Martti Randveer: varasemad kiire hinnatõusu perioodid on teejuhiks keskpankadele

Autori Martti Randveer pilt

Martti Randveer

rahapoliitika ja majandusuuringute osakonna juhataja

Postitatud:

23.11.2022

Selle aasta sügisel on hinnad Eestis olnud pea veerandi võrra kõrgemad kui aasta tagasi. Sedavõrd suur hinnatõus oli meil viimati 1996. aastal. Paljudes arenenud riikides on praegune inflatsioonitempo isegi viimase 40 aasta kõrgeim. Pilk inflatsioonivastase võitluse ajalukku aitab mõista tänaseid dilemmasid.

Kuigi enamus keskpankureid sooviks rahapoliitilisi otsuseid langetada rahulikus akadeemilises õhkkonnas,  mõjutavad need otsused erinevaid ühiskonnakihte ning põhjustavad tugevaid emotsioone.

Värvikaid reaktsioone võib tekitada ka juba suhteliselt leebe rahapoliitika, kui see ei vasta poliitikute ootustele. Nii näiteks küsis USA president Trump oma Twitteri kontol  föderaalreservi juhi Powelli tegevuse kohta: „Kes on meie suurem vaenlane – kas Powell või Hiina president Xi Jingping?“ Tema hinnang USA rahapoliitilisi otsuseid langetava föderaalreservi avaturu komitee kohta oli lakooniline: „Puupead [Boneheads]“. Ja seda ajal, mil intressimäärad olid viimaste kümnendite madalaimad ning föderaalreserv oli asunud intressimäärasid veelgi langetama.

Samas ei olnud president Trumpi käitumises midagi uut. Üks varasem USA president Truman tervitas föderaalreservi juhti McChesney Martinit vaid ühe sõnaga: „Reetur“. Keskpanga juhi patuks oli iseseisev poliitika hinnatõusu kärpimiseks. Sama keskpanga juht sai hiljem sõidelda president Johnsoni käest, kuna ei trükkinud piisavalt raha Vietnami sõja pidamiseks. Selliste näidete rida võib pikalt jätkata.

Mis siis põhjustab hinnatõusu ja milliste vahenditega seda taltsutada? Ameerika Ühendriikides on pärast teist maailmasõda olnud kuus episoodi, mil inflatsioon on järsult kiirenenud ja püsinud suhteliselt kõrgel tasemel. Paljudes teistes lääneriikides on hinnatõusude ajalugu olnud sarnane.

Teejuhiseks keskpankadele on varasemad inflatsiooni kiirenemine episoodid, millest on õpitud, et rahapoliitika karmistamise kõrvalmõju – ajutine kasvu aeglustumine ja töötuse kasv – on enamasti väiksem probleem kui pikaajaliselt kõrge inflatsioon.

Esimene järsk inflatsiooni kiirenemine leidis aset kohe pärast teist maailmasõda. Aastatel 1946-48 jõudis aastane hinnatõus 20% juurde. Nende aastate kõrget inflatsiooni selgitatakse kolme teguriga: sõja aastatel kehtinud administratiivsete hinnapiirangute kaotamine, paljude tarbekaupade defitsiit ning sõja aastatel n.ö. kuhjunud nõudlus, mis avaldus selles, et sõjajärgselt kasvas hüppeliselt nende kaupade müük, mida eraisikud ei saanud sõja ajal piisavalt soetada.

Teist (1950-51) ja kolmandat (1969-71) kõrge inflatsiooni episoodi seostatakse tavaliselt majanduse ülekuumenemisega. Esimesel perioodil oli oluline roll Korea ja teisel perioodil Vietnami sõjaga seotud riiklikel kulutustel.

Neljas kiire hinnatõusu periood (1973-82) on kõige pikema kestvusega. Inflatsiooni peamiseks põhjuseks peetakse kahte naftahindade järsu tõusu episoodi. Esimene neist leidis aset 1973. aastal, mil OPEC kehtestas embargo naftaekspordile, ning teine 1979. aastal, mil revolutsioon Iraanis ja Iraani-Iraagi sõda tõi kaasa naftatootmise vähenemise. Kiirele inflatsioonile aitasid kaasa ka liialt leebe raha- ja eelarvepoliitika. Lisaks harjusid nii eraisikud kui ka ettevõtted selle aja vältel kiirema inflatsiooniga ning hakkasid ootama, et see jätkub ka tulevikus. Nii hakkas kiire hinnatõusu ootus mõjutama tegelikku inflatsiooni, kuna ettevõtjad tõstsid sagedamini ja suuremas ulatuses hindu ning eraisikud nõudsid oodatavat hinnatõusu silmas pidades varasemast suuremaid palgatõuse.

Viies (1989-91) ja kuues (2008) kiire hinnatõusu periood on seotud naftahindade järsu kallinemisega, mis sattus  aega, mil majandus oli tänu eelnenud aastate jõudsale kasvule heal järjel.

Vigane arusaam majanduse toimemehhanismidest on üheks olulisemaks põhjuseks, miks 1960. aastate lõpul alanud kiire inflatsiooni periood lõppes alles 1980. aastate algul.

Kokkuvõtvalt on arenenud riikides teise maailmasõja järgsel ajal kõige sagedamini kiiret inflatsiooni põhjustanud toormehindade, eriti energiahindade tõus ning liialt leebe eelarve- ja rahapoliitika. Harvem on inflatsioon kiirenenud ka siis, kui on kadunud varasemad takistused teatud kaupade ja teenuste tarbimisele. Inflatsiooni on aidanud kiirena hoida, kui eraisikute ja ettevõtete ootused tulevase inflatsiooni osas on kasvanud.

Kui neid tegureid võrrelda praeguse kiire hinnatõusu põhjustega, on näha palju kattuvusi. Praegu on üsna levinud arvamus, mille kohaselt on inflatsiooni kiirenemise põhjustanud kombinatsioon energia- ja toiduhindade kallinemisest, viimaste aastate liialt leebest eelarve- ja rahapoliitikast, koroonaviirusega seotud tarneraskustest ning koroonaajal kuhjunud nõudlusest.

Veel eelmise aasta sügisel arvati, et praegune hinnatõus sarnaneb oma põhjuste poolest kõige enam 1946-48. aasta kiire inflatsiooni episoodile. See oli hästi hoomatav, sest nii sõja kui ka koroona ajal kehtestatud piirangute kaotamise mõju hindadele on sisult sarnane. Kuna 1946-48. aasta kiire hinnatõus oli pigem ajutine ning selle lõpetamine ei nõudnud raha- ja eelarvepoliitika märkimisväärset karmistamist, oldi ka aasta tagasi optimistlik, et tarneraskuste lahenemise ning koroonaajal kuhjunud säästude kulutamise järgselt vaibub hinnatõus varasemale madalale tasemele.

Nüüd, aasta hiljem, on hinnangud aga muutunud, kuna hinnatõus on oodatud taandumise asemel enamikes arenenud riikides hoopiski kiirenenud. Üha enam on juurdumas arvamus, et hinnatõusu põhjuste seas on lisaks sõjale ka liialt leebe eelarve- ja rahapoliitika. Sellest tulenevalt on enamus lääneriikide keskpankasid astunud märgatavalt jõulisemaid samme kui veel mõni kuu tagasi oodati.

Miks on hinnatõus teatud kümnenditel olnud stabiilselt madal ning teistel jällegi jonnakalt kõrge? Millest sõltub inflatsioonivastase võitluse edukus? Kuna hinnatõusu taltsutamine mõjutab enamikku ühiskonnast, on oluline, et keskpank suudaks oma tegevust piisavalt selgitada, leppides samas ka sellega, et inflatsiooni alandamiseks suunatud sammud, nt intressimäärade tõstmine ja laenutingimuste karmistamine, põhjustavad kriitikat. Tundub lihtne soovitus, kuid keerulises olukorras on kriitika talumine ja oma tegevuse veenev selgitamine raske.

Inflatsioonivastase rahapoliitika edukus sõltub ka sellest, kui hästi poliitikakujundajad mõistavad majanduses toimivaid mehhanisme ning kui järjekindlalt keskpangad  oma poliitikat ellu viivad.

Vigane arusaam majanduse toimemehhanismidest on üheks olulisemaks põhjuseks, miks 1960. aastate lõpul alanud kiire inflatsiooni periood lõppes alles 1980. aastate algul. Peamiseks veaks peetakse tollal levinud arvamust, et inflatsiooni ja töötuse vahel on püsiv pöördvõrdeline seos. Teisisõnu, kui soovime madalamat inflatsiooni, siis peame leppima suurema töötusega ning kui soovime väiksemat töötust, siis tuleb harjuda kõrgema inflatsiooniga.

Kuna naftahindade järsud tõusud 1970. aastatel tingisid töötuse suurenemise, alandasid paljude riikide keskpangad intressimäärasid, et viia töötus endisele madalale tasemele. Oodatult oli tulemuseks kiirem inflatsioon, kuid poliitikakujundajate üllatuseks töötus ei kahanenud, vaid pigem tõusis. Kui tuli taipamine, et püsiv seos töötuse ja inflatsiooni vahel ei kehti, kui eraisikud ja ettevõtted harjuvad kiire inflatsiooniga, loobuti liialt leebest rahapoliitikast. Ka tänapäeval peame arvestama sellega, et teeme majanduse tõlgendamisel vigu, mistõttu on avatud arutelu ja paindlikkus oma seisukohtade revideerimisel oluline.

1980. aastate alguses tõigi USA keskpangale lõpuks edu see, et jätkati hinnatõusu ohjeldavate meetmetega seni, kuni inflatsioon oli tõesti jõudnud madalale tasemele.

Teisalt sõltub inflatsioonivastase rahapoliitika edukus järjekindlusest (sobiliku) poliitika elluviimisel. Kiire hinnatõus kestis 1960. aastate lõpust kuni 1980. aastate alguseni paljuski seetõttu, et föderaalreserv oli inflatsiooniga võitlemisel ebajärjekindel. Niipea kui nähti esimesi märke inflatsiooni alanemisest, leevendati rahapoliitikat, kuid seetõttu kaotati edusammud hinnatõusu ohjeldamisel kiiresti. 1980. aastate alguses tõigi föderaalreservile lõpuks edu see, et jätkati hinnatõusu ohjeldavate meetmetega seni, kuni inflatsioon oli tõesti jõudnud madalale tasemele.

Enamikus arenenud riikides on keskpankade hiljutised otsused intressimäärasid tõsta olnud jõulisemad, kui finantsturgudel veel mõnda aega tagasi oodati. Võrreldes selle aasta algusega on maailmas langenud nii võlakirja- kui ka aktsiahinnad ning päris suures ulatuses on see seotud rahapoliitika karmistamise ehk intressimäärade tõstmise ja varasemate finantsvara ostuprogrammide lõpetamisega. Teejuhiseks keskpankadele on siin varasemad inflatsiooni kiirenemine episoodid, millest on õpitud, et rahapoliitika karmistamise kõrvalmõju – ajutine kasvu aeglustumine ja töötuse kasv – on enamasti väiksem probleem kui pikaajaliselt kõrge inflatsioon.

Artikkel ilmus algselt Eesti Ekspressi ajakirjas Magnaat