Majapidamiste võlg on jaotunud väga ebaühtlaselt

• Enamik majapidamiste võlast on koondunud suurema sissetulekuga majapidamiste kätte
• Võlakoormus on 2013. aastaga võrreldes vähenenud kõikides sissetulekurühmades
• Kuigi majapidamiste laenumaksevõime on paranenud, on säästud väikesed ja laenuvõtjad seetõttu isegi lühiajalise töökaotuse korral väga haavatavad

Kuigi Eesti majapidamised on viimastel aastatel aktiivselt laenu võtnud, ei ole võlakoormus (ehk võla suhe sissetulekutesse) suurenenud, sest ka sissetulekud on kasvanud kiiresti. Laenu võetakse eeskätt eluaseme soetamiseks, aga küllaltki palju laenatakse ka tarbimiskulutuste katmiseks. Majapidamiste laenumaksevõime hindamiseks on oluline teada, kuidas on võlg majapidamiste vahel jaotunud. Järgnevas analüüsis on majapidamised jaotatud sissetulekute järgi viide võrdsesse ossa ehk kvintiili.[1]

Selgub, et võlg on majapidamiste vahel jaotunud väga ebaühtlaselt. Üle 85 protsendi koguvõlast on koondunud 40 protsendi suurima sissetulekuga (neljas ja viies kvintiil) majapidamiste kätte. Väikseima sissetulekuga (esimene kvintiil) majapidamiste käes on koguvõlast vaid 1 protsent (vt joonis 1). Keskmiselt on laenu võtnud veidi alla poole majapidamistest, kuid ka laenuvõtjate osakaal erineb sissetulekute lõikes palju: kõige madalamas sissetulekukvintiilis on laenukohustus 15 protsendil majapidamistest, kõige kõrgemas 80 protsendil.

Väiksema sissetulekuga majapidamiste võlg moodustab koguvõlast küll vaid väikese osa, kuid kui nad on laenu võtnud, kulub neil igakuisteks laenumakseteks sissetulekust palju suurem osa kui suurima sissetulekuga majapidamistel (vt joonis 2). See tuleneb peamiselt nende väikesest sissetulekust, aga ka asjaolust, et väiksema sissetulekuga majapidamiste võlas on suurema osatähtsusega lühema tähtajaga laenud.

On leitud, et laenude tagasimaksmisel võib tõenäolisemalt tekkida tõrkeid siis, kui igakuisteks laenumakseteks kulub enam kui 30% sissetulekust. Eestis on selliseid majapidamisi ligikaudu 5% kõikidest laenuga majapidamistest. Samas on madalamates sissetulekurühmades nende osakaal oluliselt suurem.

Kui laenu tagasimaksmisel tekib raskusi, on pankade jaoks laenukahjumite vältimiseks oluline LTV suhtarv ehk see, kui suur on laenu jääk võrreldes tagatiseks oleva kinnisvara väärtusega. Umbes kolmandikul eluasemelaenuga majapidamistest on see suhtarv üle 60%. See tähendab, et kinnisvarahindade languse korral – tasub meeles pidada, et kinnisvarahinnad langesid kümne aasta taguse kriisi ajal keskmiselt 40–50% – võib juhtuda, et tagatise väärtusest ei piisa laenujäägi katteks ehk pankadel võib tekkida laenukahjumeid.

Kui siinses analüüsis kasutatud andmeid, mis on kogutud 2017. aastal, võrrelda 2013. aastaga, kui viidi läbi eelmine leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuring, on võlakoormus vähenenud kõikides sissetulekurühmades. Eesti majapidamiste võlakoormuse näitajad on euroala keskmisest allpool, kuid sarnanevad Kesk- ja Ida-Euroopa riikide keskmiste näitajatega.[2]

Lõpetuseks tuleb märkida, et majapidamiste võlaga seotud riskide ulatus sõltub lisaks võlakoormuse tasemele ka finantssäästude suurusest. Kuigi Eesti majapidamiste võlakoormus on euroala keskmisest väiksem, on seda ka säästud, mis on lisaks väga ebaühtlaselt jaotunud. Laenukohustusega majapidamistel on likviidset finantsvara keskmiselt vähem kui ühe kuu brutosissetuleku ulatuses. Seega võib öelda, et kuigi Eesti majapidamiste laenumaksevõime on paranenud, on paljud laenuvõtjad sissetuleku isegi lühiajalise kaotuse korral siiski väga haavatavad.