Ardo Hansson: uus valitsus peaks pakkuma kindlust tuleviku ees (0)

Ardo Hansson

Euroopa Keskpanga nõukogu liige ja Eesti Panga president

Uus valitsuskoalitsioon võiks arvestada, et ühiskond ootab stabiilset maksukeskkonda ja etteaimatavat majanduspoliitikat arvatavasti rohkemgi kui varem. Ebakindlus tuleviku suhtes on suurenenud. Riigi roll on sellisel ajal pakkuda tuge ja majandust tasakaalustada, seda aga saab praegu teha kõige paremini riigieelarve struktuurses tasakaalus hoidmisega. Kui suuname täisvõimsusel töötavasse majandusse lisaraha, võib juhtuda, et kütame niigi kuuma ahju lõhki.

Peagi tuleb koalitsiooni moodustavatel erakondadel leida tasakaal valimisprogrammides antud lubaduste ning eelarvereeglite ja võimaluste vahel. See ei ole kerge, sest rahandusministeeriumi hinnangu järgi on valimislubadustes raha jagatud palju heldemalt, kui pakutud katteallikad seda võimaldaksid. Kui valitsuserakonnad oma lubadused esialgsel kujul ellu viiksid, teeks valitsus ergutavaid rahasüste majandusse ajal, kui see töötab nagunii täisvõimsuse piiril. Seda näitab ülekuumenemise lähedal olev tööturg ja konkurentsivõime probleemiga silmitsi seisvad ettevõtted.

Valijatele antud lubadustes – puudutagu need pensionilisa, õpetajate ja päästjate palgatõusu või mõnda muud tõotust, mis elujärge parandaks – on koalitsiooniläbirääkimistel mõistagi keeruline järele anda. Tahaks aga väga loota, et riigieelarve koostamisele lähemale jõudes ei otsita olukorrale lahendust mõnest ootamatust maksutõusust, millest seni pole räägitud. Ettevõtjad on järjest häälekamalt hakanud märku andma, et majanduspoliitika suunda pole võimalik ennustada ja see tekitab ebakindlust. Kohati peetakse seda isegi suuremaks probleemiks kui paljuräägitud tööjõupuudust. Peale selle on ka Eestit ümbritsevas majandusruumis ebakindlus suurenenud, ootused tuleviku suhtes on muutunud pessimistlikumaks ja naaberriikide kasvutempo aeglustub üha. Seda kõike silmas pidades peaks valitsus pakkuma ettevõtetele ja inimestele stabiilsust, mitte aga valmistama üllatusmunasid, milles peituvad „kingitused“ panevad Eesti ettevõtetele üha suurema koorma. On teada, et stabiilselt kasvavas majanduses leiavad nii inimesed kui ka kapital endale parima koha ja see annab riigile pikemas perspektiivis tugeva arengueelise.

Esimene dokument, mis uue valitsuse tegevusplaanidest aimu annab, on kevadel koostatav riigi eelarvestrateegia. See seob omavahel riigi arenguprioriteedid ja nende saavutamiseks kasutada olevad rahalised võimalused järgmiseks neljaks aastaks. Järgmised neli aastat erinevad eelmisest neljast üsna palju. Viimasel valitsuskoalitsioonil oli küllaltki lihtne panna kokku kõiki osapooli rahuldav eelarve, sest iga aasta tõi möödunuga võrreldes tublisti suurema maksulaekumise. Nii ka eelmine aasta: riigikassasse kogunes tulu- ja tarbimismakse nii palju, et see korvas planeeritust väiksema aktsiisitulu ja kogulaekumine osutus prognoositust suuremakski. Järgmistel aastatel asjad muutuvad, sest maksutulu kasv raugeb silmanähtavalt. Kui uus valitsus suurendaks kulusid samas tempos nagu eelmine, siis rikuksime nii riigirahanduse tervise kui ka Eesti majanduse konkurentsivõime, ja see paneks Eesti inimeste palgakasvu aastateks löögi alla.

Eestile majandusprognoose koostanud asutused, nende seas ka Eesti Pank, on rõhutanud, et majanduskasv aeglustub. See võib esmapilgul jätta mulje, et käes on kehvemad ajad ja et erasektor vajab riigi tuge, kuid see on väär tõlgendus. Prognooside kohaselt on majandus lähiaastatelgi keskmisest paremas seisus – tööpuudus püsib veel mõnda aega tavapärasest selgelt väiksem, tööturul on aktiivseid inimesi rohkem kui kunagi varem, intressimäärad on madalamad, kui oleme minevikus harjunud nägema. See kõik näitab, et majanduse kõrgseis jätkub.

Selleks, et eelarvepoliitika tasakaalustaks Eesti majandust, tuleb sihtida eelarve struktuurset tasakaalu. Teisiti öeldes peaks riik tegema kulutusi sellises mahus, mis vastaks normaaloludes laekuva tulu suurusele. Kõrvale tuleb panna summad, mis laekuvad tänu üle ootuste hästi kuumavale tööturule, tavapärasest kiiremini kasvavale tarbimisele või mõnele muule põhjusele. Kui sellisel ajal kogu tulu ära kulutada või lasta eelarve puudujääki, siis jätame riigi ilma võimalusest pakkuda eelarvereegleid rikkumata tuge majandusele just siis, kui selleks on vajadus.

Suur osa valimisteaegsest eelarvearutelust on keskendunud sellele, et kas väike riigivõlg õigustab avalike kulutuste suurendamist. Tõsi, isegi kui Eesti võtaks suuri laene, oleksime ikkagi ühe väiksema võlakoormaga riik terves Euroopas. Võla suurendamine aga tähendab puudujäägis eelarvet ja viimane omakorda seda, et riik annab lisaraha süstides majandusele hoogu juurde. Aga kui hoog on selletagi suur, on peamiselt tagajärjeks kiirenev hinnakasv. Nagu öeldud, on Eesti majandus lähiaastatel endiselt tavapärasest paremas seisus. Kui valitsus kulutaks nüüd laenatud raha, valaks ta vaid õli tulle, kütaks edasi palgarallit, töötaks vastu ettevõtete kasumlikkuse taastumisele ja kahjustaks lõpuks majanduse konkurentsivõimet. Soome hiljutine kogemus näitas, et kui kadus konkurentsivõime, ei kasvanud ka inimeste palgad enam mitme aasta jooksul. Laenata on mõistlik ajal, kui majanduses on surutis ja riigi varem kogutud varud on otsakorral.


Artikkel ilmus 7. märtsil Postimehes

 

Jaga

Lisa kommentaar