Tõdesime Euroopa Keskpanga nõukogus neljapäeval taas, et intressimäärad on majanduse väljavaadet arvestades sobilikul tasemel. Euroala majandus kasvab endiselt mõõdukas tempos ja tööturg on tugev. Värskem statistika euroala majanduse käekäigu kohta toetab hinnangut, et ettenähtavas tulevikus stabiliseerub hinnatõus 2% lähedal.

Aasta algus on olnud välispoliitikas sündmusterohke ja äkilisemaid hinnamuutusi on toimunud nii valuuta-, võlakirja- kui ka toormeturgudel. Saime teada, et USA presidendi jaoks ei ole eelmisel aastal Euroopa riikidega sõlmitud kaubanduslepped lõplikud ja neid võib surve avaldamiseks uuesti avada. USA ähvardused Gröönimaa suunal ja Venezuela presidendi kõrvaldamine suurendasid finantsturgude üldist ärevust ning õõnestasid USA väärtpaberite mainet segastel aegadel kindla „turvasadamana“. Tulemuseks on dollari nõrgenemine ja väärismetallide kallinemine, millest küll viimase nädala jooksul hulk õhku välja lasti.

Jaapani valitsusvõlakirjadesse vara paigutanud investoreid tabas ehmatus: peaminister kuulutas välja uued valimised ja kasvas tõenäosus, et riigieelarve puudujääk käriseb veel suuremaks – kuid võlakoorem on Jaapanis juba niigi suur. Jaapanis on intressimäärad tõusutrendil olnud juba mitme aasta jooksul, kuid jaanuari lõpus reageeris võlakirjaturg uudistele eriti järsult ja valitsuse jaoks muutus laenamine üleöö veel tunduvalt kallimaks. See võiks ka Euroopa valitsustele meelde tuletada, et suur võlakoormus ja eelarvepuudujääk vähendavad majanduspoliitika kujundamisel manööverdamisruumi.

Euroala majanduses ei ole seevastu viimase paari kuu jooksul suuri üllatusi olnud ning seega on Euroopa Keskpanga detsembrikuine prognoos intressiotsuste tegemiseks jätkuvalt hea vundament. Aasta algul aeglustus euroala hinnatõus oodatust isegi pisut rohkem ning euroala kui terviku tarbijahinnad olid jaanuaris vaid 1,7% võrra kõrgemad kui aasta tagasi. Majanduskasv seevastu ületas eelmise aasta lõpus ootusi – 2025. aasta peale kasvas euroala majandus 1,5% (võrdluseks: 2024. aasta SKP kasv oli 0,9%). Varasemast optimistlikumalt hindavad oma äride lähiaja väljavaadet küsitluste kohaselt ka euroala ettevõtjad.

Lühiajaliselt on seega euroala majanduses justkui saavutatud tasakaal: hinnatõus on keskpanga eesmärgiks seatud 2% lähedal, majandus tervikuna kasvab mõõdukalt ja intressimäärad on kõike arvestades sobilikul tasemel. Vähegi pikemat vaadet võttes ei peaks me end siiski liiga muretult tundma. Euroala hinnanguline majanduskasvu võimekus ehk tehnilises keeles potentsiaalne majanduskasv on viimastel aastatel vähenenud ja langeb järgmistel aastatel 1% lähedale. See tähendab, et eriti suurema eelarvepuudujäägiga riike ootavad ees väga keerulised valikud. Võlakoormuse kasvu ei ole lihtne kontrolli alla saada, kui elanikkonna vananemine suurendab samal ajal automaatselt pensioni- ja tervishoiukulutusi, tööealise elanikkonna arv väheneb ning Euroopa riigid peavad ka oma kaitsevõimesse rohkem panustama.

Euroopa majanduse tulevikku mõjutab juba lähiaastatel see, kui hästi suudame kohaneda uue reaalsusega väliskaubanduses. Küsimus ei ole vaid USA kehtestatud tollimaksudes Euroopa ja teiste riikide kaupadele, kuigi see on mõistagi oluline ja on viimase aasta jooksul saanud kõige enam tähelepanu. Samal ajal mõjutab Euroopa riike järjest selgemini Hiina kaupade kasvav turuosa meie oma koduturul. Viimase kahe aastaga on euroala import Hiinast kasvanud mahu poolest enam kui kolmandiku võrra. Paljud Hiina tooted on seejuures järjest odavamad. Sellest võidavad tarbijad, kes saavad kauba kätte odavamalt ja ettevõtted, kelle jaoks on Hiinast imporditud toomissisendite hind madalam. Teisalt tähendab see seda, et Hiina tootjate pakutav konkurents on muutunud üha intensiivsemaks.

Turumajanduse loogika järgi tuleks konkurentsivõime kaotanud tootmine Euroopas lõpetada. Samal ajal on lähiajalugu näidanud, et strateegiliselt tähtsate majandusharude täielik allakäik ei ole Euroopa huvides, eriti kui selle taga on Hiinast pärit konkurentide valitsuse toel saavutatud hinnaeelis. See tõdemus muutub veel olulisemaks, kui meenutame viimase aja näited, kus rahvusvahelises kaubanduses on omavahelist sõltuvust hakatud kasutama survestamisvahendina, et saavutada muid poliitilisi eesmärke. Küsimus, kuidas suudavad kohalikud tootjad säilitada oma konkurentsivõimet mitte ainult välisturgudel, vaid ka kodus, on seega päevakajaline nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt.