Madis Müller: riigieelarve kolm valikut

Autori Madis Müller pilt

Madis Müller

Eesti Panga president

0Kommenteeri

Postitatud:

14.06.2021

  • Eestis on maksukoormus Euroopa keskmisest madalam
  • Riigi eelarve maht on viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud
  • Püsivad palga- ja pensionitõusud on justkui iga-aastane investeering
  • Majanduse taastudes tuleb ajutised kulud taas kokku tõmmata ja puhvrid taastada

Eesti riigi viimaste aastate eelarvete numbreid vaadates on näha, et meie riigi rahaasjade korraldamist ei saa kuidagi pidada konservatiivseks. Viie aastaga on riigi kulud kasvanud 47% võrra, mis on silmatorkavalt kiire kasv ka rahvusvahelises võrdluses. Riik on ka palju investeerinud ning kavatseb kriisis veelgi suuremaks paisunud „eelarveaugust“ välja ronida pigem aeglaselt. Pikas perspektiivis on siiski kindlaim poliitika hoida riigi tulusid ja kulusid tasakaalus. See tagab meile püsivama jõukuse kasvu ja hoiab ära vajaduse kõige ebamugavamal hetkel valusaid kärpeid teha.

Kui riigi tulud ei kata kulusid, siis nõuab vastutustundlik eelarvepoliitika kombineerimist kolme võimaliku valikuga: kasvatada heal ajal kulutusi aeglasemalt maksutulude kasvust, suurendada riigi maksutulusid või hoolikalt kaaludes osasid kulusid kärpida. Siin pole ühte õiget vastust, vaid see on poliitilise otsustamise koht, millisele neist kolmest valikust rohkem rõhku panna. Seniks aga on üsna möödapääsmatu tõsiasi, et kui Eesti maksukoormus on väiksem kui enamikes teistes Euroopa riikides, saame mitmetele valdkondadele mõistagi kulutada suhteliselt vähem, kui seda teevad suurema valitsuse rolli ja kõrgemate maksudega riigid.

Eesti riigis on mitmeid valdkondi, mis vajaksid täiendavat rahastamist. Selle järele on ootus inimeste hulgas ning tahtmist on vajalikke ettevõtmisi ja kulutusi katta ka riigijuhtidel. Eriti ajal, kui valitsus saab raha laenata ülisoodsatel tingimustel, võib tunduda arusaamatu kiusuna jutt, et kulutuste kasvu tuleks piirata ning riigi tulud ja kulud võimalikult ruttu tasakaalu viia. Enne hinnangute andmist on aga kasulik ka korra vaadata tegelikke andmeid – kuidas on Eesti riigi rahandust juhitud?

Nägin esimest korda riigieelarve koostamist lähemalt enam kui 20 aastat tagasi töötades Rahandusministeeriumis. Riigieelarve oli tol ajal peaaegu 7 korda väiksem ja Eesti keskmine palk veidi üle 300 euro. Ka tookord oli tunne, et kui riik saaks vaid natukene rohkem investeerida ja kriitilistes valdkondades palku tõsta, oleksime palju paremas olukorras. See ootus on kordunud riigieelarve koostamisel igal aastal ja kindlasti jääb korduma ka tulevikus. Ehk nagu on öelnud ministeeriumiametnikud - igat eelarvet kokku pannes jääb õnnest puudu vaid umbes 57 miljonit krooni või eurot. Soov riigieelarvet koostades veel midagi parema tuleviku nimel ära teha on alati olemas.

Riigieelarve tasakaal ei ole eesmärk omaette, eelarve on tööriist valitsuse poliitika elluviimiseks. Kuid sel tööriistal on eelarvepuudujäägi näol ka kasulik ohutuli, mis näitab punast, kui valitsus on oma plaanidega liiga hoogu läinud ja kulutab rohkem, kui tal tegelikult raha on. Teame kasvõi kümnekonna aasta tagusest kogemusest Lõuna-Euroopa riikides, et kui riigi rahaasjade tervist näitavatele mõõdikutele tähelepanu ei pöörata, siis lõpeb see valusalt.

Eesti riigi võla kasv on olnud muljetavaldavalt kiire ning näen murega märke sellest, et ilma võla jätkuva kasvuta võib meil majandamine raskeks minna.

Eesti riigi võla kasv on olnud muljetavaldavalt kiire ning näen murega märke sellest, et ilma võla jätkuva kasvuta võib meil majandamine raskeks minna. Oleme harjunud kuulma, et Eesti riigi võlakoormus on väikseim Euroopas. Sellele on viidatud nii uhkusega, ent ka kui märgina sellest, et Eesti riik on majandanud justkui ebaloogiliselt ja liiga konservatiivselt. Harva lisatakse võrdlusesse ajaline mõõde: tõik, et taasiseseisvunud Eesti Vabariik alustas ilma võlata. Eesti riigi võlakoorem ei ole täna veel ohtlikult kõrge, kuid oleme kiirete sammudega alustuseks kinni püüdmas Luksemburgi. Eesti võlakoorem on võrreldav 1980ndate esimese poole Kreeka omaga. Just siis olid ka kreeklased suurema hooga alustanud investeerimist oma riigi ja sotsiaalsüsteemi ülesehitamisse, laskmata end häirida kasvavast eelarve puudujäägist.

Eesti riigi eelarve maht on viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud. Aastatel 2017-2019 suurenesid Eesti valitsussektori kulutused keskmiselt 8% aastas. See on tempo, mis ületab euroala keskmist umbes kahekordselt. See on ka periood, mil lõhe valitsuse kulutuste ja tulude vahel hakkas püsivamalt laiemaks kärisema. Eelmisel aastal alanud koroonakriis sundis majanduse toetamiseks täiendavaid kulutusi tegema nii Eestit kui teisi riike. Seetõttu kasvas riigieelarve maht 2020.a. veel 12% ning umbes samas tempos terendab täiendav kasv ka sel aastal. Numbreid vaadates ei saa seega väita, et Eesti eelarvepoliitika oleks viimastel aastatel olnud kuigi konservatiivne. Viimase viie aasta jooksul on Eesti riigi kulud kasvanud 47% võrra.

Eesti valitsus ei ole riigi tuludele vastava majandamise vajadusest rääkides ujumas vastuvoolu. Vaadates teiste riikide lähiaastate eelarvestrateegiaid, paistab neist päris palju ambitsiooni riigi rahandus kiiresti korda saada. Eesti tundub selles võrdluses rahulik keskmik. Näiteks Läti, kus eelarve miinus on sel aastal eeldatavasti veel suurem kui meil, plaanib „august välja ronida“ palju kiiremini ning kärpida puudujääk 2023. aastaks 1,3%ni SKPst. Eesti vastav puudujäägi number on 3,2%, mis tähendab, et ka hulk aega pärast majanduse taastumist peame ikka oma riigi töös hoidmiseks ligi miljard eurot aastas juurde laenama. Eestist kiiremini plaanivad riigirahanduse seisu parandada ka näiteks Rootsi, Kreeka, Iirimaa, Portugal, Saksamaa jt.

Kas aga ei peaks valitsus hoopis kasutama soodsatest intressimääradest tulenevat võimalust ja tegema Eesti tulevikku panustavaid investeeringuid? Loomulikult peab! Jällegi statistikale tuginedes tuleb alusteks tõdeda, et nii nagu üldise kulutuste kasvuga, on Eesti riik juba silma paistnud väga ulatusliku investeerimisega. Euroopa Liidus ei ole teist riiki, kus oleksid viimase 20 a jooksul valitsuse investeeringud suhtena SKPsse ületanud Eesti taset. Suur osa neist investeeringutest on saanud toetust ELi eelarvest ning vahepeal pisut raugenud investeerimishoog saab eeldatavasti järgmisest aastast EL taasterahastu toel uue kiirenduse. Arvestades juba kavandatud investeeringute mahtu ja ka Eesti majanduse eeldatavat taastumist koroonakriisist, võib olla keeruline veel enam projekte ette võtta. Soovides veel enam investeerida taristusse võib peagi probleemiks saada meie ehitusettevõtete jõudlus ning ehituse hinnad kallineksid nii riigi kui ka erasektori tellijate jaoks.

Sageli räägitakse ka sellest, et valitsus peaks investeerima vähem betooni ja rohkem haridusse, tervisesse või julgeolekusse, tõstes neil elualadel tänuväärset tööd tegevate inimeste palku ja panustama nendele väga olulistele valdkondadele eelarvest rohkem raha. Raske on siin vastu vaielda! Seda tüüpi investeeringud suurendavad aga selgelt riigi püsivaid kulutusi ning vastutustundetu oleks neid katta laenurahaga. Keegi ju ei arva, et õpetajad, meditsiinitöötajad, politseinikud või päästjad vajaksid vaid ühekordset preemiat. Püsivad palga- ja pensionitõusud on aga justkui investeering, mida on vaja korrata igal järgneval aastal. Kõiki neid häid ettepanekuid tuleb paraku mõõta rahas ning riigieelarve tulude võrdlus kuludega on halastamatu mõõdik, mis vastutustundlikule valitsusele näitab, mida me tegelikult endale lubada saame.

Mõistlik on elu korraldada nii, et riigi tulud ja kulud oleksid pikas plaanis tasakaalus.

Kokkuvõte on sel lool lihtne – mõistlik on elu korraldada nii, et riigi tulud ja kulud oleksid pikas plaanis tasakaalus. Sellisel juhul suureneb riigi võlg mitte pidevalt, vaid üksnes kriisides ning parematel aegadel saame taas puhvreid kogudes olla paremini valmis järgmiseks paratamatult millalgi saabuvaks kriisiks. Nii on ka Eesti inimeste jõukuse oodatav kasv ühtlasem ja püsivam, mitte nagu sõit Ameerika mägedel, kus järgemööda kogeme majanduse ülekuumenemist ja sügavamaid kriise. Eelnevat loogikat ei ole põhimõtteliselt muutnud keskpankade tegevus, mis on aidanud viimastel aastatel hoida intressimäärasid väga madalal ning teinud valitsustele laenamise lühiajaliselt soodsamaks. Samuti ei ole Eestil rahaliidu liikmena võimalik isegi loota viimastel aastatel populaarsust kogunud alternatiivsetele majandusteooriatele, mille kohaselt valitsus võiks keskpanga abil lihtsalt kulutada nii palju kui vaja. Seda näitab kasvõi Kreeka kogemus viimasest kriisist. Valitsus kindlasti saab ja võikski proovida majanduses raskemaid aegu siluda, kriisi ajal ajutiselt riigi kulutusi ka laenuga kattes. Küll aga peaks siis majanduse taastudes suutma ajutised kulud taas kokku tõmmata ja puhvrid taastada. Alati on vaja ka tulevikku panustada ja investeerida. Kuna aga riiklikud investeerimisprojektid ei saa kunagi otsa, on aus mõistlikku investeeringute mahtu sisuliselt käsitleda püsiva kuluna.

Kui tahta teha rohkem, on vaja kas kulusid ümber suunata või leida juurde laenuraha asemel püsivaid tulusid. Mõistagi on kokkuhoid alati ebameeldiv, eriti kui peab „riigiülese kulutuste revisjoni“ asemel rääkima juba konkreetsetest tegevustest, millele enam varasemalt plaanitud mahus kulutada ei saa. Mõistan ka muidugi, et valitsuse püsikulude tuludega kooskõlla viimine on sellevõrra raskem, et ennaktempos kulutatud on juba päris mitme aasta jooksul.

Seni kuni Eestis on maksukoormus madalam Euroopa keskmisest, on loomulik, et enamikele valdkondadele saab Eesti riik paratamatult kulutada suhteliselt vähem (%na SKPst) kui suurema valitsuse rolli ja maksukoormusega riigid. Soovides suurendada riigi tulusid, ei saa seega mööda arutelust maksude teemal. Küll aga tasub pikemat vaadet omades mõelda ka sellele, kas me oleme juba teinud kõik selleks, et Eestis teenitaks nii inimeste kui ka ettevõtete poolt võimalikult suuri tulusid, millelt riik maksudena osa saades ka kõike muud vajalikku teha saaks? See on aga juba lugu teadus- ja arendustegevusest, uutest tehnoloogiatest, kõrgepalgaliste töökohtade Eestisse toomisest jne.


Artikkel ilmus 8. juunil Postimehes

Kommentaarid 0

Postita kommentaar

0/2500 tähemärki