Viimase paari kuu jooksul on Eesti ja ka teiste riikide majanduses ilmnenud kriisist taastumise märke. Samas on selge, et nii hetkeolukord kui ka lähiaja väljavaade on sektoriti väga erinev ning koroonaviirusesse nakatumiste arvu kasv ei lase tekkida liigsel optimismil. Vajalik on nii valmisolek ja paindlikkus võimalike täiendavate tugimeetmete rakendamiseks kui ka pikem ettevaade riigirahanduse planeerimisel. Kuigi epideemia edasine areng on prognoosimatu, tuleks pikemas eelarveplaanis, mille koostamisega valitsus on alustanud, selgelt paika panna, kuidas tuua Eesti välja erakordselt suurest eelarvemiinusest. Kui Eesti majandus taastub ja koroonaviirus taandub, oleks mõistlik viia eelarve 2022. aastaks tasakaalu.

Suur ebakindlus majanduse väljavaate suhtes nõuab poliitikakujundajatelt paindlikkust ja võimet muutuvale olukorrale kiiresti reageerida. Võimalik, et valitsus peab veel lähikuudel mõnele eriti keerulises olukorras majandusharule lisatuge pakkuma. Seda, et valitsus ei ole kogu riigieelarvesse plaanitud või KredExi kaudu ettevõtete toetamiseks mõeldud raha ära kulutanud, pole põhjust kritiseerida. Lisaeelarve koostamise ajal oligi majanduse väljavaade kehvem ning tugimeetmeid välja töötades ja ka laenu võttes oli mõistlik valmistuda halvimaks. Kui majanduslangus osutub väiksemaks, kui kardeti, on pigem ootuspärane, et ka abimeetmete maht jääb väiksemaks. See on võrreldav krediitkaardi limiidiga, mille täismahus ärakasutamine ei saa olla eesmärk omaette.

Koroonakriisile reageerisid jõuliselt nii keskpangad kui ka valitsused. Eesti Panga ülesanne on tagada, et keskpanga poolt kommertspankadele kehtestatud kapitalipuhvrite reeglid oleksid ajakohased. Isiklikult seisan ka selle eest, et euroala tasandil intressimäärasid ja keskpanga võlakirjaoste puudutavad otsused oleksid lühiajaliselt mõjusad, kuid ei tekitaks uusi probleeme tulevikus. Selleks peab keskpank olema valmis kriisi ajal rahapoliitikaga majandusele tuge pakkuma, kuid suutma ka õigel hetkel rahakraane taas koomale keerata. Vastasel juhul võib tulemuseks olla liigkiire hindade ja võlakoormuse kasv.

Sarnase dilemma ees seisab ka valitsus, kui ta koostab riigieelarve strateegiat lähiaastateks. Kevadel võttis Riigikogu vastu lisaeelarve, mille kohaselt ulatub riigieelarve puudujääk ligi 10 protsendini SKPst. See tähendab, et iga viies valitsuse poolt sel aastal kulutatud euro on laenatud raha. Riigi tulusid niivõrd suures ulatuses ületav kulutamine on erakordne, kuid samas ka praegustes tingimustes mõistetav. Eesti väike riigivõlg ja euroala liikmesus on selleks loonud võimalused, mida niivõrd äkilise majanduslanguse puhul tulebki kasutada. Nii on kriisis võimalik säilitada töökohti, vältida pankrotilainet ja inimeste sissetulekute järsku langust.

Laenurahaga Eesti majanduse töös hoidmine ei saa mõistagi olla kestlik strateegia. Isegi kui intressimäärad on madalad ja valitsusel laenata lihtne, ei tähenda see, et on tark laenu abil riigi kulutuste taset ennaktempos suurendada.

Valitsus, kelle kulutused ületavad sissetulekuid, kasutab justkui välist jõudu majandusele täiendava hoo andmiseks. Kui riigi kulutused ja tulud on tasakaalus, toimub riigieelarves sisuliselt Eesti majanduses teenitud raha ümberjagamine. Puudujäägiga eelarve tähendab aga välist abi ehk justkui täiendavat rahasüsti meie majandusse. Siin kehtib lihtne võrdlus spordimaailmaga. Laenurahaga liiale minev valitsus on nagu sportlane, kes proovib saavutada tulemust, mis on parem, kui võimaldavad tema treenituse tase või füüsilised eeldused. Vigastuse järel on mõistetav, et sportlane kasutab taastumise kiirendamiseks teraapiat ja ravimeid. Raske vigastuse järel võib olla tarvis päris jõulisi ravimeetodeid. Sellega on võrreldav 10protsendiline eelarvepuudujääk praeguses majanduskriisis. Sooritust parandavate ravimite püsiv ja ulatuslik kasutamine võib aga olla juba doping, mis on keelatud eelkõige sportlase tervise kaitsmiseks. Riigi kulutamisega paralleeli tõmmates ei seisne mure mitte selles, et laenuraha oleks alati doping ja sellisena keelatud. Eelarvereeglid on nii Eestis kui ka Euroopa tasandil niikuinii üsna tinglikud, eriti kuna neis lepivad omavahel kokku sportlased ise, kellest mitmed on kroonilised tugevate ravimite tarvitajad. Probleem seisneb eelkõige kõrvalmõjudes, mida liialt pikaajaline laenurahale tuginemine majanduse tervisele kaasa toob.

Esiteks ei saa eeldada, et intressimäärad püsivad igavesti nii madalal. Täna võetud laenud tuleb aga kunagi kas tagasi maksta või refinantseerida. Kui intressimäärad tõusevad, siis osutub laenamine palju kallimaks, kui meile täna tundub. Samuti võib riigi liighoogne kulutamine muuta meid pikas plaanis vaesemaks, kuna see vähendab Eesti majanduse konkurentsivõimet. Majanduskriisi ajal pakub riik oma tellimustega tööd ettevõtetele, kelle müügitulu muidu järsult väheneks. Kui kriis on läbi ja valitsus investeeringute ja muude tellimuste mahtu tagasi ei tõmba, hakkab ta soovitud teenuste saamiseks või investeerimisprojektide elluviimiseks konkureerima erasektoriga. See toob kaasa kallimad hinnad mitte ainult valitsusele, vaid meile kõigile, eriti juhul, kui piirame välistööjõu kasutamist. Laenuraha abil ehk justkui välisel jõul kunstlikult kergitatud hinnatase vähendab aga meie ostujõudu ning muudab välisturgudel konkureerimise Eesti ettevõtetele raskemaks.

Eestis oleme riigirahanduse vaatenurgast juba aastaid olnud õnnelikus olukorras tänu Euroopa Liidu toetustele. Meie riigieelarve on pidevalt saanud kerget lisahoogu väljastpoolt, kuna olulise osa Eesti riigi kulutustest on kinni maksnud Euroopa Liit (EL). Tänu sellele on olnud vähem põhjust kasutada laenuraha ja vastavalt ohtlikum oleks olnud ka sellega liialdamine. Spordiparalleeli juurde tagasi tulles – Eesti on ELi toetuste najal juba pikka aega jooksnud oma võimetest kiiremini kui mitte just sooritust parandavate ravimite, siis vähemalt taganttuule abil.

Eelnev jutt on eriti päevakohane, kuna Euroopa valitsusjuhid on kriisist väljumise toetamiseks kokku leppinud ulatuslikus täiendavas rahastus. ELi lisaraha Eesti eelarvesse lähema paari aasta jooksul suureneb järsult, mistõttu on vastutustundliku riigieelarve koostamine ühelt poolt lihtsam, aga kergemini võib ka tekkida kiusatus kulutustega liialdada.

Euroopa majanduse taaskäivitamise fond on mõeldud eelkõige tulevikku suunatud täiendavate investeeringute rahastamiseks. Selliseid investeeringuid peaks Eesti riik muidugi tegema niikuinii. Kui ajutiselt on selleks võimalik saada lisatuge ELi eelarvest, väheneb vajadus kasutada laenuraha, isegi kui Eesti majandus ei ole veel täit hoogu sisse saanud. Teiseks on tähtis, et lühiajaline väline investeeringutoetus ei tooks kaasa seni investeeringuteks kavandatud summade kasutamist jooksvateks kuludeks. Muidu leiame end juba paari aasta pärast olukorrast, kus riigi püsikulud on kerkinud nii kõrgeks, et ilma uue laenuta enam investeerimiseks jõudu ei ole.

Kokkuvõttes järeldub eelnevast riigirahandusele lähemaks kolmeks-neljaks aastaks kaks eesmärki. Esiteks võiks riigi eelarvestrateegia anda selge sihi riigi kulutuste naasmiseks pikaajaliselt jõukohasele tasemele. Kui Eesti majandus taastub ja koroonaviirus taandub, oleks mõistlik viia riigieelarve tulud ja kulud tasakaalu 2022. aastaks. Teiseks on tähtis jälgida, et Eesti kasutaks ELi taaskäivitamise fondi raha täiendavateks tulevikku suunatud investeeringuteks. Seega peaks riigi koguinvesteeringute maht olema lähima paari aasta jooksul vastavalt suurem.

Artikkel ilmus 7. septembril 2020 Postimehes.