automaatset võimalust pöörduda keskpanka spekulatiivse surve finantseerimiseks. Ka turgude kasvanud intressitase ning tulevikutehingute hinna tõus, samuti üldise olukorra stabiliseerumine piiras turuosaliste huvi spekulatiivsete positsioonide võtmise vastu.

Intressid

Eesti krooni intressitase püsis lühiajalisel pankadevahelisel rahaturul kuni 1997. a sügiseni suhteliselt stabiilne, erinedes vaid minimaalselt Saksa marga rahaturu intressidest, mis omakorda on, valuutakursi seotust silmas pidades, ka Eesti intressitaseme arengu loomulik suunaja.

Pingete süvenemisega finantssüsteemis hakkas olukord rahaturul III kvartali lõpul märgatavalt muutuma (vt joonis 4.10). Kuigi krediidiasutuste kasvu tasakaalustamatus oli tekitanud intresside teatud ebastabiilsust juba kevadel, hakkasid eelkõige septembris lühiajalised intressimäärad kiiresti tõusma. Oktoobris, pärast fundamentaalsete muutuste tajumist ning ka väliskeskkonna edasist halvenemist, mis ei toetanud enam seniseid arengustrateegiaid, tõusid kiiresti ka pikemaajalised intressid.

Joonis 4.10 Rahaturu intressid 1995-1997 (%)

TALIBORi hakati arvutama 1996. aastal

Esmalt rahaturul kujunenud intressitasemele sarnaseid tendentse järgisid teatud ajanihkega ka muutused laenu- ja hoiuseturul. Kui üldiselt iseloomustas neid intresse 1997. a jooksul jätkuv langus, siis alates oktoobrist oli täheldatav nii laenu- kui ka hoiuseintresside tõus (vt joonis 4.11). Aasta lõpuks tõusid laenuintressid üldjoontes 1995. a alguse tasemele. Enim kasvasid lühiajaliste (kuni 3kuulise tähtajaga) kroonilaenude intressid, pikemaajaliste laenude intressid tõusid vähem. Kroonihoiuste intressimäärad kasvasid kõigi klientide ja tähtaegade lõikes.

Joonis 4.11 Tähtajaliste kroonihoiuste ja -laenude ning Saksa markades antud laenude kaalutud keskmine aastaintress 1995-1997 (%)

Kuigi olukord finantssüsteemi mõnes osas aasta viimastel kuudel mõneti stabiliseerus, püsisid intressid senisest tasemest kõrgemal kogu aastalõpu, näitamata esialgu olulist langustendentsi. Eelkõige tulenes see majanduse, sh krediidituru tasakaalustumise paratamatust inertsusest. Teisalt viitas see jätkuvalt ebakindlale olukorrale rahvusvahelistel kapitaliturgudel ning nende suhtumisele arenevate turgude võlainstrumentidesse.

[1] Eesti Panga rahapoliitiliste sammude rakendumise tagajärjel suurenes juulis krediidiasutuste kohustusliku reservi kuu miinimumnõue 215 miljoni krooni võrra. Detsembris ulatus kuu miinimumnõue 2011 miljoni kroonini, mis koos lisalikviidsusnõudega kohustas krediidiasutusi hoidma Eesti Pangas kuukeskmises arvestuses 2812 miljonit krooni (vt joonis 4.9)