Kas tasakaaluline areng eeldab tingimata tasakaalus jooksevkontot? (0)

Andres Saarniit

Eesti Panga ökonomist

Aastail 1995–2008 oli maksebilansi jooksevkonto puudujääk tihti murettekitavalt suur. Enne Vene kriisi paisus jooksevkonto puudujääk näiteks 11%ni ja enne viimast suurt langust isegi 15%ni SKP suhtes. Seetõttu on Eestis üldiselt valitsenud arvamine, et mida väiksem jooksevkonto puudujääk on, seda parem. Viimasest kriisist väljumise järel on jooksevkonto kogu aeg olnud kas väikeses puudujäägis või isegi ülejäägis. Käeoleva aasta esimeses kvartalis oli maksebilansi jooksevkonto marginaalses puudujäägis. Kas see on hetkel hea või halb uudis?

Lihtsustatult öeldes näitab jooksevkonto positsioon seda, milline on investeeringute ja sisemaiste säästude vahekord. Kui need on võrdsed, siis on ka jooksevkonto tasakaalus. Seejuures on majanduspoliitilises mõttes oluline, kuidas me tasakaalu hindame: kas elanike säästud on viimastel aastatel kasvanud mitte ajutise ebakindluse, vaid pikaajaliste mõistlike kaalutluste ajel ning kas ka investeeringute tase on pikaajaliselt kestliku kasvu tagamiseks piisav. Kui see nii on, siis peab ka jooksevkonto majanduspoliitilises mõttes tasakaalus olema.

Kuna keskmine tulutase on Eestis euroala keskmisest veel tublisti madalam, siis on mitmed eksperdid mures kriisi järel toimunud investeerimisaktiivsuse vähenemise pärast ja peavad tulutaseme võrdsustumise eelduseks seda, et suurendatakse jõuliselt tööjõu kapitaliga varustatust. See on täiesti arvestatav jooksevkonto võimalikku puudujääki õigustav argument. Teisalt on tõsi, et vaatamata vähenemisele ajaloolise keskmisega võrreldes on investeeringute ja SKP suhe endiselt euroala suurim (2014. aastal 26%) ja me peaksime olema vähemalt samavõrra mures ka investeeringute tootlikkuse suurendamise pärast. Tootlikkuse suurenemisest veetud majanduskasv ei pruugi tähendada jooksevkonto puudujääki.

Jooksevkonto positsiooni võib hinnata ka rahastamise vaatenurgast. Tasakaaluline jooksevkonto tähendab lihtsustatult öeldes ka stabiilsena püsivat välisvõlga (see väide on tõesti lihtsustus, sest raha liikumine ei sõltu ainult väliskaubanduse tehingutest). Kui meil oleks soov või sund vähendada oma välisvõlga või väliskohustusi laiemalt, siis peaks majanduspoliitiliseks eesmärgiks olema jooksevkonto ülejäägis hoidmine. Sellist sundi ei ole ja näiteks võla arvestuses on Eesti viimastel aastatel muutunud laenusaajast laenuandjaks ja neto arvestuses (kohustused miinus nõuded) on meie väliskohustused vähenenud ka laiemalt (vt joonis).

Kokkuvõttes on olemas rida mõistlikke põhjendusi, mis selgitavad ka seda, kui jooksevkonto läheb lähiajal mõõdukasse puudujääki. Lähtudes liikmesriikide pikaajalisest kogemusest, valitseb Euroopa Liidus vaade, et kui jooksevkonto positsioon jääb SKP suhtes +6 ja -4% vahele, siis on tegemist majanduse tasakaalulise arenguga. Väljaspool neid piire on põhjust sügavamaks analüüsiks. 

Jooksevkonto ja rahvusvahelise investeerimispositsiooni muutumine aastail 1995–2014
Jooksevkonto ja rahvusvahelise investeerimispositsiooni muutumine aastail 1995–2014


Autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega. 

 

Jaga